Seekordne orientaal tund on pühendatud Tai muusikakultuurile. Kuigi Tai pole väike riik, ei saa just öelda, et temast üldiselt palju teatakse. Kuulsust on sellele maale toonud siiami kaksikud ja ilusad siiami kassid. Kui aga asjaga veidi lähemalt tutvust teha, siis selgub, et Tais on siiski peale kaksikute ja peale kasside veel üht-teist millele tasub tähelepanu pühendada. Rääkida taikultuurist ja muusikast polegi nii lihtne. Ei teagi kohe, millest lähtuda. On ju olemas selline rahvus nagu taid. Kuid väga suur osa neist elab väljaspool Tai kuningriiki. Algselt see tähendab meie ajaarvamise algul elasid taid ja neile lähedased etnilised rühmitused tänapäeva Tai riigi territooriumist veidi põhja pool. Tai aladel elas samal ajal hoopis üks teine rahvas monid. Nende kultuurist ja muusikast oli meil juba põgusalt juttu seoses firmaga. Aga ka nüüd, 20. sajandil elab Tai territooriumil peale põhirahvuse peale taide veel palju teisi rahvaid. Näiteks hiinlased, laod, meenud Malailased, jetid, meerid, Mägiks meerid ja veel palju teisi. Nagu näha, on siin tegemist suure etnilise kirevusega. Ent küsimus pole ju mitte üksnes selles, millise etnilise päritoluga on üks või teine inimene. Meie jaoks on antud momendil olulisem see, millised kultuuri keegi esindada. Ja tai pole ses suhtes kaugeltki mittehomogeenne. Jah, me teame, et oi, see on valitsevaks religiooniks, budism. See on kuulutatud ametlikuks riigi usundiks. Ja üldiselt on teada ka see, et budism see ei ole üksnes religioon, see on pigem elustiil, filosoofia ja kultuur kokku või veelgi midagi enamat. Ning seetõttu me eriti ei eksi, kui nimetame taikultuuri budistlikuks. Kuid ärgem unustagem, et sealne budism pole ju üldsegi mitte ühtne. Tais eksisteerib palju koolkondi ja suundi, mis on sinna jõudnud erinevatel aegadel erinevaist paigust ja erinevaid teid pidi. Nii näiteks oletatakse, et kõige varasemad budismi jutlustajad tulnud Indiast juba kuulsa kuninga šokka aegadel see tähendab kolmandal sajandil enne Kristust. Enam-vähem kindlad tõendid budismi leviku kohta Tai territooriumil pärinevad esimesest sajandist pärast Kristust. Sellest ajastust pärit arheoloogiliste leidude hulgas on mõned buda kujukesed mis väga meenutavad Sri Lanka ja India eeskujusid. See loomulikult levis buda õpetus algselt oma vanimal kujul hina Jaana kujul. Mahajaana budism jõudis taisse märksa hiljem, nii umbes ajavahemikus kaheksandast kuni 11. sajandini ja seda peamiselt Hiinast ja Põhja-Indiast. See vool ei levinud üleüldiselt. Mahajaana võtsid omaks Tai territooriumil elavad Vietid, hiinlased ja vähemal määral ka laod. Ent ajalugu kulges edasi? Jaa, Tai territooriumil tekkisid uued riiklikud moodustised. Väga tihedad olid kontaktid sel ajal Birmaga. Ja kuna Birmas oli valitsevale kohal ortodoks saalne Seiloni tera laada siis just need Seiloni päritoluga teravada ja Hiina jana koolkonnad jõudsid firma kaudu taisse. See väga keeruline ja raskesti jälgitav jutt käis praegu üksnes Buda usu kohta. Ent peale selle vähesel määral on tais esindatud ka kaks ülejäänud maailma religiooni, see tähendab islam ja kristlus. Aga need pole muidugi kuigi märkimisväärsel kohal. Küll aga on oluline see, et paljudel rahvastel ja etnilistel gruppidel on veel tänase päevani säilinud kujutelmad ja kulutused, mis on seotud animismiga ja samuti fetišismiga. Juba ärkan ise ka, et olen liialt läinud religiooni valdkonda. Ent seda kõike on tarvis teada, tarvis teada selleks, et mõista õigesti kultuurisituatsiooni Tais mitte välja kistuna üldisest ajaloolisest kontekstist sest ei eksisteeri ju religioon kunagi iseseisva sotsiaalse nähtusena. Alati käib temaga kaasas vastav skulptuur, vastav kunst, vastav muusika. Ma täpselt ei mäleta, aga küllap see võis olla kusagil 30.-te aastate kandis, kui maailmas tekitas kõmu üks üsna eriline avastus. Nimelt leiti tai ligipääsmatute spambuse džunglites primitiivne hõim või suguharu. Hiidong long. Tai keeles tähendab see kollaste lehtede vaimud. Ise nad nimetavad end Jumbri, mis tõlkes tähendab metsainimesi. Oma arengutasemelt võiks need suguharud paigutada kusagile neoliitikum eelsesse aega. Ja muusikaajaloo uurimise seisukohast on see muidugi suurepärane avastus sest uurides ja õppides tundma Jumbride kultuuri ja musitseerimist avasid meil ju sisuliselt õnnestub heita pilk justkui aastatuhandete taha. Jumbrid usuvad surnud inimeste hingedesse ja samuti looduse vaimudesse. Nende uskumustega on seotud paljud rituaalid. Näiteks kaks korda päevas ohverdatakse kaitsevaimudele, kes elavad puude sees. Ja muusika võib sageli olla säärase rituaali koostisosaks. Erinevalt paljudest teistest rahvastest ja paikkondades ei ole Jumbri territuaalses muusikas kuigi tähtsat osa rütmil ja rütmiinstrumentidele. Primaarsed on meloodiapillid. Millised need pildid siis on? Kõigepealt materjali valik sõltub suuresti elukohast või õigemini sealsetest looduslikest tingimustest. Ja kuna Jumbrid elavad mägistes bambus džunglites siis peamiseks pillivalmistamise materjaliks ongi bambusroog. No näiteks signaalvile tulu but see on põhimõtteliselt topeltflööt. Ta koosneb kahest erineva pikkusega bambustorust, mida hoitakse käes. Vertikaalse asendis puhutakse ülaltpoolt vaheldumisi ühte ja teise torusse. Selle pilliga antakse märku, et inimesed peavad kogunema kokku mingiks puhuks. Ma olen juba mitmes varasemas orientaldonis rääkinud, et paljudel Kagu-Aasia rahvastel on levinud mitmesugused bambusest ksülofoniks. On kasutusel pill mida võiks vist küll nimetada maailma kõige primitiivsemaks ksülofoniks Hei statiivi ega nööri bambustorude kinnitamiseks. Seda pilli nimetatakse tang lang. Tegemist on kolme erineva pikkusega bambustoruga, mida hoitakse vasema käe sõrmede vahel kusjuures torude alumised otsad on ära lõigatud nõnda poolviltu ja paremas käes hoitava pulga abil lüües tekitab iga toru eri kõrgusega heli ja nõnda saab mängida kolmest noodist koosnevat preventiivset meloodiat. Päris omapärane instrument on torud, sitter ehk Latec. See valmistatakse jämedast bambustorust, mille läbimõõt on vähemalt 10 sentimeetrit ja pikkus umbes 70 sentimeetrit. Toru ühele küljele tehakse kaks pikas sisselõiget sedasi, et ülejäänud korpusest eraldub umbes sentimeetri laiune liistakas. Korpuse ja Liisaka vahele surutakse kaks väikest puu pulgakest üks ühte ja teine teise otsa ja sellega kerkib Liisakas torupinnast veidi kõrgemale. Ja pilli mängitakse nii, et lüüakse mingi pulga abil vastu seda liistakat ja see hakkab vibreerima. Toru ise täidab resonaator funktsiooni. Muidugi raadio vahendusel on seda pike päris raske edasi anda. Seda peab ikkagi pildi pealt nägema. Kahjuks ma ei saa läbi raadio pilti näidata. Aga seda toru tsentrit mängitakse enamasti ansamblis koos juba eespool nimetatud käsiksülofoniga, aga vahel muidugi ka soolopillina. Ja märkimisväärne on veel see, et torutsentrit ei mängi kunagi naised. See on üksnes meeste privileeg. Kõiki neid Pille ja Jumbride musitseerimist üldse oleks muidugi huvitav kuulata, aga kahjuks pole meil neist mitte ühtegi helisalvestust. Ja ausalt öeldes mul isegi puudub informatsioon selle kohta, kas Jumbride muusikat üldse kunagi on salvestatud. Nüüd aga kuulame jutule vahelduseks ühe loo. Ent see on muidugi Jumbride muusikast juba märksa rafineeritum. Budistlikus rituaalses muusikas üldjoontes järgitakse India, Sri Lanka ja Hiina eeskujusid. Ja seda iseäranis just pühade tekstide, laulmise ja retsiteerimise osas. Kui nüüd aga rääkida erinevustest siis võrreldes India ja tsükloniga on Taisrituaalsete pillide valik muidugi üsnagi teine. Templites ja kloostrites kasutatakse religioossetest rituaalidest peamiselt löökpille. Üheks kõige populaarsemaks ja kasutatava maks instrumendiks on puudrumm. Ja seda mitte üksnes tais. Puu trummid on levinud ka Hiinas, Vietnamis, Koreas ja samuti Jaapanis, muide, ka teiste religioonide kultustes mitte ainult budismis. Muidugi ma tean samas kohe ka lisama, et neil Kaug-Ida puu trummidel on päris vähe ühist tavapärase ettekujutusega trummist kui niisugusest. Rituaalsed puu trummid on valmistatud ühestainsast puutükist, seest õõnestatud ning väliselt nad meenutavad pigem kala. Mõnikord ongi nendele kaunistusena graveeritud kala, pea, kala silmad, soomused, saba ja nii edasi mängitakse seda instrumenti tugevast puust valmistatud pulgaga. Vahel pole see pulk ümmargune, vaid kaheksakandiline ja pulga igale küljele on kirjutatud mingi püha tekst või palve. Ja nõnda mängides sellise pulgaga iga löögiga vastu trummiusklik inimene justkui lausuks korraga kaheksa palvet. Seega ei ole see puudrum mitte üksnes muusikariist, vaid ka abivahend jumaluse poole pöördumisel ja palvetamisel. Templites ja kloostrites on leidnud rakendust ka suured pronksist valatud kellad. Nad mõnevõrra erinevad meile hästi tuntud vene kirikukelladest. Kui Euroopas pannakse kirikukellad nööri abil võnkuma ja helitekitajaks on kella sisemuses liikuv nõndanimetatud tila siis kaugkelladel puudub tila hoopiski. Kellad pannakse helisema puust kepi või puust haamri abil. Mõnedes Tai ja samuti ka Birma kloostrites ja pühakodades on sellised pronkskellad üles riputatud kohe sissepääsu juurde. Ja iga inimene sisenemisel võtab puust haamri ja lööb sellega vastu kella. Aga muide löökpillide roll pole tähtis mitte üksnes rituaalses muusikas. Ilma arvukate löökinstrumentide, ta ei saada läbiga kuninglikest orkestrites ning õukonna balletietendustes. Nõndanimetatud siiami orkester on kujunenud peaaegu et muusikaliseks terminiks. Kuigi sarnaseid orkestreid esineb peale siiami ka Birmas, Kambodžas ning laoses. Milline see siiami orkester siis on? Nagu ma juba ütlesin, on väga oluline osa löökpillidele. Kesksel kohal on hiiglaslik trummikomplekt mis koosneb tavaliselt 13-st kuni 18-st Timpani kujulisest trummist. Seejuures trummid on erinevate mõõtmetega. Orkestris võib-olla ka üheksast kuni 16-st kongist koosnev komplekt. Kongid on laiade ära pööratud servadega ning kühmuga keskel umbes sellised nagu Indoneesia Kamelanna orkestrite rongid. Nii trummid kui ka kongid asetatakse ringikujuliselt umbes poole meetri või isegi kuni meetri kõrgusele alusele või säärasele raamistikule. Mängija istub ringi keskel kas põrandal või madalal istmel. Lisaks nendele komplektidele võivad siiani orkestrites olla veel üksikud. Vertikaalasendis ripuvad kongid ja samuti üksikud trummid. Nii silindri kui ka tünnikujulised. Löökpillidest on nimetamata jäänud veel ksülofon, neid neid on enamasti kaks ja kummalgi on 21 plaadi käest. Nii et neil saab mängida päris suure ulatusega viise. Järgmise muusikalõigu põhjal te võite veenduda selles, et löökpillidel on siiami orkestrites täita tõepoolest oluline funktsioon. Eelmisel korral rääkides firma muusikast, oli meil juttu sellest, et klassikalisi orkestreid on seal kahte tüüpi. Samuti on seega Tais Ühed on mõeldud ruumis musitseerimiseks. Selle ansambli koosseisu kuuluvad põhiliselt keelpillid ja seetõttu on selline koosseis suhteliselt vaikse kõlaga. Tais nimetatakse niisugust ansamblit mahory. Aga kui kasutada euroopalikku terminoloogiat, siis võiks öelda, et see on lihtsalt kammeransambel. Ning teiseks on siis see, kuidas nüüd öeldagi, vabaõhuansambel selles on mängijaid palju, rohkem kümmekond või veel enamgi. Ja seda ansamblit nimetatakse p paat. Selles on palju, palju külalisi löökpille, neid ma juba varem nimetasin. Viisi mängib enamasti piin, oi, see on oboelaadne puhkpill, mis oma Nasaalse läbilõikava tämbriga kostab välja ka paljude löökpillide hulgast. Aga lisaks piinaile võib orkestris meloodia pillinna olla veel bambusflööt ja nüüd kuulemegi ühte klassikalist piib hat-tüüpi orkestrit, kus mängivad koos kõik nimetatud pillid, flööt, piinai trummid ja arvukad muud löökpillid. Siiani muusika pälvis juba üsna ammu eurooplastest etnomusikoloogide tähelepanu. Eelkõige tahaksin ma siinkohal nimetada Karl Stumfi tegevust. Juba 1922. aastal avaldas ta kokkuvõtted oma uurimustest ja mõõtmistest pealkirja all toon süsteem anud music ter siia mees on. Tema nimelt uuris tai helilaade ja tegi seda nii, et mõõtis ja fikseeris täpselt paljudeks sülofonide ja kongi mängude, üksikute kongide või plaatide helisagedused. Saadud tulemustest tuletas ta heliskaalad. Tais on kasutusel peamiselt seitsmeastmeline helilaad. Te ju kõik teate, et Euroopas kasutusel olevat masoorsed ja minaarsed heliread on samuti seitsmeastmelised. Kuid nende vahel on väga suur põhimõtteline erinevus. Euroopa muusikas pole kõrvuti seisvate nootide vahelised intervallid võrdsed. Näiteks tooja ree vahele jääb täistoon. Aga Miia faa vahele jääb ainult pooltooni. Tais on seevastu helirea kõik seitse astet võrdsete vahedega. Nii ei eksisteeri seal näiteks suurte väikestertsi suurt ja väikest sexti. Suurte väikest septimi on vaid neutraalne tärts, neutraalne sext ja neutraalne septim. Seal veidi suurem, veidi laiem kui meil, euroop, pass, puhas kvart ja Clinton jällegi veidi väiksem, eks see kui meie harjunud olema. Seetõttu isegi väga täpselt häälde pandud pillid võivad meile tunduda häälest ära olevatena. Ent selles pole loomulikult süüdi mitte taimuusika, vaid pigem meie ise, kes me ei suuda korraga ümber lülituda sisse harjunud muusika kogemustest. Ongi aeg hakata otsi kokku tõmbama. Tänases saates on meil kõlanud vaid instrumentaalmuusika. Sellepärast võiks kuni saate lõpuni kõlada üks lauluga lugu. Aga enne seda tahaksin ma veel avaldada tänu Anu Rootalule, kes tõi taimaalt kaasa hulga helilinte ja oli neid nõus laenama. Tänases saates kasutamiseks.