Arvasite kindlasti, et nüüd on küll peetud lähi- heliplaadid kogemata sassi ajanud ja vale loo mängima pannud? Ei, kõik oli õige. Äsja kõlanud olid tõepoolest Iraagi muusika, täpsemalt lugu nimega Martha panna. Ja see lugu polnud valitud sugugi juhuslikult. Sest just säärast muusikat ei kuula tänapäeva Iraagis üpris sageli. Just sellisena avaldub Saddam Husseini režiim muusikas. Ma usun, et paljudele kõlasse muusika kuidagi tuttav likult? Jah, muidugi, kindlasti leiaksime hulganisti sääraseid lugusid kas või näiteks Puna-Hiina või siis nõukogude endise nõukogude liidu muusika hulgast. Ja siinkohal ma tahaksingi tähelepanu juhtida ühele huvitavale asjaolule. Põhimõtteliselt onju Haagi, Hiina ja Vene kultuurid teineteisest väga kauged. Ent ometi tänu riigikordade teatud sarnasusele on ka muusika kohati äravahetamiseni sarnane. Kohe kuuleme, arvab asjastaks Iraagist pärit muusik ise. Meie tänase saate külaliseks on härra Coreiši laulja ja vähemal määral ka löökpillimängija. Härra Coreži, mul on teile täna vaid üks küsimus. Ja see puudutab mitte niivõrd muusikat kuivõrd muusika ja muusikute olukorda praeguses Iraagis. Ma tean, te olete sündinud Bagdadi lähistel kui sarnaselt paljude teistega Taagi muusikutega, elade praegu oma kodumaal vaid hoopis Pakistanis. Miks, milles on probleem? Ma loodan, et meie tänase saate kurvavõitu alguse heitnud liigselt negatiivset varju kogu Iraagi pikale kultuuriajaloole. On ülimalt raske leida mõnda teist maad või kultuuripiirkonda, mille traditsioonid võiksid võistelda Iraagi omadega. Teatavasti Review Iraagi territooriumile. Eufrati ja tiigrite vaheline ala, see tähendab Mesopotaamia. See on ajalooline piirkond, mis on olnud mitmete vana ajakultuuride südameks selle viljaka ning soodsa asukohaga pärast on aastatuhandete jooksul peetud palju sõdu ning palju võitlusi kooli ajaloo tundidest on veel meeles. Päeva Iraagi territooriumil on paiknenud maailma üks vanimaid kõrgtsivilisatsioone. Näiteks kolmandal aastatuhandel enne Kristust kujunesid välja Sumeri tsivilisatsioon, samuti Akkadi riik. Nimetatud kultuuridele järglasena tekkisid teisel aastatuhandel enne Kristust Babüloonia ning samuti Assüüria suurriik. Pärast Babüloonia langemist tulid aga uued vallutajad algul Ahemeniidid ja Aleksander Suur siis sele Ogiidid. Seejärel võitlesid Taani alade pärast partija Bütsants ning pärsia. Edasi tulid juba araablased, mongolid, türklased. Ning nüüd kõige lõpuks tulid inglased oma sõjaväe ja kapitaliga. Aga uskuge mind, iga vallutaja on jätnud oma jälje Iraagi kultuuri. Ühest on jäänud enam mõjusid teisest vähem. Ent kokkuvõttes on Iraagi territoorium erinevate kultuuride ristumise paik. Kohati eksisteerivad need kultuurid teineteisest täiesti lahus aga kohati on nad islami rüpes tänapäeval ühendanud justkui ühtseks tervikuks. Ja ma ei räägi praegu seda juttu mitte üksnes raamatutarkuste põhjal. See pole pelgalt teoreetiline arutlus. Mõne aja eest õnnestus mul umbes kuu aega ringi sõita mööda Mesopotaamia. Ja see kultuuride paljusus ja kirevus torkas silma peaaegu igal momendil. Muusikas on igasuguseid võõraid mõjusid ilmselt raskem tabada, selleks peab olema spetsialist. Kuid arhitektuuris, kujutavas kunstis ning igapäevases eluolus on see kõik palju selgemini tabatav. Tänapäevani on Iraagis säilinud tiivulised jumaluste hiigelskulptuurid Assüüria ajastust. Ja sellest mitte väga kaugel paikneb näiteks ehtne kreeka klassikalises stiilis sammastega tempel parti ajast või näiteks Babülonis. Seal nägin oma Nebukadnetsar teise lossi, mille kõrval paiknesid hammurapi aegsed varemed ja sealsamas palvetas muhamedi usku kurd. Ning tema kõrval seisev araablane rääkis kõige puhtamat briti inglise keelt. Selline on Iraak. Selle sajandi kahekümnendatel aastatel leidsid uuris aset arheoloogilised väljakaevamised. Ühest valitsejate matmispaigast tuli päevavalgele üsna suuremõõtmeline harf. Uurijad väidavad, et see unikaalne muusikainstrument on valmistatud kolmandal jah, kolmandal aastatuhandel enne Kristust. Niisiis, sumeri tsivilisatsiooni ajal, muuseas väidetakse, et just see nõndanimetatud uuri, harf on maailma vanim senini säilinud komplitseeritud pill. Selle harfi korpus on ornamentidega kaunistatud. Korpuse ühes otsas on kaunistuseks filigraanselt välja töötatud härjapea ja see näitab, et muusikainstrumentidele ja seega ka muusikal üldse pidi olema sumerite elus tähtis koht. Aga lisaks juba nimetatud harfile on leitud ka hulganisti mitmesuguseid kujukesi ja bareljeef millest vanimad pärinevad samuti kolmandast aastatuhandest enne Kristust. Neil on sageli kujutatud mitmeid erinevaid muusikainstrumente ja samuti muusikuid. Muide, paljude rahvaste ja kultuuride puhul tekib üks huvitav seaduspärasus. Need kultuurid, kus matemaatika teadus on kõrgesti arenenud seal on ka muusika komplitseeritud. Ja kuna nii sumeritel Kuiga, Babülon lastel oli matemaatika teatavasti kõrgel tasemel siis võime oletada ka muusika kõrget taset. Aga see on muidugi vaid oletus. Otsest kindlat informatsiooni selle aja kohta on kahjuks suhteliselt vähe. Üheks olulisemaks informatsiooni allikaks on vanade Babülon laste poolt meile pärandina jäänud savitahvlid nii lüüriliste kui eepiliste tekstidega. Sellistele savitahvlitele on kirja pandud ka inimkonna üks vanimaid eeposeid nimega Gilgameš. Arvatavasti esitati eepose lugusid lauldes ja seetõttu Gilgamissi taolise eepose olemasolu ikkagi annab tunnistust arenenud muusikakultuurist vanas Mesopotaamias. Hilisema muusikaajaloo kohta leidub juba hulganisti araabiakeelset kirjandust araabia kultuuri kõrgperioodil mängis muusika ühiskonnas väga tähtsat rolli muusikat ja see oli iga kultuurse inimese hariduse tähtsaks osaks. Ja muusika arenes eriti jõudsasti siis, kui Bagdad sai kultuuri ja muusikaelu keskuseks. Muidugi muusika kui kunstiliik. See oli rikaste Califide patronaaži all ja heldekäelised Califid pidasid ülal tervet lauljate-pillimeeste ja pillimeistrite armeed. Selle perioodi muusikaelust annab küllaltki detailset informatsiooni 10. sajandi Araabia kirjanduse üks mahukamaid teoseid nimega kitaval afgaani. See tähendab laulude raamat. Aga muusikast on juttu ka paljudes teistes raamatutes, sest paljud kuulsad Araabia targad ning suured araabia Intsüklobetistid olid ühtlasi ka suured muusikud, kas siis muusikateoreetikud või lausa pillimehed näiteks all kindi avitsenna Alpharaabi. Millal tekkis araabia noodikiri, see pole täpselt teada. Alpharavi andmetel oli muusika ülesmärkimise süsteeme igatahes olemas. 10. sajandil. Iraagi muusikainstrumentidest ma eraldi rääkima pikemalt ei hakka, sest need on üldjoontes samad, mis teisteski araabiamaades. Üheks populaarsemaks instrumendiks on uud lauto sarnane keeldil millel oli algselt neli hiljem aga viis topeltkeelt kuulakem, kuidas instrument kõlab? Teiseks armastatumaks pilliks on nai. Mõnikord väidetakse, et nai ainult ühest sumerite puhkpillist kuid nai sarnaseid pille võib leida muidugi ka teiste rahvaste juures. Ei tea, kas seetõttu, et nai nostalgiline tämber meenutab pisut Suhvide laulu või on see mõnel muul põhjusel. Aga see pill on eriti armastatud suffide ning teiste müstikutest muusikute poolt. Kuulame nüüd ühe looga nai esituses. Suur osa Iraagi muusikast põhineb improvisatsioon sellistel vormidel mille aluseks on teatud meloodia, vormelid ehk nõndanimetatud mokaamid. Ausalt öeldes olen ma alati pisut kimbatuses, kui pean selgitama Mogaami tähendust sest Macao seal midagi väga ebakonkreetset magame, ei ole teema, see ei ole ka teemaarendus või variatsioon. Õigem oleks vist öelda, et makamann justkui improvisatsiooni lähtealus. Temas sisaldub potentsiaal muusika arenguks. Muusikateadlaste töödes on sõna makam tavaliselt tõlgitud Euroopa keeltesse kui helirida meloodia kujund, loodia mudel, meloodiline skelett või modaalne Vadja tüüp ja nii edasi ja nii edasi. Aga üks Araabia, sest muusika on öelnud, et ükski neist praegu nimetatud mõistetest tegelikult ei sobima gaami vasteks. Sest need mõisted puudutavad üksnes Macami tehnole loogilist, võimeloodilist aspekti. Aga nad ei ava selle nähtuse olemust. Ta ütleb, et Macami tõlkimine meloodia mudeliks on tööd selgitada, mitte euroopalikku nähtust Euroopa vaatevinklist. Üheks kõige täiuslikumaks ning Sursugusemaks peetakse daami nimega all Iraaki. Kahjuks pole mul sellest helisalvestust, seetõttu pakun praegu kuulamiseks Husseini Magaami, mis esitatakse Santuuril. Iraagi ja tegelikult isegi kogu araabia maailma kõige tuntumaks muusikuks on Monierbashir. Tan Läänes tohutult populariseerinud araabia muusikat, tema tähendus on araablaste jaoks umbes sama nagu India muusika puhul ravisonkari oma. Kes ta siis on? Esmalt on ta muidugi pillimees virtuoos kes valdab suurepäraselt uudi mängu uut, nagu te mäletate, see on araabia tüüpi lauto. Monierbashir esitab uudil makame või veelgi täpsemalt öeldes, ta esitab Macamide instrumentaalseid vorme, mida araabia muusikast nimetati takse Taxim. Araabiamaades on ju palju häid muusikuid, kuid Monierbashiri feno olen seisneb selles, et ta on suutnud ja et ta on osanud traditsiooniliselt araabia muusika põhjal välja arendada uued muusikavormid ja uued modifitseerimise võimalused rajal, mitte eirates vanu printsiipe ja nendega ka mitte vastuollu minnes. Unirbashiri esitatud Macamid mõjuvad sügavate mõtisklustena esile kutsudes mõnikord selliseid müstilisi või isegi sufilikke meeleolusid. Kuid kui tavaliselt Abja muusikas on ühe keskmise taksime pikkuseks umbes kaheksa kuni 10 minutit, siis Monierbashirv võib hoogu sattudes mängida üht Macami isegi üle 40 minuti. Seejuures kuulajatele ei hakka igav. Kui rääkida veel muusika väljendusvahenditest, siis Monierbashiron tunduvalt laiendanud uudi mängu dünaamilist skaalat. Uudil ja üldse araabia muusikas ei oma dünaamika erilist tähtsust kogu muusika tavaliselt nii umbes metsa forte tasemele. Ma ei tea, võimalik, et see on läänemaailma mõju, ent Monirbachiri improvisatsioonidel. Me võime täheldada ülimalt suurt ruumilist arengut alates pianissimust kuni Fortistimani. Ja nii siis kuulame üht Taximit Monierbashiri esituses. Nii see oli siis Monierbashir koos oma araabia lautoga. Meie tänane saade hakkab otsa lõppema. Me kohtume taas teiega täpselt kahe nädala pärast. Esmaspäeva õhtul kell 22, null viis. Eesti Raadio esimeses programmis. Aga on jäänud veel hetk aega. Saate lõpuni, panen heliplaadilt mängima ühe näite ka Iraagi nii-öelda poollevimuusikast millest ma, tõsi küll, ise eriti vaimustatud pole.