Tere õhtust, kallid kuulajad. Sellest on möödas juba kolm aastat, mil meid külastas pekingi ooperitrupp Shanghai linnast. 1990. aasta oktoobrikuus anti Tallinna linnahallis kolm etendust. Ja kuigi piletihinnad olid tollal Aja kohta uskumatult kallid 10 rubla kogunes siiski hiina ooperit vaatama üsnagi palju publikut. Ja minu teada pole hiina ooperit, ei enne seda ega pärast seda Eestis kordagi etendatud. Tänane orientaal tund muidugi ei, ei saa asendada ooperietendust, sest raadio teel on ju võimatu edasi anda tantsu, pantomiimi, näitlemist, kostüüme ja maske. Kuid ida kultuurihuvilistele võiks ehk tänane saade siiski huvi pakkuda. Me kuulame täna väga palju muusikat tuntud Hiina ooperiartistide esituses ja samuti püüan ma väga kokkuvõtlikult rääkida Hiina ooperist pisut põhjalikumalt pekingi ooperist. Mis asi see hiina ooper õieti on ja kas seda on üldse õige ooperiks nimetada? See viimane küsimus on täiesti õigustatud sest see, mida Euroopas ooperi all mõistetakse, on hoopis midagi muud. Milles siis seisnevad need põhilised erinevused? Ma ei hakka siinkohas juba rääkima detailidest. Suured erinevused on aga ka üldistes printsiipides. Euroop ooperi puhul on vaieldamatult kõige olulisem selle ainuisikuline autor ehk helilooja näiteks Figaro pulmaetenduses on küll olulised libretistil dirigent, lavastajad, kunstnikud, lauljad ja nii edasi. Kuid kõige olulisema töö on siiski ära teinud Mozart, ilma kelleta lihtsalt ei oleks ooperit. Figaro pulm. Traditsioonilise hiina ooperi puhul on lugu pisut teine. Lavastusega aluseks on kas poollegendaarne ajaloosündmus või mõni muu tuntud lugu. Ainuisikulist autorit või heliloojat ei eksisteeri. Enamasti pole traditsioonilised oopereid isegi üles kirjutatud, neid on säilitatud mälus ning antakse edasi suuliselt. Ja nii siis kõige olulisemaks hiina ooperis ongi lauljad näitlejad, kes vahendavad ooperi süžee oma oskuste abil publikuni. Jah. Kesksel kohal on laulvad näitlejad, nii on see Hiinas, aga kaugeltki mitte kõigis teistes aasia muusikateatrites näiteks Indias, vastupidiselt Hiinale esitab vokaalpartiid etenduses hoopis teine isik, mitte näitleja. India teatrietendustes on keskne roll. Tantsivad näitlejal ja laulja, see on täiesti teisejärguline. Ta laulab kusagil poolpimedas lava nurgas. Aga kui nüüd otsida erinevusi Euroopa ja Hiina ooperi vahel, siis tahaksin ma ja kindlasti nimetada Hiina teatri tinglikust. Kui näiteks näitleja tuleb lavale aeruga siis tähendab see, et ta sõidab paadiga. Ta ei pea seejuures sugugi tegema aerutamis liigutusi, samuti pole tarvis lavale rekvisiidid tuua. Paati ja lavakujunduses pole tagumisele foonile tarvis maalida jõge või järve. Hiina filosoofias, religioonides, esteetikas, muusikas ja üldse elukorralduses. Valitseb dualismi printsiip in Jani printsiip. In see on pime maine, naiselik voolus ja on vastupidi, see on hele, taevalik, mehelik. Ka ooperiteatri lava on jaotatud mõtteliselt kaheks publiku poolelt. Vasaklava pool on seotud inprintsiibiga, vasak pool aga Janiga isegi orkester, isegi ooperi orkester ei istu üheskoos, sest ka muusikainstrumendid jagunevad ju teatavasti naiselik, eks mehelikeks seetõttu paremale poolel mängivad in pillid, need on oboe, flöödid ja mitmesugused keelpillid. Vasemal lavapoolel paiknevad seevastu kõik trummid, rongid ja muud löökpillid, samuti vasest puhkpillid. Ooperis ilmne in Jon dualism üksnes lavajagamises või pilliteaduses. Ka tegelaskujud ja karakterid on jaotatud sama põhimõtte järgi. Aastal 1790 tähistati Pekingis Hiina keisri, sean Lunny kaheksakümnendat sünnipäeva. On teada, et see keiser armastas väga teatrit ja tema juubeli puhuks saabus Pekingisse algul üks ja hiljem veel kolm head ooperitrupi Anhoi provintsist. Pärast juubelipidustusi jäid need trupid Pekingisse etendusi andma. Nad saavutasid suure edu ja üleüldise poolehoiu. Mõni aeg hiljem toimus Anhoyning pekingi traditsioonide ühtesulamine ja tekkis uus muusikateatriliik. Nõndanimetatud Pekingi ooper. Muidugi pekingi ooperi populaarsus ei piirdunud pealinnaga. Peagi tekkisid pekingi ooperitrupid ka teistes Hiina linnades ja kui me tänapäeval räägime pekingi ooperist, siis see ei tähenda, et on tegemist pekingi linnast pärit ooperiteatriga. Tänapäeval mängitakse pekingi pärit ka Pekingis. Ent peale selle veel Taiwanis, Hongkongis, Shanghais ja paljudes paljudes teistes Hiina linnades ja muide isegi väljaspool Hiinat. Nii näiteks on teada, et oma pekingi ooperitrupp on olemas isegi Havai ülikoolis. Pekingi ooper süntees paljudest erinevatest kunstidest. Siin on ühendanud laul, pillimäng, deklaratsioon, näitlemine, tants, akrobaatika. Omaette väärivad tähelepanu veel kostüümid, mis on iseäranis uhked ja muidugi näomaalingud. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Krim võimeid ka poleks justkui liiga vähe öeldud. Pekingi ooperi ära maalitud näod sarnanevad pigem kirevatele maskidele. Igal joonel või värvi laigul on oma sümboolne tähendus. Tundmatuseni on inimese nägu üle värvitud ning täis maalitud näiteks siis, kui näitleja kehastab kas ahvide kuningat, tiigrit või mõnda muud looma. Ja värvide valik pole seejuures kaugeltki mitte juhuslik. On viis põhivärvi, punane, roheline, kollane, valge, must ning veel viis vähem tähtsad värvitooni. Need on punakasvioletne, roosa, helesinine, tumesinine ja tume purpur, näe lisaks neile veel kuldne ja hõbedane värv mis on alati seotud teispoolse maailmaga, jumalatega või muude mütoloogiliste tegelastega. Näos domineeriva värvi järgi on võimalik aru saada, millise karakteriga on tegelane. Punane värv sümboliseerib truudust ja õiglust. Must ausust ja otsekohesust. Valge tarkust, kollane kurjust. Lilla. Tõsidust ja teovõimet, sinine julgust ja nii edasi. Aga muidugi, lisaks sümboolikale ja kindlale tähendusele on need maalitud näod ka ülimalt dekoratiivsed ja kaunid. Tegelaskujud jagunevad tekkinud. Päris nelja põhigruppi ja see gruppidesse või tüüpides jaotamine toimub soo, karakteri, vanuse, elukutse ja sotsiaalse positsiooni põhjal. Need neli põhitüüpi on Shen, ta on siin ja Joe. Ja need tüübid on laval eristatavad nii grimmi ja kostüümi kui ka laulmismaneeri järgi. Esimeseks põhitüübiks on niisiis Schen. See meeskangelane Laosen on seejuures vana suursugune kangelane, seashen, noor kangelane Uusen on aga kangelaslik sõjamees, kellelt ooperis nõutakse tavaliselt igasuguste akrobaatilisi trikkide valdamist. Teiseks põhitüübiks on ta on, see on naistegelane, see ta on, see on aus ja noor naine on tan, noor tütarlaps, laodan vanamutt. Ja lõpuks sho. Selle tegelastüübi alla kuuluvad kloonid ja koomikud, kavalpead ja äraandjad. Tekkinud per see üks Hiina kultuuri väljapaistvatest saavutustest elas üle tormilised sündmused meie sajandi alguses. 1949. aastal moodustati Hiina rahvavabariik ja pekingi, ooperit mängiti endiselt edasi paljudes linnades. Aga siis aga siis algas hiina kultuurirevolutsioon ja selle eest ei pääsenud ei religioonid, ei filosoofia, ei teater ega muud kunstid. Loomulikult jäänud kultuurirevolutsioonist puutumata ka pekingi ooper. Kui Euroopas on ooperi reformaatorina kuulsaks saanud Richard Wagner siis Hiinas juhatas ooperireformi suure juhi ja õpetaja maatse tunni abikaasa isiklikult. Ta kujundas välja nii-öelda mudel ooperi millest pidid kõik teised eeskuju võtma. See mudel, ooper, idealiseerida kangelaslikkust ja revolutsiooni ideid ja igasugused muud ooperid olid kas täielikult või peaaegu keelatud. Muidugi maade tunni abikaasa tõi ooperisse sisse kõrvuti hiina pillidega ka Euroopa muusikainstrumendid, kaasa arvatud isegi klaver. Ja seejärel Euroopa eeskujul ka dirigendi. Isegi sadanud tuhandete aastate jooksul välja kujunenud värvisümboolika sai uue tähenduse. Ülimale kohale tõsteti punane värvus. Lühidalt öeldes kultuurirevolutsioon hävitas pekingi ooperi ja üldse hiina ooperitraditsiooni. Alates aastast 1980 on hakatud taas endisel kujul etendama Pekingi ooperit. Kuid kord juba hävitatud. Pole seda kerge taastada. Sest probleem pole mitte üksnes näitlejates, lauljates või muusikutes. On välja kujunenud olukord, et puudub ka vastav publik. Hiina ooperile on peale kasvanud uus põlvkond, uus põlvkond hiinlasi, kes ei taipa hiina ooperis suurt midagi. Nad pole saanud traditsioonilist hiina haridust, neid on kasvatatud pseudoeuroopalikus Puna-Hiina vaimus. Viimastest aastatest on öelda siiski ka midagi rõõmustavat. 1990. aasta ja 91. aastavahetusel tähistati kaunis suurejooneliselt. Pekingi ooperi suurt juubelit 200 aastat ja need pidustused kestsid 24 päeva. Mängiti viitekümmend, etendust ja kuulajate koguarv oli üle 170000, mis muidugi miljardilise Hiina mastaapide puhul pole veel kuigi suur arv. Meie tänane saade hakkab lõpule jõudma. Tahaksin tänada Sirje normetit. Kelle materjalide põhjal on tänane saade suures osas kokku pandud ja samuti tahaksin meelde tuletada, et oriendaal tunnid on eetris Eesti Raadio esimeses programmis kaks korda kuus. Iga kuu, teisel ja neljandal, esmaspäeval kell 22. Null viis. Kuulmiseni.