Küllap on mõnigi meist kogenud, et kuuldes üle pika aja mõnda ammu unustatud viisikest äratab see mees hulga mälestusi. Ma julge oletada, missuguseid mälestusi äratab praeguses hiphop põlvkonnas tänapäevane muusika aastal ütleme 2050. Ent endas söandan pajatada. Hiljuti kuulsin üle aastakümnete kunagist populaarset Reini laulu Kornbluumen Plau eesti keeles rukkilillesinine. See tõi kaasa kuhjaga mälestusi 1940.-st aastast, mil mängisime Pärnu poeglaste gümnaasiumis loodud tantsupundiga pidudel oma koolis, Endla Teatris, tütarlaste gümnaasiumis ja teistes koolides kodanikud klubis, kaubandustööliste ametiühingu majas ja mujal. Me olime noored svingi hullud ja mängisime nii palju kui võimalik Foxtrot, The Kamo ja dance lämbefookia pumbseteisi äärmise vajaduse korral ka vein, kerkad, polkat valssi ja tangot. Nende viimaste tantsude noote oli meil vähe, aga mainitud Kornblumen Blau oli meil väga ilusas seades ja seda mängisime meeleldi, vaadeldes meie ees põrandal keerlevaid paare, kellest mõni juba kooli kokku hoidis pärast teises elus aga lahkule kaks tuli poistel minna sõtta, kes Venemaal, kes Eestis ja paljud ei tulnud enam tagasi. Ehk mäletab mõnigi kuulaja veel kolm bluumen Blauviisi. Siin on see kokku pandud ühe teise Reini valsiga, meile tekstis on järgmine mõttetera. Pane tähele, aastakäiku vein peab olema vana, aga neiuke noor ja teine valts, kuulutab. Rukkilillesinine on taevas, veiniga ja rukkilillesinised on Reini neidude silmad. Mingem siis 67 aastat ajas tagasi.