Möödunud reedel avati Eesti Rahva muuseumi näitusemajas Kuperjanovi tänaval Kärt summataveti näitus traditsioon, inspiratsioon, inspiratsiooniallikad ja mälumaastikud. Siin on kunstniku joonistused ja ehtelooming kõige üldisemalt väiksese kujundaja Mae Kivilo. Milline on see kujundamise töödile? Seekord see on olnud üks väga huvitav ja põnev kujundamine. Kärdiga Me teame ju teineteist juba 20 aastat, nii et selles selles kujundustöös on neid ammusid, kohtumisi ja väga vanu jutte ja väga toredaid äratundmisi, sellist tühist lühist lähtekohta, ühist maailm, mida te peate omale eesmärgiks selle näitusega just esile tuua. Kõige rääkimata sellest, et tööd hästi välja paistaks ja et need oleks sellised hästi vaadeldavad, et võib-olla on minu jaoks kõige olulisem on olnud see, et et tuleks välja see kärki, loo jutustamise anne ja loo märkamise anne. Et see niimoodi kogu selles näituseruumis võtaks inimese enda sisse, paneks mõtlema ja otsima. Ja mul on võimalus vestelda kunstniku endaga. Palun rääkige, mis pani teid sellise pärandi poole pöörduma ja sellest inspiratsiooni ammutama? Ma arvan, et iga sellise teo algus peitub ikkagi kuskil lapsepõlves. Ma arvan, et minu perekond on olnud väga eesti rahva isamaad armastanud ja emakeelt, et et ega mind lapsepõlves väga rahvakunsti pooleli suunatud, sest ema ja isa olid professionaalsed kunstnikud ja tegelesid ka nende tolleaegse kunstiprobleemidega ka mind ennast mõjutasid suved vanaema juures maal ja isatalus Lahemaal ja lapse kujutlusvõime. Siis külaelanikega koos karjas käimine, lugude kuulamine ei saa loetud muinasjutud ja ema kõneldud sellised põnevad lood tegelikult ju äratavad sellise kujutlusvõime igaühes meis see, et, et ma eesti rahvakunstist olen natuke sügavamalt huvitunud ja nendest märkide tähendustest, värvide, tähendustest ja sellest, et kui inimene midagi loonud, hoob, mida ta selle all mõtleb, sest kunstnikuna me kõik teame, et et kui me loome, siis meil on mingid mõtte, mingi lugu. Kui me teosele juba kõigepealt anname alguse ja siis kogu see protsess käib selle loo jutustamise võtmes. Mulle tundus, et täpselt sedasama on teinud ka meie esivanemad, et nad ei ole lihtsalt ilustanud ja kaunistanud, vaid see on mingi pikem jutt, mingi tähtis igavikuliste tekstide kordus ja taas kõnelemine ja noortele meeldetuletamine. Et mind huvitabki see, et mis asi see siis on, sest et kui ma Vello Lõugas ega lapsepõlves käisin arheoloogilistel väljakaevamistel ja hiljem Kaljo Põllu ka soome-ugri rahvaste juures siis Need külad, need inimesed, kes on lähemal pärimusele ja sellisele pärimuskombel elamisele, nad tegelikult on, tuletavad meile küllalt linnastunud eestlastele siiski asju meelde, mis on meil sügaval sees kõigis ja, ja need lood ja võtmesõnad, suured sümbolid, mis meie maad ja ilma koos hoiavad. Nad on Meil üks ja see sama ja isegi kui me argielus selle peale ei mõtle, kui keegi meile seda meelde tuletab või midagi mõne võtmesõna ütleb, nagu näiteks ilmapuu või hingelind või maailma keskpunkt õied, punane, madarapunane kaitseb. Ja siis, siis me hakkame kohe ju kerima lahti neid lõngakerasid, mis on meile lapsepõlvest kultuuriga kaasa õpetatud. Ja see näituski on tegelikult seekord just väga eriline minu jaoks. Et ma olen välja toonud Need inspiratsiooniallikad, mille najal või mille alusel või millele toetudes või millega kõrvuti käies olen ma ise oma loomingut teinud. Millest siis see näitus täpsemalt koosneb, millised on need allikad, kust nad on toodud ja, ja millist osa loomingust näitate? Kõigepealt minu jaoks kõige suurem väärtus selle näituse püstitamise puhul oli see kogumise puhul oli see, et ma sain süveneda meie rahva, Eesti Rahva Muuseumi kogudesse koos koguhoidjatega nende inimestega, kes päevast päeva meie väärtuslikke Rahvakunstiesemeid oma tööna hoiavad ja nendest ka kirjutavad nendega koos käies, kogudes, kus neid hoitakse. Ma sain süveneda ja vaadata neid mustreid, mis on mind juba 30 aastat tagasi kõnetanud. Ja neid asju esemeid käes hoida on hoopis teine asi kui see, et sa vaatad pildi pealt või sa vaatad neid kuskilt raamatust. Ja seepärast ma tõin nad välja kõigile, alates lastest kuni noorte, nii noorte kunstnike kui üldse uudishimulike inimeste jaoks, et kust tegelikult alustada seda oma kultuuri tundmaõppimist või, või neid peidetud tekste, märke, sümboleid, millest tavaliselt me ei räägi. Aga et kus neid hakata otsima. Ja selleks ma olen siia välja pannud ka eesti rahva Muuseumi raamatuid ning tegelikult võtnud välja oma märkmikud, mida ma ise 18 19 20 aastase tudengina siinsamas Eesti kirjandusmuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumi kogudes üles kirjutasin, agaga üles joonistas. Ja neid samu kirjutisi, mis mind hakkasid puudutama, neid ma olen siia välja pannud, et kes iganes tahab, et ma ise nimetan seda lõnga või niidiotsa kätteandmise näituseks et kellel vähegi on, on tahtmist. Ma näitan ära, et kust mina, millistest niidiotstest, mina hakkasin pihta, sest nagu muinasjutu sky punane lõngakera kerib ja kerib meil tee peal ees, näitab õiget teed, võta ainult sellest otsast kinni ja hakka minema. Siis niimoodi ma olengi pannud siia välja selliseid, selliseid otsi, kust siis on mul plaanis teha aga siin mitmeid lasteüritusi ja noorteüritusi ja, ja üldse inimestele selliseid loenguid ja mõtlemisülesandeid, kus nad saavadki minna otsima märke, neid sümboleid, lahendusi minu tööde seest või vastupidi minu töödest tulla ja otsida välja pandud esemed ja raamatute seest siis seda, et kust, kust mina olen selle kujundi võtnud. Aitäh vestlesime kunstnik Kärt summatavetiga näitusest traditsioon, inspiratsioon, inspiratsiooniallikad ja mälumaastikud, mis on avatud Eesti Rahva Muuseumis.