Ja tere taas kuulama järjekordselt rahvateenrite saadet. Kell on tiksunud kohe-kohe 11 ja viis minutit ja nagu ikka sel kellaajal laupäeviti vikerraadio stuudios. Kolmikajakirjanike täna mai vöörmann Postimehes Eiki Talving, BNS mina, Aarne Rannamäe, Eesti televisioonist. Pole probleemi, millest rääkida meil tõesti ei ole, uskuge või mitte, aga aga Tallinnas paistis pool tundi tagasi päike Tallinna südalinnas enam ei paista, et on lootust, et uus kodu lastele sa oled juba välja saatnud vastavate inimesed kuskile kaameratega. Reimo annab ajakirjanike muidugi jutuainet, sest et küsimus oli ainult selles, et sajab või et ebamugav on, vaid puhkused katkevad või selle järelmõjud. Nii finantsilised majanduslikud, põllumajanduslikud, need on ikkagi ju tohutud, enneolematut võiks isegi öelda. Kuigi dub igal pool maailmas ka kõneainet kui vaataja, Ameerika uudistekanaleid, kasvõi kui ma seal olin, siis olid need tornaadod orkaanid ja suured tuuled ikka ja, ja ka metsapõlenguid, mis oli ka osa loodusest, ütleme, kui niisugune siis olid, need pakkusid ikka peaaegu ka esimesed kõneainet, tavaliselt. No mitte ainult seal Prantsusmaal, Hispaanias põle optometsalt Portugalis, Portugalis inimesed on surma saanud. Noh, aga need ilmi ajalugu. Ja meie, meie siis aktuaalne kaamera, Eesti Televisioon ja üldse telepilt, mis just on nagu loodud selle jaoks, et neid asju näidata me siin üleeile, kui see suur padu oli, mõtlesime ka, et, et kas pakkuda Euroopale siis Euroopa Ringhäälingute Liidu süsteemi kaudu pilti sellest, et Eestis ja midagi nagu loodusega juhtunud hakkasin vaatama, mis mujalt maailmast tuleb siis noh, ega ei vääri küll see on väike või vesi, on väike jah, esialgu isegi kanuuga sõita, et noored ei noh, see läheb võib-olla jah, kuhugi noorte või meelelahutusprogrammidesse, aga, aga tegelikult see vesi peaks olema ikka märksa suurem, kui, kui ütleme võrdluseks pannakse Bangladeshi kaks kolmandikku riigi pindalast on, on vee all ja inimesed surevad nagu kärbsed sadade kaupa ja, ja metsatulekahjud ja kõik, kõik, kõik muu. Siis noh, ütleme kasvõi tuppa need jõgede suured üle kallaste tulekut, et, et see kõik nagu ei ei ületa seda uudiski. Aga meie jaoks on kahtlemata tegu suure uudisega. Praha Kristen Michal olid eelmisel aastal, tähendab. Ma pean ütlema, et vaadati näiteks, mina olin ühes seltskonnas ja samas vaadati neid kõiki, neid uudiseid olin just seitsmes, kaheksas ja üheksas, et inimesed lausa tahtsid vaadata uudiseid, katkestasid jutuajamise selleks, et näha midagi sellist ainulaadset. Muidugi meie olime soojas toas, eks ole, mõnusas seltskonnas ja seetõttu oli see veel hoopis kuidagi absurdse, na tundus seda enam, kui ei satu sinna tuukri tänava kanti, eks ole. Nojah, ja kaamerad said ilusasti võtta, noh ülejäänud kõrval tänavu isu olla ilusasti kuiva, täiesti läbisõidetav, aga kaamerad loomulikult lähevad sinna, kus vesi on, nii et noh Midagi ikka teha oli, häda on ainult selles, et et just nimelt kui räägime nagu kaamera seisukohast ehk siis selle asja kajastamise ja ülesvõtmise seisukohast, siis kui hakkab ikka paduvihma tulema, siis võib tegelikult me ju teame neid kohti juba kasvõi Tallinnas ja kogu Eestis tegelikult teistes linnades, kui, kui suured paduvihmad tulevad kuhu me võime nagu valmis minna ootama, et millal siis see veetase tõusma hakkab, et see sunnib küsima. Et miks siis aastate vältel ei ole nagu midagi tehtud selle jaoks? Oh, siin Tallinna linnavõim, keda ma eriti väga ei süüdistagi selles vihmas kindlasti mitte maas ja üldse noh, et niisugune olukord tekib, et samasuguseid olukorrad olnud eelmiste linnavalitsuste ajalugu, nad siis vasak, parem või ma ei tea, mispoolsed ja aga, aga kõigi nende aastate jooksul, kus nagu sai midagi teha ega suurt ju ära tehtud ei ole. Ma mäletan kah oma ajakirjanikku, tee suhtelisest algusest hüüdlauset, lumi võitleb, lumi kaasa, oli tollane Tallinna täitevkomitee esimees linnapea Harri lumi siis erutatud nagu alati. Ja eks praegu pole selles suhtes maga Tallinnal Tallinna linna. Ma ei süüdista, aga siiski, kui abilinnapea Jüri Ratas siin ükspäev ütles mingisugusest teleuudistest loodetavasti seda enam ei juhtu. See pani mind külmutamist, juhtub, juhtub alles, ju oli see eelmise aasta jõulude aeg ja suur lumetorm ja metsa, teine, teine, kohe takkaotsa pooleaastaste vahedega juhtunud. Ja kui me vaatame seda, mis üldse kliimaga toimub ja mis viimaste aastatega on toimunud, kui suured tegelikult need muudatused on, siis alles juhtuma hakkabki? Vaat üks asi on küll, et Maakri tänavast räägin täpselt samamoodi uputab Maakri tänava remonditi no minu mäletamise järgi kas aasta tagasi või veidi rohkem pandi kõik uus asfalt ja, ja tehti kõnniteed ja kõik ära mage, tänavune absoluutselt läbimatu, lihtsalt kas keegi üldse linna teede esitest vaatas, et sealt tuleb Stockmanni poolt Black lihtsalt keskelt on täna paukus, kõige elementaarsemat on autos, et kas ei ole see mõttetu raha raiskamine, kas seda ei nähtud siis, kui seda tänavat tehti ja tihti tõesti väga hästi ja väga hoolikalt, seda hämmastavam on see, et ei arvestatud, et lampi tulebki vesi ja kui seda vett tuleb palju, sest ta lainetab terve tänava üle, seal on lihtsalt. Paljud inimesed on läinud nendesse kauplustesse, kus on võimalik säärikud osta ja nüüd on meil ka popiks saanud säärikutega andmisest. Tallinn ei ole mõnest kohast. Ta läbitav lihtsalt jah, seesama tuukri tänav ma ei ole küll spetsialist, aga mingisugustest kommentaaridest olen ma kuulnud arvamust, et see võib olla seotud selle härjata jõe Omaaegse aastakümnete tagust tunnelisse panemisega, midagi jäeti tegemata, sellepärast et sealkandis uputab rohkem kui, kui ainult nüüd kasvõi laulupeo ajal tuukriga natuke samamoodi, seal on ilmselt mingisugust probleemi. Millised, seda ma ei oska öelda. Kuuldavasti on selle meie kauni ja kalli pealinnaehituse plaanides või arengukavades järgmise 12 aasta peale olemas niisugune mõte ka, et see must vesi, sademete vesi peaks nagu eraldi voolama mõnedes kohtades vähemalt et siis nad ei saa kokku ja siis nad ei ummistunud kaeveeezzibi hakkama neid torusid jämedamaks ehitama ja nii edasi. Aga just see, et nagu väga ei, ei vihastage vihastavad just tõesti sellised asjad, mis nagu viimastel aegadel on toimunud, kui võtame kasvõi mõned maanteelõigud, kus sa pead ikka endiselt sõitma mööda jõesängi, mitte mitte korralikult ehitatud maanteed, kus vesi, olgu siis ükskõik kui suure veega tegu loomulikul teel lihtsalt ära voolab, sellepärast et teie, kes kohti natuke kõrgem olema ja, ja servad madalamad, aga mõnes kohas vastupidi, on vastupidi ja võtame kas või seesama uued uue tee, mis läheb Tallinnast välja Tartu poole ja ja, ja Keilast tulev tee Kanama risti juures, kus on, kus on alles mõne kuu vanune asfalt ja, ja kus sa sõidad täpselt samuti mööda mööda kaussi. Et kas nagu tööriistu üldse ei ole, kui ehitatakse või koodi ei kasvatata või noh vot see on koht, kus nagu käed vajuvad jõuetult rippu ja ei saa aru, et missuguse kohaga noh, inimesed mõtlevad ikka, kes neid asju. No ma ei oska öelda, võib-olla seal riigihange näiteks, et võimalikult odavalt, eks. Aga me ei ole ju nii rikkad, et odavaid asju ehitada. Noh, ilmselt asi ei ole siin üldse mitte rahas, vaid kui, kui küsimus on selles, kas ehitada kauss või panntee, eks ole, siis siis noh, on selge, et, et küsimus on lihtsalt nagu hoolimatusest. Kuulge, ajaloolane, milleks raha sulle ka siiski küsimas seda, mis ju ka maanteeameti peadirektor siiski öelnud, et noh, eks neid auke, mida lappida ja neid töid, mida teha, on märksa rohkem, kui tegelikult seda raha on. Loodame. Ma arvan, et Eesti teedeehitajad on täitsa tasemel, kui arvestada TTÜs, on ju terve ikkagi plejaad neid inimesi, kes, kes seda teemat ütleme tehniliselt valdavad. Aga ma olen kuulnud ka sellist väidet, ma ütlen vahele spetsialistidega refereerin refereeringut, kus on väidetud seda, et need suuride ide ehitatakse ka natukene liiga õhus põhjukeselt, et aluskiht peaks olema teistsugune ja see, see viitab jälle rahanal. Muidugi nüüd see variant, mis seal Tartval tehakse, see terasvõrguga võib-olla see muudab asja paremaks, ma ei oska öelda. No ja teine asi on muidugi puhas. Mul on subjektiivne faktor, kui ma loen lehtedest nüüd järel kajadena sellele suurele paduvihmale kas või kolleegide autojuhtidele selliseid mõtteavaldusi, et teil on ikka kaabakad ja miks seda vett ära ja siis sel päeval autoga sõitnud. Ma, ma ei oska ausalt öeldes paljude autojuhtide kohta muud öelda, kui et paras. Ja, ja nii ongi lastele, et, et see sõidustiil, mida tol päeval vähemasti Tallinna linnas harrastati ja õige mitmele ausalt öeldes näitasin tuledega, et võta mind nüüd vähe vaiksemaks, et kui ka laine üle kapoti kokku lõi, sellepärast et sõidukiirus ei olnud mitte 20 nagu oli vaja 60 siis siis ongi paras, et see mootor läheb väljavahetamisele ja, ja need remondid on tõeliselt kallid, et inimestel on kriisisituatsioonides eriti just sellistes kus on mängus loodusjõud. Ma arvan meile ikka väga väga palju õppida, et ei saa harrastada samasugust elustiili siis, kui kui taevast kallab. Novembrini. Noh, see on üsna tüüpiline iseendaga, siga ei nähta nii et seal ei ole midagi head söömata ilma linnavalitsust või ma ei tea veel, keda see on nii tüüpiline mõtlemise mõtlemislaad, tegelikult mõtlemisvõime ka tervikuna, mis puudub. Kuigi ma pean ütlema, et mina ei sõitnud tore päeval autoga ja ja seda ma pean küll ütlema, et igasugune ühiskondlik transport Ta funktsioneeris täiesti normaalselt, vähemalt sõjakant, mis oli Mustamäe kant, nii et tänu nendele küll, kes valisid, õigelt, ei saanud maga kastetud, aga midagi. Ma mäletan, tol päeval politsei ja maanteeamet saatsid kogu aeg teatatud, ärge sõitke seal nendest lõikudest läbi, arvestage arvestage märkidega uudised, Lotilist, raadiot, raadiost kogu aeg, et aga kui ikka põrutab, otsustab, et ta tahab oma autot näidata, põrutab läbi suure suure loigu. Siis ei ole tõesti midagi teha. Rahvuse eemalt, kaugelt juba näed, et vesi ulatub pooldu ukseni või isegi ukse alumise ääreni ära, ära ikka mine sinna ei ole vaja, on, aga uue bemariga ei ole vaja sinna minna või mürsuga? Ei, ei ole need, mis seal sugugi mitte amfiibsõiduki autot tahtis näidata, iseennast näidata, ja. Üks muidugi, et kui me jätame nüüd sihukese inimliku faktori ja tegelikult nagu mõtleme riiklikult ja, ja nii-öelda strateegia põhiliselt tuleviku peale ette, siis võttes arvesse seda looduskatastroofide Riga nimetame seda nii Eesti tingimustes, kui me siin saate alguses rääkisime, et need ei ole mingid suuremad katastroofid veel. Võtame sellesama 99. aasta suurelt padud ja ja võtame selle selle talve, kui, kui kogu Tallinna laht oli, oli siin mai keskpaigani jääs ja kui jälle töötasid viimase piiri peal, pidime neid rentima nii edasi. Et tundub küll, et need hakkavad korduma sellised situatsioonid ja nüüd oli ka kuulda just tehnikameeste käest päästeametimeeste käest, kes, kes tiike järvi siin likvideerisid, et, et ei ole, ei ole olemas spetsiaalset tehnikat. Et seda nõukogude ajal oli, see, see on lagunenud ja loomulikult vanarauaks Emexisse viidud. Aga ei ole spetsiaalset tehnikat, sest see on kallis, aga tundub küll, et praegu peab hakkama spetsiaalset muretsema, seda sa tahadki küsida seda, et kas on mõeldud sellele, et kas on päästeameti järgmisel ja ülejärgmisel ja nii edasi aastatele? Ma olen jah, viimastel ma 20 sellistel päevadel kuulnud rohkem seda, et, et see ei tasu ära maid majanduslikult, kasvõi seesama, mida sa enne mainisid, see Jüri Ratase selline mõte, et no loodame, et sina ütlesid, et ei, ei tule, rohkem. Tuleb ikka küll, tuleb küll ja see on täitsa selgelt tuleb. Ja see, see tuletab mulle meelde sama mõtte jätkuks tõesti linnavalitsuse teatud sol päeval, et et linnavalitsus trikki mingisuguse pressiteate, kus oli jutt umbes selline, et praegu saame ise hakkama, aga ega aga igaks juhuks ettevõtted, kellel on mingisugust tehnika, olge head, võtke meiega ühendust. Tegelikult peaks see asi olema võib-olla varem juba nagu mis ja, ja võib-olla isegi teatud määral mingisugused graafikud, kontaktandmed, lepingut sõlmitud, et kui on, et siis ettevõttele kohe helistatakse, saadab oma sead tehnika välja, aga mitte niimoodi, et ordeni headu, palun võtke meiega. No ma arvan, et inimesed siis näiteks sellele mõelda ka, et eramajade korral peaks ju sõlmima ikkagi ka kindlustuslepinguid, eks ole, sest selle vastu kindlustatakse, minu küsimus jääb praegu ka selles, et noh, suvi on olnud ikka nii õnnetu, et põllumehele, kui vaadata, mis on Eesti, mis on põldude käia, kuidas heinatäitsa minu küsimus on ka see, et kas kas ja valitsusel on piisavalt ikkagi neid vahendeid, et ikkagi kompenseerida väga paljud nendel, kellel see on eluliselt tähtis? Oli kahtlemata neid vahendeid. Olemas tänavustel eales teada selle kohta, et eeldatavasti laekub miljardile jahja saatva lisaeelarve teha. Küsimus on selles, kas tahetaksegi pannakse. Jah, eks see lause on, et, et rahapuudust ei ole kunagi ju tegelikult on tahte puudus on tahte puudus ja kui nüüd tahetakse ilmselt siis ka vastavad summad, leitakse, et see ei ole nagu noh, need, need miljonid, neil pole ju nii palju tegelikult. Aga kui sa ütlesid siin eramajade omanikud kõige puhul, siis võib-olla, et nende olukord ongi kõige hullem. Uued elamurajoonid kas või siin veskimetsa ja kes need uppusid praegu? Et ei, tavaline kindlustus, mis võetakse siis, kui kui maja laenuga ehitatud siis see ei katagi selliseid, selliseid ettenägematuid, olukord, et peab nagu spetsiaalse kindlustuse võtma ja ega siin ju ainult lausvihmadest tekkinud üleujutuste vastu kindlustust ei ole sa platsis nagu laiendama seda seal siis mingit tormikahju. Mälu mind ei peta, kas ei olnud kolleegid TV3-st olid, kus oli sellest, et ka termin looduskahju ei katnud siukest asja, et peab olema veel mingisugune spetsiaalne kindlustusveeuputuse vastu midagi? Mingisugune selline mõte vilksatas seest teleuudistest läbi. Ja, ja sama on ka täna lehtedes kirjas. Aga me jätame selle teema siis. Muidugi peab ütlema, et meil läheb hästi meelde, üha tulid välja arvata, tulumaksumiljonäre tuleb juurde, tähendab see ei väljendu ju mitte ainult seda tippu, vaid vaid kõigil Eesti inimestel. Läheb natuke paremini siis kusjuures enamusel meist, kusjuures me täpselt ei tea, kui palju neid miljoneid õlu teenijaid oli, sellepärast et on vist öeldud kusagil kolmandik tõenäoliselt jättis ennast niimoodi kirja panemata mingisuguste x y vahendite kaudu. Nojah, aga see, ütleme, see kasvõi deklareeritud ja, ja avalik ja seaduslike tulude puhul see, kas tulumiljonäride osas kolmandiku võrra, see on ju tegelikult röögatus, on, see on, ühest küljest on see nagu noh, ütleme no mis see minu asi on või, või mis rõõmu minul sellest on, ma ei tea, kas teie kuulute nende hulka? Mina ei kuulu, aga, aga et mis, mis, mis kasu või rõõmu sellest on siis kui, kui noh jah, keegi saab kuskil rikkaks ja noh Treenselt rikkanud kade Kaale. Küsimus on alati selles, missugused järeldused sellest tehakse, minul isiklikult on rõõm, et rikkaid tuleb juurde, ma ei tea, mis ma peaksin kiibitsema nende kallal. Ei saa ju öelda, et keegi neist ei tahaks rikkaks saada ja Me oleme tohutut niimoodi variserid selle koha pealt, aga küsimus on, millised järeldused sellest tehakse, et kas nüüd tehakse järeldus ka sedasi, et Eesti ühiskond läheb tervikuna rikkaks? Me peame vaatama ikkagi seda tuludetsiilide kaupa tervikuna, kui kestitsiil ei taha, võiks vaadata lihtsalt, eks ole, tipud, et alumine ja keskmine osa, et küsimus on ikkagi ühiskonna stabiilsuse seisukohalt omab tähtsust see keskmine osa, kes tegelikult selle stabiilsusega ka katab. Räägitakse keskmisest palgast, et kui palju neid saab, aga noh, teame selle näitaja ka väga niimoodi tinglikust ja mõningal määral olulisem on see sotsiaalmaksumaksjate arv ja selle osaga. Nii et mina arvan, et las saavad, aga rohkem raha on küsimus, kas sealt alt otsast tuleb ka sinna ülespoole. No osa osa jah, sellest ülevalt ülevalt tulnud rahast läheb paratamatult allapoole kah kasvõi kui raha jääb ju Eestisse ega kõik kõikidest suvilaid Kanaari saartel või Hispaania rannale Justa vaid ikka tarbijad seda osa raha Eestisse jõuab paratamatult ka allapoole. Ja no mis mind hämmastas, oli see, et kui ma seda tippkümmet vaatasime, siis kui palju on tundmatuid nimesid? Tegelikult tähendab noh, see ilmselt oleneb suuresti ka sellest, et miljonärid nagu ei taha oma nimesid avalikustada ja, ja seda ei saagi teha ilma nende nõusolekuta. Ja need, kes seda tegid. Ja teine asi, ajakirjandus, igavledes suviselt igavledes ajakirjandust nagu tormas ikka nagu kõige pehmema ja magusama vala juurde ehk siis endine maksuameti peadirektor Aivar Sõerd oli see, kes, kes sai tol päeval, kui see nimekiri välja üsna meile tuli, sai uuesti tuntuks ja hästi palju intervjuusid jagada ja, ja au talle, ta noh, oli nõus, kuigi tema, tema see miljon tuli nagu hoopis teistmoodi ju. Et selle nelja miljoni eest ta tööd ei teinudki, vaid, vaid ta maitses lihtsalt selle, selle riigiametniku, ehk konkreetselt Tõnis Paltsi tege jah, tegevuse tegevuse või rumaluse vilju ja lihtsalt võttis selle selle miljoni vastu. Jah, eks see, et me neid nimesid meie jaoks üllatus tuli, see on ju noh, tegelikult meie enda süü, et me ei tea, mis siin majanduses toimub. Ma ei ole küll majandusajakirjanik, aga ja minu jaoks oli kah niimoodi, et 99 protsenti nimedest olid üsna tundmatud. Ma teadsin, nooremad kolleegid majandustoimetusest, vot siis ka nimekirja niimoodi. Kes tuu om. Aga vanemad kolleegid ma mõnda ühtteist nime teadsid, aga noh, ütlen seal, see, see on juba meie, meie enda süü, et me ei tea, mis tegelikult toimub. See peegeldab trafaretselt mõtlemist, et peaks olema nende seas just ka, ma ei tea, nimetan Aadu Luukas, Endel siis kindlasti on ka, võib-olla need on nende seas, keda nimetada ma ei tea veel Urmas Sõõrumaa, eks ole, et meie ettekujutus ongi ühiskonnast hoopis teistsugune, et me ei oska arvata, et sinna lisanduda veel keegi, kes no ma ei tea, lihtsalt eduka töö tulemusena oma tegevuse tulemusena joovad sellel teisiti, me tegelikult ei tea, mis päriselt majanduses ei ei, ei tea kõiki neid majanduse ja meie elu allhoovusi, mis, mis tegelikult ja milles tegelikult tuleb, näha ei saa, kuid üldine statistika kanalisatsioonivõrku ei tea, mis seal voolab. Ma ei tea jah, millest kui kuigi suur osa nendest või üsna mitmed nendest olid mingisugust rahvusvaheliste ettevõtete välisministri, ettevõtete esindajad Eestis, nii et see on kah mingisugune mingisugune näitaja. Ühest küljest elu läheb tervikuna paremaks, sest ta liigub kuhugi ja ta liigub ju põhimõtteliselt ju vaatame kas või meie majanduskasvu, siis noh suurepärane õiges suunas ja, ja, ja kõik just nagu toimib ja on hästi, teisest küljest jällegi miljonäride kasv kolmandiku võrra, see näitab ikkagi see näitab tegelikult mitut-mitut asja võib-olla näitab seda ka, et üha rohkem tullakse nii-öelda põranda alt välja ümbriku, võlad vähenevad ja nii edasi ja nii edasi kõik see temaatika, aga teisest küljest näitab see ka minu jaoks seda, et Eesti on natukene veel nii-öelda banaanivabariik, et siin on kuidagi võimalik väga-väga lihtsalt jõuda haljale oksale tulla tundmatusest ja, ja teha business no kasvõi legaalselt business. Aga teha, et nii-öelda leida veel oma oma nišš ja, ja siis sellega nagu, nagu rikastus. Oot oot, aga kui sa tahaksid, et oleks niimoodi, et ära jagatud jah, et kes on kes on rikkasse, jääbki rikkaks. Kas sa kujutad ette, et mingisuguses arenenud põhjamaas näiteks? Noh, see see rikka kihi hulk kasvab sellise kiirusega, ei, Finterlikud. Sadanud muidugi mitte, aga noh, eks võib-olla näitab ju ka seda, et meie maksuamet on paremini tööle hakanud ja mis see, mis seal puututusel rääkisite ümbrikupalkadest selle kohta ju tuli vist? Ta oli see eile minu meelest lauseks mingisugune rahvusvaheline uuring, mis ütles, et Euroopa Liidu riikidest on ümbrikupalkade ja muu muu sellise osatähtsus Eestis kõige väiksem muidugi kõrge, kõrgem kui Euroopa liidu vanades riikides, aga selle uuringu järgi on Eesti ülejäänud üheksaga võrreldes paremas seisukorras vähemalt Ida-Euroopast pärinevad trikkide suhted seas. Teine üllatus minu jaoks tõesti üllatus oli see, kui me saime teada kes ja kui palju siis sel aastal meie avalik-õiguslikes üldse kõrgkoolidesse pürgivad. Millised erialad on kõige popimad ja ja see tegi tegelikult ju üsna palju rõõmu. Et selline hetkemajanduse kasu tagaajamine noorte inimeste hulgas, et lähen ülikooli, lõpetan ära nelja aastaga ja siis hakkan kõvasti pappi kokku ajama. Tundub vähemalt, et, et need numbrid mis nüüd näitavad seda sisseastujate nii-öelda erialasid ja konkurssi kohtadele Peaksid küllalt tõestama seda, et mingisuguse idee põhjal ja, ja huvi siira huvi põhjal minnakse, minnakse praegu rohkem ülikoolidesse kui veel mõni aasta tagasi või kuidas teile tundub? Gene kahtluseiva siiski on, Mai sa tead seda, vaatame natukene paremini, aga kui noor paneb avalduse sisse kolme välja mõni isegi rohkemasse kohta, ainult selleks, et pärast vaadata, kuhu lihtsam sisse saada, siis see päris nii ei ole nagu aarlase praegu ütles, et kuigi see sinu Okei, ma saan aru Potis Väike-tõrvaga, aga, aga põhimõtteliselt, kui me vaatame näiteks arstiteaduskonda pürgijad arvu, siis milline negatiivne foon on tegelikult kogu meie ühiskonnas meditsiini ja arstiteaduse ja, ja, ja haigekassa ja ravimite ja kõige kõige selle taustal ja ikkagi noored noh, niivõrd massiliselt tahavad arstiks saada, rääkimata sellest, et arstiõpe on ju kõige pikem ja kõige raskem tegelikult ju? No kaks kaks positiivset asja oligi tegelikult seesama Tartu ülikool, kus tõepoolest arstiteaduskonda on, on suur konkurss ja kui arvestame seda, mis on kõik prognoosid arstide, ütleme, vananemine, nende väljalangemine tööjõuturul äraminek, siis, siis on lootust, et andke andeks, aga kui riik nüüd tajub seda huvi ja kõike muud ja nende siis ta võib olla ka lahendab selle probleemi natuke pärast statiivsemalt vaatab, kui kuid just tänane vastavad ja teine muidugi on Tallinna tehnikaülikool on tootearendus ja tootmistehnika, tootearendus on teatavasti väga paljudel juhtudel ikkagi selline alusharidus ja alus kogu majandusele kui arvestada muidugi informaatika arvuti- ja süsteemitehnika, mis on olnud üldse viimased aastad väga populaarne number tegelikult võiks olla isegi suurem jah, arvestada seda vajadust ja arvestada samuti nende äravoolu, kui palju on ikkagi seda võimalust, nii et, et siin on kindlasti teatud selline seatud sellised muutused olemas, aga no palju poleemikat on tekitanud seesama Tallinna või Tartu Ülikooli lävendipõhine sisseastumine, mis just peaks nüüd selle ära vaata maa teatud erialadele pannaksegi sisse kolme nelja viite kuute nud Tõnu Lehtsaare Lausaitas kuuteri kuuele erialale oma artiklis, mida ta neljapäeval Postimehes avaldas, nii et see on noh, ma tean, et ta noorelt näevad seda piiramisena vabaduse piiramisele, miks ma võiks astuda arstiteaduskonda inglise filoloogiat, ma ei tea rekreatsioonierialale, eks ole, no minul on kahtlus, et võib-olla me oleme just rajal ülikooli astunud, kui meie tegime oma valikud ikkagi lähtudes huvist, eks ole, ja ja astusime ühele erialale ja, ja pidasime seda iseenesestmõistetavaks, meil oligi teatud määral bändipõhine sisseastumine küll, mitte sellisel kujul. Nii et mina küll. Ma arvan, et noh, siin on vastuargumente olnud sellele, et järsku astuvad kõik siis no ma ei tea, sotsioloogiasse Pedas kõige populaarsem või astuvad siis sotsiaalteadustes laiemalt politoloogiasse. No praegu on näha, et, et see natuke ikkagi see mõtlemine areneb tõesti selles suunas, kus on need missid ühiskonnas, kus ma saan ennast teostada, kus on minu huvi kokku teostamine, teine asi on ühel noorel perel laenudel Maksmine, mis noh, mis on paratamatu meil tänapäeva meie elus ja ikkagi mulle tundub, et, et kas, kas arstiteaduskonna puhul näiteks on oma mõjuga kuidagi avaldanud see, et me oleme Euroopa liidus ja et meil on see nii-öelda tööjõu vaba liikumine osade riikidega kohe käes ja osadega kohe tulemas ja arstid võetakse alati hästi vastu ja. Kogu Euroopas absoluutselt kindlasti. Eesti riigi huvides see kindlasti ei ole. Kunstniku noor lapidualt lehestuselt arstid lähevad ära Soome, Norrasse jumal teab kuhu Rootsi, eks aha. Ja kui ta sellest tulenevalt sinna Siis ma veel kord ütlen, kui riik on tark ja kasutab seda huvi ära ja näeb seda ja mõtleb perspektiivselt. Sale no sellepärast, et kui sa räägid siin laenudest liisikutes, siis arstiteaduskonna me teame kui tänane arsti õppimise aeg ju tohutut internatuuri ja kõik, mis tuleb nendel labida ja see vastutus ikkagi sa ei saa seda, eks ole, korralikku palka, kui sa alustad, tipud saavad, nii et näed, see protsess on väga pikk, et noh, tõepoolest ma Ma usun, et nad ei hakanud ka mõtlema, et lõpetavad Tartu ülikooli ära, teevad oma kohustuslikud ajad ära ja siis katsuvad kohe tohutu suure palga peale kuskile välismaale, noh seal on samasugune ikkagi seesama, et eks see diferentsele ikka staaži järgi ka tervikuna. Tuleb arvestada seda ka arstiteaduskonnas on, tavaliselt on väljalangemise sellepärast, et ega esimene aasta jääb äratamist, sest Tseemia eksam? Jah, no seal on ju asju, kõik inimesed lihtsalt ei kannata välja hüppab ikka patoloogilist anatoomiat uurima või muid selliseid asju siis esialgsed esialgsed sellised illusioonid või siis kaob ära. No mind natuke hämmastab muidugi sotsioloog ja 382 avaldust siin 12-le kohale pedagoogikaülikoolis ja ikka seesama ajakirjandus ja suhtekorraldus otse fenomenist ka natuke oma abikaasa on sotsioloogia ja tema ja tema kolleegid võtavad eksameid vastu pedagoogikaülikoolis, ütlevad, et eks mõnel on ikkagi selle sõna, selle teadusharu defineerimisega eks ole, tahe, mida ta ikkagi lõppkokkuvõttes käsitleb ja kus, millised noh, mis on see sisu ja kokku need teadmised, nii et ma arvan, et siin on need küll pistmist sellega, et noh, hea kerge õppida matemaatikat ei ole. Aga kuigi siin jazz, kas me nendesamade suurtele numbritele rõõmustama peame, sellepärast et mina olen kuulnud ka neid väiteid haridusjuhtide ja ka tööstusjuhtide seast sedasamast normaalselt kõrghariduselt kõrgesti haritud tööjõudu ei ole, et üritatakse küll meie kutseharidussüsteemi kuidagi kaasajastada, ka normaalsemaks muuta, aga tundub, et kui neid numbreid vaadata, et siis on sellel veel pikk maailm, nagu selle asja korda saab. Ja noh, Sauga teha oma vana mõtte juurde, et sotsiaalteaduste ja ajakirjanduse puhul, et seal küll nagu ei paista tänasele sisseastuja viie aasta või nelja aasta pärast mingisugust erilist mammonat tasku voolamas, et mis selle menetluse siis sina oled ajakirjanduse lõpetanud? Mina? Mina lõpetasin selle vee, millised olid siis võimalused ja, ja millised olid siis üldse nii-öelda vaba mõtlemise võimalused, et ajakirjandus, kateeder Tartus oli kindlasti üks kants, kus, kus vähemalt suletud uste taga nelja seina vahel sai rääkida kõigest ja, ja ei olnud probleemi. No neid kohti oli teisigi, aga on hea küll. Aga ma lihtsalt tahan öelda, et tõepoolest, võtame, aga seal on ka tõenäoliselt väljalangevus vähemalt ajakirjanduses suhteliselt suur, sest noh, vaadates ka pikka ajas olles nüüd Postimehes vaadates ega seda juurdevoolu suurt ei ole noh, sellist, et nüüd tõesti tuleks, kuigi iga aasta ju lõpetab teatud mingisugune arv. Aga kes läheb varem tööle, see on ju paljudel ka tehnikaülikool on kurtnud selle üle, tiit erialadel võetakse juba teisest, kolmandast kursusest ära komitee esimesest ja, ja kui raha maitse suu tuleb ja natuke suurema raha maitse, siis võib kase pooleli jätta kaks Tartu Ülikooli tegelikult vastu võtta mõte, et see varem oli see, et võeti vastu palju, aga noh, nüüd teatavasti riid finantseerib ikka selle alusel, palju annab kõrgkool konkreetse eriala spetsialist. Ja see väljalangevus on paratamatu ka mingisugusel moel. Nagu me siin oleme arstiteadusest ja, ja kogu sellest temaatikast nagu pikemalt nüüd rääkinud, siis oleks vist lausa inetu meie polku mitte oma saates ära ei mainiks niisugust nime nagu Oldman kes lahkus meie hulgast mõni aeg tagasi, kellele nii-öelda järelhüüded ajakirjanduses ei vaibu, et noh. Ma ei ole küll veendunud, et siin nagu mingit seost meie eelmise teema ja Marge Valdmanni lahkumise vahel on aga aga otsapidi nagu selle teemaga nagu haakub. Et kas me ime nagu, noh, ma ütleksin sama sama küüniliselt öelda nagu, nagu proua Oviir ütles siin ühes ajaleheartiklis, et näete, see oli tõestus sellest, et see rohi ei aita ja ja seda ei ole vaja tasuta jagada, et see, see rohi või ei, ravi haigeid inimesi terveks? Jah, muidugi, targa naisena tõepärast siis ka mõtlesin, mida ta ometi, kas ta kontrollis ja teadis seda, millised tõlgenduse võib ka antud kontekstis, kui inimene on lahkunud ka sellele sellele lausejupile anda? Ajakirjandus muidugi tõepoolest kasutas oma võimu ja, ja võimendas läbi kõvade kõvade sõnade ju seda Siiri Oviiri väljendite väljendit veelgi. Ma peaks ütlema, et vaja olen, ausalt öeldes kahe vahel olin siis, kui Postimees seda lukuga tegi, ta tegi selle esimesena, sellepärast et küsimus on tõepoolest inimese lahkumises ja perekonna ikkagi väga suures tragöödias noh, lastele, abikaasale, kõigile lähedastele emale-isale tervikuna, kas ajakirjandus peaks seda kajastama ka sellise üldistatud jõuga? Kahtlemata noh, ma ei hakka siin seisukohta võtma muidugi antud lüübeki küsimuses ei ole ma sellest ka mittepädev ei ole sellele vastust andnud ka Eesti arstid ju? Räägi seda tegelikult kommenteerinud, et see on huvitav tähelepanek, et keegi, keegi ei ole tähele pannud küsida arstidelt, mida nad seda kliivetelt ikkagi kuidas nad selle võtavad, mida nad arvavad sellest ravimist, selle mõjust, aga teha selliseid kaugeleulatuvaid järeldusi, et kui Marge Valdmannile see ravim ei, teda terveks ei ravinud, mis on minule ka võhikule küsimärgiga. Ehk päikesel lause puhul kohe küsimus, et terveks ravinud ja aga ta aitas ja aga elupäevi ilmselt pikalt pikendas ja mida siis veel on tahta, eks ole, et ühelt ravimit nüüd muidugi Marge Valdmann oma jooga oma kurva ja traagilise lõpuga looga tegelikult ju pakkus palju mõtlemisainet. Ma ei räägi sellest, et ta pakkus ajakirjanikele palju nii-öelda leheruumi täitmise võimalust aga, aga probleemi nagu seisukohalt andis ta ikka väga palju mõtlemisainet. No minul andis ta esimesena, mõtlen sellele, et tõepoolest nagu väljendas ka Marko Pomerantsi teiegi hästi haritud või Eesti tervishoiusüsteem tõepoolest jagab kuskil mujal maailmas ei suuda aidata kõiki ja kõikjal see on esimene asi. Aga ma ütlen, et see ei ole Eesti tervishoiusüsteemi häda, sellised innovatiivsed, ravimid ja uued ravimid ei, tõepoolest on niivõrd kallid, et ei jõua neid osta. Aga no Eiki Nestor pakkus uuesti selle ideega aasta tagasi, pakkus, et võib-olla on võimalik luua mingisugune spetsiaalne fond, kuhu tehakse sissemakseid. Ma ei tea küll, kes teeb ja kus siis saavad need inimesed abi, aga, aga on selge ka see, et noh, subjektiivselt momenti see ikka kõrvalt, eks ole. Võta või sellelt asjalt ei võta. No see on lihtsalt selline paratamatus, mis, mis, mis ilmselt kaasneb teatud määral selle asjaga, aga, aga ma ütlen, et, et tõenäoselt loodame, et Marge Valdmanni see aitas tema elupäevi pikendada ja ja paljude haiguste puhul on ju see, ta lihtsalt aitab seda. Ma tean väga palju tuttavaid, kelle, kes, kellel aitab kaks, kellel kolm, kellel on antud tänu ravile ka kümmekond aastat ja need on kõik elu. Paraku jah, aitas seda probleemi nii-öelda vee peal hoida, see Marge Valdmann ise suutis algul tasuda selle ravimi eest ja tal oli sääste, mida, mida mängu panna oma oma elu nimel ja et see probleem sai nagu tõstatatud, samas ma tean, et ühe haigla ühe teatud palatis palatites sureb inimesi nagu vabandust väljenduse eest nagu kärbseid sama sama tõve kätte seepärast, et meil ei ole lootustki seda ravimit saada ja ja, ja keegi ei hakka neile kunagi seda välja kirjutama, sest on ju teada, et neil pole raha, selle, selle muretsemist. No vot minu jaoks ongi siin küsimus, kas annab selles süsteemis tervikuna muuta, kas tõepoolest nagu mingi fondi moodustamisega ükstapuha, annab midagi muuta, et need võimalused oleksid suuremad? Jah, no seal tõusis ju mitmeid probleeme valdmanni puhul, et tal oli, tal oli kogu oma elukäigu või töötööl käimise elukäigu jooksul olnud ju korralikud töökohad, kus tal olid korralikud sissetulekut. Et tal nagu endal olid see aasta, aga teisest küljest ta küsis ju ka, kui tuletame meelde, et ma olen nii palju maksnud sotsiaalmaksu, et, et kus see nüüd on, kui mul seda vaja on. Ja noh, kõik need õiguslikud lastetusmaks, mis läheb kohe, kui ettevõte või asutus oleks osutanud talle abi, suur erisoodustusmaks on, see on kindlasti koht, kus järele mõelda meie, meie väiksel riigil ja võib-olla tõesti, et on vaja mingisugust sellist, sellist fondi, mis, mis aitaks neid, neid inimesi. Kuigi ma arvan, et koos Marge Valdmanni tuvastamisega kaob, see probleem pannakse suuresti kalevi alla ja tõstetakse see siis, kui kerkib järjekordselt see probleemi esile. See paraku on selle mentaliteet, jaanalinnu mentaliteet, väänab tervishoius ongi üldse paha. Seda ei ole tervisespetsialistide, ma parem ei räägi, mida? Nonii. Aasta 2004, see, mis me praegu siis parasjagu jookseb on niisugune väga paljus ka ajaloolise tagasivaatamise aasta siin, noh, 10 aastat on möödas, meie leheruumi on palju ja eetriruumi täitnud palju. 94. aasta sündmused, ajaloolised juulilepped ja vene sõjaväe lahkumine ja Paldiski üleandmine ja kõik, kõik need muud asjad, aga lisaks sellele on ka. On ka möödunud nüüd siis ümmargune aastaarv ajaloolistest võitlustes sinimägedes võib-olla kõige kõige verisemad lahingud, mis, mis Eesti rahvas nagu kaasajal üldse pidanud on ja, ja seda on ka on ka meedias vääriliselt kajastatud. Ma tean, et Eiki, sina tahtsid täna seda kuidagi mingil põhjusel. Jah, sellepärast, et kui ma kaks nädalat tagasi siin olime ja tegime seda saadet, mis kippus suuresti välimäärad meil minema sina, Peeter on minu jaoks, siis mõtlesime ühe niisuguse lause umbes niimoodi, et ega meil ei õnnestu läänes selgeks teha. Meie oma ajaloo eripära, aga ma olen natukene mõelnud, eks mul olla vihjatud kah, et et see päris niimoodi ei ole ja tegelikult on meil võimalusi võimalusi rääkida külla alates kasvõi sellest, et et esimene eestlane, kes tegelikult ju teises maailmasõjas langes rindel olid teadupärast sõdis sakslaste vastu, langes Põhja-Norras 40. aastal Arnold soojenla, tema nimi? Muidugi teema, keeruline, mingisugune silti külge me ei saa minna näiteks prantslased talle ütlema, et kuulge, aga teljel marssal Betaania, mida te nüüd meiega norite, et teil oli SS-diviis Shallema, kes 45. aastal riigipäevahoonet Berliinis kaitses punaarmee vastu, see tekitab hoopis vastupidise efekti. Aga mingisugused võimalused oma Ajavõtjad siis, mille pärast vastupidise seda lihtsalt ei taheta meenutada, seda ajaloos on seiku, mida, mida, mida ei taheta meenut varem pannakse uks kinni ja tehakse tuli surnuks, et mitte seda meenutada. Ja, ja täpselt samamoodi on raske öelda inglastele, et oli mingisugune lord, kelle nimi mul kahjuks praegu meelde ei tule, kes oli Hitleri teenistuses ja andis Inglismaale raadiosaateid, sellest vist ta pärast poodi üles, kui mu mälu mind ei peta. Aga võrre võrrel võrrelda, võrrelda ja rääkida sellest, mis toimus, kasvõi see, et neil päevil möödub ka, on ka Kautla lahingu kaotlus, sündmuste aastapäev. Kautla oli see Mil seemnest sinimägedele, nii et mingisugused võimalused. Kuigi ma ütlen väga raske, ma nägin hiljuti ühes raamatus pilti mille allkiri oli niimoodi, et siia maetud need Eesti idapataljoni võitlejad, kes sõdisid 42 Volhovi rindel, kui selle Vlassov armee sisse piirati Barakulisele surnuaia peal oli suured kilosed Grozdoshanter ehk langenud suure Saksamaa eest, nii et raske on, aga, aga ma võtan tagasi oma kaks nädalat tagasi saates öeldud sõnad, et meil ei õnnestu seda kuidagi mitte kunagi selgeks teha. Minu küsimus on selle väga lihtne, me oleme 10 aastat üle 10 aasta elanud juba selles vabas Eestis me ei ole iseendas ja sa ise keski suutnud neid Eesti ajalooprobleeme selgeks vaielda, nagu me vaatame väga tugevaid ju vastasseis ühelt ja teiselt poolt ajaloolaste hulgas tervikuna siis siis ja, ja mul ei tule ka meelde. Võib-olla sa nüüd parandad mind, et kas me oleme ka mingisuguse laiema tarbeks? No ma ei tea eurooplastele nendele, kes siin käivad või levitanud mingisugust siis teistlaadset, nagu sa ütled, selgitavat ajalookäsitlust, oleme me seda teinud, onu kogu aeg räägime sellest, et seda tuleb teha, on. Punane Raamat, inglisekeelne kasvu, mis on kuritegudest ja siis Jakobsoni komisjoni materjalid, mis on kõik kättesaadavad populaarteaduslikus vormis. Populaarteaduslikke raamatuid on ju ka ilmunud nii nii meil siin Eestis kui ka kui ka väliseestlaste poolt, nii et võimalus ikond. Noh, see on nüüd vist küll niisugune teema ja olukord, kus eesti eesti keeles öeldes nokk kinni, saba lahti, nokk kinni saba ja on nii-öelda väga selgelt sisepoliitilised lausungeid ja on väga selged välispoliitilised lausungid ja ja kui me nad nii-öelda lahku lööma, siis kui see on võimalik, siis ega välispoliitiliselt väga-väga palju nagu vist ära teha ei anna, sellepärast pean mina nagu oma seisukoha juurde. Et surve selleks, et, et see teema võimalikult vaiksena ja väga madalat profiili nende kogu selle temaatika juures hoida välispoliitiliselt on, on vist ainuõiged, et ei ole, ei ole suurt lootust. Mina ja meie propagandamasin on, on Maire Kõnnu propagandast, mina pean sinuga rääkima, olen ka ma ühinen sinuga tegelikult sellepärast, et neil on täita väga suured, no aga ka nüüd, kus me oleme rahvusvahelistes organisatsioonides ees meil on ikkagi täita teatavate kaugele ulatanud lihtsalt sellepärast, et säilitada see Eesti riike teda arendada, eks ole, noh, on täita midagi mingisugust muud ülesanded ja, ja ma kahtlen, et arvan, et see jääbki paljuski selliseks sisepoliitiliseks küsimuseks. Poliitikud mängivad selle välja, ajaloolased vaidlevad selle selgeks, aga midagi peab meie enda laadiska tervikuna muutuma. Ajalugu ei saa ka heroiseeride ja Magnus Ilmjärve kividega loopida ei tinglikult ajalehe veergudel, aga ka avalikult tervikuna, kui ta esitleb, esitab, kukutab neid iidoleid, näitab neid teises kandis, sest see ongi tegelikult seesama. Ajalugu jääb alati subjektiivsed, nagu me teame. Aga, aga see esitamine teise kandi pealt natuke mind vaevab siiski seesama, mina olin see, kes toimetas lehte Trivimi Velliste artikli ja mind toimetasin välja sellised 80.-te aastate lõpu stiilis väljendid, et umbes sellised väljendid nagu see Magnus Ilmjärve Ilmjärve taolised me peaksime olema tervikuna ühiskonnas natuke tolerantsemad ja vaatama olgu, mitte nii isikliku mätta otsast, need mehed on roninud selle ajaloootsas pjedestaali peale, aga aeg on sellelt pjedestaalile vaadata ka natuke laiemalt. No ja siis ma päris küll jälle sinuga nõus ei ole, aga hea küll. Tolerantsusest rääkides läheme nüüd selle teise teema juurde, mis nüüd on ju kah millegipärast Eesti vaat et kõige tähtsamaks teemaks. Noh, see on ka võib-olla sellepärast, et meil on nii-öelda hapukurgihooaeg ikkagi tegelikult kestab vihmauputust poleks olnud siis vaevalt kuigi teatud artiklid ajalehtedes on, on tõesti väga palju noh, nii-öelda vastukajasid ja eriti netikommentaare. Aga ma tahtsin selle sellesama ajalookoha pealt nii-öelda aja ajaloo jaoks öelda, et ikkagi minu jaoks need, need, need on väga rasked teemad ja, ja ega neid väga selgemaks rääkida enam ei saagi ka meie sise siseütleme siin Eestis. No mida me siis räägime, kas me hakkame jäämegi vaidlema selle üle, kes need vabadusvõitlejad on ja kummad need, need õiged on või valed või, ja üldse noh, kas, kas seda kõike nii-öelda väga vaja on, aga, aga kui, kui Noorema põlve või ütleme keskpõlve poliitikud kasutavad ära seda nii-öelda delikaatset olukorda pehmelt öeldes ja tahavad sellega nii-öelda plusspunkte teenida, siis vot seal minul nagu tolerants lõpeb. Et ma võin seda Baltic Pride Tallinn taolist üritust väga-väga hästi tolereerida, see on siis see tulevane oma sooihalejad, rongkäik, mis siin Tallinnas on need toimuvasse augusti keskel. Aga, aga, aga vot vot nende poliitikute puhul ma ei, ei. Mul on hea meel, et see on koht, kus, kus mu talu karja, millest sa räägid. Me räägime mõnevõrra erinevatest asjadest, sina räägid sellest, kuidas seda teemat käsitletakse sisepoliitilises omaeneseteadvusest, mina rääkisin sellest, kuidas seda. Kasutatav, või kuidas võidelda ida poolt tuleva survega? Need on mõnevõrra erinevad, on, need on erinevad asjad. Kui sa May küsinud, mida ma pean silmas, ma pean silmas konkreetselt sedasama kui ajalool ajalises järjestuses, öelda siis sedasama Savisaare kirja või pöördumist, eks ole. Mis siin juuli alguses oli, et Eestisse nagu on võtmas maad nii edasi, mis on meie kuulajatele ilmselt teada ja viimast Narva volikogu esimehe Stalnuhhin ja riigikogu liikme Stalnuhhini allkirjaga küll volikogu nimel tehtud pöördumist Narva veteranide pool Narva vabastamise puhul, et jätame, jätame need ära. Ma saan aru, et Stalnuhhini Narvas on, on vajalik, võib olla selliseid lauseid, aga, aga jätaks võib-olla ära kasvõi kasvõi austusest selle, selle teise rahvusgrupi vastu. Ei, ma olen sinuga selles suhtes täiesti mäelt, aga on ka selge see, et, et ega me seda Narva jääbki selliseid praegu veel mõtlevaks. Ma näen maleharu, May, kui selliseid avaldusi tehakse enne valimisi. Tont temaga, hea küll, ütle siis ja pane oma pilotka peale kõik, mis sa tahad panna ja vanad need ei tule, räägi vanade meeste ja naistega, aga praegusel hetkel noh, ei ole vaja sellist oma mälu igalühel oma mälu ja selles suhtes peab korra, me ei ole midagi ka siin on vaja jah, natukene ma ei ütle, Stalnuhhin aga seda teise rahvusgrupi suhtes, tolerantsust, tolerantsust nende nendele mõtlemises, midagi ei ole teha, see on korra niimoodi ajalugu, meie rahva ajalugu on täis traagikat 20 sellel sajandil ja siin paraku jääb pereti, jooksevad need asjast minu oma suguvõsas jooksevad need asjad, kes on 41. aastal küüditatud maha lastud, juulis 41 ja teiselt poolt, kes on punaarmees võidelnud, eks ole, Pole ainult traagika sellisel rahvuse tasandil, see on iga peret mööda käiv traagika. Ja neid asju peres ei tõsteta lihtsalt sellepärast, et püütakse elada mingisuguste muude ideaalide nimel. Aga see ei tee neid olematuks. Muidugi. Nojah, eks aeg annab arutust, aga kuigi tegelikult on Meie tuleviku jaoks tunduvalt olulisemad teemad isegi kui see Prayparaatiase sinimägede tähistamine, vabandust, et nad praegu kõrvuti sattusid. Tõesti, palun vabandust veteranidest. Aga see, mis toimub Brüsselis meie maksusüsteemi ümber, vaidlused kui need on meie jaoks kõige tunduvalt olulisem. Mina ütleks, mina ei ütleks sellepärast tolerantsi, kui me võtame need mõlemad sõnad küsimusega tolerants, siis on see meie ühiskonna tõepoolest üks olulisemaid asju, seesama tolerantsus. Me võtame õudselt fanaatiliselt teatavaid asju, eks ole. Nojah, ütleme, siin käib see väljend siga ja kägu ei ole vaja tingimata võrrelda, et nad on eri asjad, mõlemad on olulised selles mõttes, et rahva vaimne tervis ja, ja see, mis kaukas on, need on mõlemad väga tähtsad. Tuleb see Baltic-Frid ja, ja noh, selles mõttes me vist oleme siin stuudios nagu ühel meelel, et no las ta siis tuleb. Ma mõtlen ka seda, et ega me sellest ei pääse. Eesti homoringkonnad on, on niigi hoidnud suhteliselt madalat profiili ja ei ole nad väga tükkinud. Ja kui me vaatame, mis tegelikult Euroopas toimub Berliinis, festivalid ja nii edasi siis kas see on ainult aja küsimus, kui, kui sellised paraadid hakkavad ka Tallinnas ja Tartus ja teistes Eesti linnades toimuma, nii et elame nad siis rahulikult üle. Teine asi on see, kuidas nagu reageerima peab, noh ütleme Kopli kunstikoolijuhi raevukas pöördumine on, see esindab me ütleme, et, et kunstiinimene ja miks nüüd niimoodi ja, ja siin on suur protestikiri vastu kirjutatud ja ta esindab väga selgelt teist mõttelaadi ja sellise mõttelaadiga inimesi on ju palju Eestis. Nii et tolerants ka nende suhtes mul oligi seesama küsimus tekkis eile õhtul, kui tuli see avalik kiri viis või kuus kirja, mis seal oli, et inimene inimese mahavõtmist nauti kohe sellepärast, et ta julges oma seisukohta välja öelda. Nojah, vot see ongi, et kohe pea maha ja, ja hispaania saapad jalga ja noh, teine, las nad avaldavad siis sea, May, oled nagu suure lehe arvamustoimetust juhtinud kaua aega, sina pead valima kogu aeg, mida sinna panna ja ja mida sinna mitte panna, et noh ma olen lähtunud Nende dilemmad sinu peas on permanentsed. Jah, aga ma vardasin täna panin lehte nende sel nende naiste kirja konkreetselt üks ma nüüd ei mäleta seda nime, kes, kes, vastas Märt Sults selle seda, et Sults tegigi ennatlikud arusaamad seal Vabaduse platsil, kui ta kohviku ees nägi kahte alasti daami, mille vastu nad protestisid. Ta võttis absoluutselt kohe, et see ongi toetuseks sellele kavandatavale üritusel, aga need tegelikult protestisid lihtsalt Kulka raha jagamise vastu. Sõna- oma sõnum oli hoopis midagi muud. Nii et siin on täpselt samuti, et kuulakem ära ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. Momentaalselt kohe sellest asjast. Märt Sults sai selle, mida ta ära teenis. Ütleme niimoodi. Nojah, eks see on ju seal juba Vana-Rooma ajast kuulus lauset, kuule, hakkame ära ka teine pool. Tahtsime ainult öelda, maile jätkuks. Jah, aga ütleme mulle tundub, et meie rahva ja üldse, mis oleks ainult meie rahvakogu, Euroopa pea, inimeste peades, tolerants ei ole mitte nii-öelda normaalne nähtus, et pigem kõike, mis on, on teistmoodi kui sina. Tahtmata siin nüüd kuidagi õigustada noh ja nii edasi, aga, aga kas me peaksime tõesti minema siis nagu siin räägitakse? Seal tuuakse võrdlusi Natsi-Saksamaa peal, on meil Nõukogude Liiduski oli ju seesama asi ju keelatud soni kriminaalkorras karistatav ja nii edasi, nii et kas me peame nüüd tagasi minema selles mõttes vaimses mõttes tollesse aega, kus, kus kõik raudu panema ja kuuli silmade vahele kuhu areneda, kui ma mõtlen ka neid diskussioone, mis puudutavad Eesti rahva iivet, arengut, perspektiive immigratsiooni, emigratsiooni, kõiki neid asju, no ega see selles küsimustes oleme me ka ikka ja silmaklapid maas ja arvame, et näärme, miljoni miljonitega riike, kus on tööjõudu küllalt piisavalt võtta. Visioonid seisavad veel ees, just sellest ma tegelikult see modelgsetes mul eile õhtul ka peas, kui ma mõtlesin sellele, mis täna siin rääkida, suhtumine sellesse seltskonda, see on köömes selle kõrval, mis ootab meid ees, ootab meid ees. Lugesin sel nädalal välisuudistest selliseid, selliseid uudised, et Helsingisse oma Allased pussitasid, soomlast ei või Münchenis. Saksa pensionär laskis maha viis naaber bosnialased, sellepärast et nende toitumisstiil talle ei meeldinud, et vot see probleem võib meid ees varsti ootama hakata. Seda kindlasti ootab, sest et kindlasti ei jää Eesti selles nii suletuks, nagu on, nagu on Soome olnud suutnud jääda teiste põhjamaade kõrval kõigi nende aastatega siiamaani numbrini. Mingisuguste massi sissetung ei ole aga, aga noh, mingisugune mingisugune kontingent hakkab siia kunagi ikkagi tuleb noh, on juba kohal, tegelikult. No üks asi, mille suhtes ma ei ole kindlasti tolerantne, mis mulle kindlasti väga ei meeldi, on, on see, et sina, Mayberman, jätad rahva teenrid maha. Täna on viimane kord praami viimane kord. Ütle, miks sa niisukese inetu teoga hakkama. Ajakirjanduses Postimehes lahkun 22. augustil, aga lähen vahepeal puhkusele. Ja siis ei ole ka aus, kui ajakirjanik enam ei ole siin saates istuda ja ma ei saagi. Ma ei saanud oma arvamust kõikide asjade kohta, kui mõned seotud töökohustustega kuskil mujal. Naasemine ajakirjandusse. Ei mina tea, välistatud või ei tea, kuna asine seenele mul tuleb meelde Täike Talving läks ka siit saatest ära, vahepeal oli üks alustajate seas, käis vahepeal ära, tuli tagasi siin, selles mõttes Eiki, on sulle hea eeskuju, olete mõlemad teenrite algusest peale ja ei ole meie kolmekesi oleme nagu algusest peale, me oleme ajaloolased. Ma ei tea, ma läksin 19 ülikoolist ja esimene saade küsin, istus Sist oma kümmekond inimest ümber laua, keegi täpselt õieti ei saanud aru, mis toimub, rääkida õieti keegi ei saanud. Talguseli. Noh, kuhu iganes sa ka ei läheks, me soovime sulle edu. Loodame, et see meeltesegadus, mis on sinu peas, et see ajakirjandusest lahkuda võimalikult lühiajaline. Ja sa õige pea naased siia meie rohelise ja ümmarguse laua. Ma pean ütlema, et täna hommikul meenutasime mitu saadet, mis aastast, mis ta saate teeme ja ise Kaarne, sinul läks natukene sassi see lugemine, kas need aastaarvud arvudega sassi, nii et no vähemalt huvi on, kaua saade veel kestab, aga nagu ma aru saan, näitajad on kõik suurepäraselt, seltskond on hea. Nii et ma arvan, et sellel on veel pikka iga. See ei ole, ütleme niimoodi, et me teeme kõik selleks, et et saade kestaks, et sa jõuaksid selle aja jooksul ümber mõelda ja tagasi aitäh teile. Sellega me lõpetame, aitäh teile, May, pöörman. Tänasest tänasin ümmarguse vikerraadiolaua taga viimast korda. Heikki Talving. Mine Aarne Rannamäe saatejuhina kindlasti mitte. Aitäh täna kuulamast, kuulake meie saate kordust õhtul kell üheksa ja, ja järgmine laupäev juba uus seltskond uues koosseisus Mart Ummelas juhtimisel ja loodetavasti on siis ka akna taga juba parem ilm. Kena nädalavahetustel.