Tere õhtust kõigile ida muusika austajaile. Täna kõneleme Afganistani muusikast ja sissejuhatuseks kõlas üks farsikeelne afgaani rahvalaul mille pealkiri võiks ligikaudses tõlkes olla. Tulid taas tagasi ja esitajaks oli vaba Murad. Afganistan On ei kuulu nende maade hulka, mille kultuur oleks teinud maailmas võimsa läbi murda, nagu näiteks Hiina, India ja mõned teised ida kultuurid. Ma oletan, et üks keskmine eestlane teab Afganistanist üsnagi vähe ja needki teadmised on võib-olla suuremalt jaolt seotud Brežnevi-aegse Nõukogude vägede sissetungiga Afganistani. Täna ma püüaksin veidi tutvustada afganistani muusikainstrumente. Samuti juhtida tähelepanu mõnedele olulistele klientidele, mis on seotud afganistani, muusika ja kultuuri arenguga. Aga enne seda kuulame veel ühe laulu. Tekst põhineb ühel Turkmeenia klassikalisel armastus põhi Emil. Jah, võib muidugi tunduda väheke imelik, miks äkki Afganistani muusikasaates Turkmeenia armastus põemm. Aga neist seostest ma räägiksin veidi hiljem. Mis rahvas see üldse on, kes elab Afganistani territooriumil, kus ta on tulnud või kuidas tekkinud? Püüame heita väga põgusa pilgu sellele ajaloole. On põhjust oletusteks, et juba teisel aastatuhandel enne Kristust elasid Afganistani territooriumil rahvad, kes kõnelesid indoiraani keeli. Teatavasti pärinevad ju vanaindia ja vana Iraani keeled ühest ühtsest nii-öelda algkeelest. Aga see indoiraani ühtsus ei tule ilmsiks muidugimõista mitte ainult keelevaldkonnas. Vastav alauurijad on juhtinud tähelepanu paljudele ühtsetele joontele nii religioonis, mütoloogias, eetilistes pärimustes ja sellesse samasse indoiraani. Kultuuriareaali kuulus ka Afganistan. Seda väidet kinnitavad mitmed arheoloogilised leiud. Ja veidi hilisemal ajal nii umbes esimesel aastatuhandel enne meie aega. Siis on juba eriti rohkesti tõendeid, mis kinnitavad Afganistani ja Iraani vahelisi tihedaid sidemeid. Üheks olulisemaks tõendiks on muidugi Avesta. Iraani tähtsaim kirjalik mälestusmärk. Nii ühest küljest ma praegu rääkisin, et Afganistan kuulus indoiraani kultuuripiirkonda ent teisest küljest Afganistani ei saa kuidagi lahutada Kesk-Aasiast sest mäletatavasti ühendas kunagine bakteri riik suure osa Afganistanist Usbekistani, Tadžikistani lõunaosa. Ja siis muidugi Araabia kalifaat, mis üksnes ei haaranud enda alla kõiki neid nimetatud piirkondi vaid avaldas islami kaudu väga tugevat mõju kõikidele vallutatud maade kultuuridele. Afganistanis päris Araabia, ka see muidugi geograafilise kauguse tõttu suhteliselt nõrgaks. Aga nagu ma juba nimetasin, kõige olulisemaks naabriks oli Kesk-Aasia ja eelkõige just Tadžikistan ja Usbekistan vähemal määral ka Turkmeenia. Näiteks sellised äärmiselt olulised Tadžiki kultuurikeskused nagu Baal ja kaasni need paiknevad tegelikult ju kõik Afganistani territooriumil. Ja isegi tänapäeval elab Afganistanis üle 20 protsendi ta Chice 10 protsenti Turkmeenlasi ja vähemal määral ka teiste Kesk-Aasia rahvaste esindajaid. Ma juba tunnen, et ma ei suuda end piisavalt arusaadavalt väljendada, sest selle piirkonna kultuuriajaloolised sidemed ja suhted on sedavõrd komplitseeritud. Lühidalt muusika seisukohast on kõige olulisem teada seda, et Afganistan On paikneb justkui kolmnurgas, mida kolmest küljest piiravad India, Iraan ja Kesk-Aasia. Ja sellest tulenevalt Afganistani muusika. See on justkui sind tees nende kolme nimetatud piirkonna mõjudest. Raamatutes, milles on juttu afganistani muusikast loetletakse tavaliselt üle 20 pillitüübi. Võrreldes näiteks Indiaga on see arv muidugi üsnagi tagasihoidlik ent arvestades afganistani mõõtmeid ja rahvaarvu, tuleb tunnistada, et sealne instrumentaariumi on siiski suhteliselt rikkalik. Missugused need pillid siis on? Tundub, et kõige enam on levinud mitmesugused keelpillid iseäranis näppepillid. Esiteks rebaata, see on suhteliselt lühikese kaelaga lautotüüpi instrument. Millesarnaseid leidub Madalmaades, Iraanis ja Tadžikistanis. Ja ega ta väga palju ei erinegi India Sarodist. Rebabi korpus on küllaltki paks või õigemini sügav ja see õnnestatakse mooruspuust mõned eksemplarid ülimalt hinnalised nad kaunistatud pärlmutriga või luust sisselõigetega. Meloodia keeled on soolest ja neid on enamasti viis, vahel ka kuus. Aga lisaks resonantskeeled, millel tegelikult ei mängita, vaid mis helisevad ise kaasa. Nad justkui rikastavad pilli tämbrit. Neid keeli on palju rohkem, tavaliselt 11 kuni 13. Et pilli kõla oleks valjem ja teravam, selleks kasutatakse keelte tõmbamisel paremas käes. Plektrumit ja helikõrgustes täpseks fikseerimiseks on kaelale paigutatud neli loomasoolest kriifi. Ent neid Krihve on ainult neli, üksnes kaela ülaosas. Rebaabi kasutatakse nii sooloinstrumendina kui ka laulu saateks. Kahjuks ma ei leidnud ainult ühtki salvestust, kus mängiks afganistani, rebab üksi soolot. Loodan, et järgmises salvestuses on rebab hea tahtmise korral siiski kuuldav. Laulu harmoonium ja trummide kõrvalt. Paljudes paikades, sealhulgas Turkestanis, Indias, Pakistanis, Kasahstanis, Usbekis ja Aserbaidžaanis kasutatakse laulu saatmiseks kahekeelseid üsnagi primitiivseid näppepille. Igal pool on nendel pillidel väikesed lokaalsed iseärasused ja loomulikult ka erinevad nimetused. Afganistanis kutsutakse säärast pilli Tamburaks. Ja ei pea olema sugugi professionaal, et sellel pillil saata omaeneselaulu. Mängumaneer on küllaltki algeline, nagu ma juba ütlesin, keeli on ainult kaks. Kehvid puuduvad hoopiski. Et anda loole juurde rütmilist tuge selleks kinnitab mängija mõnikord ümber paremaga umbes 10 metallvõru, mis iga aktiivsema käeliigutuse juures tekitavad kellukese sarnase heli. Ja et asendada trummi vahel lüüakse parema käega ka vastu pillikorpust. Thamburasid valmistatakse erinevates suurustes ja vastavalt sellele on pillid häälestatud kas siis madalamalt või kõrgemalt. Järgnevalt laulab ja saadab iseennast Nambural. Talumees nimega Abdul Satar. Salvestus on tehtud 20 aastat tagasi. Järgmine pill, millest tahaksin pisut rääkida, on eelmisele väga sarnane nime poolest, muidu aga üpriski erinev. See pill on Tanbuur. Kui eelmine pill oli rahvapäraselt lihtne, siis see on palju komplitseeritum. Tan puri kõla kaist valmistatakse enamasti mooruspuust, mõnikord aga pudelkõrvitsa kuivatatud kestast. Selle külge kinnitatakse pikk-pikk kael. Nii umbes 22 või 23 Krihviga. Keeli on viis kuni kaheksa, mida mängitakse plektromiga. Aga lisaks neile on veel 10 kuni 12 resonantskeelt. Tan puuri kasutatakse erinevates funktsioonides soolo pillina, samuti ansamblis või siis laulu saateks. Seekord kuulame soololugu täpsemalt üht farsi rahvaviisi nimega Emil Kaljan. Salvestus on tehtud 1971. aastal ja see pärineb Pariisi endograafia laboratooriumi fondidest. Notar on samuti näperyl õudselt pika kaelaga. Muide pilli nimetus totaar tähendab kaks keelt. Too tähendab kaks ja tar on keel. Kuigi päeval ei pruugi totaaril alati tingimata kaks keelt olla, on ka kolmekeelseid Pille. Jah, keelte arv on küll tagasihoidlik, ent sellegipoolest on seda instrumenti raske õppida ja üsnagi raske mängida. See pill on muide väga populaarne Turkestani Hiina osas ja samuti uiguuride hulgas. Afganistanis kasutavad totaari sageli usbekid ja torkmeenlased ja just eriti armastus põemide saatmiseks. Ent ka siin tuleb ette mõningaid erinevusi. Näiteks usbekid valmistavad enamasti pikema kaelaga totaare kui Turkmeenlased. Nüüd kuulakem tsaarisaatel üht klassikalist armastus poeemi ehk nõndanimetatud Jallat. Slavia mängib kafar kaan. Ma soovitaksin siin tähelepanu pöörata instrumendi pisut ebatavalisele kõlale, mis tuleneb sellest, et pillikeeled pole valmistatud metallist ega loomasoolest vaid siidniidist või siidlõngast. Tahaksin tutvustada veel üht totaari varianti. Heraatidotaari. Teatavasti on Heirat tähtis kultuurikeskus Afganistanile, mille osas, mille järgi on pill endale nime saanud. Kui tavaline rahvapärane totaar on vaid kahekeelne, siis täiustatud erati paaril on 15 põhikeelt pluss veel resonantskeeled. Nagu näete, üsna paljudel afganistani pillidel on lisaks mängukeeltele veel kaasa kõlavad resonantskeeled. See teeb pilli kõla säravamaks ja ülemhelide rikkamaks. Ja nüüd kõlab plaadilt üks erati rahva viis. Erati totaaril ja saateks mängivad tabla trummid. Kui kõik eelnevalt nimetatud keelpillid olid näppepillid see tähendab neid mängitakse ilma poognata siis Katšak on justkui primitiivne kahekeelne viiul. Muidugi viiuliks nimetama seda pilli väga tinglikult. Väliselt sarnaneb ta viiulile, vähe. Sarnane on vaid heli tekitamise printsiip. Katšoki ei asetada viiuli sarnaselt lõua alla, vaid mängitakse vertikaalasendis kõla Gaston väike ja neljakandiline. Varem valmistati see mooruspuust nüüdsel ajal enamalt jaolt plekist. Seetõttu on pilli tämber mentaalselt terav. Sageli kasutavad usbekid ja tadžikid seda pilli Jonaades ehk nõndanimetatud teemajades, mis on sealmail teatavasti väga populaarsed paigad ja juba kõlabki plaadilt üks Padoshani Paul Katšaki saatel. Salvestus on tehtud Afganistani kirdeosas. Vabaõhuüritustel kasutatakse peamiselt puht ja löökpille kõikvõimalikel laadapalagani del tantsude saateks ja pulmatseremooniat des on laialdast kasutamist leidnud surnai. See on topelttrost huulikuga oboe tüüpi instrument millel on äärmiselt valija läbitungiv heli. Ei tea, miks Surnuid kasutatakse Põhja-Afganistanis päris harva. See on levinud rohkem Lõuna poole. Sarnaseid pille leidub muidugi vist küll kõigis islamimaades. Põhimõtteliselt sarnane on ka Indias tuntud Johnai. Järgmine muusikalõik on salvestatud Afganistanis Mazar Eeeffhariifis. Ühel vabal Õhu tsirkuseetendusel mängivad tol trummid ning sedasama surnai. See konkreetne pill, mis kõlab nüüd kohe, see on valmistatud Pakistanis. Ta on tehtud mingist väga kõvast ja tumedast puust korpusesse puuritud seitse auku pluss veel pöidlaauk tagaküljel. Löökpillidest on Afganistanis olulisim tabla. Ma usun, et tabla trummid on maailmas sedavõrd tuntud, et need ei vaja erilist tutvustamist. Nagu Indiaski, nõnda ka Afganistanis on vasakpoolne trumm suurem metallkorpusega ja parempoolne drum on väiksem puukorpusega. Sellised tavalised tiblad. Ent Afganistanis leidub mõnikord ka peekrikujulisi savistablasid, mida valmistatakse pottsepa kedral. Savist korpus on tavaliselt rohkete maalingute ning kaunistustega. Trumminahk liimitakse poti servade külge. Tõsi küll, Lõuna-Afganistanis nimetatakse selliseid tablasid küll teistmoodi, ent ärgem ajagem asja keeruliseks ja kuulakem, kuidas kõlavad sellised Savi tablad ansamblis teiste pillide ja lauluga? Võib-olla pani tähelepanelik kuulaja tähele, et äsja kõlanud loos kostis aeg-ajalt ka parmupill. Maailmas tuntakse muidugi erinevaid parmuville luust, puust, metallist. Afganistanis valmistatud parmupillid on enamasti terasest. Samuti nagu Türkestanist Pakistanis ja põhja Indiaski. Tarmu pilli mängitakse enamasti täiesti üksi olles, aga kasutatakse ka pulmatseremooniatel. Huvitav on veel see, et parmupilli mängivad ainult naised. See ei ole meeste pill. Ja Afganistanis on veel üks teinegi instrument, mida tavaliselt mehed ei mängi. Söand aera Tamburiini sarnane trumm, mis on armastatud kõikjal Afganistani territooriumil. Kitsas raam on valmistatud puust raami külge kinnitatud metall kettakesed, mis tekitavad kõlisevad heli. Nonii ühele küljele on liimitud oma nahk. Vastu seda lüüakse näppudega. Tairad kasutatakse laulu saateks omaenesetantsu saateks. Usbeki ja Padobsoni aladel tuleb ette vahel ka meessoost Taira mängijaid. Nagu ma ütlesin, on see ikkagi peamiselt naiste pill. Seetõttu kuulame ka nüüd üht tuntud afganistani lauljanna nimega Savisakull, kes saadab end laeral. Nii tänaseks ongi kõik. Loodetavasti kohtume teiega taas esmaspäeva õhtul, kahe nädala pärast, mil tuleb juttu pärsia muusikast. Kuulmiseni.