Ja tere taas rahvateenrite ka kaasa mõtlema. Täna on siin vikerraadio stuudios nagu ikka kolmene seltskond. Heikki Talving, BNS, Peeter Kaldre Eesti Televisioon ja mina, Aarne Rannamäe, samuti Eesti televisioonist. Ühe kohta aastas võib öelda, et, et see on südasuvi, siis on see praegu just nimelt tänasel kuupäeval enam täpsemalt rahvateenrite saade suve poolitada ei saagi. Ja ma kõigepealt kolleegid, küsiksin teie käest nagu sissejuhatuseks, et kas te seletaksite lahkelt, millega te oma oma külgi ja, ja eetrit näidata, praegusel ajal, et minu meelest on, on, kui üldse saab olla, siis siis üks tõeline hapukurgihooaeg käes on, on see oli enam, et te mõlemad olete just nimelt nii-öelda peatoimetaja Lootuses valite uudiseid ja, ja edastate neid. Annan. Eile tuli sotsiaalministeeriumist teade selle kohta, et kui mu mälu mind ei peta, siis sõna kollektiivpuhkus ei kasutatud, aga et esmaspäevast alates nagu erilist mõtet, pole sinna helistada. Peaaegu kõik on puhkusel, jätavad igasse osakonda üks-kaks inimest, kes siis noh, kõige keerulisemate asjadega kiiremate asjadega, õigemini oleks kiiremate asjadega keeruliste asjadega praegusel ajal ei tegeleda eriti siiski seal osakonnas, üks-kaks inimest on. Et hapukurk on ja raske on, tuleb hakkama saada. Kuulasin täna hommikul Eesti leivaandjate või võõrustajate päeva tutvustust Turkus kõrva, sama sama asi, suur osa nendest saadetest, mida öeldutvustati olid arhiivist kõige vanem ministri, kusagil 76.-st aastast tuleb õhtul kuulda kuskil. Ma siiski ei jaga seda seisukohta, et on hapukurgihooaeg, mis tähendab seda, et ei ole millestki teha uudiseid või, või lugusid, kui lähtuda nii-öelda poliitilisest kretinismist ja arvata, et uudis on see, mis tuleb kuskilt Toompealt või, või riigiametist. Et siis on tõesti hapukurke, nemad puhkavad, aga kuna mina panen iga päev kokku aktuaalset kaamerat ja hommikul, kui ma juba eelinfot kuulen, siis ma pean sedastama, et saade on lõhki ehk kõik lood ei mahu ära sellepärast et saated on ka ka lühemaks jäänud. Poolest jah, selliseid raskeid poliitilisi asju ei ole, aga samal ajal toimub ju üle Eestimaa igasuguseid muid asju. Ja, ja mis aeg see siis veel on, kui mitte suvi, kui kajastada muusikaüritusi, igasuguseid kohtumisi, kokkusaamisi, mida iganes. Nii et selles mõttes ma nagu ütlen, et minule olen endiselt selline nagu talvelgi, et kõik loodema usates ära. No ja siin on spetsiifika on erinev, sellepärast et uudiste kantule ei hakka ikka tegema pilt pildivõtet muusikalietendusest või siis kokkutulekust spetsiifikat, on teised lihtsalt. Jah, aga selles suhtes ma olen muidugi. Ja suvel tahab inimene vaadata ju midagi, muuta saab ju kolm, kolm hooaega, kolm raksu saab siin sügisel, talvel ja kevadel kätte seda rasket jama. Nojah, sellega sellega, ma olen ka nõus, et küsimus on hoopis, küsimus on ka selles, et mis inimesi kõige rohkem huvitab, kas praeguse rääkida ilmast või rääkida sellest, et et poliitika ümber kiibitsejad ikka mõtlevad, kaua koalitsioon vastu peab. Mis sügisel saab, kui eelarve ümber ja maksureformi ümber vaidlema hakatakse? Inimesi huvitab tõenäoliselt rohkem see, millest TTL. Kõige rohkem huvitab kahtlemata ilm. Kõik tahavad teada, millal see tõeline suvi ehk siis soojus saabub ja see on, tundub, et on käes. Mina, kes ma puhkan juba neljandat nädalat, ma isegi sinu Eiki sõnu kuuldes võim ja koalitsioon ja mõtlesin, et kuidagi väga ühesõnaga see meie tavaline igapäevane leksika, mida me kasutame, et, et see on nagu suves kuidagi ära lahustunud, aga mis puudutab nüüd jah, eetrit, siis no eks paljud niuksed suveüritused saaga just tänu sellele nii-öelda hapukurgihooajale või niinimetatud hapukurgihooajal, nagu Peeter ütlesid ka, et väga paljud teenimatult reklaami või saavad liigset tähelepanu, mida nad ühelgi muul ajal nagu ei, kindlasti ei saaks. Kuigi tegu on nagu eraettevõtet tüse erabisnis, aga et noh, me peame väga hoolega valima, mida, mida näidata ja mida mida pidada näitamise vääriliseks. Jah, aga kui lähtuda sellest, et ajakirjandus ideaalis peaks olema, nagu öeldakse rahva teenistuses siis vähemalt televisiooni puhul on ju see, et nendele üritustel osaleb ju sadu, kui mitte tuhandeid inimesi ja ja nad kindlasti tahavad ennast pärast õhtul televiisorist vaadata või vähemalt seda üritust, millel nad osalesid, tahavad vaadata. Oo jaa ja kui pettunud nad on, kuna. Näe, no ma ütlen, see, see on spetsiifika erinevus, meie, meie uudis tagant oleks paneelinfos kirja, et tolmu see, see asi meie ei hakka sellest pärast toimus enam üle tegema, kui, kui see asi õnnelikult rahulikult läheb. Teil teil on teistmoodi teie satuta kaamerat kohal, et ette tõesti seda, millest me siin praegu rääkida, nii et noh, see on, see on lihtsalt üks on üks on arvutiekraan lugemine, teleri ekraanil näitamine, see on erinevad asjad. Nonii ilmast räägi, kuigi ilmast võiks rääkida, ilm on sellel suvel tõesti üks peamisi jutuaineid nii-öelda inimestelt tänaval suus. Loodetavasti läheb ta paremaks. Südasuvi küll on, aga suve nagu suurt pole olnud, see on nagu see selle ja selle jutu ja loo moraal. Aga ma väidan, et selle suve jooksul ja selle kevade jooksul viimase viimase kahe-kolme-nelja kuu kestel on Eesti kui riigi maine renomee mis iganes saanud päris tõsiselt tappa, ütleme nii. Ja sest ei ole hoolitsema mitte keegi muu kui meie kallis ja palavalt armastatud suur idanaaber olete nõus sellega? Teenimatult või teenimatult teenitult, aga, aga, aga eesti eesti imidž ütleme uues Euroopas uues, laienenud Euroopas uues, laienenud NATO-s on minu arust saanud kõvasti kõvasti nahutada. Ei oska öelda, sellepärast et puudub selline asi nagu tagasiside, et kas siis renomee on saanud tappa ja saanud kahjustada või mitte. Sest kui me võtame nüüd selle sündmuse, mis sa ilmselt nagu kõige teravamalt silmas pead, on see OSC resolutsioon, kus Läti ja Eesti ära mainiti seoses puudustega kodakondsus, poliit. Jaa, aga me võime rääkida laiemalt, see surve on olnud pidev ja tal on omad niuksed. Mitu sõlme, sõlmpunkte, mitte ainult seos. Kohtumine. Nojah, aga kui me räägime renomees, siis me võime küsida, kui sa ütled mis oled kolme-nelja kuu jooksul, siis minu meelest ei ole eesti renomee saanud niivõrd positiivset imidžit mitte kunagi, kui, kui nüüd mai ümbruses, kui Eestist sai Euroopa Liidu ja NATO liige. Et see, see on nagu teine näide ja teist teistpoolt, tule naine. Kas see, mida me praegu lehtedes loeme eetris kuuleme kas see on, kas see on mingisugune noh, ülepaisutatud mull teie arvates või on see või, või see ongi nii, tähendab see olukord ongi nii nii hull, et, et Venemaa on alustanud tõelist pealetungi propagandasõjas. Tor sama sõnad, Venemaa on alustanud tänavust, oli kolleegid postimehest olid pealkirja pannud, et Venemaa alustas propokonna rünnakut. Noh, pealkirjas pealkirjas oli seal niimoodi tõsis suust tuli välja, et Venemaa jätkab. Aastapäevad vist iga päev käinud Venemaa välisministeeriumi koduleheküljel peaaegu iga päev, ütleme, et võib-olla on mõni päev vahele jäänud. Kindlasti statistikat ma ei ole teinud, aga silma järgi des ütleksin siis niimoodi, et need rünnakud, mis olid vahetult enne meie NATO täisliikmeks saamist, NATO liikmeks saamist, olid olid, olid sagedasemad ja tihedamat siis ei läinud mööda ühtegi päeva, kus on kaks-kolm Eestit ja Lätit puudutavat asja seal mitte koduleheküljel. Nüüd on neid ka, aga, aga nende sagedus sagedus on mõnevõrra väiksem. Mitte iga päev. On, on kolm-neli päeva järjest, kus on iga päev, siis tulevad jälle mingis vahet sisse ja ei ole ja kui on, siis on kaan üks, üks päeva jooksul, nii et ma ei ütleks, et see rünnak on all all alanud. Aga ma julge muidugi ka praegu öelda, et ta on nõrgenenud, mõtlen niimoodi, et ses jätkub, jätkub sellistes Lanetava Lainatava soos. Aga see on ikkagi, see on tegelikult selline tõsine ei vaata, et isegi filosoofiline küsimus, et kas renomee seoses Venemaa propagandarünnaku kas siis jätkumise või tugevnemisega on kahjustada saanud või mitte, siis me peaksime sellele asjale ilmselt lähenema. Mitmest aspektist. Et kui me võtame näiteks Eesti ajakirjanduse, võtame vene ajakirjandusele siis me tõesti näeme, et no ei ole päevagi, kus Eesti ajakirjandus ei lööks lokku ja ka vene ajakirjandus ei lööks lokku selle üle, mis toimub Eestis ja Lätis. Kuna küsima, et kas Eesti renomee sellest kuidagi on kannatada saanud, siis tasuks lahti välispress soliidset ajalehed, kas seal midagi sellest, mis toimub, on kajastatud mitte teps mitte ei ole? No väidaksin vastu, tähendab, ma ei oska öelda, kuidas OSCE Edinburghi kohtumine nagu kajastamist leidis ja palju üldse seal räägiti ja OSCE kui selline noh, tänapäeva Euroopas tõenäoliselt ei ole uudiskülgedele nad number üks uudis. Aga ütleme, Sergei Ivanovi Vene kaitseministri lausungeid selle kohta, et Eesti ja Läti kujutavad endast julgeoleku ohtu, eks ole, tänapäeva Euroopas, et siin ikka diskrimineeritakse, ahistatakse ja kõik need teised sõnad. See oli kindlasti nüüd lause, mis ka suures pressis See ei ole kindlasti mitte kindlasti, aga ma mõtlesin just. Resolutsiooni aja osselei pöörageerida. Tähelepanu tähendab WWW World News Com. See annab iga päev sellise ülevaate. Kui siin oli otsingusõna, siis Estonia, siis sealt tuleb tavaliselt päevas niimoodi üks, kaks lehekülge, kus on veel kõige ingliskeelses maailma erinevatest nurkadest välja välja võetud Eestit puudutav materjal hästi paljudes asporte toostefaalseks, Kirsipuu oli aga, aga ossa kohta oli nahka ütlemis korrektselt OSCE kuulda. Oli ka ingliskeelses pressis oli ka üksjagu viiteid. Ja mainiti ka seda Eestit ja Lätit eriliste kommentaarideta. Juba hinnanguteni välja, et viitasid otseselt tegemist Ghani valimisvõitlusega, et selle sellepärast, et et jänki Hastings tahtis saada OSCE parlamentaarse assamblee esinejaks, läks ta Venemaaga kaasa. Sest Venemaa delegatsiooni oli siiski 17 häält ja eestlastega kolme selle kõrval on, on, on köömes. Muuseas, sama mõte tuleb mujaltki välja, kui nüüd vaadata näiteks seda mikspärast itaallased venelastega suurt supramängijad, Lavrov, kes alles ju Itaalias kohtus rutiini ja ka käis Vatikanis siis üks põhjusi, mis ametlikust aknast välja tuli, see, et Itaalia 200 ÜRO Julgeolekunõukogulik maksaks hea Venemaa kui alaline liige sele toetus on hädavajalik, sellepärast see on ka veel üks põhjuseid, miks pärast niimoodi lääs niimoodi Venemaale natukene silmadega. See annab mulle siiski tundub, et kõik see ei ole muidugi juhuslik, kui siin Jaak Allik ühes oma kirjatükis mainis, et et tõenäoliselt see ole tsitaat nüüd, aga mälu järgi. Tõenäoliselt president Putin kõigest sellest nii-öelda selle propagandasõja tantsides detailidest ei teagi midagi. Ja et see on nagu eriteenistuste ja sõjaväe niisugune kokkumäng, et rohkem raha välja pressida. Siis noh, seda arvamust ma kindlasti ei jaga. Kuidas teie, ma arvan, ma arvan, et Sergei Ivanov ei tee suud lahti nii niisukesel ühes kohas ja ei nimeta konkreetselt Eestit ja Lätit, imad president seda nüüd ei, ei. Diaks absoluutselt suhtluses välisriikide kõik, mis puudutab välispoliitikat ja suhted naaberriikidega, ma, ma ei kujuta ette, et president Putin vähemalt ei oleks kursis, et sellised asjad toimuvad, võib-olla ta ei ole kursis nüanssidega, et mis, mis nipiga ja teemaga järjekordselt aga, aga, aga see, et vot nende riikide vastu on vaja intensiivistada propagandarünnakuid, seal saanud Putini kahtlemata oma tabloo. Aja sama sama meelt. Jeltsin võib-olla ei teadnud, mis toimub. Ta Jeltsin, jah, võib-olla ei saanud aru. Aga et Putin ei tea ja ei saa ja juhi seda, seda ma ei usu. Merzin rääkisime, saate alguses hapukurgist ja, ja mulle jääb niisugune mulje, et, et kui see propagandasõda nüüd on ja see on intensiivistunud ja ta on nii-öelda reaalne tegelik et siis võib-olla on see Moskva poolt just väga kaval käik valida välja just nimelt see hapukurgihooaeg, mitte see, et, et meie ajakirjandus tõstab ülesanne uudised tänu sellele, et on hapukurgiaeg millestki kirjutada ei olnud, vaid moskva teadlikud, Lonseerib nii-öelda seda seda, seda sellist propagandatööd praegu, et just praegu jõuab ta ajakirjandusse rohkem, kui ta ütleme, jõuaks muulaja. No see on kindlasti üks aspekt, aga teine aspekt, mille ma tahaksin öelda, et arvestades Venemaa diplomaat ja kogemusi, mis on kindlasti suured, eks kõik needsamad nüansid, et on võimalik saada toetust, sest et keegi teine tahab ühel või teisel põhjusel saada Venemaa toetas sedasama itaallased, sakslased, prantslased, eks nad arvestades sellega praegu praeguses olukorras, kus seatud tahetakse mingit toetust saada on, on mõtet seda kampaaniat arendada, kui just sellepärast, et sai sellel vähemalt sõnades tullakse kaasa. Siin on üks huvitav asi, mis ma mäletan väga hästi neid aastaid, mis eelnesid, kui oli nagu selge, et Eesti saab NATO ja eriti puudutab see Euroopa Liitu ja Euroopa Liidu liikmeks, siis tuli ju Venemaa poolt täiesti selgeid signaale. Täiesti avalikult öeldi välja, et loomulikult me ei ole selle vastu, et Balti riigid saavad Euroopa liitu. Aga miks me ei ole selle vastu mitte sellepärast, et me tahaksime, et nad areneksid normaalselt ja õitseksid ja nii edasi vaid põhjendus oli see, et juhul kui nad saavad Euroopa liitu, siis saab paljusid asju, mida Meie muidu ei suuda oma propagandaga teha. Ehk siis seesama vene vähemuse küsimust saab ära teha Euroopa Liidu kätega ja kui neilt küsitakse, et miks nüüd on alustatud just nüüd, kui on Eesti Eesti saanud Euroopa Liidu ja NATO liikmeks, et miks ei tehtud seda ennem, et nad ei saa pealtnäha täiesti loogika ja siis on põhjendus ilmselt ongi selles, et nüüd rõhutakse Euroopa Liidu ja Euroopa väärtustele demokraatia normidele ja see on see sihtmärk ja kui meie välispoliitika kujundajad ajakirjandus on ka artiklid, ongi ju küsida, et miks nüüd siis vastavalt meie välispoliitika kujuneb, on, ma ei tea? Ei ole ju, ei pea olema eriti relvastatud silm, et seda välja mõelda. Oli jah, neljapäeval oli jälle Venemaa välisministeeriumi koduleheküljel viitasid juba otsese, umbes sellele, et osta emissioonid Lätis ja Leedus, Lätis ja Eestis, tuleb, tuleks taastada. Niimoodi sealtkaudu. Jah, ja OSCE on just ju see organisatsioon, kus erinevalt Euroopa liidus rääkimata NATOst, Venemaa mõju on ikkagi tillukene, on OSCE see ainus ÜRO on ka jäänud veel kaks organisatsiooni, kus Venemaa sõna ikka päris kõvasti maksab. Ja kui kuival veel mängus ka sellised suurriikidevahelised poliitilised lehmakauplemised, millele Eiki siin vihjas, siis on see ju täiesti loomulik ja sihuksed tillukesed tillukesed riigid nagu, nagu Eesti ja Läti. Hüva, võib ju küsida, siin Toomas Hendrik Ilvese endine välisminister on öelnud umbes niimoodi, et meie välispoliitika on olnud küündimatu ja kodutöö on tegemata, lobitöö on tegemata. Võib-olla tõesti ongi noh, mõned asjad ikkagi ka tegemata jäänud selgitustööd ja nõnda edasi. Aga ma arvan, et kui ka väga briljantsed teha lobitööd, siis sellest ei piisa, et näiteks neutraliseerida Itaalia ja Venemaa vastastikuseid ühishuvisid saamaks ühte või teist kohta kõrges rahvusvahelises organisatsioonis. Ehk sa tahad selle jutuga öelda, et tegelikult meil puudub igasugune vastukäikude võimalus? Ma arvan, et igasugune ei puudu, ma arvan, et on, on asju, kus saaks vastukäike teha, ma arvan, et võib-olla selle osses oleks võinud ja võib-olla oleks saanud ka teha mingisugust efektiivsemat propaganda. Selle kohta ütleb Ilves kes peaks nagu olukorda tundma, et, et seal Busherdasid ära nii-öelda meie oma poliitikud, kes, kes ei ole valmis nii-öelda tegema sellist lobitööd. No eelmine näide on tuua ju Euroopa Liidu ja Venemaa ühisavalduse eel samasugune kammajaa, mis toimub. Ju noh, ainult, et seal oli taga nii-öelda terve välisministeeriumi lobi või arvatavalt vähemalt peaks olema. Et mul on siiski, tundub, et Eesti välispoliitika on noh, meil on siin viimastel päevadel ka ajakirjanduses olnud väga palju juttu sellest, et aitab sõbrad, et lööme nüüd lõpuks ometi selja sirgu ja jätame selle nii-öelda pugemise selle suure idanaabri ees pugemise all, siis peetakse silmas seda, et et kuigi suhted on halvad ja tegelikult olematud, siis me ikkagi nagu hoiame ennast koos ja räägime poolihääli, võib-olla isegi poolsosinal mõningatest asjadest varjame mõningaid asju oma avalikkuse eest, noh tuletame siin meelde lennukite tiirutamist ja veel muidki asju. Kõige kõige on teie arvates õige, kõige ilusam variant. Meil ei ole mitte lennukite Tirutaminud, kõige ilusam varjamine oli see, kui Euroopa Liidu välisministrid andsid andsid Euroopa komisjonile mandaadi alustada läbirääkimisi Venemaaga viisarežiimi muutmise üle mõningad noh, mitte täielikult viisavabaduse kehtestamise üle, vaid vaid seal, noh mõningaid mõningates kategooriates ükskõik, aga, aga sellest meie ametlik informatsioon ei teatanud sõnagi. Tull asi lekkis välja Brüsselist, küll okei, saime, saime teada, aga ja kui selgus veel, selgus veel, et see asi oli juba varem kokku lepitud suursaadikute tasandil, eks. Et välisministrit tegelikult seda ei arutanudki peaaegu Alba isegi käe tõstmist. No hea küll, ütleme nii, et too hetk oli niisugune delikaatne aeg. Tähendab, Eesti avalikkuse eest oli vaja võib-olla? No ma ei tea, kas tänases päevas tänase internetiseerituse ja üldise informeerituse taustal on üldse võimalik midagi nii-öelda varjata. Küll aga on ju nii-öelda luureandmeid võimalik varjata vähemalt mõnda aega kinni hoida, mida oli siis kindlasti see lennuki tiirutamine, et see on nüüd niisugune klassikaline näide, et puudub igasugune mõistlik seletus, miks sellist asja oli vaja varjata. Selgelt meile vaenuliku riigi lennuk teeb, mis tahab, meie teame, meie hävitajad tol hetkel õhku visanud tõusta, sest me lihtsalt ei ole neid ja nato omasid polnud ka käepärast. Aga aga see avatus ja läbipaistvus, mis on ju tegelikult tänapäeva maailmas väga suur relv eriti väikeriikide käes, et sellega minu meelest mängite ise ennast nagu. No, ja muidugi siin on üks osa, et ega me ei tea, võib-olla seda informatsiooni saadikute kaudu vastavatesse kohtadesse anti ja võib-olla kaitseministeeriumi või kaitsejõudude jaka luureorganite kaudu informatsioon liikus, sest et täna tõenäoliselt on niimoodi, et eks seda ju seda märkasid mitte ainult meie omad, vaid tõenäoliselt märk markasitlaseda, teised elektroonik list aparaatidega varustatud riigiseks alates nendest sputnik ümber maakera tiirlevad nii, et võib-olla sealtkaudu jõudis informatsioon. Läände jõudis ta kindlasti, aga see, et jah, meie omade oma inimeste eest varjati, see on siin, ma olen sinuga täiesti nõus. Aga kui sa räägid sellest välispoliitika sirgselgsust, et siis peaks nagu arutada, mida see võiks tähendada. Et mida see tähendab, et kui Eesti välispoliitika lööks ennast sirgu suunal Venemaaga, mis see siis tähendab, et nõuame tagasi Tartu rahu, järgseid piire? Ei seda, seda ei saa, sellepärast. Kuulutame välja teist ja kolmandat asja, anname pasunasse iga Venemaa välisministeeriumi avalduse puhul. Ma arvan, et, See oleks sama nagu suure armumise ajal oma kallimale kuul lubamine taevast alla. Jah, aga vot see ei aita, sellepärast et kui Venemaa tahab oma propagandarünnakut jätkata, siis ta seda ka teeb. Klassikaline näide on, see on muidugi omaette teema, me võiksime sellest rääkida pikemalt, aga ilmselt ei ole aega see tšetšeeni laste siia mittelubamine, viisade mitteandmine. Aga ma, ma arvan, et kui näiteks kaks aastat tagasi ütleme nii, oleks Eesti andnud selle loa sinu käinud katsesse lapsed siis Venemaa propaganda oleks kasutanud seda võtmesed. Eesti mahitab, maistab, tunnustab, eks ole, tšetšeene, ma arvan, et ta oleks kasutanud ka praegu samas võtmes, kui oleks olnud natuke teisiti olukord, nii et absoluutselt milline otsus oleks langetatud, Venemaa propaganda oleks ikka selle asja ära kasutanud, aga mis on minu meelest Eesti välispoliitikas puudu ja mis on see nišš, kus meie võiksime olla tunduvalt edukamad? Siiski kui Venemaa see, mis ma ennem rääkisin, et Venemaa püüab Euroopa Liidu kätega teha ühte, teist ja kolmandat, me oleme selle organisatsiooni liikmed. Meil on tunnustatud kõikide kriteeriumide parameetrite järgi sinna vastu võetud, meil on seal omad sõbrad, meil on seal omad tuttavad poliitikud omavahel suhtlevad nii edasi, mis on nagu, nagu ilmselt on viimastel aastatel või viimasel aastal ma ei oska seda hinnata, puudu jäänud on see lobitöö, suhtlemine võtmeisikutega. Ma millegipärast arvan, et see on olnud puudulik, on jäädud loorberitele puhkama. Oh, saime sisse. Küll, nemad ajavad meie eest ka Vene poliitikat, Euroopa liidul oma vene poliitika, NATO, oma suhted Venemaaga, mis me ikka võimleme. Aga tuleb välja, et on vaja võimelda, on vaja pidevalt seletada. Ehk nagu ütleb minu tuttav tark. Üliõpilaste seas on selline kena ütlus. Levinud, et jänest tuleb peksta nii kaua, kuni ta õpib tikkust tulla. Vaata selle asjaga on ka olnud niimoodi, et me oleme meie ja meie välispoliitikakujundajad ja üldse avalik arvamus on, on tegelikult ju ennast korduvalt ise teadlikult petnud kas siis rumalusest või, või nihukesest sinisilmsust, millest iganes, aga tuletame meelde, mida me rääkisime 94. aastal, täpselt 10 aastat tagasi, kui me saime Euroopa nõukokku, siis mitte Euroopa liitu või Euroopa nõukogu. On see Euroopa mõistus, südametunnistus ja kõik muu, et kuule, sinna saime, me oleme kõik need nõuded täitnud, meil on nii-öelda nüüd nagu, nagu tempel otsa ees, et enam keegi meid ei puutu, mitte midagi taolist ei juhtinud. Kõik vanad asjad läksid edasi. Ehk seesama propagandakampaania, mis 90.-te aastate algul kõik jätkus, täpselt samamoodi. Kui palju me rääkisime alates 97.-st, et vot nüüd, kui me saame NATOsse, kui me saame Euroopa liitu, siis kõik see, see idapoolne jama lõpeb posti pidi jälle iseennast petnud. Meie siinsamas laua taga oleme rääkinud, et, et pärast esimest maid või, või pärast NATO ukse avanemist, noh kõik asjad hakkavad nagu, nagu teistmoodi paistma. Mis tähendab ikkagi seda, et tänapäeva maailmas kehtib väga selgelt reaalpoliitika, seesama reaalpoliitik ja ole sa siin või sealpool ust seal purusta muidugi parem olla seepärast, et siis sa pääsed nii-öelda seal infole ligi, mida sa pead teadma ja pääset ehk kiiremini ligi kui, kui, kui Siibulust. No see on seesama asi, mis ma eelnevalt rääkisin sulle, et me oleme nüüd sees ja meil on meil on see nišš olemas, meil on vaja ainult oskusi, tahet ja väga võimekaid inimesi. Jake seda asja edasi teevad, et me ei saa jääda loorbereid. Tuleb ainult, et noh, ilmselt asi on väga sageli ka ressursi taga. Tähendab inimaju ja raharessurss mida, mida Eesti-sugusel riigil kindlasti nopin, vaatame. Loen praegu Thatcheri Margaret Thatcheri mälestusi. Ta kirjeldab seal ühte oma esimest käiku toonasesse Euroopa ühendusse. Vaidlus käis Inglismaa Inglismaa sissemaksete suuruse üle eelarvesse. Ma kõiki detaile ei olegi mõtet rääkida, ka kokkuvõttes kirjutas ta seal lause sellised Euroopa ühenduses moraalsete väärtustega ei arvestata. Seda. Aga seda enam sedasama sinu rea enam kui see on ju, noh, see on ju elementaarne, et meie ressursid ja ei ole võrreldavad Euroopa suurte ressurssidega üheski üheski mõõtmes. Seda enam, kui võtame sellesama Tsetseenia lastelu, noh nüüd lehest võib lugeda. Ei ole ja pole nad need lapsed, okei. Aga ometi noh, enam enamus neist nagu täitis selle kriteeriumi, selle vanusepiiri ja hea küll, kui ka oli natuke üle see aastakene. Siis. Ma ei saa mõne mõnikord olla nii, et niisuguse morfabetroomlale kuskil, kes tahab tulla siia ja ei anta viisat, tõesti, seda ei pea põhjendama. Antud juhul oli selge, et praeguses olukorras asi viiakse poliitilisele pinnale. Ei saa üldse teisiti olla, et et ei viida. Ja siin peab tegema meie välisametkond sellise erandi, et põhjendama, miks ei antud saavad põhjendada, kui nad iseenda võttest selili praegu kukkusid. Ja nii-öelda püüdsid Moskvale meele järgi olles näiteks neid tšetšeene, olgu nad lapsed või 18 üheksateistaastased siia mitte lasta. No siis loomulikult siis pardon, siis on tehtud ka väga, väga ränk prohmakas. Lähen käin sellel pressikonverentsil välisministri konverentsil, kus sama küsimuse üles tõstatati, olid ka neljapäeval ja siis Ojuland ütles vihjamisi, et asi võib olla tunduvalt keerulisem. Ma ei tea, kas ta ütles seda sellepärast, et asi oli keerulisem või sellepärast, et keerulisest keerulises küsimusele niimoodi vastata ka tema vastus. Kui ma nüüd jälle mälu järgi tsiteerin, kõlas niimoodi, et viisa andmisest keeldumist ei otsusta üks välisministeeriumi ametniku õitseda otsustatakse koostes siseministeeriumi kodakondsus- ja migratsiooniameti ja teiste vastavate ametkondadega. No see on, see kõlab väga poliitilise plära moodi, seal seal ei ole midagi muud kui sõnavaht. Sealt võib ka midagi muud välja lugeda, kui väga tahta. Aga ma ütlen, et ma ei oska praegu öelda, kas see, kas see oli nüüd niimoodi, et ainult selleks keerulisele küsimusele vastusest kõrvale hiilida või on seal tõesti midagi, aga ma ei oska praegu öelda, aga sellega ma olen nõus, et kui see asi on juba nyyd jaoks of nagu põhjendatud, peaks isegi. Vitad natukene nagu kummastav see, et kui on võetud üks poliitika, siis olgu ta vähemalt rumal, aga järjekindel. Et kui on otsustatud me kõiki asju salastama, et lennukitest ei räägi spioonist ei räägi, ei põhjenda, miks see seni laste lapsed viisat ei saa, siis tuleks seda liini jätkata lõpuni välja, pea ees, vastu seina, nagu öeldakse. Aga samal ajal kuskilt teises liinis tehakse selliseid kummalisi, ma ütleks noh, avameelselt ikkagi jutumärkides avaldusi, nii nagu meie lugupeetud välisminister tegi, et kui eesti poisid võetakse Iraagis pantvangi, siis meie küll oma ülejäänud üksusi Iraagist välja ei too. Ma küsin, milleks on vaja sellist avaldust, milleks on vaja kurja kutsuda karja. Sest me elame infoühiskonnas. Need, sõbrad, terroristid, al-Quaeda poisid, mis iganes loevad internetti, küll nad selle sõnumi kätte saavad. Mõtlevad, igav hakkab. Vot on üks mingisugune eestisid, ülbitseb, lärmab, teeb avalikke avaldusi, teeks midagi ja Eesti puhul on väga lihtne seda teha. Noh, ma ei tea, ma ju täpselt me keegi siin istujatest ei tea täpselt, mis selle nagu avaldused taga oli, ma arvan, et see ei ole muidugi juhuslik, mida Ojuland ütles. Mulle tundub, et seal on tagapüüd meeldida, kellelegi mingisugune signaal saata, no näiteks ameeriklastele Filipiinide pärast pärast Filipiinide jah, juhtumeid, kus ameeriklased olid kaunis hõredad ja vihased selle peale. Ja. Nii-öelda tol hetkel vist veel avalikustamata nimetame seda ühesõnaga nagu juudi skandaali või, või selle Venemaa pearabi kirja peale, mida ta saatis siis Euroopa komisjonile ja komisjoni presidendile. Et võib-olla noh, need asjad olid nagu see selle sealtkaudu omavahel seotud. Ei, pigem. Pigem on see siiski tahtmine, see, mida sa ütlesid USA-le, mõeldud sellepärast, et sellepärast et kui ma lugesin seda, kuidas Bush hakkas kiitma juba Mongoolias, sellest Mongoolia oma vägesid Iraagist välja ei too, neile on sul natukene rohkem mehi, kui meil siis nahahädaga vanakurat kärbseid, eks, ja, ja siis on Jah, ja sisepoliitiliseks tarbimiseks Ameerika riikides kõlbab ju ka Eesti-sugune väike mustuse täpike maailmakaardil, et kes seda teab, kuidas, kuidas need asjad oma seotud juudi teema meil tuli. Ja kuidagi teisiti kui kui seesama vene vene propagandasõja üks osa siis Venemaa pearabi avaldus nii-öelda väidetavast eesti natsilembusest, raske on seda teisiti teisiti nimetada või kuidas teie arvate või on see puhas juhus? Miks Venemaa pearabi, miks juutide juhte, juutide usuline juht Venemaal, kus on teada, et antisemitism lokkab, lokkab ja vohab, on väga vana ja ei ole hetkes ei kustunud, et mis, mis sellel mehel nagu sihukese asjaga pistmist. Muuhulgas ka meie, meie rabi ju Eestis tegutsemise Walcott ütles, et, et see oli väga-väga ebaõnnestunud käik, et just Venemaa, selle Venemaa poolt tuli seal signaal ikkagi jälle Moskvast, et mitte mitte kuskilt mujalt mitte nii-öelda poliitiliselt Eesti jaoks sõbralikust riigist vaid, vaid vaid ikka sealtsamast kandist. Muidugi kottegi eile õhtul veel ühe avalduse, ma päris selle teksti jõudnud lõpuni lugeda, vöögne diagonaalis lugesin. See oli tuli suhteliselt hilja, mul hakkasin juba, pidin ära juba minema seal seal ta seal ta natukene. Ma ütlen, diagonaalis lugemise järgi jäi selline mulje, et oma seda Eesti Päevalehes öeldu tsitaati natukene pehmendas eas ja siiski natukene pööras teravikku Eesti valitsuse peale, kuigi kuigi ka sealt kumas läbi mõte, et see on siiski Eesti siseprobleeme, selleks ei ole vaja poodi poole pöörduda. Aga et see, et, et see tuli Venemaalt, sealt kasutatakse, on ju õigeusu kirikut on kasutatud ära. Võiks isegi kasutada juudi judaismi selleks, et Eestile Lätile mingisuguseid pahandusi teha. No see on jah, kindlasti siis vastab tõele see, et ilmselt rakendatud teadlikult sinna paketti Venemaa propagandarünnakupaketi, aga kui me vaatame nagu ajalises perspektiivis, siis ega seal ju midagi üllatavat ei ole. Sinu sõber Simon Wiesenthali keskusest seda teemat ilma igasuguse Venemaa propaganda torkinud. Mis sa tahtsid öelda, minu sõber? Tõstatanud teemat, pidanud täpsustama, mul ei ole aega olnud temaga sõber oli, ma olen tal käinud külas. Te näite ma tegin need jutumärke siia ka, nii et ja suvi on selline aeg, kus Eestis toimuvad paraku mitmesugused üritused, mis on, mis on nagu pühendatud sellele, et eesti poisid pidid minema Saksa sõjaväkke võidelda punaste vastu ja nõnda edasi ja toimuvad mälestuskogunemised ja nõnda edasi tehakse avaldusi. Nii et selles mõttes on see ju kindlasti silma jäänud mitte ainult Venemaal elavatele juutidele, vaid ka Euroopas ja Ameerikas ja võtame kasvõi ameerika lahkuva saadiku Toomas, kes on ju pidevalt sellele tähelepanu juhtinud. Nojah, see on nüüd üks vist üks kõige madalam koht meie nii-öelda ametlikus ideoloogias, et väga no ütleme, väga raske, kui tegu võib olla ka õige asjaga, lihtsalt just enne saadet sümbets Peetriga rääkisime, et kuigi tegu võib olla õige asjaga ja neid inimesi, kes eile ka jälle oma lippe lehvitasid, eks ole, hakkas teine lugu. Teine seltskond, see oli. Seal oli represseeritud kangid ja siis väga raske on, on leida selles küsimuses meil ehk siis nendel vabadusvõitlejatel endale liitlasi tahame me seda või ei taha tunnistada, aga, aga ma tean, et mehed on, naised, on, on ägedad. Nad nõuavad õigust, nad, nad nõuavad enda ametlikku tunnustamist. Aga, aga riiklikul tasandil võib ka mõista meie riigijuhte ja, ja nii-öelda riigitüüri juuresolijaid, et seda on väga-väga-väga keeruline teha. Pärast kuuenda juuli kokkutulekut siin Tallinnas helistas mulle üks poola kirjanik, tahtis teadvat, vaata kauem kolm, mis siis, mis siis toimub ja ega ma ei osanud talle ka eriti midagi erilist öelda, kui järsku plahvatus nimetatakse olnud. Aga see oli meie Arno Krayova. See oli siis Poola, poolakate jaoks oli siis see seltskond, kes üritas, üritas võidelda Poola iseseisvuse eest, vabastada seda mitte mitte Stalini poolt, vaid vaid Londoni valitsusse kaudu ja sellest sai aru. Aga ma ütlen näiteks prantslastele või inglastele selliseid selliseid asju rääkida, rääkida ei, on raske. Jah, hea küsimus ei ole ainult juutidest, kuigi nad on kõvad lobimehed kogu maailmas ja selles ei ole kunagi kahtlustki olnud, aga aga leida jah, selles küsimuses toetust ei ole võimalik Londonist, Pariisist Washingtonist rääkimata. Ajaliselt. Väga halb aega, sest et 60 aastat sinimägedest langu paratamatult kokku 60 aastaga normandjasteks ja tahe mitte kuidagi ei õnnestunud. Nendele, kes normann Normandias tähistavad dessandi kuuekümnendat aastapäeva selgeks teha, et meil on õigus tähistada sinimägede kuuekümnendat aastapäeva. Aga tuleme tagasi selle selle teema juures uuesti selle Venemaa surve juurde ajalehtedes ja avaldas siin ühe pika artikli autoriks oli vene riigiduuma välisasjade komitee esimees Konstantin Gorbatšov ja see ilusti leiti üles ka Päevaleht leidis üles ja avaldas May lühendatult jah, ajaleht Izvestija. Kui sa muuhulgas selline lause et kui Venemaa maalib kõigil läbirääkimistel balti venelaste teemat, jätab reageerimata kaasmaalaste palju raskemale olukorrale SRÜ maades siis paistab see välja mitte ühtse joonena venekeelsete õiguste kaitsel, vaid ettekäändena Balti riikidele poliitilise surve avaldamiseks ülestunnistusest. No on see, on see, on see teie arvates tunnistus või on see? On see nii-öelda piitsa ja prääniku poliitika, et näidata Vene välispoliitikas valitsevat pluralismi mingil määral. Või, või on see mingi vaba mõtlemise vorm või äkki tuledki kodanikust tasumisele niukses asjas. Ja ei ole välistatud, et saadetakse ka selle selles, aga me ei tea, ma arvan, see pigem näitab seda, et Venemaa välispoliitika välispoliitika, mida, mida meie kuuleme, mida esindab siin kas või kaitseminister Ivanov ja mille taga on ilmselt Putin, et see välispoliitika ei ole veel kogu välispoliitika, on meil ka parlamendi, välispoliitika või parlamendist on ju teisigi väga tarku inimesi ei olnud päris normaalseid lauseid, et Eesti-Vene suhete kohta mitte ainult Gorbatšov ei ole seda teinud. Nii et parlamendi välispoliitikategijad nagu ilmselt, et nad on oma ütlemistes vabamad ja nad ei ole nii jäigalt seotud selle ametliku liiniga keda esindab seen. Saartega muuseas Gorbatšov ei, kus sa ei ole sugugi Eesti ja Läti mehel olnud, pigem on seda föderatsiooninõukogu väliskomitee esimees Pihkvast pärit Margeeloveks. Keda Marko Mihkelson meie väliskomisjoni esimees on üsna tihti viimastel aastatel Eestisse vedanud? Jah. Gorbatšov, Gorbatšovi senised väljaütlemised Eesti kohta on küll olnud pigem väga kriitiliselt. Miks, miks see lause selles artiklis sees on, ma ei oska öelda, aga olen kuulnud selliseid aru, kas jah, aeg-ajalt on ettearvamatu. Keegi ei oska öelda täpselt, mida ta öelda tahab. Aga, aga see on jälle selline koht, on tõenäoliselt, kus meil võiks mingisugune vastukäigu võimalus olla. Ma muidugi ei taha nüüd öelda, et ja see oleks absurdne, kui hakkaks Eesti välisministeerium hakkaks võitlema venelaste õiguste eest, ma ei tea. Aga kas sa tahad öelda, et see võiks olla mõnus tsitaat meie välisministri või peaministri suus mõnel olulisel kohtumisel võtta Izvestija öelda vaadake, mis, mis, mis venelased ise räägivad. Näiteks eile ma lugesin ühte sellist uudistes, püstilospolis pandi kinni rumeeniakeelne kool, filospol, see on siis sellest Moldova Moldovat meistritaguse, põhiliselt venelastega venekeelset elanikkonda, kõneleb vene keelt vene keelt kõneleva elanikkonnaga niinimetatud Nestor tagus vabariigi peale. See, ma ei ütleks, et nüüd meie peaksime kohe kohe kohe mingisugust avaldust tegema, aga, aga see on jälle suurepärane võimalus tuua näit näiteks kusagil mingisugustel esinemistes, et vaadake, mis seal tegelikult toimub, luga. Aga see ei olnud mitte seesama OSCE, kes võttis vastu. Eile tuli see uudisavalduse just selle tiraspoli käitumise suhtes. Rumeeniakeelsete inimestega. Plomad ikka aeg-ajalt ütlemas, et lohutamas meid nagu siis meile sõbralike riikide diplomaat, et ärge pange tähele seda, mis sealt tuleb, et noh, me ju teame tegelikku olukorda, et, et vaadake, et kui te liiga palju hakata nagu vastu seletama ise võtate nii-öelda aktiivse positsiooni ja hakata tõesti vot selliste tsitaatidega rahvusvahelistel kohtumistel niimoodi lehvitama. Et siis jäädakse, jääks teist mulje kui, kui russofoobiast ja see ei ole sugugi hea, et seda nagunii Euroopa Liidust kardetakse. Ja vanad olijad nagu Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, ka britid ei ole sugugi huvitatud sellest, et et nii-öelda suured venevastased meeleolud puhkesid Ei no kõik oleneb sellest, mismoodi teha, kui hakkad lehvitama artikliga, siis tõepoolest soliidsem. Oletame, et Eestil on resurssi vastata samamoodi nagu, nagu Moskva praegu teen. Igas igas igal võimalikul juhul igas võimalikus kohas, sõltumata kohtumise sellisest tasemest. Kogu aeg taome ühte mantrat, me kogu aeg räägime, kui, kui niukse niukene kaabakas on Venemaa. Et see kõik, mis nemad räägivad, see ei vasta tõele. Et mis, mis mulje meil, nagu sellest võiks meist võiks jääda siis teiste meile sõbralik riik. Ei, ma pigem mõtlen seda, et et olulistel kohtumistel Euroopas miks mitte ka Ameerikas, kui on hea diplomaat ja välispoliitika juht, kui jutt läheb näiteks venelaste olukorrale Eestis ja ütleme kas või siis mingisuguste Venemaa nõudmistele siis väga viisakalt delikaatselt tollesama Gorbatšovile viidata, et nad jah vot seal on need probleemid, miks mitte viidata soome-ugri rahvaste olukorrale Venemaal, aga loomulikult ei pea seda tegema, öeldakse labidaga pähe meetodil. Sa Peter tulid hiljuti Hollandist. Hollandi kuningriik pakkus ajakirjanikele sellist võimalust, et. Tutvustab oma nii-öelda eesistumise perioodi oma tähtsamaid ülesandeid uutel liikmesriik uutele liikmesriikidele. Ja Holland on teatavasti esimesest juulist siis Euroopa Liidu eesistuja riik järgmiseks pooleks aastaks, et mida nemad nagu rohkem esile tõstsid. Nüüd, kui suur laienemine on, on toimunud loomulikult. Nemad ühelgi kohtumisel isegi mitte eravestlustes esile venelaste teemal Eestis oli nende jaoks täiesti tundmatu maa. Kas nad ei näinud probleemi, ei teadnud asjast midagi. Aga nende põhimure on majandusEuroopa Liidu majanduskasv. Ja see üllas eesmärk, et et jõuda siin seitsme-kaheksa aasta pärast maailma kõige kiirema majanduskasvuga piirkonnaks. See on nagu nende kõige suurem mure see, mis puudutab nüüd Euroopa liitu ja. Ja mitmel kohtumisel avaldati just nagu sellist arvamust, et see võikski olla nende uute liikmesriikide nišš. Et vanad on nagu noh, ütleme niimoodi väsinud, väsinud küll, mitmel põhjusel, eks ole, nende juurde, nende põhjuste juurde võib hiljem tulla, aga noored auahned, värsked Euroopa Liidu riigid, kelle majanduskasv on tunduvalt kiirem kui vanadel olijatel. Et need võiks selle selle süsti anda, mis, mis selle eesmärgi täitmiseks võib vaja minna. Aga teine asi, mis Hollandit Ennast muretsema vaeva, on see, et, Heaolusüsteem on liiga hea. Elanikkond vananeb, noori töötavaid inimesi jääb järjest vähemaks ja Hollandis kehtib see põhimõte, mis erineb nagu natukene skandinaavia mudelist, on see, et neil on see põhiline ehk siis keskmine toimetulek tagatud sisuliselt igale inimesele. Kui sa tahad minna varem pensionile, kui sa ei taha töötada, kui sa tahad poole kohaga töötada sa võid seda endale lubada. Sul minimaalne sissetulek on garanteeritud, see, mis elamiseks on vajalik meie mõistes ikka hästi elamiseks, rahuldavaks, elamiseks. Aga töötavaid inimesi tänu sellele järjest vähemaks. Süsteem on liiga hea erinevad Skandinaavia süsteemis, kus püütakse teha kõik selleks, et inimesed töötaksid maksimaalselt kõrge vanuseni. Skandinaavias on suurema tööhõivega piirkond üldse maailmas. Et see on nagu, nagu Skandinaavia ja Hollandi. Selle mudeli mudeli erinevus. Ja hollandlased ongi nüüd mures sellepärast et kust võtta uusi töökäsi juurde. Ma ütlen, kes neid pensionäre ja mittetöötavaid üleval Ma ütleksin siia siis nagu natukene kerge sarkasmiga vahele, et Hollandil on hea nüüd Euroopa Liidu juhtriigina visionääri mängida, et Iirimaa tegi nii-öelda musta töö ära. Viis rasked läbirääkimised ehk siis Euroopa põhiseadusliku leppe nii-öelda finišini ja ta ei ole muidugi protsess, ei ole lõppenud ja mitmes peaaegu rohkem pooltes riikides tulevad referendumid edasi. Aga põhimõtteliselt Holland, Hollandile on vabad käed tegeleda hoopis muude asjadega. Eluliste asjade ja Euroopa Liidu. Rahastamine muidugi on ka see asi, millega nad peavad kõvasti maadlema. See on see Euroopa finantsperspektiivi ja aga noh, muidugi sellega tegeleb komisjon suuremalt maalt lahkub rohkem. Aga jah, Hollandi rahandusministeeriumis, no mina ei ole rahandusinimene ja ma ei ole nende süsteemide asjadega eriti kursis, aga see inimene seletas küll väga-väga kujundlikult ja väga hästi, mismoodi hakkavad ka uued liikmesriigid tulevases pikema perspektiiviga eelarves raha saama ja ja ausalt öeldes oli Eesti iga skeemi puhul, mis praegu arutlusel on, suur võidumees. See on ikka päris kopsakas summa, mis sealt, mis sealt Euroopa Liidust on Eesti eelarvele kukkumas. Kas seal on tingimus see, et me ei tohi liiga liiga kiiresti liiga rikkaks saada, siis me kukume ühest skeemist kohe välja ja kehvemasse? Ja seal oli umbes nii nagu astmelise tulumaksu puhul jah, ei tohiks barjääri ületada. Prose Sloveenia kohal see oht on. Kahjuks jah, meie, Arusaamad esimesest esimestest kuudest Euroopa liidus on neid arusaamu on vajutanud nii-öelda see, kõik see, see, mis tuleb nagu, nagu Venemaa poolt ja see, mis tegelikult Euroopa liidus toimub ja, ja kõik need protsessid kus me oleme nüüd osalised, need jäävad paraku varju ja seda näitab ka see see küsitlus, mis äsja oli, kuigi mitte väga äsja avaldatud tulemused avaldati alles nüüd. Et Euroopa liidu populaarsus, kui me räägime kõige üldisemate tulemustest, on, on selgel nagu languse teel. Aga no seal seal seal olidki Mind hämmastas seda, kui ma seda europarameetrit lugesin. Muuseas, see oli esimest korda eesti keeles pärast esimest maid lõpuks internetis üleval ka eesti keeles, kes tahab, võivad kõik lugeda. Siiamaani olnud eurobaromeeter oli vana trikki tegelemiseks. Jah, see positiivne hinnang Euroopa liidule oli langenud, see küsitlus oli vist kui mu mälu mind ei peta, aprillis oli viimased, eks märtsi lõpp, aprilli algus ja aga samal ajal teiste teiste küsimuste järgi, kus olid sa küsimused, kus olite, et mida te arvutate, miljon, teie seis aasta või viie pärast, eks sa sealt olid eestlased, eestlased olid optimistlikumad kui teised, niiet kuigi otseselt ei taheta, Euroopa liit on nii väga väga kiita, võib-olla on seal mingisugune trend popp olla, olla euroskeptik, ma ei oska öelda, siis teistpidi jälle kusagilt alateadvusest loodetakse, et sellest siiski mingist kasuta tõusvat eelkõige oma majanduslikele asjaoludele. Ma olen mõnikord tabanud end mõttelt, et kui kõik see foon, mis meid on tabanud ikka seesama propagandasõda ja suhted Venemaaga ja kogu see temaatika, kui see oleks tabanud neid noh, see ei oleks olnud, ütleme, ajaliselt võimalik, sest et siis olid nagu teised asjad ees, aga oleks tabanud neid eelmise aasta septembris, kui kui Eestis oli euroreferendum siis millised need tulemused oleksid? Väga raske on hiromant mängida, aga, aga ma arvan, et mitte nii libedalt ei oleks, ei ahel meil meil tulnud paraku. Jah, siin on vahepeal vilksatas üks uitmõte, mida ma nüüd ei olnud, ei ole täpselt sõnastatud, aga kui me siin ka suure osa maa saatest rääkisime Venemaast ja nüüd alles jõudsime lõpuks Euroopa liidul, et kas see ongi see õige asi, et võib-olla me peaksimegi hakkama hakkama ka mitte ainult siin, vaid ka meie ajakirjanduses üha rohkem ja rohkem rääkima pöörama kirjutama sellest, mis tegelikult Euroopa liidus toimub? Vaidlused selle üle On jõudnud meie lehtede, esiküsin esikülgedele, aga, aga see? Põgenesin aastasest teadlikult vältisin, et ma nagu ma kasutan oma vana väljend, lemmikväljend käsi haarab kabuuri järele, kui ma kuulen sõna suhkruid. Need, need on need asjad, mis mõjutavad meie elu tunduvalt rohkem kui need igat sorti Venemaa välisministeeriumi poolt. Oled sa selles nii kindel, absoluutselt kindel, mina vaatan siin täiesti hetkeseisu kohta, minu meelest oleks aeg üle saada sellest sellest Venemaasuunalisest arglikust piidlemisest nagu midagi Kraksetatakse, siis on kohe suur lament lahti, tuleks tõesti tegeleda, tegeleda asjadega, mis mõjutavad inimeste oma, Eesti inimeste elu siin lähema paari-kolme aasta jooksul ja, ja need on just ootaks ajakirjanduses tõesti läbikirjutamist Euroopa leidub majandusperspektiivide kohta eelarve ja sealt Eestile kukkuvate summade kohta ja mis on väga huvitav teema, mis on Euroopas teema number üks, tegelikult Euroopa Liidu tulevikuperspektiive arutades on Türgi Türgi Euroopa liitu võtmine või mittevõtmine eila ühtegi kohtumist mööda mitte ühtegi sõnavõtte, sealhulgas ka majanduse alal, kus ei võeta üles türgi teemad, ma millegipärast ei tea isegi, mis on Eesti välispoliitika ametlik seisukoht. Pikk ametlik seisukoht on see, et kui Türgi vastab teatud kriteeriumid Nojah, no hea küll ja küll, aga see on ju nii palju hargliite, mida. Mis on Eesti välispoliitika mitmesugune, siis me saaksime nagu sisulise Siin on nii huvitavaid nüansse, mida kõike arutada ja mis takka traavi tulevad juba ka meile, kui türgi võetakse. Nojah, aga paraku vot see ongi see, et, et kuna on aastate vältel toimunut meie ja Venemaa suhetes see, mis on toimunud, mida me kõik väga hästi teame ja kuna me liiga palju kordi oleme järjekordselt ise ennast nagu petnud, mis, mida ma enne rääkisin, et, et kui me saame sinna ja tänna, et siis kõik see kõik see vaarika lõpeb, siis vot see see meie peade kohal rippuv hirme aastate ja aastakümnete tagant ja aastasadade tagant on, on, on ikkagi see, et mis, mis ei lase meil nagu võib-olla. No ma ei ütleks, et adekvaatselt hinnata tegelikku olukorda vaid igal juhul, kui midagi taolist tuleb, siis me seda kajastame ja selle kajastamisega süstime järjekordset hirmu. Hirm sünnitab, hirm. Siin ma tahtsin sinuga sind kohe kolmel käel toetada, ütles aga vôiks aastakümnendi aastased, et võib-olla on tõesti on. Üks põhjus on selles, et veel siiski suur osa elanikkonnast on sellest ajast pärit, pealinn oli Moskvas ja ei ole lihtsalt jõudnud kuskilt alateadvusest ümber orienteeruda, sellelt enam ei ole. Nojah, aga võiks ka teistpidi küsida, et kes siis veel seda lokku ja häiretele üheks kui mitte meie, kes me teame väga hästi, mis on Venemaa poolt oodata, sest ükski teine riik seda meie eest ei tee. Ja kui me ei ole ettevaatlikud, siis meil võib minna halvasti. Küsimus on lihtsalt doosides doseerimisest, mis, mis määrab. Nii ja need saate lõpusõnad, ütles praegu Peeter Kaldre Siberis sündinud represseeritud. Ja, ja veel oli vikerraadio tänase saates laua taga Heikki Talving, BNS iste Aarne Rannamäe ja järgmine kord. Järgmisel laupäeval juba uus koosseis Mart Ummelas juhtimisel ilusat nädalavahetust.