Tere õhtust, kallid kuulajada. Tänases orientaal tunnis kuulete vestlust Jaan Kaplinski ka. Ja saate teemaks saab olema Hiina budistlik muusika. Sissejuhatuseks kuulame korraks kellasid ja trumme, mis on lindile salvestatud ühes Lõuna-Hiina budistlikus templis. Ja siinkohal ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et heledate kella helide ja madalate trummilöökide kõrvutamine on siin vägagi sümboolne. See seostub konfitsionistliku arusaamisega või konfitsianliku muusikafilosoofiaga, milles teatavasti kõrged ja heledad helid on taeva väljendus. Madalad ja võimsad helid on aga maaväljenduseks. Nii siis praegu kõlavad helindid loovad harmoonia taeva ja maa vahel. Han dünastiast pärinev sõjakas imperaator Rudi pidas alates 129.-st aastast enne Kristust pikaajalisi sõdu aasia hunnidega. Aastal 121, enne meie aega said hiinlased ühe lahingu käigus endale trofeedeks kuldse Buda kuju selle kuju paigutamist varahoidlasse loetaksegi traditsiooni järgi budismi levimise ametlikuks alguseks Hiinas. Veelgi sagedamini mainitakse üht-teist versiooni, mille järgi Han dünastia seitsmeteistkümnes valitseja tee olevat näinud unes õndsat ja rõõmsameelset püha kutt, kes hõljus õhus ühe palee ees ja kelle kehast väljus kuldne päikesekiirgus. Imepärasele unenäole järgnenud päeval kutsus keiser Ming tee kokku targad nõunikud ja küsis neilt kuidas seletada seda imelist nägemust. Tark nimega fui teadis rääkida, et Läänes Läänes, see tähendab Indias elada üks inimene, kes on saavutanud tao hiinlased rääkisid hiina mõistetest. See inimene lendavat tühjuses ja kiirgavad kuldset päikesevalgust. Teda kutsutakse Budaks. Ja arvatavasti buda see oligi, kes ilmutas end keisrile unenäos. Kuuldes targa poolt lausutud sõnu kutsus keiser mindi Hiinasse hulgaliselt budismi, õpetajaid ja buda õpetus hakanudki sellest ajast rahva seas levima. Ühes kolmanda sajandi Hiina kirjalikus allikas on veel kolmaski versioon, mille järgi olevat hiinlased esmakordselt tutvunud budismiga kohtumisel khaaniriigi esindajatega. Ja see kohtumine olevat aset leidnud teisel sajandil enne meie aega. Kõik need kolm nimetatud versiooni või fakti on noh, kuidas nüüd öeldagi pool legendaarsed. Võimalik, et need on vaid legendid, aga pole ka välistatud, et see kõik on sulaselge tõde. Selge on aga igal juhul see, et budaõpetus ei jõudnud Hiinamaale ühtainust teed pidi. Tänapäevalgi on Hiinas tuntud mitmed erinevad budismi koolkonnad mis on sinna jõudnud kas otse Indiast või siis Kesk-Aasia ja Ida-Turkestani kaudu. Lisaks sellele veel Hiina äärealadel lamaism, mis on tulnud tiibeti, aga samuti Maniude kaudu. Nagu näha, on see üsnagi kirev pilt. Sellest tulenevalt ka küsimus teile, härra Jaan Kaplinski. Kas me üldse võime rääkida Hiina budismist kui niisugusest või on mõiste Hiina budism ikkagi täiesti tinglik ja ühendab vaid tinglikult enda alla, teineteisest üpris kaugeid ja isegi mõnes mõttes sõltumatuid budismi suundi? Jah, sellele küsimusele saab vastata jaagu jäi. On üldse väga kahtlane rääkida näiteks hiinas kellestki inimesest, hambudist loomulikult Hiinas on munki, kes on andnud vastavad tõotused peavad neid, aga tavaline inimene, kes tunda väga suurt sümpaatiat budismi vastu. Ehk Hiina kombel üldiselt ja ma usun, et ka tänapäeval on nii, ta ei määratle, ei defineeri ennast nii selgelt. Sest Hiina kultuuritraditsioonis, mis on Euroo pos Aristotelesest peale olnud nii oluline defineerimine piiride tõmbamine mõistete vahel. Hiina traditsioonis on see siiski küllalt võõras. Ja mäletan ühte inglise budistide budismi uurijat, kes Hiinas palju liikus ja alguses püüdiste inimestelt küsida, kuidas nad ennast määratlevad. Euroopas, Ameerikas ja mujal on ju täiesti selge läänemaailmas, sa oled metodisti, paktist, katoliiklane, luterlane või nii edasi. Ta küsis hiinlase käest, kas sa oled komputsiaan. Hinnatlus ja Konfutsius on väga oluline kuju, ilma temata ei oleks Hiina tsivilisatsioon ja tema on meile õpetanud, et kuidas suhtuda esivanemate tarkus, kuidas seda edasi anda ja nii edasi ja nii edasi. Tähendab, teie ei ole siis taolist, kuidas laotzeelt me oleme ka väga palju õppinud. Me oleme õppinud, kuidas oma keha hoida. Kuidas ennast veel vanuiginiimoodi tervena ja noorena hoida. Need budist siis ei ole ei, aga puud on meile ka väga palju õpetanud ja nii edasi. Tähendab, hiinlase jaoks need asjad kuidagi sulavad ühte Hiina rahva religioonis rahvausundis on see täiesti tavaline. Et ühest poekeses ka kõige arenenum mõttes läänestunumates provintsides leiad sa mingi traditsioonilise Hiina pühakuju sealsamas kõrval on Bodhisattva budismi traditsioonist pärineb Guannell ja nii edasi, et hiinlase jaoks määratlemine ei ole olnud nii oluline ja loomulikult ka hiinlased ei ole siis nii palju pead murdnud nii palju eraldusjooni tõmmanud selle vahel, mis on Hiina, mis ei ole Hiina mis on budism ja mis ei ole budis. Loomulikult mungad, kes kloostrites tegelesid budistliku filosoofiaga tutvusid selle peensustega, nende jaoks olid vahel ka piiride tõmbamised olulised. Lõpuks see traditsioon on pärit Indiast. Aga laiade masside jaoks üldiselt mitte kunagi. Aga loomulikult, kui me vaatame lääne poolt, kui me vaatame kõrvalt, siis on selge, et Hiinasse jõudes kohtades selle väga vana ja väga tugeva, väga välja kujunenud traditsiooniga pidiga, budism kuidagiviisi sellega kohanema. Nii et rääkides päris objektiivselt kõrvalt vaadates on Hiina budism kahtlemata olemas. 520. aasta paiku olevat tulnud Hiinasse ühe India Radža poeg nimega Body darma hiina keeles. Tamo. Tasus elama Lyongy lähedale hiljem väga kuulsaks saanud Shaolini kloostrisse. Ja räägitakse, et ta olevat üheksa aastat veetnud mediteerides ja kontsentrit veerinud oma mõtted vaid tühjale koopaseinale. Selle mediteerimise tulemusena jõudis ta uue kontseptsiooni Hiina budismis ja selleks uueks kontseptsiooniks sai Johan kuigi, tõsi küll, budismi koolkonda tähistava terminina võetise mõiste kasutusele alles tükk aega pärast kuulsa patriarhi Body tarma surma see tähendab umbes 750. aasta paiku alles varasemates orientoldoni saadetes. Meil on olnud küll juttu jaapani Tseeennist vähemal määral ka Koreas tuntud Shon budismist. Aga kuivõrd siis erineb Hiina Chan neist nimetatud sektidest, kas te saaksite lühidalt kokku võtta, mis on kõige olulisem Jon budismis? Ma ei julge üldse öelda, kas saabki rääkida sellest, kuivõrd Jaapani või Korea, see mina ei tea, kuidas seda hääldada, ütleme siis son, erinevad Hiina hambudismist? Ilmselt mitte oluliselt, sest kõik olulisemad keskused, õpetajad, traditsioon on pärit Hiinast. Ja siin korealased, jaapanlased olid küll Hiina õpetajate kuulekad õpilased. Nagu ei saa rääkida ilmselt Leedu või Poola katoliiklasest veeemmat. Sugugi ei tahaks rõhutada oma eripärasid, nagu korealased, jaapanlased aga Hiina Chan traditsioonis, ma saan toetuda ainult autoriteetide lam, olen tõesti elus korra viibinud ühes Sandemplise munkadega, seal vestelnud. Peetakse oluliseks teatavat lähenemist hiina traditsioonile. Võib-olla kaks olulist momenti, üks on see no ei tohiks öelda konfotsiaanlik traditsioon. Pigem on tal lihtsalt üldse heinatraditsioon. Kui Indias inimese viimane eluetapp oligi sellise hulkur, munga kodutu askeedi etapp ja väärtustate need inimesed olid lugupeetud, neid austati ja kummardati siis Hiinas ei ole inimene, kes tööd ei tee kunagi erilises lugupidamises olnud. Ja selle tõttu Hiinal santraditsioon võttis varsti üle hiina suhtumise töösse. Ja chan kloostrites, praegugi on aiatöö ise endale toidu kasvatamine ja muud sellised asjad on au sees. Nagu kristlased ütlevad, kes tööd ei tee, siis ei pea ka söömani heina Sambudestid. Traditsiooniliselt on öelnud üks päev ilma tööta on päevi söömata. Ja teine asi, kus lähenete heinatraditsioonile on kahtlemata taoism. No siin on mingid sügavad tõepoolest niisugused filosoofilised ja võib-olla eksistentsiaalsed kontaktid budismi ja taoismi vahel, nad on lihtsalt juba juba tekkides juba loomu poolest kuidagiviisi lähedased erinevad millegi olulise poolest Läänes kõige populaarsematest filosoofilistes, religioossetest, suundadest. Noh, võiks öelda nõnda nominalistlik suhtumine, juba taoismi klassik chance on ajanud, et sõna on tõeluse külaline tähendab umbusalduskeele vastu arusaam, et kõige olulisemad tõed inimesele neid ei saa keeleliselt adekvaatselt väljendada, nendeni peab jõudma vahetu kogemuse kaudu. Mõistetav lao ise viitab sellele. Tao, et ei saa väljendada, ei saa sõnastada. Nimetame seda siis ülimaks tõeks, mis on muidugi natuke vägivaldne ka budismis on see ka nirvaana, on selline mõiste. Ja nii Hiina budistid päris alguses juba hakkasid kasutama taolistlike termineid, kõigepealt taod, mis ei ole muidugi puhtalt taolistlik. Lähedus taoismile on siin kõige olulisem ja, ja sageli just keeleliselt on nad taoismi mõjud väga tugevad. Selle jutu illustratsiooniks sobiks hästi üks muusikasalvestus mõnest John Kolkonna templist. Kuulamegi üht mandariinikeelset laulu või hümni, milles ülistatakse viirukisuitsu ja viiruki lõhna, on siis stiilis soololaulu saadab väike kelluke, mida lüüakse väikese metallist pulgake abil. Ja see salvestus on tehtud Schulini mäel asuvas hea õnne kloostris, mis, nagu ma juba ütlesin, on niisiis Johni klooster. Ja laulu esitajaks on kloostriülem Lung ken, kes on pärit Kesk-Hiinast. Samuti väga olulisel kohal hiina budismis on puhta maa koolkond milles on kesksel kohal buda Amida ehk hiinapäraselt Amito. Seoses tahab, aga ma tahaksin demonstreerida üht helisalvestust, mis on tehtud Lõuna-Hiinas, õigemini Hongkongis kallihinnalise lootoslille kloostris. Üks noor munk käib varahommikul ringi mööda kloostri õue samal ajal lööb kokku puupulkasid ning laulab vaheldumisi kahte fraasi. Esiteks tõuske üles, tõuske üles, kell on juba viis. Muide, Hiina kloostrites tõustakse väga vara. Ja teiseks namo Amitopa, see tähendab austus buda Amy tabale. See viimane, kuuest hieroglüüfi koosnev vormel on puhta maa koolkonnas äärmiselt tähtis. Religioosses kontekstis on see pealtnäha lihtne Kraasike omandanud midagi palju enamat kui üksnes selle sõnasõnalise tähenduse. Filosoofilises tõlgenduses ühinevad selles lausumises kaks poolust. Sõna namo esindab austust avaldavat subjekti. Amito on siin objekti funktsioonis. Nii et siin ühinevad justkui subjekt ja objekt ühinevad budist ja vastav jumalus, keda austada võetakse. Niisiis kui usklik lausub seda vormelit, siis toimub justkui tema samastumine Budami tabaga. Muide, midagi sarnast mõnede orientaal tunni kuulajad võib-olla mäletavad, ma olen rääkinud ka mantrate laulmisest, Tiibeti budismis, ka midagi sarnast on ka seal, aga siin on muidugi mõned erinevad, mõned niisugused erinevad nüansid. Sest siin ei tule muidugi seda samastumist Amyt haabaga mõista, nõnda et subjekt kuidagi lahustuks Amy tabas või lakkaks iseseisvana edasi eksisteerimast. See pigem tähendab, et pidevalt, korrates fraasi nama mitoba indiviid pigem eksisteerib edasi mingil kõrgemal tasandil saavutades midagi absoluutse meelerahu või siis valgustumise taolist. Noh, võime ka öelda, et saavutades tao siis kui kasutada tastitatavaistliku terminit. Muidugi teatud eesmärkide saavutamiseks võidakse korrata aga mõne teise jumaluse või pühaku nime näiteks buda Shakemoni nime, mis hiinapärases häälduses kõlab siga moni baasiga, Maniba Sikkamani Paan. Ent praegu kuulame siiski heliplaadilt austusavaldust meid haavale. Seoses omi tahab aga veel üks muusika näide. Kuulakem kuidas hiinlased retsiteerivad Amy Dapha suutrat. Sellist laulmisviisi või retsiteerimist nimetatakse Hiinas Fonbay. Mõnede muusikauurijate arvates on selline laulmisviis Hiina budistide poolt üle võetud umbes neljandal sajandil Kesk-Aasiast, täpsemalt sokk, teost või isegi Küütidelt. Järgnevas suutra tekstis kirjeldatakse nõndanimetatud puhast maad ehk läänekaare paradiisi mille valitsejaks on buda Amitava. Samuti avaldatakse kohe algavas suutras soovi ümber sündida järgmises elus just kirjeldatud puhtal maal. Filosoofia osas on Hiina budismis üks kõige huvitavamaid koolkondi fuajan. Ma ei tea, kas ma hääldasin õigesti. Ma pean kahjuks tunnistama, et mina olen tuttav üksnes selle koolkonna jaapani analoogina, jaapani versiooniga keekoniga. Aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis umbes 10 aasta eest ma lugesin ühte käsikirjalist raamatut. Ma küll kahjuks ei mäleta isegi selle raamatu pealkirja ega ka autorit mul meelde jäänud tõlkija nimi. See oli Jaan Kaplinski. Kas mu mälu ei peta mind? Ma arvan, et see võis tõesti nii olla, autori nimi oli üsna tuntud kõigi hulgas, kes budismi vastu huvi tunnevad. Son jaapani professor, Taised täitaar, asud sukki ja raamatu pealkirja tõlkisin ma budismi põhisisu. Muidugi tõlkija neima tookord käsikirjaliste asjadel oli parem panemata jätta, et ei oleks ülearune, siis Ülaruseid seletamise kuskil instantsides väidetakse, ma ei tea seda. Sutsuke olevat tegelikult kuulunud pigem just puhta maa koolkonna inimeste hulka, aga läänemaailmas tuntud põhiliselt just Sämbudismi tutvustajana. Aga seal raamatus ta räägib küllalt palju puhtama õpetusest aga tema interpretatsioon on minu meelest sky lähedane sellele miseks. Korralik Sämbudist võiks sellele õpetusele hamba nii palju, kui ma nüüd oskan öelda. Väga asjaarmastajale budismi tundjana. On buda Amytaaba siis üks bodhisattva olend, kes on andnud tõotuse mitte enne lahkuda siit maailmast, siit reaalsusest, kui ta on saanud kõik viimase, kui elusolendi kaasa võtta kuskile paremale maale. Ta on öelnud, et igaüks, kes ei julge nüüd originaalkeele järgi seda tõlkida või öelda kes täies usus või pühendumises siiralt 10 korda pöördub tema poole siis tema nagu garanteerib, et ta võtab selle inimese kaasa ühte paremasse reaalsusse teda siis nimetatakse lääne paradiisiks puhtaks maaks, kust on siis hoopis hõlpsam minna edasi veel paremate tõelisemateriaalsuste poole. Ja see õpetus on loomulikult hoopis lähedasem rahvamassidele. Teda on lihtsam seletada. Ja teda on võrreldud Martin Lutheri õpetusega. Et paralleelid on, on nii selged ja huvitavad, et luteri misjonärid Jaapanis võib-olla ka Hiinas pidasid oma kohuseks väga resoluutselt eitada seda, et neil võiks olla mingit tegemist niisuguse ebajumalakummardajate sektiga, kui need puhta maa budistid. Tegelikult ma usun, et igas religioonis tekib see probleem ja Martin Luther tõepoolest tajus seda selgelt. Kas inimene oma pingutusega suudab jõuda ligemale luteri jaoks jumalale budistide jaoks, ütleme Nermaanale või on tal vaja selleks abi. Ja siin on kaks võimalikku tõlgendust ja puhta maainimesed valisid selle, kus nad leidsid, et iga inimese pingutusi, ka inimese püüdmine mässib inimest veel rohkem oma kirgede ja taotluste võrku. Ja selle tõttu tuleb toetuda millelegi muule, mis on väljaspool mind. Ja see oli siis Budaamita endast loobumine seda kaudu, et inimene pöördub mingi välise jõuolendi poole. Luterlased kristlikus maailmas, kes eitavad tegelikult müstik Te leiavad, et see on inimese enda püüd jumala poole. Et aga kristluse põhiolemus on see, et jumal pöördunud inimese poole ei tea neid paralleele sisuliselt. Kas see kõik on budismis olnud see problemaatika, talle on pakutud kahesuguseid lahendusi. Aga sukki raamatus on tõesti seda väga ilusti ja huvitavalt kirjeldatud. Muide sotsugi. Niisugune seoste otsimine kristlusega see pole ju ainus noh teatavasti ta ju kirjutas ka võrdleva raamatu jaapani budismi ja naiste rekord. Tee müstikast, kui me seda tega vist teie tõlkinud, ma olen sealt tõlkinud mingid osad sest sotsoki kui tõepoolest selline Kaug-Idakasvatusega mõtla ja tema jaoks terminid sõnad ei olnud tõesti nii olulised kui asja sisu. Ja nagu on mõned lääne ütleme, semantilise keelefilosoofia esindajad märkinud, et Kaug-Ida-budistid ja ütleme siis taoistid siin ei ole jällegi selget piiri alati. Nad on väga rahulikult ja vabalt kasutanud kristlik või mingeid muid termineid, kui nad tunnevad, et seda on tarvis teha. Kristlased on siin tugevamini kinni niisuguses aris tooterlikus mõtlemises ja nad on terminite kasutamisega olnud väga, väga ettevaatlikud ja püüdnud hoida niisugust filosoofilist puhtust. Nad ei, üldiselt läänemaailm on palju vähem nominalistlik palju rohkem sõna ja asjamingit sisemist seost Kaug-Idas, kus seda on alati taolistlikud, budistlikud koolkonnad on seda alati eitanud. Nad on leidnud, et sõnade kasutamises on inimene väga vaba nagunii sõna ei väljenda kunagi täit. Noh, ärme siin raadio stuudios praegu võtame otsast vastu, kumb seisukohta on õigem? Igaüks peab seda ise otsustama. Aga nüüd kuulakem just helisalvestust. Just fuajeeenn ehk Kegoni koolkonna budismist. Selle budistliku rituaali viib läbi ühe kloostri eestseisja. Ja oma laulu saadab ta kahe löökpilliga. Esiteks In Ching, see on säärane väike, ilma tilata käepidemega kelluke ja nõndanimetatud kala Jahjust, kala. Nii kutsutakse Hiinas ja ka muide Koreas õnsaid puuplokke või puutrumme mis on sageli väliskujulised kala sarnased. Nagu näha lööki instrumentidel on täita üldse Hiina budistlikus muusikas väga tähtis roll. Nii aga millest sisse kloostri eestseisja laulab? Rituaal algab salapäraste silpide retsiteerimisega kõigepealt hooloto mida korratakse kolm korda. Edasi järgneb hanglam, tang, englentend, Hunglum tung ja nii edasi. Sellele järgneb mandariinikeelne laul, milles öeldakse, et kui on kolm korda esitatud silbid Holoto siis tekib Budal soov aidata kõik maailma elusolendid kõrgeimad kuse pühasse vennaskonda. Ja laulusõnades on veel öeldud, et igas silbis sisaldub absoluutse õigluse printsiip. Ja nüüd saate lõpule lähenedes tahaksin ma teile pakkuda kuulamiseks ühe kõige tuntuma mantra retsiteerimist. See mantra on Om Mani Padme homme. Ja ma valisin selle salvestuse kahel põhjusel. Esiteks seepärast, et see on hea näide kahe erineva budismi voolu ühinemisest. On ju üldiselt teada, et mantrate laulmine üleüldse on tulnud Hiinasse alates 13.-st 14.-st sajandist Tiibetist. On kaastunde bodhisattva Avalokideswara heliline kehastus või verbaalne väljendus. Ja muide seoses just Bodhisattva valakides varaga on siin veel üks huvitav moment. Teatavasti nii Indias kui ka Tiibetis on kaastunnet kehastav bodhisattva valokites vara meessoost jumalus. Aga nii imelik kui see ka pole. Hiinas on sama jumalus, hoopis naissoost. Jaan, kas teie oskate kuidagi seda lahti seletada, miks India valokides varastan Hiinast saanud naisjumalus kohaninn? No peab ütlema, et üks tiibeti kõige populaarsemaid body sattvaid taara naljakas, kas ei ole, kõlab kokku legendaarse eestlaste vanajumalaga. Arvatavasti on seal kokkukõla küll täiesti juhuslik. Taara on ka naine. Ja kuskil teel Indiast Hiinasse transformatsioon toimus aga loomulikult, tõsise budisti jaoks. Sellel tasemel ei ole vahet mehe ja naise vahel. Buda ei ole mees ega naine. Sellest õelusest niisugused erisused ei kehti. Aga rahvausus rahva religioonis loomulikult. Eks siin toimivad mitmesugused traditsioonid ja mitmesugused inimese hinge igatsused. Nii nagu katoliiklus ikkagi kõige populaarsem. Pühak, ütleme jumal, jumalus on ju neitsi Maarja mitte Kristus või jumal, isa või püha vaim. Nähtavasti inimeses on see sügav igatsus suhelda jumalaga jumalusega. Nii nagu laps suhtleb emaga, ema on ju ikkagi lapsele lähemal kui isa. Nii et see transformatsioon mehest naiseks, ta on ikkagi kõikides religioonides kuidagi sedamoodi olemas ka Orphikutel mõõde mingil kombel. Kristluse-eelsetes Vahemeremaad religioonides ja Hiinas, nii kui vaadata neid pühakujusid, mis on avalikes kohtades, siis, kui on n, on nendest üks kõige populaarsemaid kahtlema. Lihtsalt väga-väga loomulik. Väga lihtne on pöörduda palves naise poole, kes on, on alati valmis sind aitama. On nagu sulle ema. Aitäh. Mulle väga meeldis see seletus või see vastus sellele küsimusele. Meie saade hakkab lõppema. Ma tahaksin teid tänada raadiokuulajate kui ka enda nimel. Ja nii siis kuulame nüüd mantrat Om Mani Padme hum.