Stalini viimastel eluaastatel olid saksofoni ja koos sellega kogu džässmuusika Ameerika imperialismi Tööriistad. Alles pärast suure juhi lahkumist ilmusid arglikud mõtteavaldused, mis kutsusid üles neisse küsimustesse mõistlikult suhtuma. Üks esimesi oli populaarne laulja ja orkestrijuht Leon Idutyosof kelle Savitskaja muusekas ilmunud artikli laulust ja kergest muusikast tõi sirp ja vasar ära 18. detsembril 1953. Kaval, nagu ta oli, kirjutas suutiosof. Teatavasti valitseb kapitalistlikes maades niinimetatud kerge muusika alal sügav kriis. Kaasaegne Ameerika džäss on juba ammu kaotanud kõik kunstitunnused. Ameerika džässimuusika, millel puuduvad meloodia ja harmoonia, on üles ehitatud neuropaadi, kramp piderütmile ja kujutab endast hullunud formalismi kvintessents siin edasi mängida väga osavalt asjaolul, et venelastele tähendab sõna üheaegselt džässmuusikat ja džässorkestrit. On ju Tšassile kirjutatud teoseid, mis on üles ehitatud väljendusrikkale laulu viisile, mis on hästi harmoniseeritud, leidlikult orkestrile häiritud. Ta nimetas Köšinik nii Jomansi ja Ellingtoni, kelle teosed on meloodilise diaväljendusrikkad, mistõttu nad ongi laiades kuulajate hulkades nii populaarsed. Eri sugugi, et neid laule saadab džässorkester. Tugevaima trumbina rõhutab ta asjaolu, et laul ja ühiskonnategelane ja Nõukogude Liidu sõber pool Robson esitab tabljusi händi kuulsat seent Loui bluusi. Edasi astus välja saksofoni kaitseks ja naeruvääristas viimase ajani innukalt levitatud niinimetatud ballitantse Badegraas, Badekvaator, pade sefiir ja teised, mis pidid kõrvale tõrjuma Foxi, tango ja inglise valsi. See kirjutis esimene piiks džässi kaitseks tõi küll venekeelses pressis sestpeale pool häältega ägedalt vastulauseid tõstis audios populaarsust noorte seas tublisti kuulakem siis pool roobsonilt sant Lui pluusi.