Tere algamas on muusika-aasta viimane helikaja MINA OLEN Annebromic. Kontserte toimub Eestis rohkem kui ka Andruim klassikagurmaan külastada suudab ja see pole nii ainult muusika teema aastal. Küll aga möödus aasta 2015 eesti tähtsaimate helikunstnike tähtpäevade rütmis. Kuigi orkestrid mängisid tänavu ikka rohkem Sibeliuse kui tuginema muusikat. Ajaloo annaalidesse jääb aastaga Rudolf Tobiase suurteose Joonasele vaatamine võimsate ettekannetega nii Leipzigis, Tartus kui Tallinnas heliloojate Rostrumi toimumisega Tallinnas erakordse haardega kontsertidega Pärdi päevadel juba viiendat korda toimunud Pärnu festivaliga. Rääkimata ERSO ennekuulmatus publiku meenust ja seda mitte ainult superstaar Kristjan Järvi juhatatud kontserdil. Superstaari vanem vend Paavo Järvi aga pärjati nii Sibeliuse medali kui diapasooni ja grammofoniaastal artisti tiitliga. Aasta muusikuks valiti aga kauni uudisloominguga laineid löönud Tõnu Kõrvits. Muusikaakadeemia endiselt saalita. Olemasolevat kontserdipaiga taga täitusid uute Stein Veidega. Üle 28 aasta äratati ellu Eesti keelpillimängijate konkurss ja esimesi arglikke samme astuks sihtasutuse Eesti pillifond muusikaelu, edusammude ja kitsaskohtade üle. Vahetame mõtteid algavas vestlusringis. Mul on väga hea meel tervitada heligaja stuudios pianist Sten Lassmanni, muusikakriitik Igor Karsnek, ajakirja muusika peatoimetaja Tiia Rämmelit ja klassikaraadiotoimetajad nelevasteinfeldi. Kas muusika-aasta oli idee jaoks teistsugune kui üks tavapärane? Aasta noh, tegelikult, kui ma olen täitsa kristalselt aus, siis ta väga palju teistmoodi ju ei olnud, aga noh, ütleme see muusika aastaks kuulutamine andis võib-olla tähelepanu juuda nendele sündmustele, mis ju tegelikult toimuvad ka teistele aastatel noh, sarnased päris kindlasti muusikateema ja, ja see kontserdile jõudis rohkem nii-öelda, mitte just muusikas süvitsi huvita tuva inimese mõttesfääri. Ma arvan, et rohkem kui, kui muidu sündmuste osas muidugi, mis muusika aastal olid erilised, ma arvan, et see oli see Rostovi toimumine Tallinnas, see oli üks minu meelest aga oluline sündmus tegelikult. No neid oli veel, aga üks, mida ma välja tooksin? No üks asi oli muidugi teistmoodi, sellepärast et ta sai Arvo Pärt 80 ja Pärdi muusika ettekannete jada läbi praktiliselt kõikide kontserdiorganisatsioonidega kollektiivide tekkis nagu Arvo Pärdi muusika topograafiline kaart, kus erinevate esitajate täitsid erinevad teostega põhimõtteliselt selle kaardi niimoodi muusikalise kaardi sealt nagu, nagu ühtegi valget laiku ei jäänudki Pärdi sellise meta ja megaprogrammi läbiviimine, see oli muidugi väga hästi koordineeritud ja noh, kahtlemata oli see Arvo Pärt 80 oli asi, mis tänavust muusika aastate eelnevatest raudselt helistada. Arvo Pärt jõudis kindlasti otsapidi ka maailma selles mõttes, et kui meil Eestis oli selline õnnelik aasta, et see muusika aasta sattus just Pärdi, Tormise, juubelitega Tubina ja Oja sünniaastapäevadega ühtekokku, et, et see võib-olla on selline hea juhus ja heliloojate liit 90. Aga noh, see, mis toimus nagu välismaal, noh loomulikult Arvo Pärdi muusikat esitletakse mujal maailmas kokku võib-olla rohkem kui meil siin Eestis väikeste kollektiivide peale nagu kvantitatiivselt selle kokku tuleb aga see tähelepanu, mida Pärt pälvis ka maailmas ekstra grammofoni, esikaaned jälle ja kõik see, kui palju plaate tegelikult ilmus, uusi, selles mõttes sellise muusika aasta paigutus väga õnnelikus kohas. Kui ma mõtlen tagasi, millistest probleemidest oleme me aasta jooksul Heiga saates juttu teinud, siis üks probleem, mille tõi esile meie hulgast kahjuks nüüdseks lahkunud Vardo Rumessen oli just see, et Eesti klassikapärandi säilitamise hoolitsemise, selle esitamise, sellega ei tegele, lehikud otseselt mitte ükski organisatsioon Eesti muusikaelus. Ja ta leidis, et endiselt esitatakse meie heliloojate tõeliselt väärtuslikku muusikat liiga vähe. Ja samas see on omamoodi vastuoluline, sest nagu te välja tõite, tänavu olid hästi Eesti heliloojate liidu juubeliaasta aia juba sellega seoses algatatud kontserdisarjas kõlas Eesti muusikat tegelikult tavapärasest ehk oluliselt rohkem. Jah, no see küsimus oli Vardol selline hinge asi paradoksaalsel kombel tema võitlused ei erinenud seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel nendest, mis nad olid üheksakümnendatel ja selle sajandi alguses samamoodi nagu nõukogude ajal ta võitles Nõukogude kultuurisüsteemi sees ja Nõukogude kultuurisüsteemi vastu ja Nõukogude kultuurisüsteemiga koos selle nimel, et eesti klassika pärand säiliks nii kirjas helisalvestistes, kuigi lavadel. Moody ta ju jätkas oma võitlust meie iseseisvusaastatel. Ma olen loomulikult interpreedid ise üsna palju oma aega sellele panustanud ja maga ühtin Vardoga paljudes küsimustes. Samas. Ma leian, et ega sellise otsese esiletõstmisega ja võib-olla otseütlemisega ei pruugi alati saavutada. Nüüd. Ma hakkan mõtlema Elleri loomingu peale, siis on ju Tallinna keelpillikvartett on Elleri keelpillikvarteti salvestanud viimastel aastatel ja need helisalvestused on valmimas. Olari Elts on suurepäraselt telleri, sümfoonilised teosed, esiettekanded ja tal on plaanis ka neid salvestada ja osa juba sisse mänginud Soomes Tõnu Kaljuste kindluse sümfooniat ja terviktsükli, mõni aeg tagasi. Nii et siiski toimub palju ka loomulikult mõtlen näiteks Tubina sümfooniat peale, siis mul oleks hea meel, kui ma iga hooaeg kuuleksin, mitte ühte, vaid paari Tubina sümfooniat, kontserdisaalides. Just see on üks asi, mille juurde ma kindlasti tahaksin tagasi tulla, et kas ja kui palju peaks ERSO esitama meie klassikaliste suurkujude sümfooniaid eriti veel, kui tegemist on nende juubeliaastaga. Aga kui veel rääkida nüüd ikkagi Eesti kõige olulisemast klassikaks pärandist, siis tänavu on ka ju selles mõttes ääretult oluline aasta. Et see on ju omamoodi selline tõeline maamärk, et Eesti kõige esimene oratoorium Tobiase Joonase lähetamine sai kõigepealt nii-öelda rehabiliteerus tellitud Laixigist toodud ettekandele ta linnas, kus ta sai ka esiettekande toona küll võib-olla veidi ebaõnnestunud omal moel, aga tänavu oli see ettekanne seal tõeline suursündmus ja hiljem siis kuulis seda ka Eesti kontserdi ja ERSO hooaja avakontserdi näol ka Eesti publik ja seda nii Tartus kui Tallinnas. No minul oli õnn kuulda seda Leipzigis ja Windowsis ja muidugi on tohutult hea meel, et sa nüüd kaks korda selle aasta jooksul on kõlanud ja et on ka Pauluse kirik nii imeliselt renoveeritud ja see on ka väga kaunis, on väga eriline kirik nagunii Tobiase teos on, tähendab igas mõttes suur tehas nii oma sisu poolest kui ka oma mõõtmetelt väliselt mõõtmetelt ja et ma olen seda ja tõesti on mitut ettekannet kuulanud, nagu me ilmselt paljud oleme kuulnud, et jumal tänatud, et seda on nii palju mänginud mitut agage kausis, kus on kontse saa ikka kordades suurem kui Estonia kontserdisaal. Ma sain äkki aru selle teose tähendusest mingist teisest aspektist, sest see teos vajab ka suuremat ruumi, et kas see sisu pääseks rohkem mõjule ja nägin seda nagu teise pilguga või sellise uue pilguga ja leidsin sealt veel midagi rohkemat, sest see teos on nagu väga mitmetasandiline, aga mitmekihiline seal oli ka väga hea kavalehti juures, kusjuures oli väga hoolega koostatud. Siit ma tahan jõuda tegelikult selleni, et mis teen ennem rääkis, et kuidas me suhtume oma klassika pärandisse. Et ühest küljest jah, et seda peaks rohkem mängima, seda peaks järjepidevamad mängima, aga siin on tegelikult küsimus selles, et kuidas me mõtestame omaenda ahvus klassikat ja mulle tundub, et selle koha pealt see on ikkagi nagu lõpuni mõtestamata, mis, mis tähendusse meile omab. Ja see oli üks Vardo Rumessen võitlustest, et see rahvusklassika oleks nähtav, pääseks esile, et sellest teatakse, et sellest oleks olemas noodid, noh kasvõi see tohutu töö, mis ta tegi Tubina kogutud teostega, mis on täitsa imelik läbi on sealt ju nii palju köiteid juba välja antud ja nii edasi, aga et mis see tähendab meile kui rahvusele, ütleme see meie klassikapärandit, ma vaatame, kus ta kasvõi selle pilguga, et noh, ma jälgisin ka seda, mis toimus Soomes Sibeliuse suvel juubeliaastale või kuidas nagu soomlased mõtestavad enda jaoks sib eelduse tähendust. Et meie kuidagi mõtestame nagu teistmoodi või mõtestan Arvo Pärdi tähendust ei olnud, ma ei tea, kas peab olema üks, keda me vaatame, kui suurimates suurimat või? Siin me ikkagi jõuame meie muusikasõlmküsimuse juurde, mõneti. Ma ei tea, kas te lugesite, viimati ses sügis oli maris Männik, kirme artikkel Sibelisest kui Eestis sümbolühyllujast samuti, tema näitab, et kas Sibeliuse muusika on mõneti eesti kultuuris olnud selliseks ideaaliks põhjamaise helikunsti käilakuju ja ideaal, milleni pürgida. Muidugi tekitab palju küsimusi, eks, et Sibeliuse on 100 aastat vedanud kogu Soome professionaalsed helikunsti enda järel nagu jäälõhkuja. Meil sellist varianti ei ole. Nüüd läheme kontserdi, elustasin sellega eemale, aga, aga see mõjutab ka paljuski kontsentreerub. Mul on retooriline küsimus, kas sümbolhelilooja peab olema maailma muusika kaanonist sisse kirjutatud või mitte? No kas see ei aitaks teda sinna sisse kirjutada, tõesti, kui me vaatame hooaja ERSO kavasid, kus Tubina sümfoonia kõlas ühe korra ja Sibeliuse teosed viiel korral siin on otsene mõju väga tugevalt näha. Üsna selgelt ka olukorda naaberriikides, et Soome, Norra on listi riigid, kus juba 100 aastat on oma oma sümbolkuju, on suures maailma muusikaloos sees ning riigi Sibeliuse leedukultuur on teinud suuri suuri ponnistusi juba rohkem kui poole sajandi vältel, et maailma muusikalukku, kui kirjutada Tšurioonise nime, kes on ka kuulus optiline kunstnikelt ka hinnatud maalikunstnik. Kahjuks peab siiski tunnistama, et 20. sajandi või üldse maailma muusika lugusid siiani kirjutatakse ilma Juliani lätlastel sinna juurde ega ka midagi panna. Selles mõttes meil on Eestil läinud hästi, et maailma muusika lugusid nüüd juba kümmekond aastat kirjutatakse Arvo Pärdi aga seal sees. Nii et mõneti ju toimib ka Arvo Pärdi fenomen sellise mootorina eesti muusikale. Aga siiski ma usun, et on võimalik natukene tasakaalustatuma. Kui me räägime sellest varasemalt klassikapärandis, tegelikult algab kõik sellest, et kas interpreedid soovivad neid teoseid mängida või mitte, et nagu Jüri Leiten ka tegelikult just Vardo Rumessen yle vastates välja tõi, siis ikkagi päris ei saa kontserdiorganisatsioon survestada interpreet, et nüüd te peate seda teiste esitama. Ja näiteks interpidin tõesti, ma mängin väga palju Elleritega tähendab, minu unistus ei ole see, et ma mänginud kogu hooaja jooksul, ütleme kogu Elleri, et inimesed muude kuulawellerit, see on ühest küljest väsitav, võrdlemisi spetsiifiline, et seal peab olema balansis ühele heliloojale pühendama neetud kavad tegelikult tõesti on sellised nagu juubeli või ülevaate kontserdilt. Ka see on võrdlemisi spetsiifiline. No kui tulla selle juurde, et intervalli peab meeldima, võtame Tubina sümfooniad, mis võiks siis nendes olla meie orkestrile, mitte meeldivat? Nad ei ole isegi mitte nii väga kaasaegne, väga nüüdismuusika, selline keeruline või natuke liiga dissonantne, et sellel on ju tegemist väga ilusam muusikaga ja, ja nii-öelda suhteliselt traditsiooni selg ees, et et seal ma küll ei saa aru, mis seal hindeebeedile mitte meeldivat võiks olla. Minule tundub, et see küsimus on natuke nagu kahe otsaga, üks asi on see, et kui on selline, ma ei tea eliitkontsertkava või, või mõni eesti interpreetide liidu kava, et kuidas siis sinna saada pianisti kavasse, ütleme mõni Ester Mägi või kasvõi Eller Tubin või Mart Saar, et selles nagu ei olegi nii palju küsimus, sest seda ikkagi on ja seda leidub nendes kavades. Aga küsimus on just nende suurvormide või nende eesti muusikakultuuri, kuidas öelda baasteostes vääriline koht või positsioon. Sa mainisid, eks ole, annete viis korda mängiti Sibeliuse sümfooniaid, need on muidugi maailma klassika, aga siiski tekib küsimus, et mida me siis propageerime, kas me propageerime Sibeliuse, kui me mängime Tubinat kordades vähem, siis me ju ei propageeri Hauhenda muusikat. 150 sari oli, eks ole, aga samal ajal täitub 110 aastat ka Eduard Oja sünnist ja meie rahvusorkester ei võta mängida mitte ühtegi tema teost. Jah, muidugi, Eduard Oja on selline keerulise saatusega helilooja, rääkimata sellest, et tal on huvitavat sümfooniast loomingut. Meie muuseumi käsikirjades leidub väga põnevaid teoseid ja mitte isegi nii väga vähem ilupoeemist on isegi partituur olemas, on ka mõningad salvestused ja siin on ka jälle küsimus võib olla selles, et ikkagi Eesti heliloojad, nii-öelda need, meie klassikud vajavad eestvõitlejad selleks, et see kuusik üldse kuskile jõuaks. Nii nagu oli Rumessen eest võitleja Tubinale ja Toby asele. Vot ojale oleks vaja kedagi eestvõitleja. Põhimõtteliselt ollakse võimalik lahenduse näiteks ERSO-l on ju väga mitmed sarjasid tegevus eesti muusika tutvustamisel välismaailmaga ja ütleme, meil propageerimise kuidagi, kuigi see sõna kõlab natukene halvasti, sõna- propageerimine, ütleme Eesti muusika eile ja täna tähendab, et kas esiettekanne mõned noorema põlve või, või siis nüüdisklassikult ja sinna kõrvale palun väravasse Elleroja või Tubin, tähendab seal tekib ka mingisugune tasakaalu momente. Kui me jääme nüüd ootama ja näpuga järge vedama kalendris, eks, et kellel jälle kukub, kas seal 125 või 95 või 70 tähendab, see on natukene nagu nõukaaja pärand, kus oli kaluritega miilitsapäeva, siis tuleb vastavalt siis Eduard Oja pähe või aastat see tegevus peaks olema nagu ette planeeritud ja sarjades solgib üks võimalus. No mingil määral on see aasta ju nii toimunud, kui oli see Eesti heliloojate liit 90 sari, kus ikkagi tegelikult kõlas ju väga palju muusikat, mida võib-olla ei ole vahel esitatud isegi 30 kuni 40 aastat. Ja siis, kui esiheliloojate liit 92 siis Eesti muusikat esitada või noh, sellest ma räägingi, et, et noh, et ei maksa siin näpuga kalendris järge vedada. Esimene ülesanne praegu ütles, et näiteks Neeme Järvi juhatas oktoobris Anti Marguste kahte orkestriteostes, oli väga värske ja huvitav. Mida muusika iialgi kuulda saanud, tegeldi? Sümfoonilise tunud tunniku, mängib. Eks ma tahan veel vahel öeldud, muidugi mul on õudselt hea meel, et seoses nüüd jällegi õnneks juubeliga mängiti ometigi ka Lepo Sumerat rohkem. Kes on üks, meerib heliloojaid siiski, aga vahepeal oli noh, praktiliselt nagu täielik vaikus. Et ta on ju väga hea ja mängiti ka tema südameasjad seda ooperit, noh jumal tänatud ka, nüüd sai jälle uuesti kuulda, aga kas peaks ootama järgmise tema juubeli noh, et siis 70, et siis kuuleme jälle Lepo Sumerat midagi. Jah, Tallinna filharmoonia ju tegi suisa sellise õhtu, et kolmandal mail oli siis kaks kontserti järjest Lepo Sumera loomingust. Ja Tallinna filharmoonia on leidnud mitte ühe, vaid tegelikult nagu kaks nishi kontserdil, kus üks on mõne aasta eest käivitanud tahklavi projekte, mis paneb kokku džässi ja kirjanduse. Näiteks üks päris originaalseid lahendus oli Siim Aimla ja Jürgen Roostelt koostöö suure Jürgen Rooste, mida anti lugenud oma luulet vaid, mis Siimann bändiga ja teine moment on Tallinna filharmoonia kontserdisari portree. Ennist oli juttu, kuidas auditiivne muusika, kuidas ta hakkab üha rohkem segunema visuaalse pildi ja visuaalse momendiga ja näiteks kevadel toimuvalt multimeediaetendus John Adams asja neljandik päris pikka lõpuosa filmist klinkhofess surm, mis on tegelikult seesama nimi, ooperifilmiversioon, tegelased, in action, aga keegi vahetajad, sõnambaid, kõik lauldakse. Ja see portreesari on puudutanud ka nüüd, viimati oli ju Tõnu Kõrvits, eks ole? Mis puudutab veel seda muusika, mis realiseerimist, siis ma tahaksin siin jälle tulla tagasi ERSO juurde, et ka ERSO on üha enam hakanud tegema kontserte, millele lisandub siis ka mõni teine meedium nii-öelda. Ja olles tänavu ka üsna mitmeid ERSO kontserte külastanud, jäi mulle mulje, nagu oleks nende esitatava muusika hulgas ka väga palju nii-öelda mitte klassikalist muusikat. Aga tegin siin veidi statistikat ja vaatasin, et 35 esitusele tulnud kava hulgas oli siiski ainult viis. Ma ei tea muidugi, kas me enam saamegi džässi või filmimuusikat, mitte klassikaks, aga võib-olla siis, et kas rahvusorkester peab eeskätt tegelema ikkagi rahvusklassika või üldse sellise maailma klassika mängimisega või on see õigustatud, et püütakse end tõestada ka teistel aladel? Mul on natukene, mõjub häirivalt. Kui keegi räägib, et kunstivaldkonnas midagi peab tegema, kunstan vabaduse kvintessents ja siin keeldude-käskude direktiivide ja mingite mõõdikute ja exceli tabelitega ei ole midagi peale hakata, eks ole, et suur osa kontserdielust on loomulikult nii või teisiti on ette planeeritud ja tähendab, see puudutab kõiki majandus pooltetena, siin ei ole mõeldavad sinna anarhia võiks valitseda, aga mis ma tahan öelda, on see, et kunsti ja muusikaelu piduriks on jääda kinni mingitesse traditsioonilisse kanalitesse, et kui rahvusorkester, siis ainult rahvusmuusika, ainult süvatõsine kulm kipras, tähendab elu areneb, pidevalt, tuleks leida uusi lahendusi ja kui näiteks meie rahvusorkestri esitab Ameerika filmimuusikat, muuseas see on juba korduvalt, on olnud see John Williams programm. Esiteks on väga hea muusika, teiseks muusikaks. Kuna John Williams muutis kõiki praegu juba maailmas valitsevat filmimuusika kaanon, täitsa see hakkas temast peale ja noh, see on selline värvikas dirigendile, selline sisukas ja väga publikusõbralik muusika. Need olgu ükskõik kui akadeemiline orkester, seda avardumise teetakse kindlasti. Mulle tundub, et kui rääkida orkestrimuusikast võltsorkestrist kui mehhanismist või see, kuidas ta toimib, siin oli hea võrdlus ka see, et kuidas panna siis seda eesti interpreedi tahtma oma kavasse panna eesti teoseid, noh, see võib-olla puudutab solistide, ansamblite orkestrit, teeb seda, mis on tal tööplaanis, tal on kunstiline nõustaja, tal on direktor, eks ole, olid ajad, kus ERSO saalid olidki sellised pooltühjad, ma mäletan väga häid, Olari Eltsi dirigeeritud kontserte, siin aeg läheb ruttu, viis või kuus aastat tagasi mõnedki aastad ja võib-olla neli isegi oli kohe eest otsast niiviisi tühi, et see, mida ERSO on saavutanud nagu oma publiku kasvus, noh see on tegelikult tähelepanuväärne. Kindlasti ERSO direktor Kadri Tali, noh, tal oli mingi oma tunne või need valupunktid, mida täita ja mille poole püüelda. Ja seda ma arvan, ta saavutas nagu väga hästi, aga noh, nüüd Kristjan Hallik on olnud ju sisuliselt oma esimest aastat oma visioonid või need ideed, noh, võib-olla aastal 2018 tuleb nii mõnigi Eesti muusika suurvorm ERSO kavas, et need orkestri plaanid lihtsalt toimuvad kaks, kolm aastat ette lähtuvalt solistidest külalist, dirigentidest lõtk on selles sammus nagu sees. Ei, mina ka muidugi edasi esile tuua seda, et personal on kõik väga hästi publikuga ja see ei ole mitte niisama iseenesest tekkinud, vaid tõesti on see nende juba pikaaegne väga õige, nagu mõtlemine ja planeerimine ja kindlasti rahvusorkester võib eksperimenteerida ka erikontserdivormidega, aga ma arvan, et mitte liiga palju. Sealsamas ka. Ja teisest küljest laulan ühte sama laulu muidugi, aga nüüd menu ja kõigi nende eksperimentide peal. Et katsume nüüd natuke seda rahvusklassikat ka sinna rohkem tilgutada, IKKA VEEL rohkem ja seda ka siiski kuigi sõna propageerima, kõlab nagu kahtlaselt, aga tegelikult ta ei kõla ka vaid ikkagi seda meile rohkem ette anda. Ma arvan, et see on võimalik ja ma arvan ka teiste hallikul on juba planeeritud üht kui teist ette nagunii, sest ta mõtleb kindlasti kaudselt selja peal. Viimasel ajal on ju tõusnud ka Vanemuise orkestri tase ja meil on samuti toredat kavad, aga pean tunnistama, et ei ole pooltki nii palju publikut, kui on näiteks Eesti riikliku sümfooniaorkestri. Ma olen küll muidugi eeskätt külastanud neid kontserte, mis on toimunud Tallinnas. Et, et kui palju üldse see publiku hulk on seotud kunstilise tasemega. Tegelikult seal otseselt korrelatiivset seost ja olgem ausad, kontserti elu võistleb tervel kultuuriväljal ju väga-väga paljude mitte ainult muusikasiseselt viljakal, eri stiilidega põllul, vaid kõike muud on ju väga palju, nii et tegelikult nagu kurt Ta ei maksa. Meil toimis hästi, aga loomulikult on ju selliseid kollektiive, kus mina olen täheldanud vägagi võib-olla et isegi kui prestiiži maik on man, aga kunstiliselt, et ei olda sugugi teistest peajagu üle. Aga see kuulub asja juurde, et loomingus uus väljapoole pööratud nägu ja selle näo ehtimine, näo tegemine, professionaalne aspektel. Ma veel teenindaksid Steniga absoluutselt nõus. Küsimus on selles, et, et tegelikult nagu igapool idee maksab 1000 sellise näite nüüd sügisel ERSO kontsert, kus Kristjan Järvi juhatas Mahleri esimene sümfoonia Pärdi esimene sümfoonia. Seal muidugi kokkusattumus, mõlemad heliloojad olid esimese sümfoonia kirjutamise ajal 20 seitsmevanused. Aga tähendab, see oli teistmoodi maaler, see oli teistmoodi part ja see oli teistmoodi kontsert ja, ja oli absoluutselt nauditav tunda. Kui põhjalikku tööd oli Kristo teinud kumaks sümfoonia, ka need ja idee maksab part, esimene Kemalari, esimene, kuidas need kokku sobises oli täiesti fenomenaalne. Ja see oli esimest korda, kus ta üldse neid kahte heliloojate kõrvutas oma elus läbitud programmides ja mis puudutab stanud klannitud ja reklaamnäo head väljanäitamist või sisu, siis minu meelest Kristjan Järvi on selline artist, kellel need kaks asja on paigas. Ma tahtsin ka selle publiku tulemise peale seda öelda, et üks külg on jah, see, et nii-öelda reklaamitööna sedasi kant reklaamiks ja mida noh, ütleme see kristjan närvist, mis te räägite, lihtsalt just nimelt idee, mis seal taga on. Ja seda ma olen vahel mõelnud näiteks meie kammerkontserdite puhul kas ansambli või kandis pianistide klaveriõhtute puhul. Et vot seal nagu kuidagi selle selgituseks või oleks vaja, no muidugi, seal on need ideed jälle taga, aga nad seal niimoodi vahel on selle publikuga kuuküsimusega nagu tegemist, et publikut ei tule nii palju kuulama ja nii Ja samas kui ERSO tegi kammerkontserdid, siis oli ta ikkagi praktiliselt rahvas. Täis no vot, see on müstika, võiks öelda ja seal kõrval on suurepärased kammerkontserdid sama head, ütleme niimoodi ja seal on jällegi hõredalt. Kuulge, see publik, kes tuleb ERSO-le, ta mõtleb küll ta tuleb siis kolmveerand tundi varem ja saab sellest osa. Aga ka siis, kui ERSO oli korraldanud eraldi kammerkontserti, kus kammeransamblid mängisid siis lavamuusika seadeid ka seal oli tõesti tavapärasest kammerkontserdist oluliselt rohkem publikut. Aga siis siin võiks puudutada ka seda, et ka ERSO on hakanud nüüd selles mõttes oma kontserdivormi laiendama, et nii mõnelegi kontserdile on eelnenud siis kammerkontsert. Sten, sina oled ka ise veel sellisel kontserdil esinenud? Isegi ühel esimesel vist paar sõna, rääkisin seal Tobisevalt purgi Burleskiste, mängisin selle nii-öelda originaalis aga testis seal hea õhkkond ja inimesi oli palju ka edaspidi. Mulle tundub, et siin on on Eestis suundumusi, et see kontserdi formaadi nii loenguosaga täiendamine kui ka võib-olla visuaalse või etenduses kunsti sugemetega täiendamine nunnide huvitavat pretsedenti on, on tegelikult kõikidelt kollektiividelt viimaste paari-kolme aastaga kunstilised puritaanid. Loomulikult teevad selle koheselt maatasa. Aga eks näis, kuhu need asjad viivad ka tähtis see piiri tõmbamine on interpreedi etteaste võib olla sellise terviklikkuse, tähendab, saame oma ruumi. Esinemiskunstis intervjuudel lavale tulles on vaja ajalist ja füüsilist ja vaimset ruumi mida täita ja millega mängida. Kui selles ruumi tekib muud liialt midagi muud, tekstiilist, visuaalselt, siis segab interpreet ja, ja mõneti ka riivab tema väärikust. Ma prooviksin sellele lisada nagu publikupoolse vaatepunkti selles suunas, et kontserdiformaati võib-olla mitte kontserdi endaga sinna eelnevaid või järgnevaid osasid lisades, on ju muutnud tegelikult nii ERSO oma loengute kontsertidega, Pärnu festival päris mitmed kontserdid olid siis sellised eelnes kohtumine interpreedi interpreetidega. Ka Eesti filharmoonia kammerkoor on nüüd uues sarjas püüdnud seda teed minna ja neid on ilmselt võib olla teisigi, kes praegu nimetamata jääb. Ma kujutan ette, et uue muusika puhul näiteks on selline asi publikule väga oluline, näiteks kui tulevad seal tallija Greguly uudisteosed, siis heliloojad on enne kontserti pool tundi laval, publik näeb neid, ta näeb, ahah, tema on, selline, on selline noh eesti publik muidugi teab ka neid, aga siiski, et tekib selline inimlik aknad, seletavad oma teoseid. Inimene ju tänapäeval on sageli öeldakse, et mugav ja infot on niigi palju, aga siis tekib see vahetu kontaktse keskendumise ruum, info jookseb talle otsekui ise kätte inimeselt inimesele. Ma usun, et see lisab nagu väärtust, aga see on natuke teine vaatepunkt kui see, kas mingisuguse muu kunstivormi lisamine kontserdile häirib intervjuu õieti või mitte või tema kunstilist kontseptsiooni? Ansambel luu on, seda praktikat kasutan siin eesti raadiostuudiokontserdil. Ma räägin seal uuest muusikast ja rääkides suurtest publiku arvudest, meenub kohe minule tänavune festival Eesti muusika päevad, kus jäi ka just selline mulje, et publiku huvi oli lausa ebatavaliselt suur. Ma arvan, et seal taga olid head ideed ka sellel aastal ja hea ta alati minu meelest ja see tänavune oli ka väga hea. Aga need mõned ideed, mis neil olid, need töötasid väga hästi, nii et et siin on jälle näide, et nii-öelda palja puhtast absoluutse, puhtas muusikast ei piisa ikkagi meiega kaasa et kuulajani jõuda, midagi peab seal juures olema. Muidugi, see ei välista ka seda, et toimub midagi täiesti klassikaliste akadeemiliste vahetevahel ka ja, ja võib-olla päris sageli. Aga ikkagi jah, midagi peab seal kõrval veel olemas. Tehnoloogiline keskkond on, on minu arvates ka seda lisaväärtust lihtsalt nagu nii-öelda jutumärkides pressib peale ta kontsertidele. Et Eesti kontserdielu õudsalt tihe, tihe ja Rigas Vaata, meil on ju tegelikult ikkagi väga suur harv organisatsioone, mis korraldavad erinevaid kammerkontserte, alustas seal Pille Lille, muusikute fondi, Eesti Interpreetide Liidu, ka Eesti Kontsert, kammerkontserte, nüüd ka meie suured orkestrid. Samamoodi on ju ka mitmetes muuseumides ja raamatukogudes märjad ja seal esinevad head muusikud, kannavad ette oluliste repertuaarid, vahel teistegi tunne, et kas seda kõike peaks kuidagi reguleerima, et kui sageli on tõesti ikkagi publikut ka väga vähe seal saalis, et kas see on ka interpredile hea. Intervjuu neile muidugi ei ole hea, vähe publikut, aga teisest teisest küljest ei ole ka lahendust, sest just nimelt kammerkontserdid on põhiliselt LED, kus eesti interpreet saab esineda. Eestis on jälle ka väga palju Surbasid, interpreet ja samas meie väiksuse tõttu. Ta ei ole meil esinemisvõimalusi ju nii meeletult palju, et siin tegelikult ei ole alandust. Ühest küljest, see on jube hea, aga samas ma ei tea. Mulle tundub, et kammerkontsert, noh muidugi kui me võtame näiteks eliit kontserdi Estonia kontserdisaalis, kus on 900 kohta, eks ole ja kui sinna siis tuleb kasvõi 200 inimestesse, tundub ikkagi suhteliselt selline tilk meres. Aga kui nüüd mõelda, kui Eesti interpreetide liit on siiski Kadrio saalist kolinud rohkem must peadesse ja Estonia saali, et tegelikult on see publiku hulk suurenenud, et seda võib-olla ei ole nii lihtne nagu tähele panna, aga siiski Kadriorus oli aegu, kus oli ka 20 inimest, 30, aga ma ütleks, mustpeades on ikkagi. Ta Estonias 200, et noh, midagi on muutunud. See sõltub ka žanrist, sest mina ütleks, olles sel aastal külastanud tõesti väga suurt osa, näiteks vokaalmuusika kammerkontserte oma sageli kurb vaadata, et mõne tõeliselt hea laulja kontsert toob võib-olla saali seal 100 ringis kuulajaid. Sageli on see arv ka 50 või veel vähem ja Estonia kontserdisaalis mõjub see tõesti nii, nagu polekski keegi kuulama tulnud. Jah, kahjuks küll. Kadrioru puhul ma siiski pean seda ütlema, et teeni sa tahad, Kaderakon imekaunis koht ja kõik, aga aga ikkagi keskuses, kui kontsert on nii-öelda kesklinnas ja rohkem šanssi sinna. Jah, ainult professionaalsest aspektist vaadatuna siis Kadriorus ei esineja ega kuulajana, ma ei ole suurt rahuldust saanud, sellepärast et see on ikkagi selline natukene vannitoas laulmine, et siis Kadrioru lossi saali ei ole kontserditegemiseks parim. Aga ma kohe viskas sellise kindel, et kui me räägime, et meil on Eestis väga palju häid interpreet, kes vajavad esinemisvõimalusi, kui aasta 2014 jooksul näiteks sai Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees soleerida Eesti pianistide ainult Kalle Randalu siis nüüd aastal 2015 andis võimaluse ka age juurikasele ja Irina arengukavale. Kui ma vaatasin veel teisi soliste, kes on orkestri ees olnud, siis veel Arvo Leibur ja Triin Ruubel viiul tajatest ja see ongi enam-vähem kõik. Nojah, sellest küljest on nüüd parem sellel aastal, et sest et siin olid ju ajad, kui olid üks Eesti, hindab, et sai terve hooaja jooksul nagu ERSO-s käia või peaaegu niimoodi. Aga samas ei saa ju ka sedasi teha. ERSO ei kutsu üldse väljaspoolt solisti, eks ole, orkestri ette paneb ainult eesti omad, nii et eks seal peab lihtsalt nagu need proportsioonid niimoodi. Ja samas Tallinna kammerorkester ju võtab ka enda ette esinema eesti intebeete ja muid ja kuule seal topotsooni toale rohkem läbi rääkida või paika panna, sest see on üks, üks fantastilisemaid võimalusi orkestriga mängida. Kui vaadata mistahes maailmaorkestrite või vaadata ka ühe või teise riigi nii-öelda kodusoliste koduseid tippintervjuus, et ega siis noh, Androšifjannaga, oma kontserte kodumaal või noh, midagi ei ole sinna parata, et see lihtsalt on nii, et need välissolistid on mõnevõrra vajalikud. Mis siis, et see teeb nagu Haiget. Või mitte, kontserdielu on, on sügavalt rahvusvaheline. Need sidemed on rahvusvahelised dirigendid, rahvusvaheliselt mõnegeerid, orkestrist, elektrit, seal, mis on suur rahvusvaheline võrgustik ja ikkagi see on globaalne kunsti, see on lihtsalt asjade normaalne kulg. Mitte ainult interpreedi reisijaid, samamoodi ju ka meie suured kollektiivid, et kui rääkida näiteks siin meie rahvusmeeskoorist, kes tänavu tõesti on käinud peale selle, et esineti siis Iisraelis, Kanadas, ka Prantsusmaal ja teinud suure turnee Hiinas ja samas ka Nende kontserdid Eestis ei ole alati just kõige publikurohkeim. Mõlemad olid ajad, kui meeskoor oli väga popp, noh omal ajal, kui Ernesaks siis ta lõi. Aga ei, ma ütleks ka, et Mik küla on väga head tööd teinud, kooriga avardanud noh, nii-öelda seda repertuaari piire, mida meesko esitab ja kaasa nüüdismuusika. Ja minu meelest ta teeb suhteliselt küll maksimumi päeva meeskooriga, mulle tundub, mis, mis annab siin meie oludes teha. Ja sai selle eest ka Ernesaksa preemia. Ja samas jälle rääkides eesti repertuaarist, siis üks rahvusmeeskoori kontsert, mis oli tõesti publikut täis just kontsert unustatud laulud, kus esitati siis tõelist eesti repertuaari. Nojah, ütleme, et kui sellest repertuaarist, mis on, hakkame mehed minema välja minna, siis noh, publik võib-olla peab sellega nagu kaasa kasvamaal. Et seda publikut leida või siin on jällegi küsimus võib olla selles näos või turundamisest. Samas ei saa ju sinna külge rippuma jääda, eks ole, Ernesaksa hakkame mehed minema ja minu arust küla ikkagi väga õigesti, et meiega oli nagu mingi oma kindel imidži ikkagi nagu pähe kinnistunud laial publikul ja ta teeb väga õigesti, et ta seda imidžit nagu laiendab ikkagi. Me oleme rääkinud Eesti filharmoonia kammerkoorist, teist hooaega dirigent Kaspars Putinsi käe all ja samamoodi nagu neile tavapärane on üsna rohkelt tellis esinenud väljaspool Eestit. Eesti filharmoonia kammerkoori ja Tõnu Kaljuste ja Tallinna kammerorkestriga seotud sündmusele, mis ei ole mitte kontsert, vaid see on sügisel ilmunud CD plaate. Valdo, mis on täielik kontseptsioon, plaat minu andmetel ajakiri grammofon valisele novembrikuu plaadiks ja võimalik, et esitataks Grammy nominatsiooniga või on juba esitatud ja, aga, aga see plaat on saavutusi ja ühtlasi jäi seega Eesti Raadio legendaarse helirežissööri Maido maadiku viimaseks tööks, mis on täiesti briljantsed kõlapildi ja ma usun, et see plaat on üks rosin sellel koogil, mis puudutab Eesti filharmoonia kammerkoori tegevust. Plaatidest rääkides viimaste uudistena, meenub Mihkel Polli plaat, kus kõlab ka rohkelt eesti muusikat. Tüüri ja kõrvitsa teosed. Ma arvan, et Mihkel Poll tegi sinna väga õige valiku teostest, sest et noh, nagu me teame, plaaditööstus tänapäeval ei ole mitte kergevaldkonda. Traditsioonilise repertuaariga plaadil on suhteliselt raske nagu jõuda kuskil orbiiti, noh et mängid jälle soprani, ballaade või midagi niimoodi. Et seal on just nimelt seda nüüdismuusikat Eesti oma ja seal on näiteks enescu sonaat, mis on fantastiline muusika, mida Mihkel Poll väga hästi mängib, et ta on just sellise valiku teinud, ma arvan, et sellega võib tähelepanu pälvida kindlasti veel rohkem. Plaadi eestlastest rääkides on juba see tegelikult ju huvitav, et kogu tänavune Arvo Pärdi juubelifestival oli üles ehitatud SMI albumitele, kõik kontserdid kandsid kunagi välja antud albumite pealkirju ja ka siis festivali ajal andis siis Manfred Eicher Arvo Pärdi-le pidulikult üle tema enda tehtud valiku nendelt plaatidelt ehk siis uue albumi muusikas elekto. Mis on siis 15-st lahtisem ja Pärdi ühisloomingust, kui nii võib öelda? See oli väga hea idee, kusjuures just see, need juubelikantsleri niimodi üleseid Aga me ei ole veel rääkinud ka uudisteostest ääretult värskelt tuleb meelde siis ka siin juba ära nimetatud aasta muusiku Tõnu Kõrvitsa Lageda laulud mille ettekandjaks oli samamoodi filharmoonia kammerkoor. No see oli kindlasti üks tänavuse muusika-aasta, kui seda nime siis jälle kasutada, millal siis veel, kui veel mitte aasta lõpus üks suuremaid sündmusi, Tõnu Kõrvits on ju üldse viimased aastad olnud juba väga viljakas, tal on plaate tulnud ka mujal väljaspool Eestit välja palju välistellimusi väga headelt välismaistelt kollektiividelt kooridelt, et noh, ma lihtsalt vahel isegi imestan, et kuidas ta nii palju jõuab kirjutada, et tal peab olema väga hea süsteem, väga hea rutiin oma selles tegevuses ja tema jõuab muide käia ka kontserdil mitu korda nädalas, nii et ja õpetada ja mida kõike veel. Aga see Lageda laulud oli tõesti üks selline tõsine nüüdisaegne suurvorm ikkagi meie praeguse nüüdisheliloojate pagasist siis nii et, et see on kindlasti üks väga meeldejääv sündmus sellest aastast. Kuulates seda, aga ta kuulge selle suurvormis, mis põhimõtteliselt tervet kontserti täita, siis tuleb kuidagi läbi pea nagu selline mõte, minul vähemalt tulijat Sonda kui Tõnu Kõrvits seal järjekordne nagu elutööde kreegi, vihik oli üks, nüüd tuleb Lageda laulud ja siis kutsuda kastab korrale. Et issand jumal, Tõnu Kõrvits on ju kõige küpsemas viljakas Looveeaa, see juba räägid nagu elu tõesti, aga samas on see väga positiivne märk, et ju sealt siis tuhandeid. Aga siis läheks ka võib-olla veel sellisesse nii-öelda tulevikuvaldkonda, et siin tahaks täitsa tsiteerida Christian Poppelikes sirbis ütles, et tema arvates on muusika-aasta kõige olulisem tuleviku investeering toimunud keelpillimängijate konkurss. Jah, mingis mõttes olen nõus, neid investeeringuid veel vaevas, aga see oli tõesti omajagu erakordne see ka asi, mida ma suhteliselt palju kuulasin. Noh, kõigepealt see intervall, mille tagant see siis toimus ja saame ikka tohutu. No ütleme, Eesti vabariiklik, pianistide konkurss on natukene saanud ikka sagedamini toimuda. Ja muidugi sealt tuli välja igasuguseid tendentse ja kaasa arvatud ka seda, et, et meie keelpillimängu noh, peaks tegelikult tagant õhutama ja mõned valdkonnad on ka natukene unarusse jäänud, nagu näiteks halli mängijaid on väheks jäänud. Oldi koolkond ja ka võib-olla õpet, see vajaks nagu tuge, ütleme niimoodi. Aga noh, seal nüüd ju selle rahvusvahelise žüriiliikmed avaldasid, jäi tüüpi arvamusi ja noh, üks oli see, et näiteks meie tšello koolkond on väga tugev ja on olnud seda juba pikka aega tänu laine lihterile omal ajal ja nüüd tänu väga paljus ka Mart Laasile näiteks, kes, kes Tertsukest väga põhjalikku tööd. Aga et ma arvan, et see konkurss andis jah, mingi sellise tõuke, et see areneb veel hoogsam ja nii edasi. Eesti siis siin ma ei saa ka jätta märkimata seda, et, et konkursandid ikkagi esitasid nii meie rahvusklassikat kui ka just spetsiaalselt konkursi tarbeks tellitud eesti heliloojate teoseid. Ja need olid väga hea teosed, mis mängiti, need uudisteosed ja samas on ikkagi ka tore, mängiti Tubina tehki, nagu mitmed žüriiliikmed, mainisid et paljudele tundus ikkuse Tubina muusika kuidagi arusaamatu ja võõras. Et olid üksikud, kes seda nagu mõtestatult ja veenvalt esitasid, et noh, jälle siin seesama paradoks, meie rahvusklassika, selle esitamine. Keelpillidest rääkides, siis me jõuamegi välja konkreetselt pillide, nii et üks tegelikult ka lõppeva aasta sündmusi on olnud see, et otsustati lõpuks tõesti suur eesti ametlik pillifond, mis on oma eesmärgiks siis võtnud soetada aastas kolm kuni viis tõeliselt head keelpilli, millega siis meie tippide, Brend saaksid mängida. Et tegelikult see pillide probleem on ju aastaid Eestis üsna suur olnud, aga viimastel aastatel on hakanud lahenema ka ju see klaverite probleem, et kui mullu sai siis Estonia kontserdisaal endale 60 kontsertklaveri, siis nüüd tänavune aasta tõi uued pillid ka Mustpeade majja, muusikateatriakadeemias ja Tubina saali. Suur pilliaasta oli tõesti 2015, ka võib öelda. Hiljem mängisin esimest korda selle pilliga Mustpeade majas valges saalis mis oli väga suur nauding. Suvel mängisin seal veel soolokava, kuna pilli meelesi muidugi jah, selline märgatav kvaliteedi tõus, aga nüüd muusika aasta tähtsündmus, onu toetusmarss, Eesti muusika ja teatriakadeemia saali ehituseks. Kahtlemata ka Mustpeade maja valge saal on väga sümpaatne olnud seal alati mängida, aga ta ei ole siiski selline kammersaaliks loodud saal ja, ja see akustika kui seal küll annabki hoolide asetuse ja publiku olemasolu ja viljaasetusega natukene seda asja niiviisi sättida. Aga sellele vaatamata ei ole nüüd selline ikkagi kammersaal, mida meil vähemalt üks võiks olla Tallinnas. Seoses siis eestisaalide pillipargi suurenemisega jõudis Eestisse ka üks maailma mõistes, võiks kehke öelda superstaar, et kui dirigentide hulgas oli tänavu selleks Kristjan Järvi, siis võib-olla Mustpeade maja klaveri nii-öelda avakontserdi teinud Tšaikovski konkursi neljanda koha. Ja mingis mõttes oli väga tore, et ta siia toodi. Ta on suhteliselt vastuoluline pianist, äärmuslik pianist oma oma esituslaadis. Ja ma arvan, et temaga kokkupuude oli väga huvitav, kes sinna läksid? Ei saa ka salata, räägime sellest saalide välja müümisest või või et kui palju on kuulajaid, siis seal siiski oli saal nagu välja müüdud. Et see võib olla ka midagi näitab. Tähendab, see oli õige, et selline valik tehti ja kutsuti. Aga Mustpeade maja saali akustika on jah keeruline. Seal on üks väike tähelepanek, rääkides Eesti ühe parima akustikuga. Temalt saadud vihje oli selline, et Mustpeade maja valge saali akustikat saaks üsna lihtsalt üsna odavalt paremaks muuta teatud krohvisegudega teatud tüüpi asjadega. Et võib-olla see on see mõtlemise koht ja sellelt akustikult vaid ka nõu küsida, ma arvan, kõik teavad, kes ta on. Madal. Võiks tegeleda, ütleme niimoodi, kui see on see aga suurepärane Steinway ja ma arvan, et tegeldakse ka nii, et sellest kujuneb üks väga huvitav ja hea saal meile. Hannese mainisid superstaari ma tahaks siiski muusika aasta seas mainida, saatsid Kristjan Järvi kontsert, mis oli tõesti hea ja saab ka metsas ilmselt varsti näha. Aga superstaari vanem vend Paavo Järvi, kes on olnud tegelikult Pärnu festivali juures, eks ju need viis aastat festival saidki, vastuseks on need suvised kontserdid just festivaliorkestri kontserdilt, tema juhatusel olid ikkagi ka vaieldamatud selle muusika aasta ütleme nii, piltlikult öeldes esiviisikus. Ja on tähelepanu väärne ka see, et Paavo Järvi on tegelikult grammofoni aastartist diapasooni ajakirju aasta artist ja ta sai ka ju Sibeliuse medali sellel aastal, niiet Õnneks paistab Eesti muusikaelu või eesti interpreetide edu siiski meie muusikaaastal väga uhke mujal maailmas välja. Kas rõõmsanoodiga me võiksimegi selle vestluse kokku võtta, et muusika aastal ehk paistis Eesti kogu maailma muusikapildis veidi rohkem välja seoses siis nii Pärnu festivali kui Pärdi päevadega? Eesti klassikapärand ei ole unustusse vajunud tänavu jõudis isegi maailmasaalidesse, kuid tähelepanu võiks pöörata selle tegevuse järjepidevuse ning ka teiste heliloojate tutvustamisele Arvo Pärdi kõrval. Eesti on maailma muusikapildis riik, mida teatakse ehk isegi rohkem heliloojate kui sportlaste järgi. Mis küsimus saab siin üldse olla, kas meie muusikud närivad korralikke õpperuume ning muusikakoolide õpetajad väärilist palka? Muusika-aasta on lõppemas, aga tegelikult on ju iga aasta muusika aasta. Eesti muusika austajaid peaks rõõmustama jaanuarikuus esitatav Eduard Tubina reekviem. Taas tuleb Eestisse suurvene bariton Dmitri Forstovski. ERSO hooaja lõppkontserti juhatab Berliini täht Kristiina Poska. Ja see pole muidugi kaugeltki kõik. Heligaja toimetusega läheb nüüd väikesele pühadevahe. Ta ei ole teiega, head kuulajad. Taas värske ja innukana kohtuda. 16. jaanuaril. Saate mängis kokku Katrin maadik, mina olen toimetaja Annebrummik. Soojendage pühad teie hinge ja paita kui kaunis muusika kõrvu. Aitäh kuulamast ja kohtumiseni.