Tere hommikust, on juulikuu on rahvateenrite järjekordne saade ja täna on meil stuudios Sulev Valner raadioRein, Veidemann, Postimees ja Tartu ülikool ja Artumalast siis esindamas siin mitmesuguseid institutsioone, aga põhiliselt iseennast. Täna meil ilmselt ei ole eriti palju rääkida sisepoliitilistest võitluste võitudest ja kaotustest, sellepärast et riigikogu ei tööta ja peaminister on ka puhkusele sõitnud ja nii mõnedki ministrid, nii et räägime täna muudest inimlikest asjadest ja täna maavanemad siis. No vot maavanemate määramine mis võiks probleem Me tekitada. Aga, aga ma arvan, et räägiks millestki ilusast, sellest, mis oli täpselt nädal aega tagasi. Siis 100. vihma, 100. üle jala vihma. Ta oli suur segadus laulu ja tantsupeo korraldajate leeris, et mis saab edasi. Minagi kuulasin sedasama meie rahvateenrite saadet töötasid ja siis selle Talle tuli kõigepealt teada, et jääb ära tantsupeokontsert ja siis tuli uus teade, et jääb ka ära. Rongkäik. Õnneks mina sel päeval tööl ei olnud ega pidanud näiteks raadios, sellele või, või muus meediakanalis reageerima, aga kuidas küsiksin kõigepealt Sulev sinu käest, kuidas raadiost sellele reageeriti sellele toimuvale? No kuidas reageeriti, raadio püüdis anda ja tegelikult kandis edasi minu meelest väga kiiresti ja ja väga täpselt seda, mida korraldajad ütlesid. Et põhiline probleem oli ikkagi selles, et mida nad õieti ütlesid, et need ütlused tulid noh, algul natuke ühesugused ja siis kui sai selgeks, et see otsus rongkäigu ärajätmisest noh, ikkagi ikkagi selles mõttes ilmselt muutub, et mingi läbi linna marssimine toimub. Et, et lihtsalt see, see tekitas pigem ja probleeme, probleeme selle selge sõnumiga korraldajate poolt ja ega siis ajakirjandus ei saanud siit ju siin omalt poolt midagi välja mõelda, ta pidi pidi ootama, samas on selge, et kindlat sõnumit võib-olla see seal nendel kiiretel tundidel ei olnud, ütleme nii, nii kiire ja selge, kui oleks olnud vaja. Ja sellest tekkis siiski selline teatav noh, ütleme, et teatav nii-öelda kaasnev probleem, et võib-olla kõik inimesed ei jõudnud sinna rongkäiku, kes oleks tahtnud sellesse mitte rongkäiku, vaid seda peab siis nimetama pigem. Igale läbi läbi linna ja, ja et ka televisioon kes osutus vist tundub nii, et Eesti Televisioon oli vist kogu selle selle päeva kõige suurem kaotaja. Ma mõtlen nii-öelda avalikkuse silmis, sest huvitaval kombel isegi ei ole mitte laulu ja tantsupeo korraldajad saanud kõige suuremat kriitikat, vaid kõige suurem kriitik ka nii-öelda nädal aega, noh, ma ei tea, võib-olla ajalehtedel on ka mingi oma niisugune noh, mingi oma nisugune vaistlik tunne, et televisioonis nähakse teatud konkurenti ja millise mõnuga kõik ajalehed on nädal aega materdanud, et et kuidas Eesti televisiooni jänni jäi. Igikestev vastasseis elektroonilise ja trükimeedia vahel, aga noh, raadio sai nagu ma aru saan, üsna hästi hakkama, vähemasti ka sellesama ajakirjanduse meelest, kuidas sinule, Rein esmalt tundus, kuidas selline olukord sai siis tekkida, et et ühest küljest otsustatakse korraldusstaap, otsustab, et ikkagi ei toimu. Siis tuleb kodanikualgatus, et nüüd võiks ikkagi marssida ja mis siis peaks edasi tegema, kas näed siin süüdlasi üldse? Südasuvine tervitus ka minu poolt kuulajatele ja poolest selle laupäeva siis nädala eest tundus mulle, et et et Eesti ilmataat on nihutanud seitsmevennapäeva nädala võrra varasemaks, täna seitsmevennapäev, kui päike täna korraks nii palju paistab, et et ratsanik hobusega jõuab hüpata ja maha siis on veel vabandust, aga, aga nädal tagasi laupäeval polnud mingisugust lootust ja hommik algas ikka tõelise karmi paduvihmaga? Jaa. Jaa. Ma usun, et see lõi nüüd juba tagantjärele tarkusena öeldes lõi laulupeo nii-öelda korraldustoimkonna all hetkeks pea segi ja nendes alal hoidlikkamates. Korraldajate hulgas oli ilmselt kõige suurem mure laste pärast ja see oli õigustatud mure, sest et hellide pärast. Sellepärast et see aga. Aga. Ma arvan, et neid asju oleks saanud vältida sel juhul, kui oleks lähtutud sellest põhimõttest, et tänapäeval mõnda aega on laulupidu ka väga suur meediasündmus tähendab seda, et korralduskomitee liikmeskonnas ma ei tea seda täpselt koosseisu, kuid vähemasti kajade tõttu jäi mulle mulje, et otseselt, et sinna peale siis ütleme siis avalike suhete korraldaja Kadri Valner kõrval ei ole seal sinna haaratud siis juhtivamad meediakanalite nii-öelda operatiivjuhte, kes või, või, või, või kasvõi kõige tite, kes minu arvates võiksid kuuluda sinna sellepärast, et kõik üle kandma ülekanded need siin Eesti Televisioon tonnib oma reeglite oma võimaluste kohaselt Eesti Raadio oma võimaluste kohaselt ja eeldatakse, nagu, et see koostöö on. Et vahetame meile, et teatakse, need saetakse programmid ja nii edasi, aga siis juba mõlemad institutsioonides meediainstitutsioonide. Nii rahva televisioon kui rahvaraadio vikerraadio sisse juba tegutsevad, nii nagu nende professioon seda ette näeb. Antud juhul muidugi Eesti Televisioon lihtsalt ka selles hetkes kaotas võib-olla pea, et oleks võinud siiski osa oma ülekandejaamadest igaks juhuks Varro ja, ja, ja, ja, ja olla valmis selleks rahvamatkaks läbi läbi Tallinna. Ja kui palju seal nüüd 17000 last teistpidi minema marssima, et oleks üle poole oleks võinud sisse karmi käega piirata see, et kuni kümneaastased mudilased välja ja koolilapsed tulevad, et keebid selga ei ole midagi. See hoiab üleval meeleolu ise hoiab üleval ja seda vihma ei märgatagi. Ja kõik oksla. Jah, ainult, et sa unustad ära, siin on Aet Maatee ja selgitanud, et mis oleks vaadanud neid tulijaid lauluväljakul, nad oleks pidanud seal edasi seisma tundide viisi vihma käes ja nii edasi, mina näen, nende korraldajate argumendid on siiski küllalt. Mul on tõsiselt ja ma tahaks natuke ka Eesti televisiooni kaitsta kolleege selles mõttes, et ei maksa ära unustada, et samal nädalavahetusel toimus ju Eestis tegelikult kolm suurt telesündmust, oli laulupidu, oli siis kümnevõistluse Euroopa karikavõistlust impliiga, millest läks pilt igale poole mujale maailma. Ja kolmandaks oli ju samal nädalavahetusel ka Saaremaa valss Kuressaarest ka, kindlasti oli Eesti Televisioon kohal, nii et noh, selles mõttes küsimus taandub nii nagu me Suleviga enne saadet arutasime lõpuks ikkagi vaesusele. Meil hetkel, kui saabub nagu kriis on nagu vahendid otsas, aga võib-olla seda kriisiprogrammi ei olnud väljas. Võib-olla jah, et ikkagi ka kui nüüd natuke minna tõesti telekolleegide mängumaale, et võib-olla oleks pidanud olema ennast natuke rohkem kindlustanud kasvõi näiteks rentides tehnikat, ütleme üle lahe üley staadium. Tähendab ilmselt ikkagi ei suudetud ka, ütleme, ei jätkunud sotsiaalset närvi aru saada nii nagu need kogu ühiskond tagantjärgi aru saab, et kui suur asi see tantsu ja laulu ja meil ikkagi seal nädalavahetusel oli, enne seda ilmselt ikkagi võeti, nii et jah, ta on üks selline tähtis sündmus, üks tähtis nädalavahetuse sündmus umbes nii, et noh, nagu nagu need teisedki nädalavahetuse tähtsad sündmused ei ole, see on üks kord viie aasta jooksul, see on kindlasti selle aasta kõige kõige kõige suurem asi üldse, eks ole, eesti rahva jaoks paistab selgelt välja praegu sellest, mida me nüüd tagantjärgi kõik väga hästi adume, aga mida ilmselt ette nagu väga hästi jalutusjaa. Jaa, Moody tundub, et selle laulupeo korraldajatele jätkunud sotsiaalset närvi sellel hommikul, kui nad tegid otsuse, et kui see rongkäik tõepoolest ilmselt ei saa toimuda täpselt nii, nagu ta on plaanitud, et siis jätame lihtsalt ära ja siis kõik alluvad sellele järeldusele, nad ei, neil ei jätkunud sotsiaalset närvi ära tunda, et niikuinii mingi hulk inimesi marsib läbi linna lauluväljakule. Tegelikult oli ju nii, et kuna inimestel niikuinii oli asja samal päeval lauluväljakule minna, miks nad ei pidanud seda siis rongkäigu vormis lauluväljakule minekut ette võtma? Võiks ka ju niipidi, et selle kõige tõttu noh, nagu mulle tundus, et oli seal seal ümber, oli ka juba kohe algusest peale rida inimesi kes ütlesid, et see rongkäik täielikult ära ei jää niikuinii selles mõttes kategooriline. See on nii või naa, eks ole, et ei olnud nagu noh, ta ei olnud selles mõttes adekvaatne olukorra tajumine. Selles mõttes on olnud sellest variant, teest on juttu olnud ka, et see oleks pidanud olema täpsemalt välja töötatud, seda enam, et tõepoolest, Eesti ilmaennustajad on nüüd ikka võrdlemisi juba täpselt ennustama ilma kahe päeva nii-öelda raamistikus ja oli teada, et laupäeval on väga vähetõenäoline, et ei 100. Aga kusjuures, kusjuures tegelikult ilmaennustajad ka ütlesid, et pärastlõunal läheb paremaks jagalak läkski välja, et ka selles mõttes näiteks hoopiski noh, otsus võib-olla oleks õige otsus olnud, ehkki tehniliselt seda on väga raske öelda ja tagantjärgi on muidugi hea tarkus. No ma räägingi Kus sa olnud seda rongkäiku alustada poolteist tundi hiljem näiteks? Ja siis oli jah, ma ka tegelikult aru, mis seal vahepeal siis toimus, see oli ette nähtud toitlustamine, see oli selleks, et võib-olla oleks saanud selle toitlustamise kuidagi teisiti lahendada ja viia sinna üle ja mulle tundub, et milles on kogu selle probleem, selle asja, et ühest küljest on nagu üleorganiseeritud ja teisest küljest organiseeritud, ei olda valmis kiireteks muutusteks pehmeteks stsenaariumiteks, ütleme segu tuleb kodanikualgatus, et inimesed tahavad marssida, eks ju. Noh, ma ei imestaks, kui teeks, oleks veel keegi keeldunud luba andmast selleks ametlikult jäi ära ja siis ütleme näiteks sealt mingi linnavalitsus, et ei, me ei luba, kuna sanktsioneerimata miiting, eks ju, kõik see oleks ju võinud toimuda, et kuidas sellistes olukordades need asjad lahenevad. Et tegelikult noh, see on side küsimus inimestevahelises kommunikatsioonis, kommunikatsiooniprobleeme. Muidugi arvestades sellega, et tegemist on suure laevaga Urmasele toiminud vastutus ja olen andsid, on seal, kes tegelevad sellega hooajaliselt, ütleme nii. Nii-öelda kaks nagu vastandlikku juttu, ühest küljest on tegu väga suure laevaga, teisest küljest on tegu väga väikese toimkonna ka selles osas, et et tegelikult laulu-tantsupeo sihtasutuses töötab neli-viis inimest ja muidugi ja, ja tegelikult ressurss laulupeo korraldamiseks. Kui kõik nii-öelda Me teame, et ütleme, Eurovisiooni lõppkontserdi korraldamise suurusjärku läks üle 100 miljoni krooni siis laulupeo korraldamiseks on mingi napilt 20 miljonit krooni laulu- ja tantsupeo korraldamiseks, mis, mis on, mis on ääretult minimaalne, jumal tänatud, et Urmas Paetile jätkus nii-öelda mõistus, et läbi suruda see valitsuses. Et vähemalt see, et me ei räägi täna sellest, et kuidas lauljad oma toitlustamise eest veel oleks pidanud juurde maksma ja mida kõike esimese laulupeo üks põhiteemasid oli jutuks, et vähemalt mingil ja, ja jumal tänatud, et laulupeo korraldajad leidsid tegelikult rea sponsorfirmasid, kes katsid ka veel mingeid Osa laululava. See kõik tegelikult tähendas seda, et noh, nagu niisugust ütleme, strateegilist varu nendes korraldajates, nii inimressursis võib-olla ka Maide ajuressursis sinna juurde kaasatuna, nagu sa ka ütlesid, eks ole, seda strateegilist varu ilmselt ei olnud, et korraldajad suutsid noh, nii-öelda umbes napilt napilt võib aru saada nii-öelda läbi mängida sellesse baarium, et kui kõik läheb hästi, siis saadakse asjaga hakkama. Aga, aga noh, et nagu ütleme sellises nii-öelda lahinguolukorras, et sul oleks igaks juhuks tagalas mingit diviisid mida paisata lahingusse siis, kui, kui on nii-öelda pöörab teistsuguseks, et ilmselt seda varu tegelikult ei olnud kogu sellesse korraldusse sisse arvestatud ja ja ilmselt seda laulupidu on tükk aga ka noh, ütleme niiviisi niiviisi tehtud natuke selliselt, et me kõik mäletame, kuidas eelmiste laulupidude järel noh, oli, oli tegelikult väga palju juttu, et kui, kui laulupidu niiviisi korraldatakse, siis võib-olla üldse edaspidi hakkab see asi maha käima, et seekord toimus nagu mingit pööre. Ja mina julgen öelda küll väga selgelt välja, see pööre paremusele toimus tänu sellele, et seda pidu et vahetati laulu ja tantsupeo sihtasutuse juhtkonda. Ma arvan, et kui Ilmar Moss oleks olnud ka selle peo peakorraldaja, siis, siis me siis me võib-olla räägiks ka tänavena Igal ajastul on oma juhid loomulikult, aga. See pidu päris niiviisi 70.-te vaimus korraldatud, nüüd üritati poole tee pealt seda laeva juba natukese kaasaegsemaks keerata, aga tegelikult seda vana niisugust hoiakut oli selles korralduskomisjon siis ikkagi nii palju sees, et, et see oli natuke nii ja natuke naa. Mulle tundub nii palju, kui ma olen aru saanud. Teiselt poolt ma kirjutasin kolumni Postimehes ka selle esmaspäevase kolumni sel nädala ja, ja ma andsin nii oma väga ülevat muljet ja seda tähendust, mis laulupidu eesti kultuurile ja eesti ühiskonnale endale endast kujutab nii minevikku tänase kui ka tuleviku suhtes. See nüüd need tuhanded inimesed, kes praegu raadiokuulajate seas on, on kindlasti olnud peolised ja nad, ma loodan, et nad saavad aru, et me räägime siin tagantjärele tarkusega, me ei süüdista mitte kedagi, aga kui nüüd mõelda tulevikule, siis ma juba ütlesin seal kolumnis välja üks laulupeo sihtasutus räägimis, sihtasutus. Ma tean, mis on sihtasutused. Kui ei tule riik taha kogu oma tähendab infrastruktuurist ja võimalustega siis kogu aeg balansseeritakse selle nii-öelda sihtasutuse tasemel entusiasmi ja, ja selle piiril, see on riigi ettevõtte niisamuti peab olema nagu see No ma toon ühe näite, eks ju, seal üritusele turvaselles mõttes sealt eraturvafirma seal politsei turvanud kohe kokkuhoiu koht oleks, kui näiteks politsei tegeleb ka sellise ürituse turvamiseks. Aga, aga miljonit, see on taskuraha, ma ei saa üldse sellest aru, tähendab siin ka eelmises rahvateenrite saates ütlesid kolleegid välja selle mõtte, et, et kas ikkagi on üldse õige, et laulu- ja tantsupeol on piletid. Kas, kas meili kirjutasin sellest, kas ei peaks olema selleski tasuta? Arvestades seda, eks ju, et noh, tegelikult see piletitega õiendamine ju, ma käisin ise, pühapäeval oli tõesti erakordselt pikad sabad, olid seal Märt Treier, TV3s rääkis sellest, et olid tõesti pikad sabad, kus pidi vähemalt tund aega seisma, kui tahtsid ausalt seista, et laulupeole sisse saada. Igasugused muud traditsioonilised hädad, tualettide ja toitlustamisega ja nii edasi ja nii edasi ja et ja ütleme siiasamma sponsorite küsimus, et ühest küljest on tore, et on sponsorid, aga kui nad Poola laululavast juba kinni katavad, eks ju varsti siis tekib ka küsimus, et millega on, on siis tegemist, kas see on nagu rahvuslik suurüritus või see on juba mingi kommertsüritus. Aga selles on sul, Sulev veel absoluutselt õigus, et, et noh, vähemasti sel aastal ei juhtunud seda, mida juhtus ilmselt viis aastat tagasi, kui laulupidu jäi õllesummeri varju. Et tänavu tänavusel taha õnneks küll ei olnud, et kas nüüd loodus ja, ja ma ei tea, mis mängis sellele kaasa. Et ikkagi ühiskond on lihtsalt nihkunud ütleme teatud väärtuste juurde tagasi rohkem, kui võib-olla me olime viis aastat tagasi, tähendab, me ikkagi väärtustame seda asja hoopis teisiti ja, ja tegelikult me oleme siin ka need 20 minutit rääkinud sellistes noh, nagu kergelt igasugu kriitilistes võtmetes, nagu oleks olnud, justkui asjad on midagi viga. Kuulge, tegelikult oli ju kohutavalt võimas pidu Haapsalu tegelikult kõik inimesed, kes on osalenud, eks ole, tegelikult me saime ju tohutu rahvustagasi. Puhas ikkagi et tegelikult läks pidu, ütleme niiviisi 99 protsenti ju läks täiesti 10-sse. Nojah, aga vat ajakirjanduse ülesanne on olla kriitiline. Oleks veel parem asi, ei ole mingi õppetunnid tulevikuks, asi oleks veel päev, me aitame nagu sellele üritusele kaasa, me ei kritiseeri sellepärast et meile see ei meeldi, vaid me tahaksime, et see oleks veel parem. Minu meelest kriitikale on alati oma koht, aga see, et sa rääkisid ühiskonnas muutused toimunud, sellest on väga hea üle minna teisele teemale, mis on sellel nädalal igasugustel põhjustel taas tähelepanu keskmesse tõusnud, see on see noh, kuidas seda nüüd õieti nimetada, Mihkel raud kirjutas Päevalehes artikli infolka, Rich ainult füürer. Oma traditsioonilises natukene käredas laadis vaadates asju ja süüdistades siin mõningaid omanike ja võib-olla ka linnavalitsust selles, et mingid nats, natslikud, fašistlikud sümbolid, siin on meil välja riputatud neid lüüakse ja nii edasi ja nii edasi. Sellele järgnes Juku-Kalle Raidi vastus ja kõige sellega, kus tal on mingi rahvusvaheline tasand. Oli Eesti vabadusvõitlejate kokkutulek, mida väga teravalt kritiseeris Moskva ja mida Moskvaga kasutas ilmselt üsna osavalt ära OSCE Euroopa julgeoleku ja koostöönõupidamise parlamentaarse assamblee istungi käigus Edinburghis, saavutades sellega endale soodsa OSCE siis uue juhi valimise. Nii et näeme sellist huvitavat seost, kui mitmed juhuslikud sündmused asetuvad üksteise peale ja kujundavad niisuguse mustri mis, mis meie elu mõjutavad, aga mis minule südamesse kõige rohkem Laksele Mihkel Raua arvamusavalduse puhul, et kui siis selles nii-öelda peldikusse linalehk ehk internetti onlainides nii Eesti Päevalehes kui Delfis seda asja arutati, siis läks tüüpiliseks mitte isikusõimamisega selle probleemi ümber arutlemiseks, vaid isiku sõimamiseks, kuni selleni välja, et siis otsiti õele Mihkel Raua vanaisa Mart Raudkes, seal kujunevad hävituspataljonidesse ja nii edasi ja nii edasi, et nagu seesama, milles Mihkel raud nagu süüdistas linnavalitsus, tuli talle tagasi läbi kommenteerijate, kes tegelikult paljastasid enda niisuguse noh, ütleme inimlikku. Ma ei oskagi öelda puudulikkuse või inimliku niisukese nõrkuse, millele võib väga hästi külge hakata just nimelt samasugune, noh, ma ei taha öelda fašistlik, aga mingi niisugune äärmuslik mõtteviis, kas teile ei tundu, et noorsugu on muutunud nagu kohati nagu kõrgesti nakatuvaks sellistest ideoloogiatest? Ma arvan, et jah, et need kommentaarid ei tulnud noorsoo poolest, vaid võib-olla vanematelt inimestelt ja aga noh, kõigepealt see, et, et see, et Mihkel Raua vanaisast siin vaata rääkima, noh see on lihtsalt, et hästi nagu alatu minu meelest ja see on ka noh, see meenutab täpselt seda, kuidas nõukogude ajal kiusati inimesi sellepärast et tema vanaisa oli metsavend või, või, või isa või või, või keegi, keegi näiteks sugulane, elab välismaal, eks ole, siis sind kiusatakse selle eest, sa ei saa mingit asja. Et nüüd noh, see on ju täpselt sama nähtus tegelikult et et hakata mingit vanaisa ette tooma. Aga aga minu meelest siin on nüüd ka peegeldub kaks täiesti erinevat erinevad, et asja siin, et et me peame väga selgelt, kui me vähegi tahame, adekvaatselt seda asja käsitleda lahus hoidma nii-öelda meie oma nii-öelda Eesti ühiskonnasisese arutelu sellel teemal. Ja selle, kuidas see välja. Mulle paistab, et et meie oma siseselt olen noh, tõesti siin Mihkel Raua vastu ju üks põhiline argument on see, et mis, et mis me neist fašistidest räägime, eks ole, et kommunistid on ju ka ikkagi korralikud hukka mõistmata ja ja, ja mõtlesin et mis probleem on rääkida Hitlerist, eks ole, et, et umbes et kui, kui me ei ole neid piisavalt hukka mõistnud ja me kõik, sa noh, see ongi täiesti õige küsimuse püstitus. Aga, aga ta on õige nii-öelda ratsionaalselt või ta on nii, et ütleme, me, me võime nii-öelda sellises Eesti ühiskonna sees kuidagi ratsion reaalselt sellel teemal, püüdes arutada, me jõuame nagu ühe tulemuseni. Aga kas me saame enam arutada üldse küsimusi ainult oma ühiskonna sees, kui me kuulume tegelikult märksa laiemasse? Ja tegelikult me peamegi, vot selles küsimuses peamegi mõistma ilmselt seda, et me peame natuke mõistma nii venelaste kui eurooplaste nii-öelda hingeelu ja me peame aru saama, et see on tegelikult, et ilmselt igal rahval on mingid küsimused, mille üle nad ei ole suutelised ratsionaalselt arutama. Ja see tõenäoliselt teema, mille üle ei venelased, ei ka tõenäoliselt suur osa Euroopa rahvastest ei olemas. Ei ole suutelised ameeriklased. No me ise tuletame meelde seda Jörg Haider ümber toimunut Austrias, mis nagu kergelt meenutas nii-öelda mingisugust punaste ilmingute taassündi ja, ja kuidas kogu Euroopa tõusis tagajalgadele ja, ja meie siin nagu aru, et millest, mis asja nad ajavad seal õieti, aga, aga seal noh, oli selline mis tahes väikenegi viide sellele Ainfolcain Ralf tüüpi nähtusele tekitab nii valulise nihukese emotsionaalse reaktsiooni. Et tegelikult mõistus blokeerub, ei olegi võimalik väga ratsionaalselt rääkida. Sina tulid Rein hiljuti Saksamaalt, kas, kuidas sakslastel on see kramp või, või probleem üle elatud, et vot nemad olid fašistid? Noh, see, see on tuntud sakslaste, selle kahe viimase põlvkonna trauma ja seal, mis kontrollib kogu nende käitumist kuni selle nõndanimetatud ülima poliitilise korrektsuse ja, ja, ja isegi märgilisuse nad on erakordselt allergilised ja see on ka mõistetav ja samasugust allergiat. Tegelikult peaks meis olema Nähtuste suhtes, mis puudutavad meie Eesti enda saatus kui ka nende nähtuste suhtes mis kuhu Eesti nüüd on siis otseselt seotud või lüli lülitunud, aga teie jutt tegelikult vesile selle põhilise mulle mind, mind mind väga kibestunud tegema siis äratundmise sees rahutu reostus, mis tegelikult eksisteerib Eestis nii-öelda retoorilise pinnal märkide sõnumite suhtlemise vahel, mida paraku ka ajakirjandus seltskonnaajakirjandus võimendab ja, ja, ja mis, mis levib nagu kulutuli erinevate, nende internetiportaalide kaudu selles löömises keskkonnas ja, ja, ja see sai selgeks ka suuresti anonüümne, absoluutselt, ongi muide ja, ja neid rohkem võimsust. Me ise võimendame seda, seda, seda kindlamad võime olla selles, et väheneb vastutustunne, vastutusvõime ja, ja, ja sellega kaasneb, antakse mingil määral edasi, nii et kumuleerub nüüd meil on ikkagi väga piiratud ja, ja, ja ma ütleksin noh, jah, väga piiratud arusaam üldse vabadusest. Nimelt sellest me tulime ühiskonnast totalitaarses ühiskonnas, kus kesti kehtis põhimõte see, mis pole lubatud, ongi nähtud nii, nüüd lõpsasime tohutu vabadusse keskkonda ja arvame, et see, mis pole keelatud, on lubatud. Aga ei ole niimoodi. Asi on nimelt selles, et, et, et see on nüüd piiratud arusaam vabadusest tegelikult see, mis otseselt pole keelatud, ka siin kehtib mingisugune ruum, mida dikteerivad siis tõepoolest puhtalt inimlikud eetilised Sis traditsioonid, tabud, mis tulenevad kultuurist endasse vot seesama poliitilise kultuuri siis ja, ja üldkultuuri inim, inimestevahelise suhtlemise üldkultuuris põhimõtted, mis mida kannab ka, ütleme siis Võ sisendab meile noh siis religioon, toon või midagi niisugust, nii et need, need dikteerivad omakorda piirangud agameelsed. No ei ole, meil ongi see, et meil ei ole neid muid kokku leppelisi reegleid, mis on paljudel teistel rahvastel välja kujunenud, mis ütleme, seaduse või keelu asemel inimesi juhiksid, organiseerisid selle nädala viinamüügi keeld jõudusid, Mihkel raud kasutab, seal on selles mõttes küllaltki noh, niisugune problemaatiline asi, eks ju, ühest küljest igal pool mujal siin Põhjamaade sees on täiesti normaalne, keegi öösel viina ei müü, eks ju. Aga, aga teisest küljest ega see ei ole seal mitte ainult keeld, vaid see on seal omaks võetud reegel, seal inimesed on, sellega ma arvan noh, 90 protsenti ka nõus. Seal on niisugune ühiskond, kus on kokkuleppelised reeglid, palju tugevamad kui isegi seadused, aga meie oleme töötanud välja ühiskonda, kus meil on tõesti nainegi, ütled, kui keeldu ei ole, kui seda ei ole seaduses formuleeritud määruses siis nagu ei olekski mingit. Ja nüüd ongi vastupidi, tähendab niimoodi, et linnavalitsus peab keelama selleks, et alkoholi müüda, samale öeldakse, miks te keelate, see on vabadus, tähendab kohe see keeld kandub üle taksojuhtide päriks hakkavad müüma, neid on vaja nii-öelda keelata, tähendab ja kogu aeg üks suur keeldude kumuleerumine ma tõepoolest oli Saksamaal Göttingeni is no ja siis kell seitse õhtul valitses mingisugune täiesti. Noh, ma ei tea, inimlik keskkond, inimesed olid restoranis, kes tahtsid, võtsid seal, kes olid, tahtsid kodus juua või olid juba päeval valmis ostnud oma. Patareid nurinat majasid, seda küsin enne, kui Sulev jätkav, kas te olete keegi Nad kella 11 järel viinapoest. No nüüd Sulev viin peab kodus olema kas või paise sääse seal rannas ostnud õlut kunagi öösel. Mina küll mäletan, et mina olen ostnud siis, kui ma töötasin Kuku raadiosse, tulin Kuku raadiost õhtul töölt, siis ma ühe korra ostsin. Jah, aga, aga, aga nüüd Sulev, jätkame. Ei, ma mõtlen praegu, mis ma nutta. Keeldudes. Teemasid oli ja, ja nende nende keeldude suhtes ütleks ma jälle nii, et et aga selleks, et keeldusid ikkagi nii hirmsasti peab rõhutama, see näitab samas, et meie ühiskond ei ole, ei ole valmis veel nii-öelda rahuliku tsiviilühiskonna kombel olema nii-öelda rahulikult seaduskuulekas, et see peab dramaatiliselt ära keelama mingeid asju, selle asemel, et toimiks tõepoolest mingi niisugune ühiskonnasisene kokkulepe, et enam-vähem noh, esiteks, et need seadused, mida öeldakse nii-öelda vaiksel häälel, aga, aga et nad on täitmiseks ja et ei pea nii-öelda, et pärast seaduse vastuvõtmist ei pea algama ajakirjandusest diskussioon, et kas me seda seadust täidame ka ikka või noh, nagu meil praegu sellesama viinamüügikeeluga Ki on vaid et peaks olema väga selge, et kui jõutakse mingi mingi seaduse vastuvõtmiseni, siis ta on tõepoolest ka kokku lepitakse, et neid kõiki ikka täidetakse ja vaidlus käib selle üle, et kas sellist seadust on vaja või mitte. Aga meil nagu on, käib nagu vaidlus kõige kõigepealt vaidleme küll selle üle, et kas see seadus vastu võtta, aga siis, kui ta on vastu võetud, me vaidleme, et kas me seda täitma hakkame. Et see nagu see on nagu tegelikult ikkagi ebanormaalne, et me peaksime jõudma ikkagi sellesse ühiskonda, kus me neid ikka täidame ja muidugi jutt hakkas, ma tuleks siiski korra veel selle Mihkel Raua poolt püstitatud teema juurde tagasi, vist läksime sujuvalt küll mujale. Raua oma artiklis oli see nii-öelda katseeskus. Et minu meelest see, mida Mihkel raud püstitab ja mida siin sel nädalal on teised jätkanud sellise Eesti ühiskonnasisese diskussiooni selle üle, et kuidas me natsisümboolikast suhtume või siis sellega kaasnevalt, et kas see on nüüd nii-öelda hullem või, või, või väärne ütleme, stalinistliku sümboolikaga. Et see kõik on väga normaalne diskussioon, mis aeg-ajalt esile kerkib, meil ikka. Aga ega me seda vist lõpuni räägi kunagi päriselt. Ja, sest mingil määral siin inimeste ütleme ka võib-olla noh, hoiakutes olenevalt ka Igalühel. Ma võib-olla perekondlikest ajalookogemustest on natuke erinevad suhtumised, et kes kõige hullem, et ajaloos on olnud, noh me aga enam-vähem on Eesti ühiskonnas selge, et ühed hullud mõlemad. Aga see kõik on nagu mind nagu väga ei ei pane muretsema. Mina nagu sellepärast ei karda, et kui, et kas me sellel teemal natuke rohkem või vähem Eesti ühiskonnas räägime Eesti ajalehtedes, Eesti internetiportaalides. Et sellest midagi halba juhtuks, suudame sellest teemast täiesti rahulikult rääkida, aga, aga mis mind teeb murelikuks, on küll ütleme sellised teema, rahvusvaheline võimalik maapind ja, ja mina ikkagi noh oleks suhteliselt murelik, et kui need teemad selle selle suve jooksul tõsiselt nii-öelda võimenduvad, et kuhu me näiteks siis sügiseks võime kogu selle selle temaatikaga jõuda ja ja, ja mina küll soovitaks ikkagi mitte uskuda inimestel seda, et ehkki me oleme rahvaliidus ja NATOs, et siis on meil meie idapiiril nüüd raudne eesriie ja sellega nii-öelda on ajalugu Meie jaoks lõppenud ja, ja need huvid on unustatud, mis on nii-öelda riikidevahelistes suhetes olnud meil nii-öelda suhetes üle Peipsi järve. Et ma arvan, et need, et huvid on jäänud ikkagi täpselt samasuguseks ja ja, ja ehkki võib-olla midagi otseselt me nagu kartma ei pea praegu praeguses ajaloos situatsioon, mis siis on täiesti selge, et mõne Eesti naaberriigi huviks on ja jääb leida kõiki võimalusi, et olukord siin oleks natukenegi ebastabiilsem kui see, kui see on ja, ja siis vaadata, kuhu see siis kokkuvõttes võiks välja viia ja, ja mitte ainult meil vaid täpselt sama tehakse Lätis. Ilmselt üritatakse Leedus ja, ja see kõik ikkagi noh, kui mingid ajalooliselt situatsioonidele ka tänasega võrreldes natukese muutuvad, siis noh, ütleme sellel võib olla välispoliitiliselt noh, vähemalt võib see tekitada Eesti riigile ebamugavusi ütleme kui mitte rohkem, võib-olla esialgu mitte rohkem. Ja minu meelest väärastunud arusaam ka õigust polegi võltsilt selgelt välja kujunenud arusaama privaatsfäär ja avaliku sfääri vahel erinevustest põhimõttelisest erinevustest, et kõik see, mis kuulub sinu privaatsesse sfääri, sinu isiklikku ruumi tõepoolest seal sa võid teha, mis tahad, kuna see otsus piirdub ainult sinu endaga, aga niipea, kui meil on tegemist on avaliku raamiga, siis kehtivad seal ikka põhimõte on niisugune, et avalikus ruumis peab inimene tundma ennast turvaliselt nii psühholoogiliselt, poliitiliselt kui ka administratiivselt, see tähendab seda, et tal peavad on väga selged reeglid teada mille järgi ta võib tagada omaenda nii öelda liikumisvabaduse ja, ja ühtlasi ka suhtlemisvabaduse tõttu. See on täiesti omaks võetud tõepoolest nüüd Euroopa Liidu tsiviliseeritumas selles keskmes teatris ja kuigi seal on ka ekstsesse, eks ole, aga neid ekstsesse tähendab need aeg-ajalt puhkevad siin igasuguste rockfestivalide ajal või mingid demonstratsioonid või need kas või need suured rongkäigud globaliseerumise ja globaliseerumise, aga ütleme siis näiteks nende nudistide ja, ja iga geiparaadid ja, ja kahtlemata need on olemas kõik seal, kuid nad on väga piiratud ja, ja sel juhul selge kontrolli all. Siis noh, meil on ta väga covid, tootiline tuleb mingisugune kuskil, nagu siis nüüd Mihkel raud kirjutab vees kaupluses on, eks ole, siis et see kandub sealt kuskile, jällegi teiste keskele, võimendab, saavutab võimenduse. Nii et. No tegelikult me siis peaksime tagasi tulema selle mõtte juurde, et vabadus on tunnetatud paratamatus, sa räägid enam-vähem sellest, kuulasin seda Sulevi juttu ja ma hakkasin näiteks mõtlema tõepoolest, et miks Eesti inimesed on muutunud nagu kuidagi väga naiivseks selle Venemaa poolt tuleva ohu suhtes tuletama. Paigaldasin alles paar suve tagasi olid kaks eriväljaõppe saanud venelast läbisid Eesti, jättes maha laipu. Ma mõtlen siin Ustimenko, tema kaaslast, mina küll ei oleks valmis mürki võtma selle peale, et see ei olnud mingi erioperatsioon, mida teostati siin segaduse tekitamiseks. Miks arvame, et sellised asjad toimuvad maris, kus lastakse maha Tšetšeenia asepresident, aga miks ei võiks toimuda siin samas Venemaa piiride naabruses? Venemaa on selles mõttes praegu väga tsentraalne reaalselt juhitud ja väga selgelt noh, niimoodi allutatud eri teenistuste võimule, seal on lakanud praktiliselt igasugune vaba ajakirjandus. Alles nüüd kuulsime neil päevil, kuidas MTV-s lõpetatakse suveks ära üldse igasuguseid informatsiooni saated ei tea, mis ettekäändega sedakorda. Ühesõnaga on tekkinud niisugune olukord, kus ida pool on meil tekkimas suletud riik, totaja, uus totalitaarne riik ja sellises olukorras muidugi Eesti peab olema väga ettevaatlik ja näiteks see, mis toimus nüüd Edinburghis, kus me jäime ikkagi suurel määral kaotajaks. Põhjused võivad olla nüüd siin sellised need ja teised, eks ju, miks suurriigid toetasid, eks ju, Venemaad ja noh, eelkõige praegu Läti vene kogukonna esindaja, kes seal esines väga tulihingeliselt, kutsudes kaitsma läti suurt vähemust kogu aeg arvudega ju mängitakse ja, ja selle tulemusena siis nüüd valiti OSCE juhiks mustanahaline Ameerika senaator ALSi heistings, kes oli ka üks selle resolutsiooni innukamad patareid, mis nüüd Eesti ja Läti vastu vastu võeti, nii et me näeme, et noh, sellises olukorras noh, eesti peab olema väga tark ja väga ettevaatlik ja, ja ma loodan seda, et meie riik ja meie välisametkonnad ka on. Aga noh, minu meelest ka inimesed peaksid nagu püüdma toetada seda. Ma ei taha sellega öelda, et, et noh, et peaks nagu vabatahtlikult tsensuuri ka tegelema, aga noh, peaks iga oma sammu üle mõtlema. No eks me ikka peame jah, nagu endale aru andma, et me ei ole Euroopa üks suuremaid riike, vaid vaid, et me oleme. Ja meie suhtes sanktsioonide kehtestamine näiteks ei ole mingisugune keeruline küsimus. Noh, ega ta nüüd väga lihtne ka ei ole, ilmselt vähemalt praeguses olukorras, aga, aga, aga noh, tõenäoliselt, kuna kogu maailmas riigid, kes näiliselt nii-öelda ei ole omavahel sugugi ju kaugeltki mitte isegi mingis konfliktilähedases olukorras aga igaüks ajab oma pikaajalise välispoliitilisi huve, eks ole, ja, ja tegelikult, kui me vaatame maailma nisust, diplomaatia ajalugu, siis kuidas läbi sajandite, eks ole, riigid on nii-öelda vaikselt nii-öelda odavad ja kukesammhaaval nii-öelda laiendavad teatud mõju. Ja, ja teatud määral näiteks ka Te tegelevad nii-öelda päevast päeva ja aastast aastasse sellise kergelt kellegi autoriteedi õõnestamise ka selleks, et võib-olla kunagi kauges kauges tulevikus saabub hetk, kus seda on võimalik ära kasutada. Ja, ja vot nendele mängudele me peaksime nagu mõtlema tegelikult selles suures välispoliitilises nii-öelda malelauas, et et kui tugev on meie positsioon, ütleme ja, ja kui tugev, mis võivad olla olukorrad, eks ole, kus meil on vaja, et meie positsioon oleks võimalikult tugev. Et me ei tohi nii-öelda öelda, et me oleme nüüd nii-öelda lõpliku võiduni jõudnud ja, ja meil ei ole vaja, et meie positsioon oleks tugev. Ja, ja noh, see, mis meeleolud Venemaal valitsevad, ma lugesin eile sirbist väga huvitavat ülevaadet Moskva filmifestivalilt, kus meie sigade revolutsioon tegi ilma. Ja seal ju on juttu sellest, et tegelikult see sigade revolutsioon Venemaal sellises vanema põlvkonna publikus tekitas sellise närvilise reaktsiooni, et et kuidas te nagu ründate mingit seda nõukogude aegset nostalgiat, et miks te seda teete, et nagu, et ikka oli selgelt, nagu ma aru saan seal Moskva festivalil tunda, et vähemalt selles Venemaal tooniandvas hoiakus praegu hakkab see nii-öelda tollane aeg õhustik ja see hakkab omandama niisugust niisugust naiste aupaistet, et seda ei sobi enam noh, et poliitiliselt korrektne ei ole öelda halvasti, et nõukogude ajal olid asjad halvasti ja, ja see viitab väga arengus selles suunas ja kui me siin räägime natsisümboolikast siis väga selgelt on ju noh, selge, et selle nii-öelda sellesama teema nii-öelda teine külg on kohe see, et järelikult kui, kui ütleme, Putinlikul, Venemaal suudetakse luua õhustik, et nõukogude aeg oli hea siis selle nõukogude aja noh, nii-öelda kõige suurem vaenlane oli ju kahtlemata see natsism, eks ole, see et need müüdid nagu tugev Samal ajal on seal Venemaal endal väga tugev see niisugune noh, tampida või jõukude liikumine, kus see natsisümboolika Aga ma tahtsin öelda just selle Sulevi mõtte jätkuks, et see kangesti tuletab mulle meelde selle nõukogude nostalgia kasv Venemaal ja kahjuks ka siin Eestis olgem ausad, seda, kui mäletate, kui Hruštšov väga teravalt mõistis hukka tavaline ja ja olid kongressid ja parteipleenumil ja siis kui tuli tagasi preesne, kuidas ta hakkas tasapisi taas klorrifitseerima sõja võitu ja, ja sellega Stalini rolli seal ja, ja kusagil Brežnev aja lõpus oli Stalini praktiliselt rehabiliteerus keeritud juba tema kohta ei tohtinudgi öelda midagi halba. Meie meediaski, ma mäletan ka siin Eestis ju, ega Stalini kohta ju enam kusagil 70.-te lõpus ei võinud üldse midagi negatiivset öelda, et ta oli rahva mõrtsukas või, või mingisugune küüditaja, selliseid, selliseid asju ei saanud enam siis rääkida, et need venelased mingil määral seesama asi ja kui vaadata vene telekanaleid, siis seal on ju näha väga selgelt, kuidas kõik need vanad Nõukogude filmid ja, ja vaja on nõukogudelaulude taasesitamine, mingi niisugune tohutu võistlus või sari on seal, kus lauldakse taas nõukogude aegseid Stalini-aegseid laule. Et kõik see Need on nagu tulnud tagasi täiesti uues kontekstis. Et selles mõttes jah, see Venemaa areng on, on, on väga, tahtis, et me peame seda jälgima, aga, aga meedia seisukohalt just sattusin nüüd jälle eile vaatama ma regulaarselt vaata aga. Aga Pervõi Baltiiski kanal on olemas meil nagu te teate siin ja seal, kus on Eesti uudised ja kui ma nüüd võrdlen alati öeldakse, et meie televisiooni uudistesaated on kõik kangesti ühtemoodi, siis vaadake Pervõi Baltiiski kanal, Eesti uudised seal hoopis teistsugused. Seal selgub, on Eestis hoopis teistsugused probleemid kui, kui meie teiste uudistesaadet. Hoopis nii et see on, see on üsna-üsna kummaline, kuidas saab hoopis erinevast vaatenurgast kusjuures seal ei ole ehk nii otseselt noh kriitikat või, või negatiivset halvustavat. Aga kui sa vaatad neid teemasid, siis nendest 80 protsenti on negatiivsed teemad ehk ehk probleemi teemad, mitte sündmustele orienteeritud. Ei sega ja hea propaganda tähendabki, et ta peab olema usutav, et kui nad nii-öelda lauskriitikaga tegeleksid, siis ju siin elamine. Inimene nagu see veelkord küll eriti hea oli eile. Kuidas ega, ega nende propaganda niisuguseid oskusi ei tasu ju kuidagi. Eriti hea oli vist, eile oli see, et kuidas hakkabki arvustama seda, et Eesti annab arengumaadele ka abi mingi 500000 krooni, et selle asemel siis oli küsitlus tehtud vene pensionäridele tänavalt, et miks too ja tead, jagavad raha laiali, samal ajal meil Koplis ja Lasnamäel inimesed vaevlevad. Ja, ja vaesuses ja kujuta ette, Eesti riik annab mingisuguse Sudaani põgenikele. Et, et see on niisugune, millega süstitakse sellist, noh nii sihukest umbusku sa tahtsid öelda, Rein. Ei, ma tahtsin öelda, et seda seda enam mõtlesin. Sulev mainis, et et et tuleb arvestada seda, et Eesti on ka Euroopa liidus piiririik ja et suhted Venemaaga on pidevalt. Et nad ei ole niimoodi, et nende lahenesid nüüd ära sellesama kirvehoobiga, et täpselt samamoodi. Et ja seda enam on oluline just nimelt ka missugused on meie siis valitsejate ja, ja tipp-poliitikute tippdiplomaatide esinemised, kõned, välisajakirjandusse õigupoolest, mis ei ole enam välisajakirjandus, ma mõtlen Euroopa ajakirjandus, mis kuulub ühte, meie ruumi, kus me nüüd jälle seesama avalik ruum, kuhu me kuulume koos teiste riikidega. Jah, sellesama nädalal vist nädala algul oli Eesti Päevalehes oli üks refereering ja peaminister Juhan Partsi esinemisest Zürichi salongis kus ta ütles, et noh Kas ta ütles seal Aid folka seal? Põhjamaades on üldiselt laisad inimesed ja ei tee tööd, aga või, või noh, et tendeerib laiskusele ja Eesti on eksklusiivne majandusele orienteeritud ettevaatamatult seisukohavõtud mis mitte ainult noh, peaministri täitsa sõnavõtte aeg-ajalt ei iseloomusta, vaid ka reisi, kui nüüd küsimus on sellest selles Edinburgh kaotusest või et me jäime, mainiti siiamaani selgitust, kuidas siis Eesti esindus seal ennast. Valik on siin andnud mõned intervjuu, aga millega nemad seal esinenud, mis nende kõnede tahaks teada, kuidas meie poliitikud esindavad Eestit ja missugused on need see rektoolale? See, kuidas jõuti sellise resolutsioonile ja kas siis tõesti enne seda peaassamblee istungit ei olnud mingisuguseid eelnõusid selle kohta, et kuidas see tuli täieliku üllatusena meie delegatsioonile seal Edinburghis seda ootaks nüüd Jaak Allik tagasi tuleb niisugust, Ma arvan, et ärme seda ka võib-olla nüüd üleda. Sest see ei ole Seal ei ole, võtame seda, oli õppetund, nii kui laulupeo puhul rääkisime, tegelikult läks väga hästi, aga oli ka õppetunde, eks ole, need võib-olla seal jälle läks natuke halvemini, aga tegelikult on õppetund ja midagi väga traagilist pole juhtunud ka selles suhtes ja ja tegelikult tulles tagasi seda Mihkel Raua poolt noh, nii-öelda valla päästetud diskussiooni juurde, siis ega siin midagi traagilist. Ei õnneks. Ja, ja jumala pärast, ma arvan, et ei tohi sellest nii aru saada, et nüüd meie meelest siin, et nüüd Eesti ajakirjandus peaks kuidagi hakkama nii-öelda suud koomal hoidma mingi vaikiv ajastu peaks tekkima. Ma peaks hakkama nende nii-öelda väga ettevaatlikult nii-öelda mõtlema, et ärme jumala pärast sellel teemal räägi ja see on tabu ja see on tabu, eks ole. Et ma arvan, et tabuteemasid ei pea olema, aga lihtsalt vastutustunnet ei olnud ja võib-olla natuke rohkem olema ka toimetustes ka kolleegide seas. Et noh, ja programmijuhina kindlasti jälgid siis tähelepanelikult, et tasakaal oleks olemas, aga oleme lubanud eelreklaamis siiski ka ühes olen sellest asjast rääkida, sina ehitasid meil selle ilusti silla õppetunnist, mis lõppes traagiliselt ehk sellel nädalal toimunud järjekordsest rongiõnnetusest auvere jaamas mis oleks võinud lõppeda noh, ikka märksa hullemini ja, ja ma lihtsalt huvi pärast vaatasin selle suve ja kõik need raudteeõnnetused läbi ja ja tõepoolest siin on nagu kuhjumas mingi kriitiline mass, et tõesti peaks nüüd riik väga tõsiselt mõtlema selle üle, kas Eesti, kuid kes on siis nüüd omanik Eesti raudteede põhiomanikke, kes on lubanud 1,6 miljardit investeerida ja nüüd küsib ajapikendust, et kas, kas see on ikkagi õige jätkata sellise firmaga koostööd, sellepärast et raudtee on ikka meie riigi üks noh, kuidas nüüd öelda, vanasti öeldi veresoon või karter artereid, eks ju. Et sellises olukorras, kus meil on viimase kolme kuu jooksul olnud siin kuus, seitse tõsisemat liiklusõnnetust raudteel? Ma räägin kõige tammsalu veduripõlemisest, mis on ju väga tagasihoidlikult kajastatud, siiski, mis oleks võinud kaasa tuua terve Tamsalu linna õhku lendamise. Eks ju siis siis sellises olukorras peaks nagu midagi ette võtma, mis te arvate? Aga kas me natuke liiga ikkagi firmale nimega Eesti raudtee, et nendel on kindlasti siin ka palju järelemõtlemise kohti, aga, aga kuna tegu on vist antud juhul oli raudtee ikkagi raudtee ei, ütleme raudtee ja maantee kokkusaamise punktiga, siis see kõik ei allu nagu Eesti raudteele vaid võib-olla see pigem on ikkagi küsimus teede- ja sideministeeriumile. Aga samal ajal ülesõidud kuuluvad Eesti Raudteele ja reguleeritav, kus on ka Eesti raudtee otsustada, kas sinna pannakse ainult tuli vilkuma või pannakse sinna. No tegelikult, eks seal neid tõkkepuid, mina sellest ikkagi aru ei saa ja minu meelest see see ongi, see küsimus peaks väga selge olema, milline liik ääres tegelikult jutt käib mingist? Noh, ma saan aru, et jutt käib mõne 10-st ülesõidukohast ja kindlasti on võimalik kaardistada just need kohad, kus tõepoolest juhtub, siis tõenäoliselt on kohti, kus nähtavus igas suunas on väga hea, eks ole, ja noh, tõenäoliselt nii väga kergelt midagi ei juhtu. Aga, aga need kohad, kus on nagu hakanud juhtuma, et miks seal ei ole tõkkepuid, mina ei saa sellest aru, tähendab seda, et seal tõkkepuu juurest peaks veel olema mingi jaamakorraldaja. See võib olla tõesti, on eilne päev. Et no siin ajakirjandus on nagu tõstnud umbes k küsimuse üles, et jama korraldajate ametit tuleks nagu tagasi tuua, mingeid putkadesse panna inimesed sinna, ma arvan, et see ei ole nagu võib-olla see, see ei anna nagu seda efekti tõenäoliselt aga seesama elektrooniline tõkkepuu mis ikkagi, mida ikka on väga raske mitte märgata, kujutleme seda vilkuvat tuld, võid tõesti kuidagi ignoreerida siis seda tõkkepuud. Kuigi muidugi raudtee esindajad väidavad, et neid tõkkepuid sõidetakse ka maha aastas hästi palli ja võib-olla selle kulu vältimiseks nad ei tahagi neid tõkkepuid. Nojah, aga mahasõitmine või rongi ümberminek minu meelest siin ei ole võrreldavad sündmused ja kui sa ütlesid, et on jah, et me ei ütle Eesti raudtee ja antud juhul oli tegemist EVR ekspressiga, mis on vist üks osa Edelaraudteest, mis ei ole jälle Eesti raudtee, et aga, aga selles mõttes see, kus kaks teed kokku saavad, siin, see ongi see probleemi sisu, et et ametkonnad kõik töötavad hästi, kui nendel tekib ristumise koht, siis enam asutava tõstjaga ei ole kedagi vastutust, kes vastutaks siis, kui asjad ristil istuvad, eks ju. Mis sa arvad, räim, kas noh, ma võib-olla natuke liiga dramaatiliselt ütlesin, et noh, et kas riik peaks üle vaatama selle, kuid, kuid noh, omal ajal oli ju, Eesti raudtee erastamise puhul oli väga tõsine probleem, kas peab infrastruktuuri elada, mina selle raudtee? Selle põhipõhi üks üks ägedamaid võitlejaid selle eest, et et Eesti riik selles ei läheks oma oma, pööras pöörasustes lõpuni ja hakkaks ära jagama kõik, mis välja jagada üldse on, sest et riik läheb ainult siis lihtsalt niisuguseks kestaks ja vist ilmselt kuskil kas ma juba siis rahva teenitatsiooni või mitte, aga igal juhul ma hoiatasin sellest, et et kas me tahame näha ka Eesti riigil mingit sisu, et ta, et tal on võimalus kaasa rääkida ka näiteks siis noh, selle majanduskeskkonnas, mis siin on, tähendab, et, et see ei, kui ma läksin lihtsalt mingisuguseks metsikuks noh, nüüd öeldaksegi, et meil ongi tants, majandusvabadus käisid ka metsikute Metsiku vabadus, majandusvabaduse või anarhia. Stiil. Isereguleeruv aga Eesti. Mul oli kuule, kas see vastab tõele, et üks raudteeosa ning firmadest on praegu pankrotti minemas? Lugesin kuskil või äsja teatati, tähendab. No kui nõutakse igatahes oma investeerimiskohustuse edasilükkamist, siis ilmselt eriti hästi Aga mina ei ole küsiksid, kas te usute seda, et see, et praegusel raudtee ülesõidukohtades need õnnetused toimuvad, on need nii-öelda otseselt nii-öelda sõltub sellest, et kas selle raudtee peal nii-öelda opereerib nii-öelda erastatud erafirma või, või oleks seal opereerimas, ütleme, riiklik firma või ütleme, minu meelest on siin ka täna selles olukorras mina ei ole kuulnud nii-öelda väga selgelt riigipoolset seisukohta, et selle ülesõidukohtadega peab nüüd saama nii. Ja siis proovin inspektsiooni asja öelda. Paned, kes selle ära peab tegema, aga, aga mina minu meelest vaatab Eesti riik seda ikkagi nagu suhteliselt leigelt täna pealt ja ja selle tõttu näiteks arvata, et kõik oleks palju parem, kui Eesti raudtee oleks erastamata jäänud. Ma ei ole just väga kindel. Noh, sellise kahtlusega tänase saate lõpetame. Tänan Rein Veidemanni, Sulev Valner it ja saatejuht Mart Tummelas ja loodame, et riik siis hakkab selle probleemiga tegelema. Järgmisel laupäeval Aarne Rannamäe juhtimisel jätkatakse arutelu.