Suvekülaline. Kusagil Kuta häälitsele nokka kuku meile kuulutusi, häälitsee ilmutusi, pered-le, laulu, aga tetrakuu Luutu. Kui sa ei kuku teisega ja lasen ta täitsa tardseid Vanast ajast. Tere kaunist südasuvepäeva kõigile, nii nagu Peeter kop Villemi poolt lauldud eesti rahva laulus juba vihjati, käod südasuvel ei kuku, nii et inimestel tuleb ise laulda ja juttu rääkida. Ja seda huvitavam on, kui külalised on kaugelt tulnud. Haapsalus sündinud ja praegu Torontos elav Anu, Jõe ning Tallinnas sündinud ja praegu bostonis elav geto Soosaar on oma järjekordsel eesti külaskäigul. Nende korraldada oli see, et väliseestlased bostonist ja Torontost saaksid sõita Estole ja laulupeole ning nende organiseerida oli ka igasuvises väliseestlaste kokkutuleku ehk kotkajärve metsaülikooli eestipoolne osa. Ja meie saates aga tuleb täna juttu eestlusest ja eestluse hoidmisest välismaal aga ka kooliõpetajatööst Kanadas ning maailmaruumi uurimisest. Me alustame sellest, et geto Soosaar oli nelja-aastane ja Anu Jõevanuseks oli vaid üks aasta, kui nende perekonnad otsustasid Eestist lahkuda. Mul tõesti ei ole mälestusi, aga jutud vanemate jutud, kuidas minu ja mu õevati valitud, võeti seljast ja vatiga topiti neid laudu, et paati läheks põhja ja siis kuidas, kui me saabusime, kuidas patsis sadamas seal vajus neid jutte. Me kuulsime korduvalt, et see oli, nagu ma arvan, meie vanema generatsiooni teraapiad. Igas peres räägiti korduvalt igaühe põgenemislugu. Meil on sega õnneks taadi sõnades lindistatud, aga nii, et see moment on meil väga sügavalt, see hiline moment kõigil noortel, nii et sa juba tead, et sa oled mujalt tulnud. Et sa oled teistsugune. Vastaja pool oli mu vanus, kui me Haapsalust lahkusime, väikse paadiga surm viis meid Soome randa, seal olime vist paar päeva tormivarjus ja sealt siis edasi Rootsi, kus ma kasvasin, kuni seitsmeaastaseni käisin Sto kolmi Eesti algkoolis, kasvõi siin eesti peres, ennem seda käisime üks kuus laagrit läbi, siis jäime Stockholmi elama ja sealt siis seitsmeaastaselt edasi Kanadasse. Geto, teie olite siis nelja aastane, kui Eestist lahkuma pirita, kas teile kui nelja aastasele poisile ka midagi meelde jäi, sellest teekonnast? Me lahkusime ka Haapsalust 44. aasta augusti ilm ja siis me sõitsime mootorlaevaga, mille nimi oli Juhan Rootsi ja ka tee peal võtsime terve Ruhnu saare peale. Ja ühiskond peale ühe mehe, kes sinna jäi ja siis sealt edasi Stockholmi mina ja mu ema Sämi Valev, rootsi isikupaberid, meie elasime Noarootsis, aga rootslased ei olnud. Aga üks kohalik kirikuõpetaja, üks pastor tööl, kes oli seal üldiselt hea inime. Ta tegi kõikidest eestlastest, kes tema juurde tulid, paluma eestirootslased. Nii et nad said kõik Rootsi põgeneda, aga mu isa ei saanud seda paberid, ainult mina ja mu ema, aga isa saabus sellel laeval väiks Juhani peale, mis lahkus rohukülast sellega, et ta aitas igasuguseid pagaaži paadile sisse tuua ja siis peitis ennast paadi põhjas kuskil ära, kuni paat sõitis välja ja üks asi, mis mulle just äärmiselt meelde jäi, oli see üks vana kalur, kes oma kiikriga vaatas Ruhnu saart nii kaua kui seda ikka veel oli näha. Ja siis udutulija kattis ära, see jäi mulle nii selgesti meelde. Ma olin nelja aastaga, see tundus mulle väga kurb, siis üks teine moment. Muidugi, meil oli Vene merevägi ühel pool ja Saksa merevägi teiselt poolt ja väikse paadiga sealt sõeluda läbi. Siis ühel momendil oli suur kisa ja paat läks kõvasti, keeras peaaegu külje peale. Mis tuli välja oli, et arvati, et oli miin ja et oli peaaegu miinili otsa sõidetud ja rahvas jooksis teiselt poolt paati sellest miinist, mitte et see oleks eriti aitanud. Tuli välja, et see oli üks surnud hüljes, mis oli lihtsalt suureks tursunud. Vaata, mis lapsele meelde jääda, eks. Ja järgmine asi ma ülejäänud asju ei mäleta, kuni ma Rootsis ja peaaegu esimesel päeval vist rootsis, siis saadeti meid kõiki duši ja täidest puhtaks pesemiseks. Ja ma mäletan, et see oli vist viimane kord, kui ma naistega koos saunas käisin. Ma vaatasin, millised meenutused, aga rootsi, teie ema ja isa siiski elama jäänud. Stockholmis me elasime neli aastat ja siis mu isa otsustas Kanadasse edasi kolida, kuna Rootsi riik hakkas sel ajal välja andma inimesi vene võimutingimuste tõttu ja ta ei tahtnud vahele jääda, kuna oli juba perekonnaliikmeid, kes oli Siberisse viidud, aga kõige me läksime mitte sirgelt Kanadas, vaid üle New Yorgi ja ühte asja, mida ma väga mäletan. Et kui paat sõitis mööda selle Vabaduse monumendi inglise keeles, Statšov Liberty mõisa võttis oma mütsi isalt peast ära ja kummardas. See oli väga liigutav moment. Ja siis me olime New Yorgis neli-viis päeva, aga ma arvan, et mu vanemad ei tahtnud mitte Ameerikasse jääda. Panime kiiresti edasi Kanadasse kindrali jõudsime sinna, oli 24. mai ja olid suured plahvatused ja välku igal pool ja Nad hakkasid ehmatama, et issand, oleme nüüd jälle mingi keerisesse jõudnud. Mis päriselt oli, oli see inglise kuninganna Victoria sünnipäeva mälestused, mis tehti kahurit ja ilutulestik kudega ja sinna Montreali. Meie perekond jäi? No aga, kui palju teie peres räägiti sellest, et te olete eestlane? Kogu aeg inimesed, kes tihti Kanadasse tulid, olid kahte sorti. Sul olid majanduslikud eksiilid ja palju ümber asujad, kellele oli Kanada oli uus võimaluste maa. Meile oli see lihtsalt koht, kus me saime olla niikaua, kuni Eesti saab vabaks. Ja see oli alati süsteem, mis meie kodus oli. Et me oleme poliitilised eksiinid, me oleme ära põgenenud, et oma vabadust hoida, aga meie kavatsus siiski oli, et me alati jääme eestlasteks ja meie kodukeel oli alati eesti keel. Me käisime eesti täienduskoolides. Me käisime eesti kirikus Eestis kaupluses. Ja oli häbiasi, kui noored hakkasid kodus inglise keelt oma vanematega rääkima. Anu, teie isa oli eestluse hoidja nii Rootsis kui siis hiljem ka Kanadas. Kas see pani teile kui noorele tüdrukule erilise vastutuse eestluse hoidmise eest ja minul oli endastmõistetav see eestlus, sest et kodune keel oli selline? Rootsis isa üks ülesannetest oli Rootsi, no eesti noori seal organiseerija skautüksustesse. Kui ma ei eksi, siis oli rootsi k poolt ette kirjutatud tema amet. Nii et ma olen kasvanud eesti keeles eestilaagrites Rootsi Eesti täienduskoolis ja ma olen alati kasvanud selle teadmisega, et mul tore perekond on Eestis. Meie perekond on väga lähedane nii ema poolt kui isa poolt. Olen ma ammu nendega suhend nagu kirjad lahti läksid. Nii et see tunnetus on aha. Ei, ma olen tundnud ennast äärmiselt rikkana, et mul on alati kaks kultuuri olnud ja kuigi me olime äärmiselt vaesed, kume pagulusse, jõudsime Kanadasse, läksime võlgadega. Maja oli tühi, magasime madratsil, kõik mööbel sai isa poolt käsitsi tehtud. Aga südames olin manirikas, sest kõik teised kanadalased Kadetsesid mind, sest mul oli säärane säärane tugev kultuur. Millal teie vanemad Kanadasse läksid? See oli märtsikuus 51, siis oligi nii, et paljud Rootsist läksid. See oli periood, millal Kanada võttis immigrante vastu ja läksid peamiselt nagu geto pere Montreali ja siis paljud ka Torontosse. Ja siis, kui Montreal nagu rohkem prantsuse kultuuri alla, kas minema tulid need sealt ka hiljem, 60.-te lõpul ka Torontosse. Ja nii, et 51. aastal läksime sinna ja oleme seal kogu aeg nii kahes kultuuris elanud, aga kuidas näiteks viiekümnendatel aastatel Kanadas lastele selgitati, et eestlast on tarvis hoida? Meie igapäevane elu oli ikka nii, et tulime maiga Kanada koolis koju ja siis, kui me olime natuke sporti teinud ennem kui ema isa koju jõudsid töölt tuli meil teha vähemalt üks grammatika ikka harjutus üks etteütlus lugeda teotud teatud pala ja siis ema ja isa, kelle päevane töö oli lihtSaika kooli õpetajat mängida sellega, et nad siis kontrollisid meie tööd. Aga teist sai kooliõpetaja, minust sai ka kooliõpetaja iseloomu küsimus, ma arvan, geenid on ka siin mängus. Aga surmkindlalt see, see seob ühte, ühe teise huviga ja see on see mingi huvi oma perekonnast, ühiskonda isal olid tõekspidamine, et iga inimene peab ka oma ühiskonnale andma midagi. Ja kuna väga palju isade Ta poisse olid paguluses, siis kauplus ja eesti poiste kasvatamine oli talle väga südamelähedane. Ja praegugi tulevad mulle mehed juurde, ütlevad, said ja sai. Sa ei saagi mõista seda, mis sinu isa mulle andis kesta, mulle oli see ühiskonnale andmine. Seda ma tegin ka Kanada ühiskonnas. See, et sa sinna tagasi annad, kus sa elad ja ma praegu tunnetan getoga, mõlemad tunnetame praegu, et meil on aeg tagasi anda Eesti noortele Kanadas, jaga mis iganes eesti meelt tahad siin, meil on praegu praegu jõudu ja jaksu anda seda vaimuvara, mis meie vanemad meile andsid. No raadio kuulajatel tekkis nüüd küll kindlasti huvi, et aga mida ta siis Kanadas õpetas? Mina alustasin peale kehalise kasvatuse õpetajana. Aga siis juhtus niisugune pööranud, et sellest tehti naljaainejäätmed, tõsine tervishoid ja kehaline kasvatusmuutus. Meil on võimalus, et sa täiendad ennast suve D ja läksin inglise keele peale üle ja kui ma tüdinesin sellest ja õieti jälle uus pöörang oli hariduses ja ma arvan, et Eesti praegu elab seda läbi, kus noored hakkavad natukene rohkem võimu saama kui vanemad ja kasvavad üle käe. Ja siis oli koolides vaja Niukest suundajat või psühholoogi kes siis, kui esmaspäeva hommikul tööle jõudsin ja siis 20 ema helistavad mulle, ütles mu tütar öösel koju tulnud ja mu poiss on juua täis ja teine on narkomaan toas nurgad, aita kooli õpetaja. Nii et minul oli põnev elukutse, kus ma andsin ka tunde noortele. Suunasin perekondi ja kuulasin laste muresid. Loodetavasti suundasin neid õigele teele, loodaks ka sellist mõju Eestile anda, kui sellist vajadust on ja toimetasite oma elu ja, ja ikka taas tegutsesid peestlusega ja sellest ei ole kunagi lahti ja ma olin omal ajal ka võimlejatega tegev ja olin Kanada riigi rahvusvaheline kohtunik iluvõimleja meeskonnaga. Nii et siis tegin Cale'i kale vest Jen võimlejatega kõvasti kaasa. Siis lõin kaasa metsaülikooliga, viimane aasta on mu projekt olnud laulmine. Pensionärina hakkasin laulma ja siis tuli tulla siia laulma, selle saavutasin. Ja siis meil geto, kali ühines siht tuua metsaülikool, see on ka nüüd saavutatud. Nii et järgmine aasta me hakkame vaatama, kuidas neil laulukoore siin meie mandrile tuua, meil on üks bostoni koor täis, ameeriklased käisid laulupeol laulmas ja siin ka Tallinnas üks koor, kes otsib meie Toronto kooriga sõprust. Nii et nüüd need paiksed, sepitseme, kolmikkoorekontserdid. Oot-oot, mis see tähendab siis seda, et esinesid laulupeol ja 60 aastat? Nad on harjunud seda momenti ja mitte ainult üksi, vaid minu õetütar Riina, kindlam, kes on siia Eestisse asunud elama. Nii, olime kahekesi koos. Rõõmus nutsime, mõtlesime oma memme-taadi peale, kes poleks uskunud oma silmi. Ja me olime kahekesi laval ja laulsime, tema laulis, talvel harjutas infilia paatria laulukooriga. Mina harjutasin Torontos esmaspäeviti pikuga neljapäeviti Estoniaga ja kui ma olin bostonis jätto külas, siis harjutasin veel selle ameerika kooriga, mille nimi on saanud 66 ameeriklast, laulsid siin eesti keeles. Meie saatekülalisteks on täna Anu Jõe ja geto Soosaar ja kui saate esimeses pooles kuulasime nende mõtteid seoses Eestiga ja eestlusega, siis nüüd kuulame Eesti päritolu ameerika teadlase ja praegu bostonis elava geto Soosaare lugu. Geto Soosaar ise ütleb oma töökohta, et ta ehitas ehitisi maailmaruumis. Saate algul me jõudsime oma jutuga juba sinnamaani, et geto Soosaare vanemad otsustasid siirduda Rootsist Montreali ja korraga leidis 10 aastane poiss Montrealis ennast kahe kultuuri vahel elavat ja olevat. Mis tegi alguses asja veel huvitavamaks oli, et. Me elasime Montrealis ja seal ei olnud mitte ainult üks võõras kultuur, vaid kaks inglise ja prantsuse ja me pidime päris kiiresti mõlemaga kohanema. Esimestel aastatel. Esimene kooliaasta mul oli neljas klass Kanadas, meil oli inglise ja prantsuse keele õppimist ja ja õnneks kui kord juba ühte teist keelt räägid nagu eesti keelt, siis uute keelte juurde õppimine ei ole enam nii raske. Ma leidsin, et ma esimesel aastal olin täielikult kursis inglise keele ja prantsuse keelega, Montrealis samuti ma olin Rootsi alkoholiga, ma olin kõvasti matemaatika niisuguse vaades Ameerika ja Kanada koolides sees, nii koolitus Kanadas ei olnud mitte Mil raske. Me olime ette valmistatud. See oli väga huvitav jaa. Seal siis lõpuks läksin edasi ülikooli, õppisin inseneriks kõige ennem. Malin Mcil ülikoolis Montrealis on Kanada kõige vanem ülikool. Ja seal ma õppisin ehitusmehaanikat ja siis ma läksin edasi õppima Ameerikasse. Ameerikas ma õppisin teoreetilist mehaanikat, nõndanimetatud Emmaid hiis, mis tähendab Massachusetts Institute of Technology ja seal ma saavutasin oma doktorikraadi. 1900 69. aastal ma olin natuke aega ülikooli õppejõud, sama samasemaid hiis. Ja siis ma hakkasin kujundama ehitisi nagu teoreetilised mehhaanikud ikkagi teada, ainult minu ehitised olid maailmaruumis. Ma tegin kosmose laevasi ja kosmosejaama siin ja seda ma tegin suurema osa oma elust väga huvitavaid asju, kaasa arvatud niuksed, nagu astronoomilised observatooriumis praegu käivad, nõndanimetatud Habu oli üks, milles ma osalesin ja ja samuti ka kliima, satelliidid ja, ja kommunikatsioonisatelliidid ja mul oli väga huvitav elukutse sel ajal. Ja lõpuks me otsustasime, et kasutame ka seda ära mingit, seda teadmist kahes teises alas ja me alustasime ühe väikse ettevõte, mis tegi biotehnoloogiat, aga kasutades ära neid tehnilisi trikke ja arvutiprogramme ja algoritmi, mida me olime maailmaruumi probleemides arendanud. Ja nüüd selle sellest ettevõttest, ma läksin erru neid kaks aastat tagasi ja tuli hiigla hea idee, et lasteaiaaegselt eestlasele pühendada. Mina ei oleks võinud Eestit külastada enne 1990 esimest aastat, sellepärast et Ameerika riik ei oleks mind lubanud tulla, kuna ma töötasin teatud määral riigi projektide peal maailmaruumi probleemide alal. Peale seda nüüd enam eriti raskuste või üldsegi raskus pole olnud, sest et Beat sovjeti olukord on nüüd läinud ja teatud määral me ei pea enam nihukest asja kartma. Aga mis või kes suunas teid just teaduse ja maailmaruumist teadasaamise tahtmise poole? Mul oli kaks pinget peal, kui ma olin täitsa noor. Üks oli mu ema poolt ja teine oli mu isa poolt. Mu. Mu ema oli õppinud ooperilauljaks Tallinnas ja mu isa oli õppinud inseneriks. Nii et minu hinge üle tuli siis suur võitlemine ja siis sellega öeldud oli mu ema pani mind ilusti klaveritunde, ma tea, õppisin üks seitse-kaheksa aastat. Mu isa alati vaatas, et mul Malin, matemaatika ja füüsika peal hea õpilane. Ja õnneks olin seda ka, nii et ma teda eriti selles mõttes ei pidanud kartma. Niiet tuligi üks moment, kus oli väga raske otsustada, aga siis mu isa tegi selle otsuse mulle lihtsaks, ütles poiss. Las ma tutvustan sulle mõned vanad sõbrad, keda ma mäletan, olid ka konservatooriumis, kui mina õppisin tehnikaülikoolis. Ja mu isa viis mind kõrtsidesse ta hidden mitte midagi rohkem, vaid lihtsalt tutvustas mind klaverimängijatel, sablerinutas kõrtsides ja ja, ja siis läksime koju ja järgmine päev ma hakkasin aru saama, et võib-olla, et siiski elukutselise muusikuelu ei ole mitte nii kerge. Ja selle tõttu ma otsustasin siis tehnikat õppida. Mul õnneks oli selle jaoks andiga muide üks üks asi, mis jutus ütleme nendega, kes põgenesid välismaale inseneride elus, välispool Eestit nii Rootsis kui Kanadas ja USA-s oli võrdlemisi kerge. Nad leidsid kiiresti töökohti, sellepärast et Ameerikas ja, ja Kanadas ei olnud küllaltki inseneri sel ajal nii et neil oli kohe leida ja neil õnnestus ühiskonnas väga kiiresti ennast üles töödata. Mis on need teemad, mis teid kui tippteadlast praegu kõige enam huvitavad? Mis kõige huvitavamad alad, mida ma leian, et maailmaruumis nüüd on need uued teleskoobid, mis hakkavad vaatama, ütleme, mitte ainult selles silma nägemiskiirus kiirendusega, vaid ka infrapunase kiirendusega ja sellega nad vaatavad universumi lõpp puuvilla kergemalt kui tavalise teleskoobiga ja neid meist viimane, mille peama töötasin, oli kuue meetri läbimõõduga teleskoop. Mida pannakse lagranž punktides, mis on selle maakera päikse ja ja kuu balanss, punkt, see on viis korda Kuu orbiiti maa kellas kaugel. Ja see on üks täielik uus uudisprojekt, millega nad loodavad väga sügavalt seda infrapunase Shifti mäed, tähtede pead ja sellega väga kaugele minevikku vaadata, vanu vanu vanu tähevalgust vaadata. Ja see tähendab 12 kuni 15 miljardit aastat vana valgus, mis tuleb väga kaugelt kaugelt minevikust. Nonii müstiliseks läheb meie saade. Aga kui te lubate, ma küsin teie käest, Kaali meteoriidikraatri kohta. Mida teie arvate sellest legendist, mis räägib, et Kaali meteoriidikraater on tekkinud ligi 5000 aastat tagasi? See tundub mulle küllaltki tavaline sorti kraater, ütleme ma olen tavaliselt, nad on suuremad, kaalun küllaltki päike. Ta on väga ühtlane. Ma ütleks, et ta on küllaltki suur, suure, väga täpse läbimõõduga, see on seminud väga imponeeris. Nüüd, millal see võiks juhtuda? Ma ei tea, kas on, seda on teada. Kas see on inimeste mäludest IKKA VEEL ütleme, legend, legendi järele, siukseid, mälestusi võib ju 5000 aastaid ju ühiskonnas pidada ja mis tema põhjas on, kas seda iialgi välja kasvatatud, et leida, mis elemendid seal on, milles need võisid tulla. Kuid kui on ühte sorti elemendid, see võib öelda, kas on meie enda päikesesüsteemist pärinevad või kuskil veel väljaspoolt see nõndanimetatud dinosauruste tapja meteoriit, mis arvatavasti on seal Yucatanis maandunud, mille läbimõõt on kümnetes kui mitte sadades kilomeetrites. See jättis väga peeniks õrna liidiumi nivoo või ütleme, kihi üle terve maa maailma ja sellega on teada, et, et, et see oli teatud sorti meteoriit selle tõttu nüüd kui suur see Kaali meteoriit võis olla, kus ta võis tulla, peab, muidugi, geoloogid peavad puurima ja vaatama, mis, mis seal leida. Teadlasena, ma olen sunnitud ütlema, et ma tahaks täpsemalt teada. Aga kas inimene oma teadussaavutustega nüüd 21. sajandi alguses on lõpuks selgeks saanud ja välja uurinud, mida maailmaruum tegelikult tähendab? Mida me teame, on väga väike osa sellest, mis ma arvan, seal on. Me alles tunneme võrdlemisi vähe meie enda maakera geofüüsikat nagu näituseks, kas väga huvitav fenomen on hiljuti nähtud, ütleme selle kosmosejaamast ja see on ülespoolne välk, välk, mis suleb pilvedesse, aga läheb kosmose poole sügavamas kosmose poole ja see on küllaltki haruldane. Aga seda on nähtud päris palju. Küllaltki, et, et need on järsku väga huvitatud. Et millest see tuleb ja mikspärast. Kindlasti see rikub muidugi kommunikatsiooni asju ja kõik. Ja siis on terve küsimus, kas olid teised planeedid ka võimelised mingit elu kandma? Muidugi me marsis praegu uurime seda eeldused on, et võib-olla küll, aga võib-olla see oli ikka väga lihtne elu Wolf nagu bakteerium või isegi mingi lihtsam veel kui bakteerium sel ajal. Aga niisuguseid asju me peame välja uurima, kas meil inimesi iialgi elas Marsi peal või mitte. Võib-olla elavad tulevikus, aga ma ei, ma nagu kahtlen, et ennem on niisuguseid olnud. Ja Veenuse peal iialgi veel mitte, vennas on liiga kuum. Seal, sinna ei saa keegi, keegi meie sorti elu ja stiib eksisteeris ei tähenda, et seal ei ole mingit Luija stiipi, aga aga see on juba juba spekuleerimine. Meie jutu taustaks kõlab muusika, mille pealkirjaks on kuu laps ja mille on kirjutanud helilooja Riho Sibul ja selle ilusa muusika juurest on väga hea edasi minna sellise teemaga, et geto, milliseks jäid teie suhte nii-öelda teie teise armastuse muusikaga. Ma mängin vähem, aga ma praegu olen muusika kontserdite korraldaja bostonis meil on 45 aastat juba nõndanimetatud Balti kontsertid, kus iga iga balti riigist on kutsutud üks või rohkem kunstnikke ja neid peetakse väga kõrgklassilises bostoni kontsertsaalis ja sinna tulevad mitte ainult baltlased ise kohale, vaid ka ameeriklasi ja muidugi muusika arvustajaid ja, ja see on meil väga õnnestunud viimastel paaril aastatel meil oli Martin Kuuskmann ja Marika Järvi mingisid Martiniga, vot see oli väga tore kuusk, siis. Eelmine aasta oli Hanna-Liina võsa ja laulis meil nii armsasti, et et täitsa täitsa võlus meie terved tervelt kuulajaskond. Ja siis kaks aastat tagasi oli Lembi Veskimets, kes on Clevelandi orkestri vioolamängija Clevelandi orkestri on võib-olla maailma esimese viie orkestri hulgas ja et sinna üks noor eesti neiu Torontost saaks üldsegi kandideerida, on imeasi, aga tema on seal sees ja mängib väga uhked selle üle. Ma loodan, üks põhjus, miks ma sinna nüüd Tallinnas väga palju ringi jalutan, muusikapoodidest ja, ja kontsertidest läbi, on lihtsalt, et kontakte luua eesti muusikutega, kellega me saaks läbirääkimisi pidada, et aidata neil mingi Ameerika ja Kanada kontsert tuuri läbi teha. Ma ei taha neid ainult bostonisse kutsuda, sest see oleks küllaltki kallis ettevõtte ainult ühe kontserdi pärast vaided teha, pikem turniir, mis läheb läbi Toronto, New York, Chicago, Vancouver, Los Angeles ja nõnda edasi, sellega me saame juba päris viisaka turniiri teha, mis läheb suurtest linnadest läbi ja suurte Eesti keskkohtadest läbi, kus eestlasi on hästi väga palju ja ja seal majandatav. Anu Jõe ja geto Soosaarega juttu rääkides jõuab jutt lõpuks ikka välja eestlusele ja eestimaani. Olgu siis jututeemaks maailmaruum või psühholoogi amet. Aga Anu, teie olete getoga tegelikult lapsepõlves ja nagu elus ikka juhtub, viis teid bee taas kokku ja siis juba Kanadas kotkajärvel toimuval väliseestlaste kokkutulekul metsaülikoolis ma lisaks juurde, et, et meil on tõesti üks huvitav elu ja, ja meil on nagu antud teine võimalus meil on kuigi lapsepõlvesõbrad, mees, kohtusime uuesti neli aastat tagasi ja geto muusikahuvi jaga Eesti huvi, minu natike, tugevam, vast Eesti huvi, aga meie huvid seovad ilusti kokku ja tema üks idee annab mulje sädeme ja siis mina lisan oma ideega, tema sädeme jäid Balti Kontsert. Me loodame siduda selle laulukooride ideedega ja see ka, et me maadleme, kus elada, tema on bostonis ja mina, mina meelitan teda Toronto poole, võib-olla see on ka nii loodud, et natukene aega oleme, elame eraldi, külastame tihti, aga selle tõttu saame Vaska eestlust nagu vedada kahele maale. Nii et praegu see kõik läheb nii väga ilusasti. Meil on tõesti tore aeg ja me tõesti toetan ühte teist. Ühes ilusas perioodis ilusate asjadega. No teie jutust lipsas läbi see, et te olete lapsepõlvesõbrad, Meie emad olid sõbrannad ja telefonikõned lendasid ikka Montreali ja Toronto vahel. Nii ma kuulsin alati getost ja geto oli ka minu isa üksikskaut Torontos isa tegi aktiivset Skaotlus tabada, tundis muret nendest poistest, kes olid eemal ja nemad kirjutasid talle ja tema kirjutas vastu suveki, tulid laagrisse ja mina Mu ellu käisime need poistekirjad läbi, nii et ta on alati olnud nii nagu perekonnasõber Jaal endast teadlikkondiad, mina jälgisin, kui tema läks oma teed õppima, ameeriklased ema oli teadlik minust ja siis kui juhtused, geto jäile, säkkest ja mina olin ka omaette siis ühel heal päeval neli aastat tagasi ilmus ta kotkajärvele ja mis sina, Sindi minul oli nagu normaalsem seal olla, sest meil on kodus ja siis tema vastas ka, et mis sina siin teed ja siis otsustasime, et saatus oli meid kokku viinud. Ja nüüd olen mina sellest niivõrd palju ka rikkust saanud, et jätta kaks toredat last on mulle äärmiselt armsad ja mina neile ka armas. Meil on üks tore pere ja Eesti, neil käib edasi, kuigi nende ema oli ka väga eestimeelne ja lastel on eesti keel suus. Ma saan seda nüüd toetada ja meil on nagu, ma ei tea, uus õnn kohe, aga kui palju on neid noori eestlasi, kes eesti keele ja eestimaa vastu huvi tunnevad? Nii teie sõprade seas kui kogu Kanadas, mul on kuus ristilast, üks ristitütar ka veel kaugelt sugulane, kes ei oska eesti keelt enam, aga tahab olla eestlane. Ja nemad tulevad ja käisid ka siin Riia ja olid siin laulupeol, mingil moel laulis kaasa ka. Nad tahavad olla eestlased, sest et nad hakkavad ka taipama, et selles on rikkus. Nii et kotkajärvel meie ei saa mitte pidada sellise tasemelisi loenguid, nagu me siin tegime Heimtalis. Aga meil on vaja midagi ikka edasi teha, et siis, kui täienduskool lõpeb, on meil eesti noortel võimalik tulla kotkajärve maa-ala. Kas võib vigase keelega pidutseda, kuulata lihtsamad lahingud, aga see vajadus ei ole mitte ainult mulje eestlus, vaipa, gaasi anda nendele inimestele, kes leiavad, et neilt on, nendel on minult midagi saada. Ja loomulikult kotkajärvel, sest seal on kanengus loodus, seal tehakse skautluse ja kui me vaatame skautluse ajalugu, ta kerkis ühel perioodil ajaloos, kus lastel olid käes täna, kus tänavalapsi oli palju ja tänapäeva noortel kahjuks televisioon ja kompuuter suunab nad liiga ükskülgseks. Lihased atrošeerivad, ajud mädanevad, need tuua neid loodusesse, kus nad näevad oma võimeid kus nad näevad, et kompuutrit ei ole seal, aga lauluhäälega saab ka midagi huvitavat teha. Parmupilli saab ka mingil moel mängida ja neil on isa väikses muuseumi saab väga palju seal seina peal võtaja, mängi, Nad tulevad meie väiksesse kodumuuseumisse ja miljon küsimust tekib Nende noorte vähe ja siis ma saan sealt edasi anda. Nii et kui mina ei teeks seda, kui inimkonnas ei ole neid, kes annavad seda, mida nad omal ajal õppisid siis me kaotame suured rikkused. Minu Eestimaa püsib menüüst aktsed Maelases kuulajal. Minu Eestimaa, minus jage ta muuga siin. Kuuskede kaugi ja urvaokste. Latva rohi ja lihtsalt ma v? E. Parti iga. Päev käsekkustuvas, kumma? Kui tume? Minu Eestimaa püsib ta põldudel ristmikul minu ees nimaabisi, minust. Kumisi üks kive vaja, neid ma. Ma. Anu Jõe ja geto Soosaar sõidavad mõne päeva pärast tagasi Torontosse et oma kuu aega Eestis kogutud vaimseid rikkusi teistega jagada. Aga ma tean, et nad tulevad varsti siia Eestisse tagasi sest ka Eesti vajab nende kogemusi. Ka Eesti vajab nende optimismi. Tänase päevade saate panikko, kui helioperaator Kätlin Maasik külalised valis ja saate. Toimetas Piret ristpäevade saaled toetatakse ravikindlustuse eelarvest. Aitäh kõigile kuulamast ja kuulmiseni.