Seekordse pajatused annan oma käsiloleva levimuusika ajaloo kolmanda köite 127.-lt leheküljelt. See kõlab nii. Eesti raadio džässorkestri tegevusest võiks kirjutada omaette raamatu, samuti saaks sellest anekdootide ja parafraseerides Juhan Smuuli imelikude juhtumiste kogumikku. Unustamatu on sõit Tootsi briketitööstusse 1950. aastal pidulikult kaunistada Stalini preemia üleandmist ratsionaliseerijad grupile eesotsas direktor Anton haluugaga. Preemia anti freesturbatootmise veo- ja brikettimise meetodite põhjalikud täiustamise eest. Tootsi nuputajad olid ehitanud uue ajakohase freesturbakoguja aluseks võeti Tšeljabinski tehase traktor Stalinets 80 ja ehitati see oma kohalikus remonditöökojas ümber. See oli ainuke riiklik preemia, mille NSV Liidus sai turbatööstus. Niisiis peedi Tootsil asi tõelisteks kangelasteks ja pidu oli põhjalik. Orkester koos solistide ja dirigent Aleksei Stepanov iga sõitis bussis, reporterid ja tehnikud reportaaži autos hõbehall teine. Viimasele oli pandud kaks juhti, Raudsepp ja Jaarla. Kuulsime hiljem, et neil oli olnud kokkulepe, üks sõidab sinna, teine tagasi. Vist oli Raudsep saanud endale sinnasõidu ja võis Tootsi peolauas iga värvivedelikke juua. Neid voolas seal ojana. Kui algas linnasõit, selgus, et Jaarla polnud kiusatusele vastu pannud ja oli sama purjus kui raudselt. Ent hõbehall ei saanud Tootsi jääda. Pealegi pidin salvestatud materjalid kohe eetrisse minema ega midagi, sõit läks lahti. Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. Hõbehall vajus mingis S-kurvis kraavi, õnneks nii sujuvalt, et jäi ratastele. Buss peeti kinni, orkester valgus maanteele, kõlasid ettepanekud. Üks targem kui teine. Kõigepealt proovisime hõbehalli hulgakesi teele lükata, roolis, nüüd juba Raudsep. Hei midagi, rattad keerlesid ringi, auto jäi paigale. Järgmine ettepanek oli, tõmbame hõbehalli bussiga välja, mingi tross, mis bussist leiti, läks aga raksuga pooleks. Maanteel kostev melu oli äratanud inimesed lähedastest majadest, kus üksteise järel süttisid tuled. Paar meest otsustas minna vaatama, ehk saab mõne tugevama trossi tuldigi tagasi lehmaketiga, ent seegi ei pidanud vastu. Keti omanik hakkas pahandama, talle pakuti lepitust kaasa võetud pudelist. Ootamatult tuli aga kohale ilmunud miilitsa rajoonivolinik, kes küsis karmilt, kes vastutab selle öise sigaduse eest. Pikka kasvu miilitsamehed astus Eesti Raadio peatoimetaja Vladimir Pirson. Lühike küürus mees, ent täis tahet näidata, kes on olukorra peremees. Ta oli kuuldavasti osaleda Lenini teoste tõlkimisel eesti keelde. See tähtis töö ja manustatud alkohol andsid talle hoiaku, mis sõnades väljendatuna oleks kõlanud. Iga miilits ei tule minu peale köhima. Vastastikused repliigid muutusid üha valjemaks, kuni miilitsavolinik ähvardas helistada, kuhu vaja ja arreteerida, keda vaja. Vahepeal olid aga mõned mõistlikumad mehed saanud kuskilt mingi tõelise vaieri. Pirsan veeti miilitsamehe juurest ära ja bussi ning tõukajate ühiste pingutustega saadi hõbehall teele. Saime tervena, aga linna ja saade läks eetrisse nagu vaja. Muidugi sai raadiokomitee esimees Uusman miilitsas ettekande ent tõsisemalt, vaid tagajärgi sellel väljasõidul polnud, kui mitte arvestada seda, et orkestrile lubatud päevaraha saamata. Inspektoril Kruus oli nimelt saanud kunstiliselt juhilt Liidja austerilt lubaduse et orkestrile arvestatakse päevara. Kui tagasisõit lükkub järgmisele päevale. Muidugi lükkus. See oli kõigiti seaduspärane nõue, aga vist arvati. Pillimeestele pole pidutsemise eest päevaraha vaja. Edaspidi kommenteeriti orkestris iga nööki sõnadega just nagu Tootsi päevaraha.