Tere õhtust, head kuulajad. Täna me kuulame koos teiega muusikat, mis ei olegi nagu päris ida muusika ent mis ometi on väga tihedalt oriendiga seotud. Kui heita tagasivaatav pilk õhtumaade ajaloole siis näeme, et rohkem kui üks kord on paljusid maid vallanud idabuum. Me oleme teadlikud 18. sajandi Euroopa suurest Hiina vaimustusest. Tollased valitsejad, kes ei tahtnud moest maha jääda, pidid oma paleedesse tingimata vähemalt ühe toa laskma kujundada hiina stiilis. Ja kõige selle juurde kuulusid loomulikult veel igasugused hiinamaalt pärit nipsasjakesed. Näiteid selle kohta ei tule otsida kaugelt. Piisab sellest, kui läbi käia Sankt-Peterburis ja selle ümbruses paiknevad Vene imperaatorite lossid ja suveresidentsid. Ma võib-olla kipun liiga kergekäeliselt tegema üldistusi, aga mulle tundub, et see 18. sajandi Hiina huvi polnud kuigi sügavuti minev. See oli laias laastus üsnagi pealiskaudne ja väline. Taas kõrgendatud huvi tekkimist ida kultuuride vastu on selgelt märgata ka 20. sajandi teisel poolel. Jah, ma tean, et 20. sajandi teine pool, see on kaunis ebamäärane piiritlus, kuid ma täiesti teadlikult püüan praegu vältida igasuguseid konkreetseid aastaarve, sest erinevais paigus hakati huvituma idast ju erinevatel aegadel. Näiteks Ameerika Ühendriikides alguse saanud tendentsid ilmnesid meil Eestis alles palju-palju aastaid hiljem. Ühte võib väita aga peaaegu kindlalt. Et seekordne idahuvi on võrreldes 18. sajandiga palju vaimsem. Ei olda niivõrd huvitatud idamaise päritoluga eksootiliste asjakeste omamisest. Suhteliselt enam on 20. sajandil Läänemaailma huvi suunatud ida religioonidele, filosoofiale, müstikale, astroloogiale, kirjandusele, meditsiinile. Mõned liikumised on olnud isegi küllaltki massilised näiteks hipide, Hare, Krišna ja New eks liikumised. Või vaadelgem kasvõi maha reži ja tema transetendentaalse meditatsiooni populaarsust ja massilisust Eestis. See kõik, millest ma praegu rääkisin oli küll muusikaväline kuid samal ajal hakati mitmel pool Ameerikas rajama india muusikaõppeasutusi või vastavaid fakulteete ülikoolide juurde. Aasia muusikud hakkasid muutuma üha sagedasemaks külalisteks mitmesugustel muusikafestivalidel paljude džässrokkmuusikute loomingusse, sugenes otseseid mõjutusi India heli laadidest või meloodia mudelitest. Isegi muusikaterminoloogias juurdusid sellised mõisted nagu Raago, džäss ja rabarock. Aga tegelikult polegi selles midagi imelikku, et India klassikaline muusika mitmeid džässmuusikuid inspireerinud on. Sest oma põhiolemuselt on džäss ning rahaga kompositsioonid üsnagi lähedased. Põhinevad nad ju mõlemad vabal improvisatsioonidel, ei ühte ega teist, ei fikseerita täpselt noodikirjas. Peamine erinevus seisneb vaid selles, et kui Tšassilikke improvisatsioonidel aluseks on muuhulgas ka harmoonia siis roogade puhul me armooniast kui muusika väljendusvahendid rääkida ei saa. Minupoolne sissejuhatus hakkab venima juba pikaks ja aeg on asuda päris asja juurde. Täna oli plaanis rääkida Raaga, roki ja džässi ühest kõige väljapaistvam Ast esindajast kitarristist nimega John klaasin. John Mclavlinit või pidada kõigi aegade üheks kõige mitmekülgsemaks kitarrimängijaks mitmekülgsemaks just erinevate stiilide mõttes. Tema loominguteed on suhteliselt lihtne jaotada etappideks, kuna peaaegu iga uue ansambliga on kaasnenud oluline stiilimuutus. Täna meid muidugi peaks peamiselt huvitama vaid see, mis on miskitpidi seotud Indiaga. Aga sellele eelnenud ma tahaksin tutvustada siiski mõne lausega. Selleks, et oleks näha, millise pagasiga John McLaughlin nii-öelda asus India muusika kallale. Tulevane suur muusik alustas oma viiuli ning klaveriõpinguid seitsme aastaselt. Huvi kitarrimängu Jessi vastu tekkis mõni aasta hiljem. Esimeseks bändiks, milles ta mängis esimeseks nii-öelda päris bändiks sai bluus Leimis. Juba selle grupi ampluaa ulatus nimes sisalduvast stiili määratlusest tunduvalt kaugemale. Ansambli käekirjas oli tunda nii Briti kui Ameerika rütmend, bluusi, souli, vähemal määral ka skaa rütmide mõjusid. Ning esimeseks märkimisväärseks tulemuseks John klaaseni pillimehe karjääris võiks nimetada heliplaati nimega extra Polation. Virtuaalselt esitatud kitarripartiid. Sellel plaadil äratasid kuulsa Ameerika trummari Tony Williamsi tähelepanu ning juba aastal 1970 sõitiski Glavliniustoni Williamsi kutsel teisele poole lompi ning seal algas kohe pingeline töö. Koos džässmuusikutega. Ansambliga lahib Tim saksofonist võimsaatoriga Kuulsa trompetis mailis Davisega, aga samuti Jack bluusiga. John klaphini osalusel valmisid lühikese perioodi jooksul mitmed plaadid. Umbes samal ajal valmis Prantsusmaal ka tema teine sooloalbum divation koos Padimalsiga. Nii et väga kiire tähelend, eriti instrumentalismi kohta. Aga siis, aga siis toimus kõige tähtsam nimelt kohtumine India või õigemini bengali müstiku ši Chin Moiga, kellest sai mõneks ajaks Glavlini guru ehk õpetaja. Šveitsi juhendamisel niisiis saidki teoks esimesed kokkupuuted India filosoofiaga ning joogapraktikaga. Ma muidugi usun, et enamikule orientaal tunni kuulajatest on šveitsi moi nimi hästi tuttav aga mõningates tema ettevõtmistest tahaksin ma ka täna rääkida. Aga enne seda kuulame ära ühe loo, mille autoriks on free Chimmoi. Nii selle loo autoriks oli siis samme Glavlini guru ši Chimmoi. Kes ta selline on? See šveitsin moi. Ta on väga ebatavaline inimene. Oma hariduse sai ta ühes Lõuna-India õppekeskuses kus muu õppimise kõrval tegeles intensiivselt mediteerimisega, aga samuti sportimisega, eriti kergejõustiku ja jalgpalliga. Kuulsaks sai ta siiski hiljem juba Ühendriikides elades. Vaid väga harva leidub selliseid inimesi, kes suudavad end jagada nõnda paljude tegevusvaldkondade vahel. Šveitsin moi on olnud aktiivne ühiskonnategelane. On pidanud loenguid paljudes ülikoolides ning muudes õppeasutustes. Ta on andnud heategevuslikke kontserte ja läbi viinud meditatsiooniseansse. Umbes paarkümmend aastat on ta olnud meditatsiooni õpetajaks ühinenud rahvaste organisatsiooni peakorteris. Ja kogu elu vältel on ta pööranud erilist tähelepanu jooksmisele. Ta jookseb keskmiselt viis 60 miili nädalas ning seetõttu on ta alati heas sportlikus vormis. Muide, tema sünnipäeval korraldatakse New Yorgis igal aastal võistlus 26 meelilises maratonis või siis 47 milises nõndanimetatud ultramaratonis. Ja loomulikult võtab jooksust osa ka vana kuru ise. Ent lausa fantastiline on kõik see, mis puutub tema loomingusse. Fantastiline, vähemalt kvantiteedi poolest. Ameerikas elatud aastate jooksul on ta kirjutanud rohkem kui 500 jah, just rohkem kui 500 raamatutäit, luuletusi, näidendeid, jutte ja filosoofilisi artikleid. Ükskord kirjutanud ta 24 tunni jooksul 843 luuletust. Ühe ainsa päevaga maalinud ta 1600 pilti. Ja ma pean ütlema ka, et koguselt ei jää eriti alla ka tema muusikalooming. Autor ise on tunnistanud, et mitte tema ei loo neid teoseid vaid ta võlgneb tänu mingile kõrgemale jõule. Ta paneb vaid kirja neid nägemusi, mis ilmuvad talle meditatsioonide ajal. Lisaks juba eelpool nimetatud tegevustele on šveitsin Moil olnud umbes tosina jagu õpilasi kes kogunevad New Yorgist Jamaica Hillsi linnaosas asuvasse õpetaja majja et saada mitmesuguseid õpetusi. Aga mida siis Šveitsi moi neile õpetav joogat, meditatsiooni, India filosoofiat, elufilosoofiat võiks isegi öelda, et õpetab elamist. Ausalt öeldes, ega ma muidugi täpselt ei tea, aga mulle tundub, et Šveitsi Moya õpetused põhinevad valdavalt hinduismi, aga see pole selline puhas Indialik hinduism vaid tugevasti lihtsustatud. Õigem oleks vist öelda ame rikaniseerunud hinduism. Ja tema õpetus on Ameerikaniseerunud nii olemuslikult kui ka väliselt. Konkreetsed hindu jumalad, Šiva Višnu ja teised on šveitsi moi asendanud sageli jumala kui niisugusega, see tähendab abstraktse jumalaga. Ja sellisel kujul on tema õpetus kergemini vastuvõetav. Kristlikus ühiskonnas üles kasvanud ameeriklastele. Šveitsi moi on lausunud, armastada jumalat, pühenduda jumalale ja alistuda jumalale, see on minu tee armastuseni esimeseks pulgaks, pühendumine teiseks pulgaks ja alistumine, kolmandaks pulgaks vaimsel redelil, mida mööda me peame liikuma ülespoole. Kõik need kolm astet võivad muidugi esineda ka inimestevahelistes suhetes. Kuid siin on siiski tegemist suure erinevusega. Näiteks inimlik armastus tähendab vaid seda, et me tahame kedagi omada või tahame kellelegi kuuluda. Aga niisugusele armastusele järgneb enamasti varsti pettumus. Jumalik armastus tähendab aga hoopis midagi muud, see tähendab pääsemist ja valgustumist. John McLaughlin ei kuulunud väga kaua Šveitsi moi õpilaste ringi ent see aeg mõjustas igal juhul tema maailmavaadet tugevasti. Nagu hiljem näeme, kujunes huvi religiooni ja india vastu pikaajaliseks. Juba 71. aastal koos trummivirtuoosi, pilli kobeni ning andeka viiuldaja Cherry kuudmaniga sisse mängitud heliplaadil võib leida improvisatsiooni meloodiaid, mis põhinevad Indialikel heli laadidel. Ja juba aasta hiljem koonduvad Väljapaistva muusika ümber lisaks juba eelnimetatud kobemile ja koodmanile veel basskitarrist Riklejevad ning äsja Tšehhoslovakkiast Ameerikasse saabunud klahvpillimängija Jan Hammer. Ja ongi koos epohhiloov džässrokkansambel MAHA Višnu Orchestra. Juba bändi nimes ilmnevad pürgimused ida poole. Višnu on ju teatavasti üks tähtsamaid jumalaid, hindu istlikus panthanis. Esmakordselt nimetatakse vihnut kõrgeimaks jumalaks pühas teoses nimega aitareiabrahmana, mis muide kuulub riikveda kirjanduse hulka. Aga ka tänapäeval teavad Risnovistid Risnut teistest kõrgemaks. Aga kes siis Višnu ikkagi õieti on? Teda peetakse viljakuse jumalaks igas mõttes viljakuse, sest ta annab inimestele toitu ning ühtlasi mõjustab meest, andmaks seemet poja sigitamiseks. Seega on Višnu nagu meheliku energia sümbol. Aga mõnikord peetakse visinud koguni maailmaloojaks, samuti põllunduse ning karjakaitsjaks. Ansambli nimes sisalduv epiteete maha jumala nime ees tähendab sanskriti ja hindi keeles suur seega siis maha Višnu Orchestra võiks tõlkida eesti keelde umbes nii suure viljakuse jumalaorkester. Ja see orkester mängis ridamisi sisse. Paari aasta jooksul mitu plaati. Kõigepealt teener Nothing, fleem pöördsofayer, sellele järgnes Spit Vienna Thingnes tööniti. Kuuldud lugu pärineb 1973. aasta plaadilt nimega pöördsofayera ehk eesti keeles Tulilinnud. Nii nagu mõnel teiselgi maha Višnu plaadil, nii ka pöördud ümbrisel on ära trükitud üks šveitsin moi luuletus mis on justkui motoks kogu plaadile. Jah, indiapärane bändi nimi ja bengali müstikult pärit moto küll. Aga mis seos siis ikkagi muusika lindi aga on? Selles osas on tõepoolest maha Višnu Orchestra looming looti üsna erinev. Kohati tunduvad mõned soolod suhteliselt indiapärased, mõnes teises loos oleks 100 seoste otsimine Indiaga kaunikesti vägivaldne. Nagu äsjakuuldud loos, nõnda ka enamikes teistes lugudes avaldub India pärasus peamiselt just meloodikas ja meloodia kaunistamise võtetes. See kõik puudutab eelkõige impraviseerivaid soolopille, mitte aga löökpille ega passi. Paljudele India klassikalise muusikainstrumentidele, aga iseäranis tsitaarile on iseloomulikult mitmesugused mehhanismid, näiteks pillikeele venitamised, klissandoga üleminekud ühelt noodilt teisele aeglased ja suure ulatusega vibratot ja nii edasi ja nii edasi. Kõiki neid iseloomulikke nippe on John Glavline Cherry Kuutmen osanud päris õnnestunult ära kasutada sest nii kitarril kui viiulil on see teatud määral võimalik. Ja küllaltki meisterlikult on sitaari pärast mängu Peri imiteerinud süntesaatoril Jan Hammer. Häid sendi mängijaid on maailmas palju, aga hämmer paistab silma just selle poolest, et ta on hästi omandanud vasaku käega nõndanimetatud bitch bändi ehk helikõrguse muutja käsitsemise. See on selline väike kangike või kettake, mille abil saab klahvpillil esitada igasuguseid venitamise libistamisi ja mis kõige tähtsam, mitte ainult tempereeritud pooltoonide piires on võimalik kasutada ka pooltoonist väiksemaid intervalle ja see lubab eriti hästi järele aimata Raagalike mänguvõtteid. Tähelepanu äratab maha Višnu Orchestra puhul veel see, et nii Glavlimi kuudmann kui Hammer on omandanud üllatavalt sarnase improviseerimisstiili. Mõnes Šotis on sündi ja viiulimäng sedavõrd kitarripärane, et võhikule kindlasti päris raske aru saada, mis pilliga on üldse tegemist. Usun, et järgmine muusikalõik peaks päris hästi kinnitama. 1974. aasta jaanuaris toimus maha Višnu orgestras suur koosseisu muutus. Kuudmani asemel hakkas Jean-Luc Pontii mängima elektriviiulit uuteks maha Višnu lasteks said ka trummar Mike Volden bassimees Rolf Armstrong, puhkpillimängijad Stif Frankovitš ja popnäpp. Samuti fantastiline laulja Keil Moran ja veel mõned teised. Selle uue koosseisuga salvestati kolm plaaditäit lugusid. Näitena uuest maha vihnust kuulame praegu ühe 74.-st aastast pärineva loo nimega Power of law. See tähendab armastuse vägi. Selles loos muide, mängib lisaks väikesele bändile kaasaga Londoni sümfooniaorkester. 1975.-ks aastaks jõudis Don klahvi selleni, mille poole ta oli juba ammu tundnud tõmmet. Ta ühines nüüd päris india ansambliga Shaktiga. Piltlikult võiks öelda, et see sündmus tähistas maha Višnu Orchestra lagunemise algust. Kui maha Višnu nimi seostus Višnu istliku religiooniga seostus mehhanismiga siis mõiste Shakti tähendab teise tähtsa jumala Shiva naiselikku energiat ja seega seostub hoopis teise hinduismi peavooluga Šivaismiga. Kumpsist Johanna klahvi on õieti on kas Višnu-ist Šivaist või hoopis veel keegi kolmas. Ükskord ma küsisin seda Klafinilt eneselt. Ta ütles, kahjuks ei ole maha visanud pseudonüümi ja Shakti vahel mingit vastuolu sest ka Višnu ismi Šivaismi vahel pole mingit vastuolu. Need on justkui ühe asja kaks aspekti. Veelgi enam ei saa olla tema jaoks siin mingeid vasturääkivusi. Aga ta ei pea ennast üldsegi mitte hinduistiks. Ta on küll sügavalt usklik inimene, aga ta pole ei hindu ega kristlane, ei moslemiga budist. Ta lihtsalt usub jumalat. Nii palju siis klaphini, religioossetest vaadetest. Ma omal ajal armastasin väga Shakti ansamblit ning võib-olla seetõttu ei suuda hinnangutes tema suhtes olla päris objektiivne. Ent mulle vähemalt tundub, et Shakti ei tähistanud mitte üksnes uut etappi Jonne klaphini loominguteel vaid 70.-te aastate muusikalises mõtlemises üldse. Ka varem oli juut John McLaughlin ja samuti mitmed teised läänemuusikud püüdnud saavutada orientaalset koloriiti oma lugudes järgi aimates ida muusika üksikuid elemente. Shakti näol oli meil aga tegemist ülimalt harmoonilise ida ja läänesünteesiga, milles polnud jälgegi elektrilisest või vägivaldsest ühendamis püüdest. Ning selle ideelise otsusega kaasnes siin ülim virtuoosse ning professionaalsus. Kõik olulisemad mängijad olid ju omala supertipud. Naclavlin tabla mängija, Sa kir Hussain ning viiuldaja Laksmine rajamshankar. Sa kirbu sain, on tõepoolest üks parimaid tablawyrtoose kogu Indias ja seega muidugi ka kogu maailmas. Muu hulgas on ta näiteks koos mänginud ka ravisankariga. Laksmine Rayanshankar jah, tema pole küll kuidagi seotud ravisankariga, nagu sageli ekslikult arvatakse, nad ei ole sugulased. Ta pärineb hoopis Lõuna-Indiast kuulsast muusikute perekonnast. Tema vend Laksmine rajan, sõbramanjam on praeguse aja India arvatavasti kõige tuntum viiuldaja ning veidi segadust, et ongi tekitanud asjaolu, et kõikidel Shakti plaatidel on Laksmine Rayanzankar ära märgitud vaid eesnime pidi ja selle ees on vaid perekonnanime esitäht L. Peale juba nimetatud mängijate kuulusid Shaktisse veel kaks löökpillimängijat aga nende osa oli ansamblis küllaltki tagasihoidlik. Arvatavasti üks neist mängis aeg-ajalt kaotan Puurat. Ma ütlesin arvatavasti sellepärast, et plaadiümbrisel pole midagit Puura kohta öeldud, ent ometi on seda pilli selgelt kuulda. Teine lugu, mida meie kuulame, kannab pealkirja Joy ning seon Shakti esimeselt ja feeling'u mõttes ilmselt kõige õnnestunumalt plaadilt. Nagu teie publiku reageeringute järgi kuulda võite, on see kontsertsalvestus ja see kontsert leidis aset viiendal juulil 1975. aastal. Ma just veidi aega tagasi rääkisin Shaktist kui ida ja lääne harmoonilisest sünteesist. Järgmise loo puhul tuleb see välja ka autorluses. Selle loo on komponeerinud Glavlin ja shamper kahekesi. 1977. aastal valmisid John Glavlini ja Shakti ühistööna kaks kauamängivat. Need on erinevalt esimesest juba stuudioplaadid. Loodan, et raadiokuulajad ei pane praegu pahaks, kui ma pakuksin kuulamiseks softilt veel ühe loo. See pärineb plaadilt nimega han follow biooti. Ning lugu kannab pealkirja India. Tahaksin juhtida tähelepanu kitarripartii-le. Pealt saadab meloodiat üle keelte tõmmatud seitsmehäälne kord. Need, kes ise oskavad kitarri mängida, teavad, et midagi sellist ei saa teha tavalise kitarriga. Aga ega Glavlini pill polegi tavaline. Lisaks tavalisele kuuele põhikeelele on sellel veel seitse lisakeelt, mis jooksevad pool põiki üle kõlakasti kaane. Nendel keeltel helikõrgust mängu ajal muuta ei saa. Nad kõlavad just nii, nagu nad on enne loo algust häälestatud, see tähendab vastavalt vajalikule Raagale või helilaadile. Samas loos on kasutatud veel üht-teist tehnilist võtet, mis väärib ilmtingimata tähelepanu. See on keelte venitamine. Kui tavaliselt tehakse seda sekundi või väikese Tertsi piires, siis siin on venituste ulatuseks kuni kvart. Seda ma pole kunagi varem juhtunud kuulma. Ma ei hakka praegu rääkima nendest arvukatest projektidest ja ettevõtmistest, mis leidsid aset ligi 10 aasta jooksul pärast Shaktid sest need polnud seotud india muusikaga. Vahepeal olid klaveni huvid suunatud hoopis mujale, aga järgmine olulisem indi aineline plaat ilmus alles 1987. aastal nelja superstaari koostööna. Ükski neist neljast ei vaja muidugi erilist tutvustamist. Pealegi klaphini osalesid Plaadi making Music sissemängimisel, löökpillimängija Sa kir Hussain, kellest oli meil täna juba eespool juttu. Siis veel India vist küll kõige tuntum flöödimängija Harrytrassatšaracia ning lõpuks saksofonist Jan karbaraid. Sellelt plaadilt nüüd üks lugu, mille autoriks on klaven ning Pealkiri saab kir. Pole vist raske märgata, et loo pealkiri langeb kokku trummilööja eesnimega. Nii et võime oletada, et tegemist on spetsiaalselt kiirgusainele pühendatud looga. Möödunudaastasel Pärnu fiesta festivalil oli võimalus paljudel eestimaalastel jälgida Me klaphini trio ülesastumist. Seekordne programm oli tohutult stiili kirev, selles oli pluusi Fonkid, džässi peeti, samuti flamenco elemente ja isegi muusikalist huumorit. Indialikus piirdus põhiliselt Lokur do isikuga, kes on tõepoolest hindu ning kes aeg-ajalt mängis tablasid ning esitas väga virtuaalselt rütmisilte ehk nõndanimetatud volli. Lõpetuseks kuulamegi ühe loo Pärnus toimunud kontserdil. Ja ongi tänaseks kõik kuulmiseni kahe nädala pärast orientaal tunnisaated on eetris endiselt iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval õhtuti kell 21 15.