Tere õhtust, kallid kuulajad. Nii nagu kahe nädala eest sai lubatud, räägime täna Hiina pillidest. Mõningaid muusikainstrumente tutvustavad hiinlastest muusikutena ise, sest meil on täna külas lee seanting kuud siin ja flöödimängija, kes on ühtlasi pekingi konservatooriumi professor ning kämbridži ja Londoni ülikoolide õppejõud. Teiseks praegu Tokios elav erruvirtuoos siuke ja samuti pekingi konservatooriumi õppejõud, tan Long see on, kes pole mitte üksnes väljapaistev sans Jani mängija, vaid ka rahvusvaheliselt tunnustatud Hiina muusikaajalootundja. Kui meie tänases vestluses peaksid tekkima mõningad tõrked teineteisest arusaamisel siis Tallounktsion aitab meid ka tõlgina, sest ta valdab peale hiina keele veel inglise ning õige vähe isegi soome keelt, kuna ta osaleb praegu Helsingi Ülikooli kunstiuuringute koolitusprogrammis. Aga nüüd nüüd kuulame ühe loo Hiina muusikaorkestrilt, milles mängib koos suur osa neist pillidest, millest tuleb meil täna juttu. Arheoloogilised väljakaevamised on tõestanud, et enamik Hiina Pille pärinevad väga-väga vanast ajast. Nonii, provintsist leitud põletatud savist trumme vilesid savist flöte, mille valmistamise ajaks on uurijad pakkunud kolmandat või isegi neljandat aastatuhandeid enne Kristust? Jah, hilisemal ajal hakati pille valmistama ka teistest materjalidest. Kui maailmas enamasti jaotatakse muusikainstrumendid helitekitamise printsiibi järgi keel, puhk ja löökpillide, eks siis Hiina pillide klassifikatsioon, see tundub esialgu olevat üpriski tavatu. Hiina pillid jaotatakse gruppidesse, lähtudes materjalist, millest nad on valmistatud. Jah, savi ma juba nimetasin. Ja sellest lähtuvalt tuntakse veel lisaks savile seitset tüüpi pille, sest kokku on materjale kaheksa. Need kaheksa on kivi, metallsiid, nahkpuu, vask, savi ja kõrvits. See viimane kõrvits, see on muidugi tinglikult öeldud. Sest tegemist on ühe Hiinas kasvava taimega, mis väliskujult meenutab meie kõrvitsat ja mille kuivanud kesta kasutatakse pillikorpusena või resonaatorina. Ma loodan, et Hiina muusikat spetsialistid ja samuti Hiina fännid annavad meile praegu andeks, et me nii-öelda rikume traditsiooni ja tutvume hiina pillidega siiski meile harjumuspärase süsteemi järgi. Esmalt keelpillidega, siis puhk ja löökpillidega. Alustaksime ühest kõige tähtsamast keelvilist sünnist. Siin see on mõnes mõttes isegi keelpillide üldnimetus Hiinas umbes nii nagu viina Indias aga kitsamas tähenduses kujutab, tsin endast umbes meetri pikkust puust valmistatud Twitterit. Ja juba iidsetest aegadest on siin olnud haritud hiinlaste ja üldse kõrgema seisuse armastatumaks muusikainstrumendiks. Sinimänguoskus oli kultuurse hiinlase jaoks peaaegu et kohustuslik. Ühes legendis on räägitud, et siin nagu instrumendi loojaks olnud legendaarne Hiina keiser fusi. Kas ta seda ka tegelikult oli, seda on praegu muidugi väga raske kindlalt öelda. Kindel on aga see, et siin on väga vana instrument. Temast on juttu mitmetes vana Hiinaganoonilistes teostes nagu džauli, iili ja teised synnil armastanud musitseerida ka Konfutsius ise. Ta mänginud sageli oma õpilastele ning kommenteerinud esitatud muusikat. Konfutsius peetakse ka mitmete tänaseni säilinud synnipalade autoriks. Mida te siin õieti tähendab? Sõnad siin tähendas hiina keeles algselt tagasi hoidma või ohjeldama. See tähendab, et seda pilli mängides peavad olema muusiku emotsioonid vaoshoitud. Eriti kehtib öeldu negatiivsete emotsioonide kohta. Mängida, siis tuleb vältida viha, samuti vaenumõtteid ja muid kurje plaane. Ja et need ebapuhtad, mõtted ja tunded ei saaks tekkida. Selleks on välja töötatud range reglement, kus on täpselt loetletud tingimused, millal tohib ja millal ei tohi mängida džinni. Näiteks ebasoovitav on seda instrumenti mängida halva ilma ning tormise ilma korral samuti kuu ja päikesevarjutuse ajal. Ei ole soovitav mängida laadaplatsil või mujal kärarikastes paikades. Ja samuti tuleb hoolikalt valida publikut. Pole soovitav näiteks esineda kaupmeeste, litside või muude labaste inimeste ees. Nagu näete, siit tuleb välja ka see, kuidas suhtuti Vanas-Hiinas teatud elukutsete esindajad kätesse. Kuid nõudlik ei oldud üksnes ümbruse ja publiku suhtes. Pilli suhtes pidi lugupidamist üles näitama ikkagi eelkõige mängija ise. Ta ei tohtinud olla purjus, ei tohtinud olla higine ega mustade kätega. Aga praegu praegu on härra Lee suure siidkanga oma pilli ümbert eemaldanud ning pilli enda ette lauale seadnud. Tundub, et praegune situatsioon ei ole vastuolus nende eespool loetletud ranget ettekirjutustega. Aga enne, kui kuulame, kuidas instrument kõlab, on mul härralile mõned küsimused. Me küll rääkisime sellest, et siin on väga vana instrument, aga kas on ka täpsemalt püütud määratleda sinivanust aastates? Umbes 3000 aastat, see on tõepoolest aukartust äratav arv. Lugesin ühest teie kontserdi arvustusest, et seesama kuutsin, mis asetseb praegu siin meie ees laual on üle 800 aasta vana. On see tõesti nii. Ja kui on, siis kust õnnestus teil selline haruldus hankida? Niisiis, härra Liil õnnestus see pill saada vanakraami turult aastal 1973 Hiina nõndanimetatud kultuurirevolutsiooni ajal mil sedalaadi asjad olid väga odavad. Praegu on säärane instrument mitte üksnes ülimalt kallis, aga sellist on võimatu kusagilt saada. Aga pöörduksime nüüd synni kaubandusliku aspekti juurest muusika juurde tagasi. Millisel helireal põhineb sinihäälestus? Härra Lee ütles, enamasti on synnihäälestuse aluseks Pentatooniline laad, mille neljas aste on kõrgendatud ja seitsmeaste madaldatud Omalt poolt. Ma tahaksin siin veel kommentaarina lisada, et algselt oligi tsiinidel vaid viis keelt. Alles hilisema arengu jooksul on lisandunud kaks alumist. Ja need viis algset keelt või mitte kokku väga paljudest peentest siid niitidest, mille arv oli täpselt määratletud. Esimene keel koosnes näiteks 81-st niidist, teine keel 72-st, kolmas 64-st, neljas 54. ja viies keel 48-st niidist. Need arvud pole valitud loomulikult juhuslikult. Esimese keele siidniitide arv 81. Seda peeti Vanas-Hiinas maagiliseks arvuks. Ja peenemate keelteniitide arvud olid samuti vastavuses nõndanimetatud lüü süsteemiga. Ühes varasemas variante Taal tunnis rääkisin Malloy süsteemist, täpsemalt täna muidugi ei tahaks seda hakata üle kordama. Siin pole Hiinas üldsegi mitte ainus Dmitri tüüpi instrument on veel sellised pillid nagu Cheng ja trapetsikujuline ja siin. Aga neil kõigil on võrreldes kuud siin igaüks väga oluline erinevus. Nende pillide iga keel on häälestatud mingile kindlale helikõrgusele ja seda helikõrgust ei muudeta mängu kestel, noh nii nagu kandlelgi kuulsin, neil on selline võimalus siiski olemas helikõrguse muutmiseks mängu ajal ja ma loodan, et härra kohe tutvustab meile kuud synni tehnilisi võimalusi. Aitäh nüüd läheme edasi lautotüüpi pillide juurde. Neid tuntakse Hiinas mitmeid erinevaid. Mõned nende hulgas on India, mõned Kesk-Aasia ja isegi pärsia päritoluga. Kõige olulisemaks tuleb siiski pidada Pipat. Seda tuntakse ka mitmetes teistes idamaades, kuhu on ulatunud Hiina kultuuri mõju. Nii näiteks on piibe analoogid levinud Vietnamis, Kambodžas ja Koreas. Jaapani Piva erineb Hiina omast isegi nime poolest ainult üsna vähe. Aga milline see Biba siis õige on? Pillikorpus on valmistatud puust ja ta on pealt kaetud tasase kumerused ta kaanega virvlite abil on paigaldatud neli siidist keelt mis on häälestatud järgmiselt. Alumine keel on nii, sellele järgnevad alt ülespoole. La see ja nii. Ja nüüd tahaksin ma teile pakkuda kuulamiseks kaks Pippa meloodiat. Esimene esitatakse ainult Piipal, teine meloodia kõlab instrumentaalansambli saatel. Mõlemad palad pärinevad heliplaadilt nimega Dunhami kingitus ja paar sõna selgituseks selle pealkirja kohta. Dunham asub Hiina põhjaosas praeguses kantsu provintsis. Ja alates neljanda sajandi keskpaigast kuni 14 10. sajandini ajati sinna hulganisti budistlikke kloostreid ja templeid. Niinimetatud 1000 buda kaljutemplid on iseäranis kuulsad oma tohutute kunstiväärtuste poolest. Ja minu arvates väärib on erilist tähelepanu ja erilist tähelepanu just seetõttu et seal on ühendunud Põhja-India, Kesk-Aasia ja Hiina traditsioonid. Aga nüüd siis kaks lubatud Pipa meloodiat. Vahepeal on tan lon, see on jõudnud valmis seada, mänguvalmis seada ning häälestada oma instrumendi samm siiani. See on kolme keele ja üsnagi väikese kõlakastiga näppepill. Kuulakem kõigepealt üht lugu ja seejärel tutvustab mängija ise oma pilli. Tõlgin öeldu lühidalt. Niisiis see on sellel pillil on kolm keelt ja pikk kael. Pilli ajalugu on nüüdseks juba umbes tuhandeaastane. Pilli kõlavärv on väga omapärane, ta eristub kõigist teistest hiina muusikainstrumentidest. See on võimalik esitada erinevaid muusikastiile. Aga nüüd, mul on teile veel üks küsimus. Lugesin ühest teie kontserdi Annotatsioonist, et teil on olnud üsnagi head sidemed Hiina keiserliku perekonnaga ja seetõttu on teid pühendatud keisripalee sans Jani mängu saladustesse. Ehk räägiksite sellest pisut lähemalt, see on väga huvitav. Suur tänu, väga huvitav. Nii, aga järgnevalt räägime nõndanimetatud hiinoviiulist ehk erksust. Mille poolest siis erineb RU Euroopas levinud ja tuntud riiulist? Härrasjuugee ütleb, et erinevused viiuli ja Erchu vahel on väga suured. Esiteks, viiulil on sõrmlaud Errholmit ja täiesti erinev on poogna kasutamine. Jah, tõesti, see on muide väga huvitav. Erul on kaks keelt ja poogna jõhvid jooksevad nende kahe keele vahel, nõnda et poognat ei saagi pillist eemaldada. Seda on raske sõnades selgitada, seda peaks tegelikult nägema. Sest üht keelt mängitakse altpoolt, teist ülaltpoolt. Härra Zjugee, teie olete sellele instrumendil mänginud peale traditsioonilise hiina muusika ka Euroopa viiulirepertuaari. Kas te olete selleks pidanud spetsiaalselt omandama selle euroopaliku viiulitehnika? Nii te kuulsite, niisiis esmalt hiinalikku mängumaneeri ja nüüd viimati euroopaliku mängutehnikat mängituna ometi ühel ja samal instrumendil. Siuke tõi endaga kaasa ka ühe kompaktiski, mille ta on sisse mänginud kaks aastat tagasi. Kuulame sellelt ühe loo, mille teema pärineb traditsioonilisest Hiina ooperist. Möödunudaastasel ida muusika festivalil Tallinnas osales üks bambusflöödimängija Taiwanist. Ta mängis flööti nimega tee. Praegu ma näen meie ees laual samuti üht Hiina bambusflööti välimuselt hoopis teistsugune. Võib-olla te räägiksite, milliseid flööti Hiinas üldse tuntakse? Kui te olete flöödi juba kaasa toonud, siis ma loodan, et ehk te mängite meile ka mõne hiina klassikalise meloodia Kuna Hiina on sedavõrd suur ja sedavõrd pikka kultuuri ja muusikaajalooga maa siis pole midagi imestada, et hiinlased tunnevad peaaegu kõiki maailma tähtsamaid pillitüüpe. On olemas Hiina variandid, plokk, slaidist, paaniflöödi-ist, oboest, klarnetit, trumbetist ja igasugustest muudest pasunatest. Ja muidugi on kõigil neil pillidel olemas omad hiinakeelsed nimetused ning samuti on ka nende konstruktsioonis mõned väikesed lokaalsed iseärasused. Kuid sarnastest pillidest oleme juba rääkinud orientaal tunni varasemates saadetes seoses teiste Aasia maadega. Aga kui ma õigesti mäletan, siis pole meil varem juttu olnud säärasest puhkpillist nagu Scheng mille eestikeelseks nimetuseks võiks olla sooorel. Loomulikult ei meenuta see pill väliselt meie suuri kirikuoreleid. Tavaid töötab oreli põhimõttel. Šenkon arvatavasti pärit kusagilt Kagu-Aasiast. Primitiivseid rahvapäraseid soo oreleid leidub ka tänapäeval Indoneesias, Borneo saarel, aga samuti Tais. Pillipõhiosadeks on kõrvitsataolisest taimest valmistatud õhureservuaar ja hulk hulk bambustorusid, mis on üht otsa pidi pistetud kõrvitsa sisse ja kinnitatud mingi liimi või kleepuva ainega. Hiinas valmistati peamiselt kahte tüüpi Schengisid suuri 19 toruga ja väikeseid 13 toruga. Halvematel juhtudel esines torusid kas vähem või rohkem. Bambustorud olid erineva pikkusega ja vastavalt oma pikkusele andsid erineva kõrgusega heli. Ahjaa, ühe tähtsa asja unustasin, see on sissepuhumistoru. Selle kaudu jõuab õhk reservuaari, kust ta edasi jaguneb paljude torude tarvis juba heli tekitamiseks. Nii palju siis suu orelist. Meie tänase saateaeg hakkab lõpule jõudma ja kuigi ma saate algul kuulutasin välja, et algul räägime keelia puhkpillidest, hiljem löökpillidest, tegelikult selleks viimaseks pole enam eriti aega jäänud. Ometi on just löökpillide valik Hiinas rikkalik. Seal tuntakse mitmesuguseid trumme, taldrikuid, konge kellasid, kellukesi ksülofoni ja helisevaid kiviplaate. Nüüd saate lõpuni kuulakem üht lugu, milles kõlab suur osa nimetatud pillidest, mitut sorti trumme, väikesed ja suured taldrikud, helikõrgust muutvad kongid, nõndanimetatud puu trummid ehk puuplokid ja nii edasi ja nii edasi. Ja ongi tänaseks kõik. Me kohtume teiega taas kahe nädala pärast ja tutvume siis sellise unikaalse nähtusega, nagu seda on pekingi. Ooper.