Tere taas kuulama raha teenet laupäevast vestlustundi ja täna on meil stuudios Vallo Toomet Eesti päevalehest, tere. Tere. Ja Margus Mets Pärnu postimehest. Nii et kaks suuremat A Le kontserni on esindatud ja Ardo meelest siis siitpoolt juttu juhtimas. Tal ei olnud just eriti rikas mingite suurte vapustavad sündmuste poolest ega ei olnud ka mingit sellist üldrahvalikku pidu, mis oleks meid kõiki haaranud. Nad ei tule nagu ette. Esmaspäeval. Oli see esmaspäev oli see teisipäev ja ma ei mäletagi täpselt, millal kogunes meie riigikogu taaskord arutama üüri piirmäärade kaotamist ja jättis jõusse oma varasema otsuse, selle peale olid taas meeleavaldused, kuid nüüd on siis presidendi käes viimane sõna otsustada, mis edasi saab. Vaatame, kas meil saate jooksul aega jääb sellest rääkida, aga aga ühest asjast tahaks küll kõigepealt alustada. Tänasest. Möödub 60 aastat sinimägede kaitselahingut algusest ja tegelikult juba see mõiste kaitselahingud on lihtsalt selline, mis nii mõndagi inimest seal ida pool ja Euroopaski võiks nagu ärritada, et kas teie meelest on õige kõnelda Sinimäe kaitselahingutest, mis ta arvab? Enne saadet ütlesin seda, et on kaks küsimust, milles otse-eetris väga keeruline sõnavõtt, on juudiküsimuse sinimägede küsimus, et see läheb alati väga delikaatsete väga täpset termineid valima, et mitte ühtegi teist osapoolt teravalt ei solvaks. Aga oleneb kummalt poolt tõesti vaadata ja sellesse konflikt iseenesest on, et kes näeb sinimägedes see kaitselahinguid, kes need vastupidi niimoodi vabastajatele vastu hakkamist selles ajalooline konflikt on? Minu enda vanaisa on olnud sinimägede nii-öelda kaitselahingute poole peal kaevikus ja ega ta oma eluajal väga jutukas sel teemal ei olnud. Ta pigem rääkis rohkem sellest. Ta ei tahtnud rääkida sellest, mis seal kaevikus oli, ta ei tahtnud rääkida isegi sellest, kas ta mitu pauku ja kelle pihta ta lasi, rääkis rohkem pärast seda, kuidas ta sinimägedelt uuesti oma koju kodutallu Saaremaale jõudis ja ja kuidas seal nii-öelda venelased olid tema, tema magamistoas ja köögis võimust võtnud, ei tahetud teda teda teda sisse sisse lasta. Delikaatne küsimus, aga ma arvan, et ajaloos on väga palju selliseid asju, millest rääkida on. On ühele või teisele poolele valus ja, aga mina? Ma arvan, et me peaksime neist üle olema. Sa oled samal seisukohal peaaegu nagu peaminister Juhan Parts. Et mitte teha poliitilisi avaldusi. Aga nüüd on valmis olema, et teine pool teeb alati ja, ega sest sinimägedest ei, ei saa üle ega ümber, ma arvan ka 50 viie-kümne aasta pärast. Kuidas sulle tundub, kas see on sinu jaoks üldse probleem? No kuna mul endal isiklikku suhet sellesse nagu nagu ei ole, et, et ka minu vanaisa ei võidelnud sealkandis ja siis ma ma ei oska nagu mul ei ole nagu isiklikku otsest suhet sellesse asja. Ma saan aru, et et et tol hetkel inimesed piirajas kuidagi positsioneerima, mehed eriti, aga see positsioneerimine kuidagi ilmselt oli vägivaldne tihti, ehk teisisõnu sa juuste tahtel sattusid siis kas ühele või teisele poole. Ja nüüd mina saan nii olles tolerantne inimene, ma saan aru ka sellest, et et nüüd tahan siin 40 50 aasta pärast või aasta ühte asja nagu hukka mõista kellegi poolt või see on tegelikult väga keeruline ja alati tuleb mõelda nagu inimese enda saatuse seisukohad tähendab, püüda seda mõista. Ega, ega ta ei olnud nagu minu arust olid ühel või teisel pool, kuidas mina ei saa neid nagu hukka mõista ühel või teisel päeval ma saan hukkamõist ja neid inimesi, kes on sõjakurjategijad, näiteks sellest, ma saan aru, see on selge. Ta tegi, mingi on teinud mingeid asju, mis ei, mis ei ole nagu aktsepteeritavad. Kuid kui ta on võetud vene poole peal, eks ole küüditatud Siberis käinud, siis laskurkorpusesse saanud noh, ja siis ta tuli tagasi, ta toodi tegelikult tagasi, eks ole, mõned tulite liiki luuker üle tagasi, eks ole, sakslaste poole peal nii-öelda sakslaste poole peale. Teised läksid siis nagu jälle kaitsma meelaste vastu. Selles kontekstis on Eesti on kohutavalt strateegilises halvas punktis. Et sõjad on käinud alates põhjasõjast või mis iganes ristirüütlitest saati on nad käinud üle selle maa üht ja teistpidi ja kuidagi on alati visatud positsioneerima ennast, see on hästi keeruline. Sa ütlesid ühe väga olulise asja minu meelest, et tõesti selle teise maailmasõja ajal määras paljuski juhus selle, millisel poole eesti mees sattus kas siis nii-öelda venelaste või sakslaste poole peale. Ja ma mäletan seda, et kui mu vanaisa ja isa sellest sinimägede sellest asjast rääkisid, siis kumas selline mõte, et ega nendel noortel eesti meestel, kes sinna kaarikusse püssid venelaste poole pandi ega nende teadlikkus väga suur ei olnud, vastupidi mehed julgesid ka ise rääkida, ütles, et noh, et olukord on selles mõttes lootusetu, nad nägid, et neid pandi kaevikusse, püssid venima poole ja needsamad sakslased, kes panijad olid, ise vaikselt hiilisid minema ja mõte ei olnud ju selles, et vene vägesid takistada Eestisse tulemast, vaid oli see, et võita ainult sakslaste taganemiseks aega Tallinnast ja saaremat, muud muud eesmärki tegelikult sellel ei olnud ja keegi uskunud, et seda, et nüüd need eesti mehed suudavad, nüüd on need Vene väed peatuda küsimusel ainult ju ajas. Ja selge on see, kui sakslane logistika ära tõmbas. Siis oli ju arusaadav, et ega Eestil ei olnudki oma logistikabaasi, kus üldse varustada, sest see oli selge. Ja teine pole natukene mõtleks sellele, et mina nende asemel oleks küll väga kuri nende Eesti meistri peale, kes tegelikult jäätisena kargutesse surema lauset olla. Nojah, suur osa neid Eesti mehi, kes olid Saksa pooleli ikkagi lõõtsasid tõepoolest sellele et äkki toimub ime ja kui Eesti sõjamees ise sinimustvalge heiskab Pika Hermanni torni, siis lääne poolt tuleb mingi toetus ja ja Eesti suudab oma iseseisvuse taastada. See oli idealism, aga ega see kunagi inimestele idealism ette heita. Täpselt mõtlesin seda, et teadlikkus on väga suurt, ma usun, et kindlasti nende meeste hulgas väga palju, see, kes siiralt uskusid sellesse, et see on nagu viimane võimalus Eesti vabariik päästa. Aga tegelikult, miks ma sellest üldse räägin, on viimastel nädalatel on ju üha rohkem Venemaa poolt tulnud Eesti suhtes selliseid rünnakuid ja kui ma küsisin, et kas see on teie jaoks need kaitselahingud või kuidas nimetada siis tegelikult mida rohkem Venemaa avaldab survet praegu Eestile ja Lätile selles niinimetatud inimõigused küsimuses seda rohkem ju need eestlased ja lätlased ju peavad meid kaitselahinguteks seda rohkem nad näevad Venemaas ka tänasel päeval ohtu enda tulevikul. Et tegelikult on ju Venemaa see, kes genereerib siin enda vastasust ja tirib sellist noh, ütleme saksa natsistlikusse Saksamaasse või tema vägedesse positiivset suhtumist. Mida rohkem Venemaa teeb selliseid avaldusi, seda rohkem, eks tavaline eestlane, tore eestlane, kes võib-olla üldse nii sügavalt ei suuda analüüsida, seda olukorda näeb, näeb ikkagi Saksamaad just nimelt Eesti iseseisvuse kaitsjale tollal, mis ei ole ju päris tõsiseks. Minu meelest alates aastast 1988 on need ajaloo sündmused ja ideoloogia noh, niihästi ajaloolaste poolt lahti mõtestada ka ajakirjanike poolt ajalehtede veergudel, et siin on väga raske midagi midagi lisada. Et. Aga mul ei ole seda hirmu, et noh, ütleme see päris noor põlvkond, kes on nüüd Eesti iseseisvuse ajal sündinud, et et tema nagu ei näe üldse siin seda kahte okupatsiooni, et tema jaoks on nagu sa saksa vägi oligi, noh, ütleme Eesti iseseisvuse garanteerida või Saksamaa oli valmis Olen iseseisvast andma, kas sa sellist sellist juhtumit märka? Tähendab, sa ütled, et ei näe kahte okupatsiooni? Ma arvan, kui noor inimene mõtestab lahti üldse meie ajaloo, võib-olla viimased 500 500 aastat veel kaugemale ristirüütlite aega sega lahti mõtestada seda, kuidas ikkagi olid siin nii vene mõisnikud kui mingid saksa mõisnikud ja baltisaksa mõisnikud ja kes veel iganes see on juba sellest ajast väga-väga keeruline. Ma arvan, et noor saab aru, et ajalugu ongi keeruline ja see on ka, see on ka oluline. Ja ma ei teeks üldse üldistus seda, et tänapäeva noored, kes, kes soovib, mõtestab selle raske ajaloo lahti, paraku suurem osa sellest noorsoost vahest ei, nii detailidesse ei laskuks. Ma tahtsin seda asja siin lisada, mulle tulebki selline selline mõte pähe. Et vaata, on üks kulunud nagu väljend, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Mulle tundub noh, praeguses kontekstis, et, et, et seesama seesama põhimõte valitseb endiselt ka lääneriikide ja kogu selles nii-öelda koalitsioonist, kes tegelikult Saksamaad võitsid, et et ja ilmselt on ka inimestele sisendatud ikkagi seda, et Venemaa, olles Venemaaga koalitsioonis või liidus võideldi ikkagi väga halvasti halva asja vastu, mis on ka tõsi. Nüüd see edasi minna öelda, et ka Venemaa oli imperialistlik või Starling minema, oli kuritegelik. Et see on juba nagu ka Läänes veitsa keerulisem, et ja kui me hakkame rääkima kaitselahingutes saksa pool võitlemisest, siis automaatselt ka lääne pool on jube raske seda selgitada, mis kaitseb, mida te seal kaitsesite sakslastega koos keda või et noh, meie olime koalitsioonis venelastega mõju võiksin sakslase vastu. Psühholoogias on ka raske vastu võtta seda, seda nagu seda arusaama Ja ma olen vahel mõelnud seda, et miks me arvame, et meil, eestlastel, on raske nüüd ajaloolise protsessi seletada, venelastel endal võtame näiteks sakslastel saksa noorus olla, seletada, seletada ajaloo need küsimused ära või, või itaallastele isegi soliinid ja kõik, kõik muud hispaanlastel või ega see ei ole tegelikult kergem. Aga see ongi tegelikult kummaline, eks ju, et Venemaal on nii lihtne praegu viidata seoses meie vabadusvõitlejate kogunemisega ja nüüd sinimägede kaitselahingute tähistamisega rassismile. Kaal kas Venemaa julgeb näiteks öelda Soomel, et Soome oli fašistlik riik, kuigi ta oli ju sisuliselt Saksamaa liitlane? Ja võitlus Venemaa vastu ja tegelikult Nõukogude Liit sõlmis Soomega ju rahu? Tähendab, nad olid ju sõjas, eks ju, aga Soome kohta ju ei ei öelda seda, et kui Soome kaitseb oma, räägime näiteks oma jätkusõjast või oma talvesõjast nüüd sarna fašistlik, sellepärast et näed siis Venemaal on nagu kaks erinevat standardit, eestlaste puhul räägitakse Fassismist, aga soomlaste puhul räägitakse millestki muust. Küsimus ei olegi isegi mitte sellest, mis juhtus neljakümnendatel aastatel, vaid kõik sellele järgnevad juhtusid neljakümnete lõpus viiekümnendat ja see on see põhiline põhjus, miks nendesse riikidesse erinevalt suhtutakse. Aga miks siis Euroopa erinevalt suhtub? Euroopa oleksime, ilmselt oleme nii tähtsusetu, aga siia vahele. Ma tahaksin kirjutasiteerida, leidsin selle nädala neljapäeva ajalehes Moscow Times õieti selle võrguväljaandes, sest ma ei tea, kas siin Eestis üldse levib ühe tuntud vene blogi, kes on praegu globaliseerumise uuringute Instituudi direktor Boriss Gagarlitzki omale ajal küllaltki kriitiliselt ka Putini suhtes esinenud sotsioloogia artikli ühine balti päevik, kus ta siis püüab nagu analüüsida seda olukorda, mis on kujunenud Venemaa ja Balti riikide suhet vetes ja ta ütleb välja selle, et et on paradoksaalne, et nii balti rahvuslased kui ka etnilised venelased hellitavad suuri lootusi ühinenud Euroopale. Rahvuslastele tähendab Euroopa liit otsustavat ümberorienteerumist läände oluliste sidemete katkemist Venemaaga ja loob garantii hiigelnaabri poolt tulevikus allaneelamise vastu. Etnilised venelased loodavad jälle nende olukord Eestis ja Lätis samuti paraneb Euroopa Liidu rahvusvähemusi puudutavate seaduste täielikul jõustumisel peaksid mõlemad valitsused tagama venelastele mitte ainult kodanikuõigused, vaid võtma arvesse ka nende huve. Hariduse kultuuripoliitikale kohaliku võimuküsimustes ütleb siis Pagarletski. Paistab, et aga mõlemad rühmad on pidanud pettuma. Ida-Euroopa vajab balti riike, kuna ta vajab Venemaad. Saksa rüütlid ja hansakaupmehed rajasid keskajal Riia ja Tallinna ühendusteena idasse. Venemaa tooraine ja turud pole Lääne ärimeestele täna sugugi vähem tähtsad. Mida kaugemale Euroopa Liit itta laieneb, seda tähtsamaks Venemaa tema jaoks muutub. Paraku ei tulene sellest sugugi, et vene vähemuse olukord Balti riikides peaks paranema vene keel üle ja seda kõnelevate inimeste olukord Lätis ja Leedus ei ole sõltuv nende riikide suhetest Venemaaga, ütleb Gagarletski. Moskvast vaadatuna pole Baltikumi venelased üldse eriti huvipakkuvad ega väärtuslikud. Baltimaade venelased teavad hästi, et nende olukord parem kui enamikul ajaloolisel kodumaal elaval rahvuskaaslastel. Eelkõige kõrgema elustandardi mõttes ja tõsi on ka see, et Läti ja Eesti mittekodanikele on parem kontroll oma elu üle kui täieõiguslikel Venemaa kodanikel. Edasi ütleb ta ka, et ega ka Euroopa liitu eriti huvita baltivenelaste olukord ja näiteks ainus venelaste partei esindaja Euroopa Liidust lunastada nokk. Strasbourgis on vaid üks eksootiline täiendus niigi värvikas uues Euroopa Parlamendis. Ja meenutab väga vetski, et oleks imeline, kui vene lahendatakse Euroopas. Aga selleks ei ole erilist lootust. Sest kui Eesti ja Läti suhtumist vähemustesse ei oleks Euroopa liidus aktsepteeritud, siis ei oleks neid riike Euroopa liitu võetudki. Lõpuks ütelda, et see ei tähenda sugugi, et venelaste olukord Baltikumis oleks lootusetu, kuid nendel venelastel ei tuleks mitte loota sisuliselt välisabi peale, vaid tuleks seda nii-öelda sildu või otsida endale liitlasi nendes riikides enestes. Niisugune on tema seisukoht, need küllaltki küllaltki niisugune positiivne ja konstruktiivne seisukoht minu meelest need ei saa öelda, et need Venemaal ka kõik ainult seda ühte sama trummi tahaksid. Muidu sinu seda kui see läks sealt artiklist tuli meelde äkki selline film, nagu oli vist Michal kokk, kes tegi võõrastele oma oma omadele võõras või midagi sellelaadset. Et äkki ma tajusin, et äkki nende väelaste ja vene keelt kõnelevate inimeste olukord siin Eestis ongi sihukesed võõrastele oma, omadele võõras või mis iganes, et neil ei ole nagu suhet enam endise kodumaaga Venemaaga hästi. Mitte sellepärast, et, et et nad võib-olla ise oleks katkestanud, kuid eks see poliitika olla ka selline olnud, et see piir Venemaa ja Eesti vahel on teatud hetkel hästi range olnud, noh võib-olla ta läheb lõdvemaks, suhtlemine on keeruline. Teisalt on need inimesed siin elanud juba tihtipeale üsna pikka aega, noored on saanud mingit uut laadset kogemust. Ei ole Euroopa vaba, Nad näevad muud maailma, ma arvan, et ja ka Venemaa on väga hästi enam aru saada, mis, mis, mis keelt nad esiteks juba kõnelevad ja mismoodi nad mõtlevad ja ja mulle tundub, et see võõrdumine on ka sealtpoolt juba nagu väga nähtav, nii et ma, ma arvan, et ühel hetkel lihtsalt integreeruvad Euroopasse või sellesse süsteemi, kus nad on. Ja, ja see moskva pidev mure selle pärast, et nüüd, et et kuidas ikka nende õigustega siin on ja kas need ikka kaitstakse, kes kaitsevad, et see pigem puudutab ikkagi natuke vist vanemaid inimesi kes tulid siia, ütleme nõukogus nõguvustamise ajal, kui taheti, eks ole, kogu seda Nõukogude liitu keerata niukseks imelikuks sovjetimassiks, eks. Ja jäid siia, neile tehti mingeid töökohti, kaevandustesse, mängudele, kuhu iganes, eks ole, ehitati Lasnamäe nende jaoks. Nüüd on siin, peavad positsioneerima ümber, nad on teises keskkonnas, see võtab aega. Ja noh, võib-olla tõesti tugi on läinud tagant natuke ütleme siin riiklik tugi, mis oli nõukogude aegu, et neil lihtsalt keerulisemad ajad, kui olid ennem see tuleb üle elada ja ongi kogu lugu. Ma olen viimased paar aastat suhelnud lähemalt selliste, ütleme nooremate kuskil pea 20-st ja ka 40-st venelastega, kellest paljud tõesti Eesti keti ka ei räägi ja tuuakse näiteks meil seda IdaVirumaad, et seal on vennast olukord katastroofiline prostitutsioonis ja mis, mis iganes, töötus siis tegelikult see on nii ja töötus on see põhiline probleem. Aga see, kuidas need vene noored ise oma leimi lahkavad, on sootuks teine, kui seda teevad tegelikult poliitikud, nemad näevad mitte oma mingite õiguste ahistamist selles, nemad ütlevad väga selgelt, et näed Narvas, Kohtla-Järvel lihtsat tööd ei ole. Pole seal tegelikult tuleviku. Kui ma küsisin edasi, et kus su tulevik siis oleks, et oleks Tallinnas, Pärnus, Hiiumaal ta ütleb, et ei, ma ei näe ka seal tulevikku. Ma küsin, et milles probleem, et kas sa eesti keelt ei oska, ta ütles, et ei, et ma võiks selle keelega ära õppida, aga kui ma selle keelega ära õppinud, siis ma ikkagi ei näe sellist tulevikku, mis minus rahuldab. Nende noorte nii-öelda väljund ongi ju väga paljud nii-öelda välismaal, sageli mitte üldse Euroopa liidus, vaid Ameerika unelm on see kõige suurem unelm nende jaoks. Ja kui ma küsin seda, aga sa pead siis inglise keele ära õppima, jah, ma tean selle ja ma oskan seda praegu paremini juba, kui eesti keelt väljund on, on nende jaoks palju olulisem ja mida nad näevad, nad lähevad turvalist elukeskkonda ja tööd eeskätt mõtlema seda nüüd, et kui me tõesti õpetame nendele venelastele kõigile nii-öelda eesti keele põhjalikult selgeks, kas me siis nüüd järgmise etapi nendele väärika töö ja väärikad palgasuudame kindlustada pärast sõda? Aga tegelikult ongi huvitav sellesamale Oriskagarlitzki artiklile toetudes mõelda, et miks siis venelased tähendab sellist propagandakampaaniad on välja pakutud, et varjamaks oma sisemisi rahvusprobleeme on ka välja pakutud seda, et Venemaa nagu üritab Baltikumi jõudu saavutada mõju Euroopa liidus. Aga ma arvan, et üks aspekt võib-olla on ka selles, et tegelikult noh, Baltikumis on veel suhteliselt homogeenset vene kogukonnaga vähemalt samal ajal kui arvuliselt venelasi mujal maailmas juba märksa rohkem, need on Saksamaal ja Ameerikas ja Austraalias, igal pool mujal. Aga seal nagu nadi moodustada homogeenset nagu seltskonda. Aga siin Baltikumis nad veel moodustavad ja Venemaal lootus siiski veel seda seltskonda siin hoida teatava kontrolli all ja kasutada oma huvid, kes on need siis majandus või mingid muud huvid. Enne saadet rääkisime teiega ka sellest tegelikult ju venelaset siin Eestis jagunevad kahte, küllaltki selgesse erinevasse gruppi, kui me räägime kahest Eestist niimoodi siis tegelikult ja Eestis on kaks Venemaad, on ülirikkad ja on siis noh, need, kes seal Narvas. Vaese väike väike repliik oli pilooti, asja kokku need üle miljoni kroonilised autod, mida selle aasta jooksul ostetud siis kuskil kaks kolmandikku naftamüüjat andmetega vene rahvusest. Ja tegelikult võib-olla mulle tundub, et see ametlik Venemaa püüab nagu säilida seda teatavat kontrolli just selle osa venelaste ja ärimeeste üle. Kes siin on positsioonil, kellel on mingisugune roll siin ühiskonnas, kes mõjutavad siinset majandust et seal ikkagi mingi majandushuvide väljend. Eesti probleem oleks väga suur, kui venelased oleks ühtne grupp Eestist, kelle kõigil oleks sama probleem. Aga kuna siin on ka juba küllaltki suur vene ärimeeste seltskond Vaata see tõesti paraadi operaatorid. Transiidiärimehed, ja kes kes iganes, siis noh, mida ütleme, mida neil hühist Narva töötutega näiteks oma probleemidest, need probleemid on hoopis teistsugused. Aga see teebki Venemaale muret, et nad ei ole enam. Ja Venemaal aastad tagasi ja Venemaal endal on tegelikult ju väga suur, et ka majanduslikud probleemid hetkel tuli uudis selle kohta, et Venemaalt on välja viidud praktilise seitsmeteistkümnest 20 miljardit USA dollarit ärimeeste poolt, kus just see Jukose skandaal, kus vene ärimehi, edukaid ärimehi pannakse järjest pokkeri ja panganduskriisid vist minu teada kaks kaks panka on viimase kuu aja jooksul uksed sulgenud. Kõik see on see, mis tekitab tegelikult Venemaal endal ebastabiilsust ja ega Venemaalt kipuvad välja, mõlemad kipuvad ärimehed välja oma raha viima ja kipuvad sammat. Töötud ja kõige vaesem Venemaa enda kiht. Kaagene une Ameerika unelm on väga levinud, millest on ka film ilma tehtud. Ja tuntum näide, mis alati tuuakse seda, et kuidas edukad välja trügivad, on seesama Roman Abramovitši näide, mis on Venemaa üks jõukamaid isikuid, kes on avalikult oma vara Inglismaale viinud ega seda jalgpalliklubi ostnud, tahab. Arva kõige suurem Moskvas, kui ma ei eksi, mingisuguse statistika järgi, aga ma tahaks noortust Vallo majandustoimetajalt küsida, et missugune on, ütleme näiteks Venemaaga ja Venemaa osa Eesti majanduses, Eesti Eesti sõltuvus Venemaa majandusest, tähendab, kui me räägime tihtilugu, et jälle mõni suur läänekontsern tuleb siia või ostab midagi üles, siis me harvem räägime sellest, milline on vene kapitali osaleja majanduses. Ja sellest vene kapitali osast meie majanduses on räägitud juba tegelikult peale iseseisvumist, kohe hakati sellest rääkima, kui suur see sõltuvus on, et tegelikult reaalne nagu statistika näitab, et ega see suur ei ole. Ja meie kaubavahetusega Venemaaga on noh, ma võin eksida numbrites natuke, aga maraton kusagil viie protsendi kuskil sealkandis transiit, millest rääkis, et ta toodab SKP-s 10 protsenti päästi vaielda küsimust, viies kümnen, arvatakse, et umbes seal kandis ta võiks olla sama võrdluse, eks ole, turism kui selline on juba 14 protsenti Eestis SKP-st juba 14 protsenti ja seal ei ole taga või seda potentsiaali, mis tegelikult Venemaa meile võiks anda ka turismi osas. Siin omaette probleemid, nii et, et ega see Venemaa sõltuvus nii väga suur ei ole nüüd noh, ütleme kui me kujutame ette, et keeratakse nii-öelda transiit kinni, mida siis lõpuks kinni keeratakse, tegelikult keeratakse nafta. Venemaa keerab. Nafta naftaimpordi kinni. Üldiselt see mis annab kuskil 70 protsenti transiidist, nafta eksport, okei raudtee saab seal kahjumid jäävad maksud maksmata Eesti riigile päris suured maksud, päris uued rahad tulemata, Tallinna sadam ilmselt satub taga raskustesse kohe. Aga ta. Võõrrahvusest töötuid tekib aga ta muidugi. Ta töötusterti palju, mingeid? Ei, ma tahan lihtsalt ka transiidi mahud on suured, kui töö. Hulktööliste hulk selles äris on väike, noh, kui, kui me tõesti võtame raudtee muidugi ei taha ja siis siis tuleb natuke, aga, aga see, kes liigutavad vaguneid ja kogu see süsteemioperaatorite ega seal ei ole palju töötajaid. Marginaalne rohkem töötustab neil tekitanud hoopis Rootsi ja Soome ärimehed. Eks ühest küljest Kreenholmi kokkutõmbamine vahepealsed Helcoteqi probleemid, nõrgutage, läheb nüüd hästi, selles mõttes veel kord. Okei, kõik, aga. Kreenholmile täiesti okei, aga nad, aga nad on tublid, et, et neist Päevalehes avaldasime ka uudis, et nad loovad jälle ikkagi uusi töökohti ja mingeid juhtmeid hakanud kokku panema nende inimestega, kes nagu vallandatakse sealt, et selles mõttes on Kreenholmi alles nii tubli, et ta püüab ikkagi leida seda, seda töökohta sellele inimesele, kelle ta peab vallandama, kuna noh, lihtsalt inimesed turgu ei olemas igaveseks. Aga igatahes sa ütled nüüd üsna selgelt välja, et Eestil ei ole mingit tõsist probleemi seoses sellega, kui nüüd Venemaa tõesti hakkaks millegagi ähvardada, Malawi blokeerimine siin on veel üks asi. Ei, ma arvan, et äriliselt ei ole eriti probleemi tekkel võib raskusi, aga seda ei saanud öelda ja just võnkeid sisse. Aga teiseks kuna me oleme Euroopa liidus, siis vaata, siin tekib ikkagi üks asi ka, et poliitikud võivad seal Moskvas, eks kuskil rääkida mingit ahistamist või millest iganes. Reaalsus on see, et ega nad nüüd nagu seoses sellega, et me oleme Euroopa Liidu liige, neil ei ole mõtet nagu rünnata ühte liikmesriiki eraldi. Läikiv kaotab täitsa mõtte ära, et, et ka poliitilised, nad mõtlevad küll, et me ütleme teile, sõbrad seal Eestis, et tehke nii, nagu meile meeldib, samal ajal nad ju annavad täiesti rahulikult. Naftal voolatasid läbi, teades et siin on tegelikult turvaline keskkond. Neid teenindatakse hästi ja naftaärimehed on huvitatud siitkaudu vedamas praegu. Ja kui me oleme nagu pikalt rääkinud vene sadamat kohe tõusevad, kohe hakkab minema, naftavälja ei tõuse siiamaani ja ei ole midagi leidnud sealt välja. Kõik tundub ikkagi Baltikumi kaudu üsna paljuski selles regioonis Peterburi küll tõesti selles läinud. Ja, ja noh, mina ei, mina olin suhteliselt väikseks seda, seda võimalust, et nüüd hakatakse agressiivselt Venemaa poole pealt takistama Venemaamajja. See tähendab rikkumiste kogu Euroopa Liiduga sisuliselt noh, niikuinii on ju praegu nagu me teame, Venemaa ja Euroopa liidu vahel suured vastuolud pidevalt. Pigem ma näeksin ühte aspekti küll, et et mis ma käia nafta ümbertöötlemistehasest ja selles saates, kes on provi Jukose noh, üks hästi töötav osa Jukos tõesti läheb pankrotti hakatakse müüma, eks neid osasid maha, et, et seal võib tekkida selline jälle nagu tasakaalutus bensiinitoru sisse. Aga noh, ütleme, reaalseteksis tuuakse Pormaste tuuakse Norrast seda bensiini, et et kõik see sidemed on nii avali ja, ja võimalik nagu katta mingeid puudujääke kuskilt mujalt. Kiirei ole enam nagu ei ole nagu mõistlik sõltuvus, ei ole üks, üks. Keegi siin Läänemere ääres, kes on piiratud kõikide erinevate piiridega, igalühel, on tolli suhtedel, eks ole, mis iganes ja alati kaubavahetus hästi keeruline. Ei, seda enam ei ole, et me oleme nagu, nagu avatud süsteemis sees ja ja noh, nii selga. See kindlasti tähendab mõnedel ettevõtetel eriti noh, kalatööstusettevõtetele, kellel on pidevalt probleeme 97. aasta vene vene kriisi ajal, et kes on oma ekspordis orienteerunud Vene turule, eks nendele tekitab ta kindlasti probleeme. Ja on meil ka ärimehi, kelle jaoks see on tõesti elu ja surma küsimus. Elu ja surma surma küsimus, aga ma tahtsin seotusest Vene majandusega rääkida kahest aspektist, et me näeme siin tegelikult kahte probleemi. Ühelt poolt näeme seda, Eesti seotus nii-öelda vene riigiga ja vene ärimeestega, aga teine on vene rahvusest ärimehed Eesti majandus endas ja mina hinnastatud kummaski probleemi. Siin on öeldud seda, et kas Tallinna vanalinna nakatunud kuidagi varjatud jupphaaval Vene ärimeestele müüma, et me enam ei tea, kes ühe või teise kinnistu omanik on, et see suur kinnistu, mis kuulus varem kultuuriministeeriumile, mille ümber on väga riskantne tavaliselt nii advokaat, Raasikul, ta hink tegutsenud, et kas selle tegelik omanik ei ole ikkagi näiteks venelane või mõned teised suured suured kinnistud ja maa-alad. Aga kas see on probleem meie meie jaoks, kellele see kuulub, kas ta kuulub hiinlastele, soomlasele, venelasele või, või ei ole niimoodi, et ma. Ja needsamad kui ettevõtteid juurde, kui venelased peaks investeerima näiteks kas või osakese sellest 17 koma kahest miljardist USA dollarist, mida Venemaalt sel aastal välja välja viivad. Kas ühe miljardi Eestisse, ma arvan, me oleksin VÄGA. Vaevalt veel selle vastu midagi on hakanud ka Flora jalgpalliklubi näiteks Äravustaksid raske raha eest. Aga, aga tegelikult mille pärast üldse meil teatav närvilisus on tekkinud, kuigi ma tahtsin just avaldada imestust, et neljapäeval Juhan Parts siin kaal tegi avalduse Eesti-Vene suhete küsimus, millegipärast ajakirjandus nagu seda trükiajakirjandus eriti ei kaastanudki, ma ei tea, kas seda ei peetud siis nii oluliseks. No ma räägingi, tegelikult ongi niimoodi, et see avaldus oli see, et noh, et ärme reageeri, mis on täiesti kavaldusi, aga noh, see ongi see küsimus Pole, enam nagu ka ajakirjanduse jaoks sellist konflikti olemas tegelikult tõugu me näeme seda selgelt, et Vene, see on nagu Venemaa propagandamasin, mis töötab kogu aeg töötab, töötab mingis rütmis ja sealt tulevad avaldused Kuuluva suvel töötab ta nagu intensiivselt. Tulevad avaldus on nii-öelda, eks ole, nagu meie teeme lehte, eks ole, lihtsalt tuleb ühe lindi pealt metsikute hulgad paberid välja ja sa ei suuda ju enam reageelsel noh, puudub nagu sisulisemat. Jah, aga ainuke, mille pärast meil on nagu põhjust tõesti veidi muret tunda, on see, et tõepoolest see Euroopa liit, kus me nüüd oleme ja kes võib-olla ei tunne meievahelisi, siis ma mõtlen Eesti ja Venemaa suhete ajalugu, nii hästi võib valesti reageerida, noh, me teame, see Venemaa ja Euroopa Liidu ühis avalduses oli mingi vihje, eks ju, Eesti-Läti inimõigustele OSCE-s, eks ju, võeti vastu avaldus, et nüüd, kas teie meelest see jätnud meie mees on on need kõrge koha peal Euroopa Parlamendi väliskomitee aseesimehele Toomas Hendrik Ilves, kas see on üks niisugune Linalus, ütleme, Eesti positsioone seal paremini kaitsta? Kindlasti on ta võimalusega, kui Te näete tema tema rolli selles. Kindlasti on ta lahis sellega, milliseid dokumente milliseid läbirääkimisi peetakse, ta saab nii-öelda sõrmepaberite vahel hoida seda, et kui sealt tõesti peaks midagi mingi ennatlik need arvamusavaldus läbi minema, aga ma arvan, et Euroopa Liit ise tahab olla nendest küsimustest hästi täpne ja kõige vähem, mida hetkel soovitakse, on, tekivad lahkhelid Euroopa liidu enda enda sees. Et ma ei usu, et see, millest mingi väga suured probleemid meil lähiaastatel tulevad ja võib-olla me oleme ikkagi ise ka natukene liiga tundlikud, sest et seal Venemaal ja Venemaa riigiduumas räägitakse päevast praegu räägitakse väga palju ja jumala pärast ei tasuks kõike seda, mida nad seal räägivad kohe nii-öelda tõsiselt võtta balti kaarti, balti venelaste kaarti viskan nurka lähima paarikümne aasta aasta jooksul ja ma arvan, et me oleme sellega juba harjunud. Me peame lihtsalt, ärme tee sellest ka ajakirjanduses uudist alati kui midagi ütlevad, nahka paksemaks kasvatama, süveneb seda tegelikult ju tahavad, et neid kuuldakse, täpselt, tahavad reaktsiooni näha ja vaadata, kuidas me reageerime, reaktsioon ei ole siis nagu ei ole enam varsti milleski kirjutatud. Valige just seoses sellega, et millele siis Venemaa reageeris tegelikult ka Partsi esinemises sugugi mitte sellele mida ta ütles, vaid see, mis oli nagu ridade vahelt või mingi korrespondendi küsimusest välja loetav nagu Eesti kavatseks hakata karja laste olukorda tõstatama sees, mille peale siis Eesti valitsus kiiresti reageerisid, sellest on valesti aru saadud juttu lihtsalt sellest, et noh, me uurime seda olukorda, aga meil ei ole kindlasti mitte kavatsust minna nüüd vastama kohe Venemaaavaldustele omapoolse niisukese. Noh, kuidas nüüd öelda, ma ei teeks, šantaažiks võiks nimetada. Sest noh, kahtlemata, ega meile ju ei meeldi soome-ugri rahvaste olukord Venemaal, kuid noh, kas, kas nüüd Eesti üksinda siin suudab midagi ära teha ja, ja see peaks ikkagi nagu sealt kohapealt kõigepealt see initsiatiiv tulema. Aga noh, jätame selle eestivene asja siinkohal katkisest, sellest räägitakse kindlasti veel pikalt ja palju edaspidi, aga, aga see, mis sa siin valla vahepeal ütlesid turismikoha pealt, sellest sellel nädalal on viimastel nädalatel palju juttu ja suvi on selline turismiaeg, et tegelikult meil on mingil määral kandub see suhtumine Venemaasse üle ega Vene turistidest, siis me teeme ka nende siiatuleku raskeks ja me nagu nende rahal põlgama ära, eks ju. Ja ja ilmselt me üldse oleme turistide suhtes kuidagi väga tõrjujaks muutunud, et ta siin on. Noh, siin on hästi huvitav aspekt on sealjuures, et esiteks raha, küsimus raha küsimiseks seal nagu selge, et et tahetakse äri teha, tahetakse, et see rikas ütleme, rikas Vene turist siia tuleks, sest mehed Kristjan üldiselt hea kulutab ja jätab raha maha väga mõnusalt. Ja, ja temaga kogemus näitab seda väga ilusti. Aga siin on veel üks aspekt, mis me mida rääkis väga huvitavalt turismiärimees Tarmo Sumberg kokkusaamisel ja ta mainis seal väga selgelt seda, et vaadake, kuidas üldse näiteks Eesti riik annab venelastele viisasid välja, kuidas seekord üldse toimib, et kas te üldse teate, kuidas see toimib. Toimib tegelikult päris päris karmilt, et kui sa tahad näiteks kuskilt Kesk-Venemaalt tulla, siis see tähendab Moskvasse sõitu seal ööbimiskuskil kallisoteerise kusiganes sugulase juures siis tegelikult päris pikka protseduuri ja, ja mis ja mis selle tagajärg on, tagajärg on see, et see Menane, ta isegi saab selle viisa atan juba vihane. See eeldab, et nüüd need baltlased, ütleme, eestlased maksavad kätte või on pahatahtlikud Minust vanad stereotüübid ja kohe erakurjad. Minna koju sinna kuskile Kesk-Venemaal, jah, noh, mis iganes, kas ta nii päris ütleb, igal juhul viib selle negatiivse emotsiooni kaasa, kas meil on nagu seda vaja? No mina kahtlen tõsiselt selles, et et ja kui siin ütleme, turismiärimehed taotlesid kolme miljonit või arvavad, et kolm miljonit peaks olema see number rahaliselt, mis teeks nii Peterburi kui Moskva konsulaadid nagu kuidagi läbilaskevõimelisemaks siis öeldi miljoni, ehk saab välisministeerium midagi, rääkis sellist, et see kõik on nagu kuidagi kummaliselt tasemel, et noh, et minna, kui neid ei ole nagu neid venelasi vaja, mõned ütlevad üldse, panen siia vahelmisesse tikuvad, eks. Samas, eks äriliselt on see väga kasulik oleks meile, kui nad tuleksid ja mis seal praegu teevad nad Soome, Läti ja ütleme ausalt. Ega neil lõpuks täitsa ükstapuha, kuhu nad lähevad, eks. Aga kui Eestisse tulla ei saa, sest nad ei tule ja kogu lugu. Ma vaatasin eelmisel nädalal just Pärnu linnapilti siis põlgna Soome turist, seal tema räägib valjuhäälselt, ta tunneb ennast linnas tõelise peremehena, ma arvan, rohkem peremehena kui nii-öelda vene turistid kuskil 20 aastat tagasi ja et kesklinnas küll mõnda vene vene turisti ja nemad räägivad vaikset tasakesi justkui natuke häbenedes oma oma keelt, nii et nad on selgelt nagu allasurutud aga mitte-eestlaste puhastades vastu soomlaste poolt ja ma arvan, et Pärnu aspektist vaadates ei ole see sugugi tegelikult normaalne mängimisest turisminduses selgelt ühe ühe riigi peale ja venelastel on sinna tulekul on need probleemid, mitte rahas ei ole küsimus, vaid küsimus on nendes dokumentide aja, mis nüüd on lihtsam kuskile mujale sõita ja see ei ole meile hea. Euroopa Komisjoni uuring, mis viimane välja tuli, nagu ma enne mainisin, ütles selgelt, seal on öeldud Eesti kohta, et neli protsenti SKP-st moodustab turism, sealjuures kõik lennundusmajutused turismitaludes kogu see Absoluutselt, ja siin ongi küsimus selles, et et ikkagi jällegi noh, mulle tundub, et, et ka riiklikul tasandil võib-olla vähem mõeldakse selle peale, et mida see nagu reaalselt eluliselt tähendab Töökoha inimeste heaolu, see ju sõltub sellest nüüd, et midagi võiks nagu selle jaoks teha, et turismi, kuna arenenud turismimaad me tahaksime tagasi turistid, et nad käiksin, et midagi võiks teha ikkagi konkreetsemalt, las las ta siis need kitsaskohad, läbipääsu kohad ka Venemaad nagu veitsa laiemaks. Las nad tulevad ja vaatavad ja nad lähevad tagasi jumalast siia ei jäänud, mis kardame neid siis, see, kes tahab tulla ja siis pioneerid ammu siin juba. Jah, sest need, kes ei ole siin käinud, need säilitavad tõesti need vanad stereotüübid, aga need, kes siin on, need nende suhtumine kindlasti muutub ja muutub positiivsemaks. Ja nagu öeldud, tõepoolest, kus ma olen viimastel aastatel käinud mujal Euroopas Vahemere ääres pool on nüüd vene keelt kuulda ja Vene turistid on igal pool väga oodatud ja ta on kõige rohkem kulutav turistid üldse praegu Lääne turistidest võrreldes sakslasega kindlasti kolm-neli korda rohkem kulutata. Alles lugesin Soomes olles ühte artiklid sealsest venekeelsest väljaandest. Nimelt neil on Helsingis antakse välja juba kui minu teada kahte või kolme sellist nädala ajalehte, mis ongi venelastele suunatud venekeelne. Ja seal oli fakt, et viimase 10 aasta jooksul ongi maailmas kõige enam suurenenud vene turistide hulk. Eestis on see pigem vähenenud, aga kui me maailmas ringi liigume, siis ärme kiprosest räägime. Allpool venekeelne juba, aga Araabia emiraatides Euroopa riikides Ameerikas. Ma toon veel ühe näite, et ma käisin, ma arvan, et see oli kas kaheksa aastat tagasi Austrias suusatamas ja juba siis tol ajal oli seal venekeelsed sildid väikeses linnakeses, kus toimus noh, kus oli hästi palju mägesid ja kus on suusakeskus juba siis olid seal olemas noh, rääkimata praeguse tänapäevast on seal kõik olemas, nad teavad, et neelast tulevad ja tuleb veenduda, midagi teha. Jaa, see selles mõttes, kui ta oleks nüüd väga ohtlik turismigrupp, nii ma arvan, siis ei oleks ka teised riigid nagu oleme palunud nendele nende vastuvõtmisest, aga ta pidi olema tõesti ka Soome näitel väga hea, et ta tuleb selleks, et kulutada raha ja nautida nii-öelda euroopaliku elatustaset, mida ta Venemaal alati kätte ei saa, isegi rahasid Jah, ja ma kujutan ette, et võib-olla need kõige rikkamad ehk ei tuleks siia, aga on ju tohutu tagamaa, on ju? Peterburi on olnud Pihkva maa on, on tegelikult ju ikkagi kogu Euroopa osa liidust, kes on siin enne käinud ja kindlasti nii mõnedki või nende lapsed oleksid ju siia tulemas, küsimus on tõesti ainult viisaprobleemidest, ma võin sulle öelda vallad nagu viimastel andmetel, kui välisministeerium taotluse eelarvest juurde 110 miljonit. Hirm oli talle nagu andma 10 miljonit. Nii et sellises sellises seisus muidugi on raske loota siin mingit läbimurret. Aga veel üks aspekt, millest me tahtsime rääkida nüüd ka nagu ikkagi otsapidi seotud ju ka Eesti-Vene suhete ja kaubandusega on see, on see Tallinna Sadama olukord, kus need korraga keset aastat tahetakse tõsta. Tõsta siis neid operaator. Tasusid või kuidas neid täpselt nimetatakse, teenindustasusid? Jah, need on sadamatasud tegelikult põhi peaasjalikult nad puudutavad siis ikkagi laevakompaniisid, kes peavad siis nüüd siis kas rohkem ja mõningal hulga vähem maksma raha sadamale sellest, nad kasutavad seda infrastruktuuri, nii et see otsus on tehtud. Et ma tahaksin öelda oma hinnangut otseselt välja, kas see on hea või halb. See on nagu sadamaäripositsioon. Ta arvab, et sellest midagi ei muutu. See on poliitiline otsus, minu hinnangul see ei ole väga mingil määral poliitiline otsus. See on tulenevalt sellest, et riigikassas on natuke rohkem, loodetavasti loodetakse rohkem raha saada ja ütleme, sadama praegune uus juhtkond noh, on igal juhul rohkem sõltu poliitikutest, kui oli vana juhtkond, sellepärast et need on uued ja nad peavad nagu näitama seda, et nad teevad mingeid asju kuidagi selliselt, mis nagu nõukogule meeldib mulle, mul on selline mulje jäänud, seedanud, tõstavad need tasusid. Noh, ma ütlen seda ka, et ega kui me tõesti vaatame nüüd transiidis naftaärimeeste ja just naftaoperaatorite kasumeid, siis need on Pakterminalile praktiliselt headel päevadel ikkagi kaks korda sama palju kasumlikku Tallinna sadamal. Ikkagi tekib selline patune mõte, et kus palju on, et võiks ju natuke endale ka ära võtta. Sa ütlesid poliitikud, kas naki tagaplaanile võikski olla niisugust mõtet, et nüüd võtame Venemaalt natuke rohkem matki selle eest, et meie vastu vaenulik ei söö, seda ma küll, mis seda ma küll ei usu, et ega nad ju sellega Venemaalt. Tegelikult ei karista, sest see raha ei tule mitte seal Venemaalt, vaid see võetakse pragu laevaomanikelt ja kuidas ta üldsegi transiidiahelas jaotub, see nüüd omad, teine küsimus üldse, et ma vaatan. Tähendab, mul on ees need muutuste protsendid, et kõige rohkem 48 protsenti tahetaksegi naftatankerites juurde panna ja kruiisil raevu, keda me tahame justkui meelitada Tallinna järjest rohkem ja rohkem, nendel võetakse 10 protsenti vähemaks ja kiirlaevadel võetakse 29 protsenti vähemaks. Et natuke tundub küll, seesama, mida sa talle ütlesid, et tundub, et kus on hästi suured rahad, et sealt tahaks ka tükikese ära võtta, naftaärimehed, rikat teenivad hõlptulu nii-öelda, võtame sealt meie riigikassasse ka tükikese ära. Aga kindlasti on kuskil need piirid maailmas, et ühel hetkel nad enam lihtsalt oma naftalaevu, siit läbi toomine, tasud sedavõrd suureks, lähevad. Nojah, see oli selline sure, majanduse probleem, mis ehk tavaliste inimeste vahel puudutab, kui ta nüüd ei hakka ja ülesõidu siin Tallinna, Helsingi või Tallinn-Stockholmi lihtsalt inimesed oleks, vastupidi, Budveti hindades kajastus. Ma ütlen vahele, et kui tall, sadam võib isegi neid sadamatasusid alandada, ütleme, kruiisilaev või nendele laevadele kiirlaevadel, aga ma olen 99,90 protsenti kindel, et piletihinnad alla ei lähe. Kui lähevad olles mingitel muudel põhjustel, tähendab. Nojah, ja samal ajal jällegi ei ole aga piletihinnad üles laenu nii nagu räägiti omal ajal pärast seda, kui kaob ära tax free, ta oli vabakaubandusnagu, me näeme, on Eesti ettevõtlikud ja leidlikud ärimehed kohe leidnud sellele lahenduse kolmel liit või sele Vila portfelli näol, mis nüüd lausa juba ka siseturule sisse murrab, nagu ma aru saan, mida me küll ei tohiks nagu eriti rõõmustada, et meil nüüd hakatakse viina kolme liitri kaupa ostma. Selle, selle selles mõttes nagu meil osatakse jah, äri teha, aga turismikoha pealt võib-olla vähem. Aga tahaks nüüd siiski lõpuks veel punasena, Margus käidi meil ka nii harva siin varsti lähed jälle purjetama niikuinii küsida, et mis teil seal parmas õieti toimub selle teie maavanem Toomas Kivimäe ümber? Toomas Kivimägi on ju meil üks kõige pikema staažiga maavanemaid üldse ja ta on olnud ju maavanemate, selle seltskonnajuht ju küllalt pikka aega ja noh, tahavad ju silma paistnud mingisuguse erakondlikkusega, et noh, võiks teda süüdistada parteilisuses ja minu teada ka pärnurahvas tema vastu erilist protesti üles näidanud, miks siis nüüd, tema on selle vanemate tantsus nagu jäänud sellesse paarimis välja lükatakse. Noh, kui 14 maavanemad pidid nad ametisse kiiresti nimetama, siis 10 läks väga ludinal ja neli Etti välja, noh, minu isiklik arvamus on ka see, et mõni et selle 10 hulgas, mida valitsus siis väga ludinal nii-öelda ära määrus on igasuguseid karvaseid Ja sulelisi ja endisi kolleegel küll jah. On selles valdkonnas töötamise kogemus puudub. Aga Toomas Kivimägi on kümmekond aastat olnud Pärnu maavanem ja maakond ise on temaga väga rahul olnud ja ka igasugust toetust avaldanud talle. Ja huvitav on see, et just jah, reformierakondlane, siis Meelis Atonen on see kõige verisem tema vaenlane, kes on siis nii-öelda ajakirjandus mitu korda otseselt välja öelnud, et Toomas Kivimägi on liiga kaua selles ametis olnud, kuigi ta ütleb ka, et on väga kompetentne, et ta üldse selle vastu ei vaidle, aga peaks justkui uue inimese maleva. Ja ütleb seda, et kiimegi on justkui liiga jonnakas selleks, et tema valitsuse liikme saaks nagu nõus olla. Ja kuidas teda lahti seletada, siis konflikt on tegelikult väga-väga vala ja ongi põhimõtteliselt. Kas maavanem on nii-öelda maakonna esindaja valitsuse juures, kes võitleb maakonna huvide eest riiklikul tasandil või on siis vastupidi, riigi esindaja maakonnas ja sel nädalal Pärnu Postimees tegi ka Meelis Atoneniga intervjuus Atonen ütleb välja sellise asja, et tsiteerin nüüd, selles mõttes vabaneb üsna tugevalt ülemüstifitseeritud ametikoht. Oleme arvanud, et maavanema amet võiks üldse olemata olla. Maavanemate sellisel kujul säilitamine oli selle valitsuse poliitiline kompromiss. Nii et kui nii-öelda trumpe kõrguskatelt vaadata, Ta siis ilmselt ei olegi tal tõesti sellist riigiametniku maakonda vaja, kes oleks valitsuse esindaja, aga ma kirjutaks sellele kahe käega alla, siis nimetatagu see Toomas Kivimägi ametisse ja maakond rahul ja noh, temal endal seda ametikohta ka nagu eriti vaja, milleks siis sellist poliitilist rängid teha. Aga noh, tõde on alati palju, palju keerulisem ja võib öelda, et Tomaski piinlaga tõesti maakonna huvide eest eeskätt võidelnud Toompeal toome siin kas või seal Pärnu haigla näite ilmselt oleks ehitamata jäänudki, kui Kivimägi oleks aastaid selle eest võidelnud ja olnud ka jonnakas. Ta ei ole siiamaani parteisse astunud, kuigi vist päevalehest jooksis esimesena läbi see info, et ta on ühe avatuse siiski kirjutanud. Reformierakonnale. Aga ta väidetavalt nagu siis seostanud selle maavanemana jätkamisega, et nagu selline selline info tuli minu meelest Reformierakonna poolt ta kirjutas küll avalduse, kuid olevat nõudnud, et taastuv ainult siis, kui ta saab jätkata maavanemale. Kas nüüd vastab tõele? Ma arvan, et selline lehmakauplemine poliitikas on igal juhul alati teretulnud ja see, see toimib, räägitakse ka seda, et ta oli sidunud oma Reformierakonda astumise Pärnu haigla ehituse jätkamisega, et ilmselt oli seal tingimusi tunduvalt rohkem kui üks või kaks. Need poliitika on nagu keeruline asi, aga ma ei saa sellest aru, et et Meelis Atonen ütleb, et, et teatud lõbuks on temaga ju rahva poolt valitud. Ja kui kivimäel on andnud toetuse Pärnumaa omavalitsuste liit, et Pärnumaa poliitikud, Pärnumaa ärimehed kes kes iganes, vast vahel nagu ei ole ja nüüd raiuda Tallinnast nii-öelda teisi, ei ole siiski õige mees, et peaks olema keegi keegi kolmas, vot sellest mina nagu, nagu aru No sa ütlesid õigesti, et kolmas, need on sellest alternatiivkandidaadist, ollakse ka valmis loobuma. Reformierakonna esimees hüppasin kellelgi ööd ega mütsi aimu sellest maakonna juhtimisest. Nii et probleem Kuidas väga keeruline igal juhul poliitiline ja huvitav on veel see, et teeks Pärnu linnavolikogu. Või Pärnumaa Res Publica fraktsioon ise on isenesest kiimele toetuse andnud ja ei ole nõus praegu kehtiva valitsuse otsusega, et Kivimägi torpeteerida, nii et seal on väga mittepinnaline asi. No ma arvan näiteks, et ka see, et Valga maavanemaks Trazzarerit kinnitatud ka suurel määral vist seotud sellega, et Meelis Atonen tunneb üsna hästi Valga olusid või kuidas seda nüüd pehmemalt välja öelda, et nad on omal ajal seal olnud küllalt vastandlikud kohtadel, aga, aga mind üldse selles mõttes huvitab see maavanemate ümber käiv niisugune tantset ilmselt siin maavanema koht, nagu sai tähtsaks pärast viimaseid valimisi, kui kõik maavanemad korraga politiseerusid, ehk ehk asusid nii-öelda kandideerima riigikogus, sest varem oli see üsna haruldane juhtum, aga nüüd praktiliselt enamik maavanemaid ei oleks ju erinevate erakondade valimisnimekirjadesse suur osa said sisse. Et nüüd on nagu aru saadud sellest, et maavanemal on niisugune poliitiline Tartus poliitiline hind ja sellepärast võib-olla käibki see võitlus nüüd. Ma ei julge valimistel ei julgeks öelda seda, et väärtus ei ole ikkagi niivõrd selle maavanema kohal endal, vaid sel isikul, kes seal kohapeal hetkel Ja sa tahad öelda, et noh, näiteks see, mis valimistel need isikud, kutt valiti, kas nad oleks valitud, kui nad oleks olnud realiikmed nimekirjades, kui nad ei oleks enne olla pikka aega maavanemad? Ma arvan, et see maavanemana olek ikka annab inimesele teatava aupaiste, mis, mis aitab tema valimisele kaasa. Maakondades maavanemaks saanud ka inimesed, kellel on iseenesest juba maakonna inimeste toetust Tallinna poolt vaadates on tõesti jumalast ükskõik kes selle koha peal justkui just justkui on. Aga kui tekib selline olukord, et valitakse sinna Riina Müürsepp või keegi teine, kolmas, keda nii-öelda kohalik elanikkond põhimõtteliselt toeta, ma ei usu, et sellel mingisugusel olulist väärtust olema saab. No me teame ka üks juhtum Hiiumaal, kus siis omavalitsused olid enamuses vastu Hannes maalseli tagasivalimisele, aga siiski valitsuses kinnitada. Valitsus teeb valitsus tahab, minu jaoks on üldse see maavanemate niisugune teema hästi kummaline, et ma olen nagu aru saanud, et et tänane, see regionaalminister, õunapuu, see on vist tema nii-öelda eksamitööd, kuidas sellega hakkama siis ta peaks ära minema või mitte teinud seda oma ametisse astumise aegadest peale tegelen maavanematega eelkõige ja suhteliselt kiiresti nimetati tegelikult rangel käinud mingi poolteist aastat. Nende. Taastati julgetsest. Ta hakkas enne valimisi ei olnudki mööda maavanema kohustada jahtinud. Ja nüüd siis on midagi nimetatud, keegi on nimetatud, aga, aga mulle tundub, et enamikel inimestel jääb üldse arusaamatuks, milleks või kes ta niisugune on või mis ta tegema peab. Mulle, mulle endale isiklikult jääb natuke arusaamatuks, mis see maavanem funktsioonid. Jah, ega ta väga täpne ju enam praeguses seisus ei ole, sest seadused on ju ka muutunud. Aga, aga mis on kõige kurvem minu meelest selle asja juures, et tõesti nagu sa ütled, et Jaan õunapuu on pidanud tegema tegelema selle maavanemate määramise haldusterritoriaalne reform, mida kõik on oodanud sirmi all nagu on ju täielikult ju põõsas sellega pole üldse tegelikult jah, ja nüüd siis aval avastatakse korraldajalt vanad kaardid võetakse uuesti välja ja hakatakse jälle tegema poolt haldusreformi. Et noh, minu meelest see on see kõige kurvem selle asja juures, et noh, ühest küljest okei, et seal saad oma poisi sinna maavanemaks ja võib-olla ta selle tõttu järgmistel valimistel toob sulle täiendavalt hääli. Aga lõppkokkuvõttes see ei ole nagu ikkagi mõtlemine eesti üldiste huvide peale, sest haldusreformi pidurdumine, eks ju, on ju on ju ikka väga ränk probleem, kui kogu aeg räägitakse sellest, et noh, Eestis on maal on elu kehv ja, ja väikeasulates on elu kehv ja ei ole töökohti. Siis suurel määral just selle tõttu. Reform on ju seiskunud, seks midagi midagi tekkida, kui meil on nii tohutu hulk väikseid mittetoimivaid valdasid, eks. Agraanasson vallad ise saan natuke aru sellest ja on hakanud neid ühinemise võimalusi otsima siin selles mõttes, nagu see protsess isegi võib-olla on käivitunud, aga, aga jah, kõik see, mis seal maakonna tasemel toimub, kes peaks olema selle mootoriks, vedajaks ja just selle just nagu sa ütlesid ka, et haldusreformi läbi viimase vaatama arutlema nagu teemadel. Millised vallad siiski võiks kuidagi ühineda, kuidas see mõjutab esimene kaua see arengud, mis on nagu eesmärgid kuidagi seda koordineerima süsteem siis see puudub, käib mingi poliitiline mäng, kas i kaart lauale või tõmmatakse kellelegi jalad alt ära. Ja, ja ongi nagu mõttetu see, kuhu see maavanemat ajama. See on, ma tooks ühe näite sellest Atoneni intervjuust veel, mis selgitab Atonen ütleb seda, et teine põhjendus konfrontatsiooni kohta minu isiklik kogemus tuli seoses Rail Baltic, aga see on see kiirraudtee, mis peab läbi Eestimaa minema kuidagi otse otse Euroopasse. Ja Kivimägi on seda meelt, et see peab olema läbi Pärnu. Tartlased on seda meelt, et sealt minema Tartu ja Põlvamaa, Põlvamaa ja nüüd ütleb madalam sellised. Arvan, et maavanemad ei peaks kogu aeg omavahel konkureerima ega olema valitsusega pidevas sõjas. Ongi tegelikult normaalne vaidlus selle üle ja ongi täitsa loomulik, et võib olla. Ma tahaks seda, et see Rail Baltica läheks läbi Hiiumaa Euroopasse. See on huvitav mõtteavaldus, kui panna seesama nüüd eks Euroopa konteksti Eesti oma, siis me nagu ei peaks soomlastega ka eriti siin vaidlema, las nad siis võtavad kõik need igasugused Euroopa toetused rahulikult ära, näe siin ütleme, et ei, me ei tahagi midagi ja me ei saa aru. Noh, meie lätlastele annab meie vangla me juba praegu suhkru eest mitmekordselt nüüd asuda Soomet toetama, et suhkru hind veel võiks tõusta. Keegi seal kiuru kallis, võiks oma suhkrupeet edasi kasvada teda. Nii, nii see on, kahjuks, aga meie aeg on tänaseks läbi saanud. Ma tänan, Margus Märts, Vallo Toomet ja saatejuht Mart Ummelas, järgmisel laupäeval on siin Aarne Rannamäe juba järgmise seltskonnaga. Ja loodetavasti on ka jutud teised kuulmiseni.