Tänane pajatus on seotud ühe saksa muusikuga, kellega mind seob varsti juba poole sajandi pikkune sõprus. Seonklane dist, saksofonist ja helilooja Friedrich Wilhelm Sternberg kelle kaks saksa keisririigi hiilgust peegeldavad eesnime lühendasid sõbrad üheksa suupärasemaks. Niisiis friivi Sternberg. Tutvusin ühe ajakirja melo tiinud rütmus kaudu, seal olid lugejaile mingid muusika mõistatused, üks kord saatsin sinna vastuse ja sain mingi auhinna, aga sel puhul ilmus seal minu nimi koos aadressi ja märkusega, et olen elukutselt saksofonist. Frivi kirjutas mulle ja aastatega hõlmab meie kirjavahetust tuhandeid lehekülgi, lisaks fotod, lindid, plaadid ja kassetid. Muidugi tahtsime kohe ka kohtuda, minul ei õnnestunud saada luba sõita Ida-Saksamaale, kus friini elas. Kuid tema sai koos naisega sõita puhkama Sotši. Nagu näete, oli Saksa demokraatlik vabariik tunduvalt demokraatlikum kui Nõukogude sotsialistlike vabariikide liit. Teel sotsi oli sakslastel nähtud ette mingi aeg viibimiseks Moskvas. Leppisime kokku, et kohtume hotelli moskva fuajees. Ent kokkulepitud ajal polnud seal kedagi, kes oleks meenutanud Sternbergi. Ootasime koos abikaasaga tonni, siis veel pool, kuni lõpuks oodatavad, saabusid. Nagu ikka. Suurel Venemaal oli midagi plaanitud ajakavas vilt tuleinud. Pühitsesime seda esimest kohtumist hotelli Moskva restoranis. Järgmine kohtumine tuli aga alles kümmekond aastat hiljem, kui Eesti Raadio orkester oli kontserdireisil Ida-Saksamaa linnades käisime läbi umbes 10 linna ja kui olime andnud päevase kontserditööstuslinnas Riisas sõitis friivi oma tra pandiga sinna ja viis mind oma kodulinna treestenisse. Sain ka kuulsasse tsingerisse, kuid jõudsin öelda ainult tere Rafaeli Sixtuse madonnale. Kõik muud kunstirikkused jäid nägemata. Ta ööbis infrivi kodus Elbe jõe orus majas, mis oli ehitatud elanikke oma raha ja osad ka tööjõuga, sest igaüks oli teinud teatud arvu töötunde. Ilus oli sõit Riisas Dresdenis piki Elbe kallast Teed palistavate põlispuude vahel, mis kohati moodustasid rohelise katuse, kust päikesekiired ajuti läbi tungisid. Möödusime portselanilinnast meissenist. Toomkiriku ja kindlusetornid olid kõrgel mäel ebamaised nagu teatridekoratsioonid. Sattusin hiljem veel Dresdenis, aga siis oli friini mujal orkestriga tud. Eestis käis ta kolm korda. Mängis Lembit Saarsaluga Tallinna restoranis, andis soolokontserdi Pärnu raekojas ja osales jazzkaarel ühes rahvusvahelises grupp piis. Jäänud juba ammu leseks, kolis ta mullu ühte läänepoolsesse väikelinna, kus elab tema vanem õde. Frivi Sternbergi viimaste aastate muusikutegevus on käinud käsikäes tšellist Ulrich tiimi ansambliga. Vaht und pluus. Nagu nimi ütleb, mängitakse muusikat, barokkajastust, džässi, tänapäevaste vormideni. Esinetud on USA-s, Kanadas paljudes Kesk- ja Põhja-Euroopa riikides. Ehk leiab mõni ettevõtja sele kultuursele hea mainega ansamblile kohakese esinemiseks ka Eestis. Seni aga kuulakem Fi-Sternbergi pala Suleke, mida ta esitab koos kitarristi Jörg Hasleriga.