Tere õhtust, kallid raadiokuulajad. Tänase orientaal tunnisaatega Me asume ühe uue ja väga mahuka teema juurde. Ja selleks teemaks on Hiina muusika. Selle maa pikkade traditsioonidega muusikakultuur ei mahu loomulikult ära ühte tunni pikkusesse raadiosaatesse. Ma ei püüa muidugi tungida muusikaaja loolistesse ning muusika teoreetilistesse peensustesse ent ikkagi olen esialgsete plaanide kohaselt kavandanud kuus orientaal tundi, mis oleksid tervikuna pühendatud hiina muusikakultuurile. Nimetaksin planeeritud saated siinkohal ka ära. Tänane saade kannab pealkirja sissejuhatus Hiina kultuuri ja muusikasse. Päeval kahe nädala pärast Kuulate saadet konfitsianismi ja muusika. Edasi järgnevad kaks saadet, mis on otseselt seotud rituaalse muusikaga. Need on taoism ja muusika ning Hiina budistlik muusika. Edasi hiina muusikainstrumendid ja lõpuks Pekingi ooper. Nendesse hiina saadetesse on lubanud tulla esinema mitmed huvitavad inimesed ja head hiina kultuuri tundjad nagu näiteks Märt Läänemets, Jaan Kaplinski, Leo Normet, Priit Kelder Aga enne kui asume päris asja juurde, kuulaksime sissejuhatuseks ühe loo. See on tänapäevane Araniseering Jon Ani provintsi rahvaviisist ja kannab pealkirja põlismetsade sügavuses. Mida üleüldse pidada hiina muusikaks? Kas kõikide nende rahvaste muusikat, kes elavad Hiina riigi, täpsemalt öeldes Hiina rahvavabariigi territooriumil? Teatavasti peale Hanide ehk päris hiinlaste on veel umbes 50 rahvust või rahvusrühma, kes on kas okupeeritud või kuuluvad juba ammusest ajast traditsiooniliselt Hiina koosseisu. Need rahvused on näiteks tiibetlased, Mandžud, Jongid, uiguurid, aga märkimisväärselt palju elab Hiinas ka mongolid, koreaalasi ja teisi rahvusi? Ei täna järgnevas viies saates ei hakkame rääkima Hiina vähemusrahvaste muusikast. Pealegi tiibetlaste, korealaste ja mongolite muusikakultuuri me oleme juba käsitlenud. Sel korral keskendume üksnes nii-öelda päris hiina muusikale kuid seejuures muusikasalvestused, mida me kuulame, on sageli tehtud just väljaspool Hiina rahvavabariigipiire näiteks Hongkongis või Taiwanil. Kuhu on lääne heliplaadifirmadele ligipääs suhteliselt lihtsam. Järgnevalt kuulamegi ühe taiwani rahvalaulu esitajaks on Taipei, Hiina muusika ansambel. Me oleme ajalooraamatutest lugenud paljude vana ajakultuuride kohta meenutagem sumerite, ET Ruskyde, egiptuse, Kreeta, Mükeene, Assüüria, Babüloonia või samuti Ameerika indiaanlaste kultuure. Tänase päeva seisuga me võime öelda, et need riigid on juba ammu ühel või teisel põhjusel hävinud ja mitte üksnes riigid. Hävinud on ka vastavad traditsioonid ja kultuurid. Ses osas eksisteerivad maailmas kaks väga suurt erandit. Nii India kui ka Hiina on säilitanud vähemalt 3000 aasta vältel kultuuri järjepidevuse. Need on ainsad tänapäevani säilinud vana ajariigid. Milles on selle kestvuse saladus? Ma usun, et sellele keerulisele küsimusele on kompetentne vastama meie tänase saate külaline Märt Läänemets. Palun ja Hiina ja India on tõepoolest sellised maad, kus kultuuri järjepidevus on kestnud praktiliselt ilma mingi vaheajata. Mitu 1000 aastat Indiast täna räägin ja muusikast nagu juba olnud, aga Hiina kultuuri. Pikkuseks nii-öelda võib praegu arvata tõesti umbes 5000 aastat kui mitte rohkem. No mis on selle järjepidevuse saladus? Seda ei olegi nii lihtne siin kahe lausega öelda ja ma arvan, et sellele kindlat vastust ei olegi. Aga ajaloolased ja kultuuroloogid on ometigi. Esitanud meile mitmesuguseid teooriaid, mitmesuguseid seisukohti selle kohta, miks just siis Hiina kultuur on olnud elujõuline ja kestev, nii pikka aega üheks põhiliseks, ütleme, Hiina kultuuri tsivilisatsiooni jõuallikaks. Minu meelest võiks kindlasti pidada hiinlaste Noh, ütleme muistuse või vana ajakultust ning samuti esivanemate kultust sest hiinlaste jaoks juba Konfutsiuse aegadest ja jälgi varemast ajast. Hiinlased vaatasid oma mineviku poole kui selle poole kus kõik on alguse saanud, kus kõik on olnud parem kui tänapäeval ja nad on ikka minevikust ammutanud seda. Kuidas öelda seda hingust, mida on siis nii-öelda püütud tuua tänapäeva ja tänapäeva, on hiinlased tahtnud alati tehases minevikku. Paras oleks, kuigi seda nüüd ei saa võtta ka sõna absoluutses mõttes, et hiinlased on väga konservatiivsed ja ainult paigal seisnud, ei, areng on kogu aeg toimunud ja see muinsus on pigem selline selline kategooria, mis tähendab noh, kõike head, kõrget kõlblust, kõrget kultuuri ja nii edasi. Ja see muinsuse austamine, minevikku austamine on saanud konkreetse kuju alati vist esivanemate austamises. Hiinlased on alati järginud neid tavasid, mis esivanemad on välja töötatud, muidugi tavad väga pika aja jooksul on muutunud. Aga ometi ma arvan just, et see lähtumine esivanematesse on üks Hiina kultuuri Põhikestvuse põhilistest saladustest ja veel võiks tuua ka hiinlaste juba muistsest ajast pärit nii-öelda austus ajaloo vastu hiinlaste ajalooteadvus. Kui me vaatame teisi muistseid kultuure, siis ajalugu kui selline on ka ajalooteadvust väga paljudes maades ei ole olnudki. On küll kirjeldatud valitsejate tegusid aga tihtipeale eriti Indias näiteks on just kogu ajalugu mütoloogiseeritud ja ja see ajalugu tänapäevases mõistes ei ole olnud, aga hiinlastel on just see ajalugu kui selline on olnud väga tähtis ja nad on pidanud väga täpseid kroonikaid ka, juba võib öelda kindlasti rohkem kui 3000 aastat ja sellepärast ka noh, kui me mul oli võimalus olla Hiinas, siis praegu ütleme iga Hiina üliõpilane või isegi Hiina koolipoiss teab väga hästi oma maa ajalugu. Ja ma arvan, et see ajalooteadus on ka just üks, üks asi, mis on seda hiina kultuuri aidanud olla niimoodi järjepidev. Läbi aastatuhandete. Sinu jutust selgus, et Hiina kultuur on väga suur ajalises mõttes aga ta on suur ka laiuti geograafilises mõttes. Hiina maa on tohutu maa-ala, tema eri piirkonnad erinevad teineteisest looduse poolest vägagi kapitaalselt. Ja me ei saa ju mitte kuidagi ühte patta panna näiteks lõuna- ja Põhja-Hiinat või siis ida turgestani alasid. Ja nagu juba eespool sai öeldud, elab Hiina territooriumil umbes 50 etnost. Kaugeltki mitte kõik ei räägi nõndanimetatud mandariini keelt ja nii pole sugugi haruldane vaatepilt, kus üks hiinlane ei saa aru teisest hiinlasest näiteks põhja hiina elanik ei mõista kuidagi lõuna hiinlast. Nagu näha, erinevusi on palju. Aga Märt, ütle, palun, kas on ka midagi, mis on ühine kogu Hiinale kõikidele hiinlastele, kas on midagi säärast, mis seob need üksikute rahvusgruppide traditsioonid ühtseks suureks Hiina kultuuriks? Kindlasti on, kui me piirduksime kõigepealt ainult nii-öelda päris hiinlaste ehk Hanidega, kelle keskel ei ole kaugeltki kultuurilist ühtsust, nagu sa ütlesid ka on et põhjahiinlane ja lõunahiinlane ei saa isegi tehnilise kõnest aru, see on täpselt nii. Ja peale keeleliste erinevuste on eri piirkondade vahel ka üsnagi suured erinevused kultuuris tavades eluolus. Üks peamine tegur, mis vähemalt kogu Hani rahvust tähendab, päris hiinlasi seob vaatamata kõigele nende erinevustele, on hiina kirjakeel. Mis on ka võib julgesti öelda maailma vanim kirjakeel. Tema kestvust võib öelda ka umbes kolm ja pool 1000 aastat, kui mitte rohkem. See kirjakeel on kahtlemata üks olulisemaid asju, mis ühendab siis Hiina kultuuri mingiks üheks tervikuks, mida me võime nimetada Hiina kultuuris ja noh, näiteks võib siin tuua näiteks kui tekinglana ja kantoni elanikud Pekingi Shanghai elanik teineteise kõnest aru ei saa. Aga kui nad kirjutavad teineteisele, siis nad saavad aru, sest hiina keel teatavasti hinnakirjakeel on hieroglüüfkeel ja iga kirjamärk tähendab juba ühte mõistet, olgugi et tekinglane ja Shanghai lane hääldavad seda üht ja sama sõna erinevalt. Aga kirjapildis näeb see välja täpselt ühesugune. Muide, repliigi korras ma tahaksin siia vahele öelda, et, et näiteks Hiinas, kauplustes ma nägin niisugust asja, et on väikesed paberikesed ja pliiats, nii et kui üks hiinlane tuleb, küsib teise hiinlase, kes seda ei mõista, siis ta palub kohe kirjutada ja siis on kohe selge, mida klient soovib. Täpselt täpselt nii see ongi, see on noh, väga-väga hea näide just elust endast. Kuidas ühtne kirjakeel toimib kultuuris. Nüüd kui me vaatame Hiinat kui paljurahvuselist maad, mida ta tõepoolest on ametliku statistika järgi on Hiinas kokku 50 uus rahvus või rahvusgruppi siis peab siiski ütlema, et Hanid moodustavad sellest 93 protsenti, ülejäänud 55 rahvus siis ainult seitse protsenti. Ja. See on nüüd noh kaunis, ma ütleksin, libedad tema, et nüüd öelda, et mis ühendab kõiki neid rahvaid üheks Hiina rahvaks, siin kipub mõnikord natukene vähese võrdlus, mida meil mõned aastad tagasi veel propageeriti ühtsest nõukogude rahvast. Ja mõneti see Hiina puhul ka kehtib, aga mitte päriselt. Sellepärast et Hiina paljurahvuseline Hiina on siiski kujunenud välja sajandite vältel. Aga üks põhimoment on selles, et erinevad rahvad on nii-öelda Hiina koosseisus sattunud väga erinevatel põhjustel. Osa neist on aja jooksul Hiina valitsejate poolt tõepoolest alistatud okupeeritud aga osa on ka sattunud Hiina koosseisu niimoodi, et nemad on alistanud Hiina Mansusid näiteks Manchers, samuti mongolid, sest nagu me teame, Tšingis-khaan vallutas Hiina ja tema pojapoeg hiljem Hiina keisriks. Ja vot see Hiina kultuuri Elujõud väljendubki ka selles, et hiinlased on assimileerinud endasse vallutajaid, mitte ei ole vastupidi. Praeguseks näiteks jaksanud minetlesid Mansusid, kes seitsmeteistkümnendal sajandil Hiina vallutasid ja kolm sajandit olid keisrid Hiina troonil. Tänapäevaks kahjuks noh, rahvas on olemas, aga Manšu keelt enam olemas ei ole, need on täielikult assimileerumist, samuti Sise-Mongoolia elanikud, kuigi mongolid räägivad mongoli keelt, aga see on Hiina, Mongoolia juba mingit definitsiooni, nüüd selle ja Hiina rahva kohta ma ei tahakski anda, noh loomulikult kõik rahvad, kes on sajandid juba Hiina impeeriumi Hiina riigi alla kuulunud, neil on tohutu palju mõjutusi Hiinast ja noh, kohati ka religioosne ühtsus. Aga noh, see kõik absoluutne stiil on tõepoolest niivõrd mitmed esinejad Sa korraks vihjasid seosele või õigemini võrdlesid Nõukogude Liiduga. Seoses sellega tekib mul järgmine küsimus. On ju üldiselt teada, et igale suuremale ideoloogilist filosoofilisele võiga religioossele süsteemile vastab oma kultuur ja muidugi ka oma muusika. Hiina puhul me võime siis rääkida konfitsionistlikust, tava, mõistlikust ja budistlikus kultuurist ja muusikast. Need on juba aukartust äratava ja ka maailmavaated ja kuuluvat traditsioonilise hiina kultuuri juurde. Ent 50.-te aastate lõpust ning eriti kuuekümnendatel aastatel oli Hiinas valitsevaks ideoloogiaks Moism. Tekib küsimus, milline kultuur vastas sellele ideoloogiale või, või hoopis sooritus ja kas me võime seda kuidagi võrrelda Nõukogude Liidu endise ametliku kultuuri ja kunsti suunaga, nõndanimetatud sotsialistliku realismiga? Ja ma arvan, et me võime seda täiesti rahulikult tehasest. Kas peale kommunistide võimuletulekut loomulikult hakati propageerima ja mitte ainult propageerima, vaid otseselt peale suruma neidsamu sotsialistliku kultuurimalle, mida me väga hästi tunneme ja Hiinas eriti jah, 60.-te teisel poolel 70.-te algul niinimetatud suure kultuurirevolutsiooni ajal tehti seda õige rängasti õige veriselt. Ja noh, sellest seisukohast lähtudes Me võime pigem rääkida ma mõistlikust kommunistlikust kultuuritusest, kuna seda niimoodi halo lõikas ikkagi võime seda aega pigem pidada kultuuri hävitamise kultuuri maha tallamise ajaks, aga no tõid välja sellise mõiste nagu sotsialistlik realism tänapäeva Hiina kunstis, muusikas, kirjanduses see kõik on olemas. Me võime seda pidada heaks või halvaks. Aga see kõik on olemas ja see on paraku 20. sajandi Hiina kultuuri üks osa, kuigi ma kaldun arvama, et see ei ole mitte eriti püsiva väärtusega. Noh nagu teada praegu tiinus on toimumas suured majanduslikud muutused, mis on juba toonud kaasa muutusi ka üldse suhtumises oma kultuuriajalukku ja ka elu alus. Ja noh, ma arvan, et sa, sotsialistlik realism kui selline mingi kultuurikiht või kultuuriosase kaob vaikselt ajalukku ja temast ma arvan, erilisi jälgi Hiina kultuuri jää. Aitäh aga nüüd räägiksime pisut muusikat seosest teiste kaunite kunstidega. Märt, sa tead väga hästi, et sanskritikeelne mõiste naatia Indias ühendas endasse nii teatri-muusika-tantsu kui poeesia. Hiinas tähistas muusika tantsupoeesia kujutava kunsti ja isegi rituaali ühtekuuluvust. Selline termin nagu jõe. Kuidas sa kommenteeriksid seda, mida tähendab jõe? Sõna otseses mõttes tähendab muusikat ja see eluvaldkond juba muistsetest aegadest tähistatakse selle sõnaga sele, hieroglüüfiga jõe. See on olnud Hiina kultuuris tõepoolest äärmiselt tähtis, seda näitab kas või juba see, et üks raamat sahh konfitsianistlikust kaanonist nelikraamatust oli jõedsing ehk muusikaraamat. Ja see jõe. Nii nagu sa ütlesid, ei tähenda tõepoolest mitte ainult muusikat kitsas mõttes, vaid ta on läbi põiminud kõikide teiste kaunite kunstidega, eeskätt loomulikult poeesia, tantsu, aga ka üldse rituaaliga jah, jõe ja lee muusikarituaal olid täiesti omavahel lahutamatult seoses ühte ei ole teiseta. Ma ei julge öelda, et hiina mõistet jõe võib täiesti samastada sanskriti sõnaga Natja. Aga teatud kokkulangevus on kahtlemata olemas. Aga mis veel selle sõna puhul huvitav. Sama hieroglüüfiga, millega hiinlased tähistavad sõna muusika ehk jõe tähistatakse ka mõistet rõõm, nauding, nautimine. Nii et kuigi see hääldub teistmoodi, see hääldub, löö tähendab jõe ja lõõr erinevad sõnad muusika ja rõõm, aga hieroglüüf on üks. See juba näitab seda, et muusikast rääkides hiinlastel oli just kõige tähtsam on see, et muusika seos inimese emotsionaalse sfääriga, inimeste muusika eesmärk oli see. Kasvatada inimeses häid, meeldivaid, ütleme positiivseid emotsioone nagu teada, positiivsed emotsioonid on aluseks ka ütleme, kasvõi mõttetegevusele igasugusele tegevusele. Pahas tujus inimene ei suuda toimida nii hästi kui heas tujus inimene. Aga selleks, et seda muusikat optida, tähendab Hiina klassikalises traditsioonilises skulptuuris. Inimene pidi tundma ka sama hästi kõiki muusika tegemise reegleid, samuti poeesiat, rituaali, muusikal. Erinevate muusikažanrite muusikaliikidel oli väga väga spetsiifiline tähendus ja nii et me räägime, et see muusika ja rõõmu või muusika nautimise ühtsus ei tähenda ainult mingit kaitsmist, vaid just muusika kaudu osasaamist kogu sellest Hiina traditsioonilisest ütleme kunstist, rituaalist kõigest. Kui lubad, siis nüüd paar küsimust seoses hiina keelega kuigi, tõsi küll, me oleme selles valdkonnas äärmiselt ebavõrdsed, vestluspartnerid. Mina, kes ma ei taipa hiina keelest midagi ja sina saabusid just äsjaaastaselt keeleoskuse täiendamiselt Lenini provintsist, Zenjani ülikoolist. Aga lepime kokku, et kui ma midagi väga rumalasti küsin, ehk katkestada Admin. Hiinas viibides oli mul sageli selline mulje. Muidugi subjektiivne mulje, et kui hiinlane hakkab rääkima millestki eriti olulisest või hakkab esinema kõnega auditooriumini näiteks konferansjena või diktorina siis ta justkui ei räägi, vaid esitab midagi deklaratsiooni või retsitatiivi. Vahepealsed sellisele kõnele on iseloomulikud väga kõrge intonatsioon seejuures konkreetse helikõrgusega ja ülimalt ilmekas kõnemeloodia. Sellest tähelepanekust. Ma teeksin järelduse, et hiina keel on väga muusikaline ning erakordselt sobiv laulmiseks. Kuidas on asi tegelikult? Ma ei pea ennast, et ka sellel alal väga suureks eksperdiks hiina keelt tõesti natuke sai õppida ja selles osas. Ma olen sinuga täiesti nõus, et hiina keelt me võime tõepoolest pidada muusikaliseks keeleks juba hiina kõnekeele põhilise omapära poolest, nimelt hiina kõnekeeles on väga oluline roll kõnetoonidel, kui noh, meile tuntud Euroopa keeltes ja suuremas osas maailma keeltes Kõnes tähenduslikku osa mängivad erinevad häälikud, eks ole. A U O solatsioon tähendust eristav, eristav moment, aga hiina keeles on tähendust eristavaks momendiks ka toon, tähendab, millisel helikõrgusel sa selle hääliku välja ütled? Kõnekeeles mandariini keeles on neli põhitooni näiteks üks ja sama silp mis häälikulise koostiselt on täpselt ühesugune, aga kui teda hääldada erinevate toonide peal, ta tähendab absoluutselt erinevaid tähendusi. Ühesõnaga, selles mõttes see iseenesest. Ta teeb hiina keele omajagu musikaalseks. Ja teine asi on ka tõepoolest, mida sa juba mainisid Hiina kõnekeele intonatsiooni ja sest et siin tuleb nagu kõnekeeles kaks taset, üks tase on siis ioonide tase ja teine tase on into intonatsiooni tase. Siis kui hiinlane räägib, eriti, kui ta tahab midagi väga emotsionaalselt rõhutada, siis intonatsioon, joonid, tähendab, intonatsioon on nagu selline noh, suurem või laiem tase, see toonide tase on üksikute sõnade tase, aga intonatsioon, intonatsioon on lause ja isegi pikemate kõnelõikude tase. Tähendab, seega siin on niimoodi, kus kohas ta häält tõstab, kus kohas ta langetab, kus kohtlase aru venitab, kus kohas ta kiiresti üle läheb. See on ka väga oluline, sellepärast tõesti isegi mitte vaieldakse üks mitte ainult konferentseevia ametlikel esinemistel, vaid ka kõik tänaval või turul võid kuulda seda, kuidas hiinlased nii-öelda laulavad oma kõnet. Ja noh veel, see on nüüd jah, see, et hiina keel oma olemuselt on juba teatud määral võib öelda, musikaalne keel, aga ma ei tea, kas keele omapärast või millestki muust. Aga tõesti, nii palju, kui ma hiinlasi kohtusin, hiinlased, no ma praktiliselt ei kohanud hiinlast, kellel ei oleks lauluhäält, kellel oleks muusikalist kuulmist tõepoolest, kõik oskavad laulda ja kõik armastavad laulda. Muide, selle kinnituseks, et kõnemeloodia ehk intonatsioon hiina keeles tõesti olulist kohta omab veel niisugune fakt, et näiteks pekingi kõnekeeles väidetakse olevat ainult 420 foneetilist silpi kantoniga, Vene keeles olevat neid umbes 700 ikkagi uskumatult vähe. Pole ju kaugeltki mõeldav, et sellises vanas skulptuur kee, selles saadakse hakkama nii vähese arvu mõistetega. Nüüd tulebki appi kõnemeloodia üks ja see sama silp erinevalt intoneeritunud tähendab täiesti erinevaid asju. Ma ei taha sellega öelda, et Euroopa keeltes intonatsioonide üldse kohta pole. Muidugi on. Aga intonatsioon annab meile kõnes üksnes emotsionaalse varjundi. Kui keegi näiteks ütleb eesti keeles sõna klaver siis olenevalt intonatsioonist me võime oletada, kas ütleja suhtub sellesse pildisse armastusega, antipaatiaga, mõnitavalt või veel mingil neljandal moel. Ent klaveri jääb ikkagi klaveriks. Sõna ei tähenda mingil juhul kannel, trompetit, hobust või triikrauda. Siit peaks saama ka mõistetavaks, miks hiinlase kõrv suudab võrreldes eurooplase omaga eristada pisimaidki intonatsiooni varjundeid, vähimatki meloodia nüansse. Ja sellega me jõudsime ühe järgmise hiina muusika kohta käiva tõeni. Nimelt selleni, et Hiina muusikas on harmoonia teisejärgulise sekundaarse tähtsusega võrreldes meloodiaga. Harmoonia ma mõtlen siinkohal harmooniat akordika tähenduses. See oma Hiina muusikas nii suurt tähendust kui Euroopas. Mõned muusikateadlased on väitnud koguni, et Hiina muusika puhul me ei saagi rääkida üldse akordidest. No kuidas võtta erinevate helide kooskõlasid ansambli muusikas ja laulusaates. Ometi esineb? Hiina niinimetatud akordide koosseisu kuuluvad tavaliselt kolmeli. Esiteks põhitoon, millele on kord üles ehitatud, teiseks oktav ja kolmandaks nende vahel asub klint või kvart. Arusaadavalt ei oma niisugused ilma Tertsita helide kooslused mingit harmoonilist tunglevust, nagu me euroopaliku muusika puhul harjunud oleme. Ja muuseas, ma tahaksin veel ühele asjale tähelepanu juhtida. Vana Hiina luuletused on viisistamiseks väga sobivad veel ühe asja poolest, nimelt meetrumi poolest teatavasti väga sageli just Vanas-Hiinas. Luuletused koosnesid sageli neljast värsireast igas värsireas omakorda neli sõna. Ja konfitsianistlikus nõndanimetatud õiges muusikas, mis oli väga rangelt reglementeeritud vastase igale sõnale võrdse pikkusega ajaühik. Ja sellest tulenevalt oli siis ükstroof võrdne 16 taktiga ning see 16 taktiline periood jagunes kaheks või neljaks fraasiks. Niisiis täielik kvadraatsus ja loomulikult on seda väga mugav viisistada või laulda. Nii palju siis hiina luule arhitektoonikastab. Aga nüüd on aeg jõudnud nii kaugele, et on sobiv hetk tänada Märt Läänemetsa huvitava vestluse eest. Ka Märt Läänemetsaga hüvasti jätmine ei tähenda veel meie saate lõppemist. Lühidalt tuleb veel juttu Hiina muusikateoreetilistest alustest. Aga enne seda kuulame üht heliplaati, kõlab instrumentaalmuusika, mis pärineb Sun dünastia ajastust umbes 12. ja 13. sajandi vahetuselt. Juba ammustest aegadest peale on hiina muusika silma paistnud rangelt reglementeeritud ja teoreetiliselt põhjendatud süsteemiga. Ajaloost on tuntud kümneid nimesid, kes kõik on tegelenud hiina muusikateooria, akustika ja esteetiliste kontseptsioonide väljatöötamisega. Ja seda juba sajandeid enne meie aja arvamist. Pärimuse järgi on kogu hiina muusikateooria akustiliseks aluseks õpetlase Linn Lunny poolt välja töötatud erilised torukesed. Linn Lun elas müütilise imperaatori fondi valitsusajal mitu aastatuhandet enne meie aja arvamist. Nimetatud torukeste loomine on seotud imperaatori aias elanud lindude lauluga. Püüdes jäljendada lindu laulu valmistas Ling Lun 12 torukest, mille suurus oli teineteise suhtes väga kindlas arvulises vahekorras. Neist 12-st arukesest sai alguse nõndanimetatud lõi süsteem, mis jäi mitmeks aastatuhandeks püsima hiina muusikaalusena. Lõplikult arendati, see lõi süsteem välja do dünastia aegsete õpetlaste muusikateoreetilistest straktaatides. Lüüdorukesi valmistati paremalt peamiselt bambusest, hiljem vasest, aga isegi kivist. Näiteks leiti valgest nefriidist valmistatud, lõid arukesed. Han dünastia aegsete haudade ja templite väljakaevamistel aga on teada ka 12-st täpselt häälestatud kellukesest koosnev lühikomplekt. Vanades tekstides on kirja pandud täpsed ettekirjutused lüüdorukeste pikkuse, diameetri ja kaalu kohta. Need torukesed pidid olema ühest otsast suletud ja teisele otsale puhudes tekitasid nad heli. Üks 16. sajandi muusikat. Sai ju on rõhutanud õigesti puhumise tähtsust, ta kirjutas. Õhujuga ei tohi olla liiga tugev ega liiga nõrk. Huuled peavad puhumisel olema toru otsa lähedal, kuid toru otsa ei tohi võtta päris suhu. See kõik mõjub helile. Lüü süsteemi põhitooniks on fon, sun. See saadakse torust, mille pikkuseks on üheksa Hiina tolli ja läbimõõduks üheksa liini. Helikõrguselt vastab konsun Euroopa miile. Ülejäänud helid tuletati põhitoonist vastavate matemaatiliste arvutuste teel. Hiinlased tundsid juba kaua enne Betaagorast helikõrguste arvulisi suhteid. Nad teadsid, et pillikeelepikkuste suhe üks kahele annab intervalliga oktavi ja suhe vastavalt kaks, kolmele annab klindi ja nii edasi ja nii edasi. Grammatiline 12 toonisüsteem ongi hiinlastele üles ehitatud kvintide kaupa nõndanimetatud klindi ringina. Tähelepanelik raadiokuulaja märkas ilmselt minu eelnenud jutu ja äsja kõlanud muusika vahel teatavat vastuolu. Ma rääkisin, et Hiina muusika aluseks on pragmaatiline 12 tooni süsteem. Muusikas võisime kuulda aga üksnes penta toonikat, see tähendab viieastmelist helilaadi. Jah, nii see oli. Veel kord. Lüü süsteem on vaid hiina muusikas teoreetiliseks aluseks. Siin võib leida analoogiat ka Hiina muusikateooriaga, sest India oktav jaguneb teoreetiliselt ka 28 nõndanimetatud Shuttiks. See tähendab 28 vitro intervalliks. Tegelikus muusika praktikas pole aga niisugust helirida kunagi eksisteerinud. Nii ka Hiina muusikas praktiliselt leiavad kasutamist peamiselt penta toonikad, mis on sobitatud sellesse teoreetilistesse Kromaatilisse lüü süsteemi. Kõige naturaalsem teistel aluseks olev Bentodonica ehitatakse üles lüüsisteemi põhitoonist ja see on järgmine myyifaadi Soldi S-i toodyes. Igale noodile vastab seejuures mingi arvuline väärtus põhitoonile, see tähendab miile vastab 81. See on muide maagiline arv hiina muusikas. Nagu ma juba enne ütlesin, saadakse põhitoon torukesest, mille pikkus on üheksa tolliläbimõõt üheksa liini üheksa korda üheksa ongi ju 81. Ja edasi Fadjeesile vastav arv 72 Soldi esile 64. Siile vastab 54 ja toodi esile 48. Kuid iga noot ei oma mitte ainult arvulist vastet. Igal noodil on mitmeid sümboolseid tähendusi. Praegu me rääkisime ühest põhilisest mento toonikast aga sellele viieastmelise helilaadi ükskõik millisele noodile. Me võime asetada toonika funktsiooni ja sedasi me saame viis erinevat entodonikat. Kuigi põhimõtteliselt ei tunta Hiinas mosoori ja minaari mõistet. Meie jaoks võib mõni laad siiski mõjuda mosoorsena, mõni teine jällegi Minoorsena. Nii tänaseks ongi kõik. Me kohtume teiega taas, kahe nädala pärast jätkame hiina teemat. Räägime konfitsianistlikust, muusikast.