Tere tõeliselt kuuma ja kaunist suvepäeva teie seal palavuse käes. Meie siin vikerraadio stuudios oleme üsna inimlikes tingimustes. Tänu nüüdisaegsele tehnikale täna stuudios meil Margus Mets, tere. Tere, Rain Veideman, tere, tere. Mõnes mõttes esindamas siis Postimehe kontserni. Kui nii võiks öelda, Briti meedia, eesti assoo jahimeedia ja vastu on möödas, on siis seda, kordasin saadet raadio poolt juhtimas ja niisugusel ilusal suvepäeval tahaks rääkida ainult ilusatest asjadest, kas poleks? Tahaks küll rääkida merest, kes on jahijahiga merel, aga me ei räägi. Ei Me räägime ilusate asjade varjupooltest. Mul on vahepeal raadios küll selline tunne olnud, et kui ilm ilm on äärmiselt kole ja vesine ja siis ta rääkida suudes ilusatest asjadest, aga kui ilu meie ümber juba piisavalt ja viimane nädal on ilma poolest ja tõesti Eestimaal väga-väga ilus olnud, et siis võitluses raadioska koledates asjadest rääkida CW inimesi ahastusse ja. No me ei räägi Wastnud nii koledatest kohe, et ka sellepärast raadio kinni keerama peaks varjupooltest, aga noh, võib arvata, millises situatsioonis täna kuulavad seda saadet, kuulavad osa on rannahoone, osa rannas, osa ma saan aiamaa peal ja osambuskile varju tõmbunud ka ise, eks ju. Situatsioon on veidi erinev kui tavaliselt, aga mis me siin ikka jutustame? Kõigepealt ütleme isiklikest muljetest, räim toob meile teema mürast. Just keskkonnareostusest minu teema vaid eelmise nädala siis ajakirjandusest erinevatest lehtedest läbinud teema erinevate autorite poolt ja isikliku kogemuse tõttu sattusin ise samuti nüüd selle teema nii-öelda ülesvõtjaks ja leiame krik seansse on kohane, nagu paljud sajad tuhanded eestlased siis vähegi võimalust on, need lähevad maale või merele ja saartele või oma suvekodudesse või oma välismaale välismaalt oma vanemate või esivanemate kodudesse ja mul on olnud ka see võimalus siis Põhja-Viljandimaal oma naise esivanematekodus mõned nädalad veeta ja nädalavahetused samuti. Aga avastasin selle, mida, mida mõned mu kolleegid endi avastanud, et et ei ole rahu ega vaikust. See, mida me otsime, tegelikult sinna läheme ja, ja sellegi talu ümbruses, kus mina olen olnud oma lähedastega on, on peoloomad ennast sisse seadnud. Ja eile õhtu juba paistis, et asi võtab tuure ja kell kaheksa pandi tümps tööle ja see tümps trampis läbi öö. Mina tulin Tallinna nüüd rahva teenitesse ja, ja sinnamaani ta jäigi tampima. Ja siis ma eile eelmisel nädalal lugesin, et, et see probleem on üks suur nuhtlus eestimaal suviti ja näiteks minu kolleeg Sirje Helme, kes kelle suvekodu ilmselt Varbla lähedal, kus puhkeküla muide väga tähelepanu väärne nimi kus käivad ka üks orja teise järel ja, ja, ja lõhub see tümps samamoodi hilisööni või lausa hommikuni. Siis lugesin, et Karula järve ääres saksa turistid lassid jalga. Siis ma tean, et see probleem on aastaid varjutanud Käsmus suvitavaid inimesi, seal on suured laagrid. Noh, on küll need valdajad püüdnud seda asja piirata sel moel, et osa on see suur lärm ja muusika on kell 12 ära lõpetatud. Aga see on muutunud taludes nuhtluseks. Nad lihtsalt ei kujuta ette, et inimene, kes on kuskil maakohas ja teda ümbritsevad mitmesugused teised mitmed teised talud, et see muusika levib tohutu, võimsa haardega kilomeetrite kaugusele. Ma ei tea, kas merel ka Lion, Margus, sina oled rohkem perel oma jahiga. Ma olen jah, see aasta sõitnud nii Soome rannikul kui nüüd hiljaaegu ka letti Läti rannikul ja ma ütlen, et tõelised tõsised meremehed hindavad vaikust, et ma ei ole kuskil näinud nüüd jahti mööda seilamas ja sellist ülitugevat tümpsu tümpsu peal ja ka sadamates on selles mõttes nagu vaikus majas ilmselt need inimesed on veidi veidi teistsugused, nad lähevadki merele nii-öelda rahu otsima ja mina kaasa kaaskaasa arvatud. Ja võib öelda seal, et merel võib minna päevi mööda, kus ma ei panegi raadiot ega mingit plaati peale, mul ei tule selles mõttes unustanud selle ära selle unustamise pärast ma tegelikult ka sinna lähen ja ei ole müra ja ei ole ka sellist, kuidas öelda suhtluse müra. Mulle meeldib see, et seal ei saa tulla su juurde inimene, kellega sa võib-olla väga juttu ajada ei tahakski. Sest see ei ole lihtsalt, see ei ole lihtsalt võimalik ja minu jaoks on see müra tähendus on tegelikult laiem, et ei ole see ainult see heli, heli, heli, müra, mis tuleb nagu muusikast, aga aga mul on ka inimesed mitmed kurtnud, kes on see, et läinud oma suvekodusse või ka ranna äärde ja siis tulevad juurde inimesed, kes tahavad nagu suhelda, kellega sa nagu väga ei tahaks suhelda ja nad rikuvad su puhkuse, ausalt öelda, ära. See veel mõistetav, nemad on terve aasta otsa ilma suhtluseta. Sinuga rääkida, aga. Nii et ma põgenen kohe, ma arvan, et ma mõne tunni pärast olen juba juba jälle jälle mere peal ja mürast vaba. On hea, kui on kusagile põgeneda. Minul ka oli niisugune eile mitte nii räige kogemus, aga näiteks olime Pärnu rannas eile plaasi tagumises osas ja seal kohese mingi Tšehhi või ma ei tea, kelle lunapark, mis kell kolm alustas oma mürtsuga pihta ja siis terve rand. Tähendab, noh, ma ei tea, kas see on normaalne, minu meelest see ei ole siiski normaalne, et nii nii intensiivne muusika on või oli Tallinna siinses Andamsi festival, eks ju, mis pani Lasnamäe Lasnamäed värisema, et ma ei saa aru tegelikult, kuidas Eestis see asi on nii kuidagi arenenud, sest ma mäletan kümmekond aastat tagasi, tihti käisin Soomes siis Soomes on see erakordselt karm, on see, kui keegi rikub teise inimese noh, näiteks öörahumüraga näiteks selles korteris, kus mina elasin, mind alati hoiatati pärast kella. Üht-teist ei tohi mingil tingimusel duši alla minna, sellepärast et see võib häirida naabrite rahu ja siis nad kaebavad selle oma maja valitsejale ja sellest võivad tulla väga tõsised pahandused ja majaelanikud võivad nõuda selle inimese majast eemaldamist. Tähendab kuidagi see ühiselu reegleid, on seal niivõrd paigas ja müra on näiteks Soomes oleks erakordselt selline tõsine avaliku rahu rikkumise vahel. Kui sa tegelikult ka Soomes ringi käid, siis selline asi nagu tänavakohvikutemuusikat. Jah, praktiliselt ei ole. Ma ütlesin, et ma olin hiljaaegu Lätis, jalutasin õhtuses Riia vanalinnas, mis on väga kaunist ja korda tehtud ja see on hästi palju tänavakohvikuid, aga mis täitsa segas, oli see, et seal küllaltki kõva sihuke venelane rokitümps oli, praktiliselt igas igas restoranis tekkis teatud kakofoonia selle vahel ja käisingi läbi ka Jurmalast kus oli see siis juba peaaegu et maailma tuntud festival, love ballaad, vene vene rokifestival uus laine ja selle nii-öelda kontsert telk oli pandud täpselt keset piitsi, seda võib öelda, et kuskil paarkümmend meetrit v v piiristi ja seal oli siis ma saan aru praktiliselt nädal aega igal õhtul kaugelt südaööni välja käis väga kõva sihuke rokitümps, aga samas on ka inimesed puhkavad, seal on elurajoonid, suvitusrajoonid, majadega kõik kõrval, nii et ega see probleem ei olegi mitte ainult Eestis. Aga nüüd võiks küsida, et kes nagu peaks algatama selle asja niimoodi kinnikeeramise ütleme niimoodi, sellepärast et või kes vastutab selle eest, tegelikult küsimus ju lõppude lõpuks taandub vastutusele veel just üks eila mulje sealsamas Pärnus on Sauga jõe ääres on üks erakordselt kena niisugune restoran kalarestoran aga millegipärast on ka seal, kus on erakordselt vaikne, niisugune õdus õhkkond. Nüüd restoranipidajad keeranud mingisuguse raadiojaama, küll mitte vikerraadio viimase peale mängima ja see lärmab seal nagu metsaline võiks nautida just nimelt rahu ja vaikust, eks ju. Et. Jaapani restoranis. Rokitümps. Kliendil on näiteks õigus nõuda ühelgi kliendil, selle peale viidatakse, kui ka teised inimesed tahavad, et oleks muusikat neil lõbusam. No tavaliselt on see, et minu meelest restoranid Oleks hästi kõva tümps peal, keegi tegelikult ei taha seda muusikat. Ma ei ole piinlik, on nagu öeldud, Nargia pangeski heale baarmen. Nii enda või, või ma ei tea, kelner. Kui ma nüüd õieti kolleeg sili helmest aru sain, siis on üritanud seda asja tõesti lahendada ja jälile jõuda, kes siis tõesti vastutab? Kas see näitab ainult? Mida oleks huvitatud konstaabli, ütleb ta, käed jäävad lühikeseks sellepärast et et ilmselt selle tõttu, et meil on ju see suur tuhin praegu, et kui sul on, oled sa mingi omanik, sul on oma eravaldust, siis sa võid teha, mis tahad seal, sest et sina oled selle nii-öelda higi ja vaeva. Endale muna ei tohi või paranduses saanud ei tohiks üle eravalduse piiri ula. Ott. Sel juhul ehitama endale need müra barjäärid sinna oma talu, kui nad seal tõesti bioloomadel elavad, aga kohalik võim kahtlemata, kes peab siis nii, nagu linnas tuleb reglementeerida, volikogu otsusega on, võetakse vastu ikka, vastab see kellaaeg, kus tõepoolest on õigus kontrollida detsibelli ulatust ja seda, kas see pöörane niisugune jauramine tõepoolest. Ja see peaks olema väga täpselt määratletud, trahvis ja väga karmid trahvid, eriti juriidilistel isikutel, maaomanikega. Tegelikult on kaks probleem, üks probleem on see, mis on seotud avalike ürituste avalike kohtadega et see on kohalike volikogude otsustega tõesti ära reglementeeritud, kui suurt müra võib teha ja kui on mingi avalik üritus muusikaüritus, siis püütakse leida ka selline vaiksem paik või panna see lõpukellaaeg paika. Aga minu meelest sees, mida sa ütlesid, et pensionite eravaldustega, sest see on tunduvalt keerulisem probleem, et ma olen ka oma kodus vahel kui on hommikul kell seitse, naaber paneb sellise raadio väga kõvasti nagu mängima, hommikurahu ka rikutud ja seda ka mitmest Tallinna elurajoonides kaevatakse. Ta ei mõelda nagu selle peale, et võib-olla see detsipillidest ei ületa seda, mis, mis lubatud on siis lubatud on tegelikult ju väga, väga, väga, väga palju. Aga me ei mõtle tihti sellele, et see heli müra jõuab tegelikult ka naabri õue ja võib-olla ka kaugemale. Aga mis me peame kannatama? Mart ütles, et on eksisteerivad ühiselu reegleid, mis tulenevad teatud niisugusest kultuurilisest ja nüüd tuleb terved põlvkonnad on määratud kannatama. Kuni ükskord see kultuur ka tekib, et tekib niisugusel ligimese austus tema õigusrahu. Ma arvan, et ajakirjandus peamises kirjutame ajakirjanduse sellest rääkima, sest enamus inimesi ei teadvustagi seda. Tegelikult häirib naabreid, kui ta paneb ka hommikul kell kuus raadio väga kõvasti oma õues mängima. Ühesõnaga, see on tegelikult just küsimus selles ühiselu reeglitest või mingis konsensusest. Vaat kui palju on räägitud ka sellel kevadel ja suvel sellest viinamüügi piiramisest ja siis on alati ajakirjanikud, nagu ajakirjanikud Eestis hästi liberaalsed on asunud seisukohale, et jah, iga piirang on halb ja see on kahjulik ja see toob kaasa ainult ainult seda, et sellest püütakse mööda hiilida. Aga minu meelest siiski noh, mingisuguseid piirangud, mis on kõigile kasulikud, need on ju ikkagi vajalikud, ei saa niimoodi öelda, et, et kõik piirangud on kahjulikud. Minu meelest piirangud peavad olema ja me ikkagi tegelikult ju igaüks oma eluski seame teatavaid piiranguid, ega me siis ei ole niimoodi. Mingisuguses tihilise vabaduse vallas, eks ju, et noh, siin on nagu mingi küsimus selles, millest me võib-olla täna räägime hiljem natuke rohkem seoses teised palju veeru ruumi saanud teema, ehk siis oma seksrealismi Jahama paraadi korraldamisega, et me oleme elanud ju üks kümmekond aastat või veidi rohkem nüüd selles uues taasiseseisvunud Eestis teatava niisukese vabanemise õhkkonnas, kus igasugused piirangud on nagu meile tundunud nagu mineviku poolt peale surutuna see niisugune liberaalne kõikelubatavuse õhkkond mis nüüd vastu reaktsioonina toodab näiteks just seda, et väga paljud inimesed on tahavad saada just selgeid, lihtsaid lahendusi, et kui kaua, kui, kui selline vabadus, kõikelubatavus kaua aega kestab, siis ta reaktsioonina tekitab sellise soovi asju kinni keerata, karmistada aga, aga noh, ma ütlen, et samal ajal tuleks leida see kuldne kesktee, et piirangute ja vabaduste vahel, sest see on inimese jaoks kõige-kõige otstarbekam kõige mõistlik. Teoorias on see väga lihtne, aga püüa sa praktikas seda juurutada. No just Martin kuulates mõtlesin tegelikult see uus põlvkond, nüüd kes on selle niisuguse vabaduste tõeline avangardi eestvedaja, on ju tegelikult meie oma kompleksid, ohver, sest meie pole siis seda uue, kui see uus põlvkond kujunes meie ümber ja, ja, ja ma mõtlen siis see põlvkond, kes praegu on kuskil 20 30 aastased, eks ole. Mina olen 57, vastasin 58 siis tegelikult me ei julgenud sellel uuel põl. Mul on just nimelt rääkida nendest piirangutest, mis peavad tulema inimesest iseendast või sest ühiselu reeglitest, sest olles tulnud ise Nõukogude ajast me kartsime, et, et kui me hakkame rääkima, sa oledki endine. Täielik endine, miks ma peaksin sind kuulma? Nüüd on tõeline vabadus ja, ja, ja siin kõik Tartule õpetama. Ja ei, see on just selline kompleks on võib-olla meil kõigil olnud eriti, kes on mingi otsustamise juures olnud. Mäletan mina oma kultuuriministeeriumi aega ja kui iga selline mõistlik piirang tundus, et noh, et sellega saju muutud ebapopulaarseks, kui sa hakkad midagi piirama, keelama või, või ütleme, et noh, et miks me peame nüüd muutma seda asja, kui see on hästi toiminud? Me muutsime, Me uudsime. Vabastasime. Me andsime vaba voli igasugusteks asjadeks, lootes, et me sellega noh, nagunii ennast noh, noorema põlvkonna ees kui ka tuleviku ees, nagu kuidagi õigustame. See niisugune õigustuse otsimine on meid kõiki nagu juhtinud sihukse üldise liberalismi teel ja nüüd me, kui see liberalism ütleme, mingil määral on ennast ammendanud, nüüd me võime langeda mingisse teise äärmusse, kus kohal me hakkame kõiki, kõiki ja kõike noh, nagu kinni panema, piirama, ära keelama. Üsna primitiivselt. Et minu meelest on üks põhjus ka selles, et sõnale demokraatia antakse väga lihtsustatud tähendus. Et ütleme, tavamõistuse tasandil tähendab demokraatia, seda tähendabki piirangute puudumist. Aga nii-öelda arenenud demokraatiaga ühiskondades ei tähenda see sugugi mitte seda vaid seal on väga täpsed piirangud, aga need piirangud on lihtsalt ühiskonna tasandil eri kihtide vahel kokku lepitusse, nagu ühiskondliku. Kuule ühiskondlik kokkulepe, mitte seadusetäht, me oleme kogu aeg loota selle peale, et noh, et kui on seadusetäht kus on kirjas, et siis see ongi nagu tegelikkus tegelikult reaalsetes demokraatlikes ühiskondades just need mitteformaalsed normid, mitte kirjutatud seadused on palju tähtsamad kui need, mis on paberile pandud. Ma tahtsingi öelda seda, et me oleme ikka väga alles selle demokraatia tee alguses ja et praegu on ikka niisugune anarhiline mentaliteet. Anarhiline stiil on praegu Eestis valitsev tõepoolest läbivalt nii võimu teostuses nii inimestevahelistes, suhetes majanduses just nimelt see ja sellele on osutanud tähelepanu professor Marju Lauristin, kes on öelnud, et demokraatia on eeskätt stiili küsimus ja, ja sealt omakorda sotsiaaldemokraatia ja, ja parempoolse ja vasakpoolse vahekorrad, nii et. Erakordselt keeruline mehhanism, kokkulepete tohutut detailsete kokkulepete süsteem, mistõttu nende puudumine, nende puudumine, vastupidi, erakordselt täpne reguleeritus, mis just nimelt teeb selle protsessi aeglaseks ja, ja väga paljud veel talumatuks, vaja kiiresti läbi lõigata ja otsuseid teha. Nonii nüüd me oleme selle asjal läbi närinud, aga nüüd me läheme natukene vahepeal selle päris poliitika juurde, sellepärast et sellel nädalal ma tahtsin veel öelda ühte asja, mis ma sellest eelnevast jutust nagu sugenes, see, et meil väga palju üritatakse ühiskonnas ja riigis teha asju ülevalt poolt allapoole. Me saame pidevalt ülevalt, poliitikutelt otsustajatel mingisuguseid järjekordseid reforme, mingeid järjekordseid uuendusi, mis ei ole üldse halb poolt valmis küpsenud, eks ju. Et noh, sellel selles mõttes seegi nädal tõi meile jälle niisugusi uusi ideid sealt ülevalt poolt, mis nagu ei ole altpoolt vastuvõtuks valmis. No näiteks Andrus Ansip peaks Tartu linnapea, Reformierakonna esimene aseesimees, eks ju, räägime nüüd umbes sellest, et noh, võib-olla moodustada üldse suur ühine paremerakonda. Ühest küljest ma saan aru, et võib-olla seal mingi kaugem tuleviku tulevikuidee, aga ma ei näe, et see tegelikkuses Eestis oleks nagu küpsenud, selleks, et see valmisolek on olemas selleks esinemiseks ja, ja, ja, ja mis on siis see vastaspool sellele kes need on siis nii-öelda see paremerakondade või ühise paremerakonna alternatiiv, tiib või vastukaal, kas see on tõesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mis alles on noh, ma ütleksin, nii-öelda alles kimas siis ei maksa ju endale luua illusioone, et need Toomas Hendrik Ilvese edu siin eurovalimistel muudaks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna suureks üle-eestiliseks jõuks kohe hoobilt. Või on see lagunev Keskerakond, tähendab mulle tundub, et ka sealt ülevalt poolt selles suures poliitikas pakutakse meile järjekordselt nisukest nagu provokatsiooni, et vaadata, mis sellele järgneb. Kas sa ei arva, esitate vastupidi, nad on kaotanud kontrolli selle protsesside ületati püüagi, mitte midagi meile selgeks teha või midagi meile nagu pakkuda. Vaid olukord on väljunud nende enesekontrolli alt. Nojah, aga mida sa siis ütled, et mis see on, mingisugune viimane uppuva laeva vihmane karje või kuidas viimane uimane ohe teda ellu kutsume kokku oma jõud, samal ajal ei ole ühiskonnas kuskilt tunda seda, et nüüd siis mingi sotsiaaldemokraatia või vasakpoolse oleks tõusma. Ma ütleksin, et vasakpoolsus on väga nõrkadel positsioonidel tänase päevani ma ei näe üldse, kes nii-öelda parempoolsed mõtteis Eestis kahjustaks, sest et Eesti liidrid või eliit on ju kõik parempoolse mõtteviisiga. Ma ma ei näe seda hirmu või seda tonti, mille vastu asutakse nüüd võitlema. See on jälle nihuke paber, tiigrite maalimine seinale ja, ja keegi, võib-olla siin, ma ei tea, siin igasuguseid liigub, eks ju, keegi on jälle voib olla pettunud oma parteiprojektis ja nüüd tahaks midagi veelgi edukamat teosta talle, tundub, et isegi see poolteist aastat valitsuses olekut suure erakonnaga ei ole talle võimaldanud kõiki neid asju, mida ta ja nüüd ta tahab kiiresti selle mängu jälle ümber mängida, et minu meelest see on kõige vastutustundlikum kogu selle asja juures. Oodake nüüd ära, istuge oma neli aastat seal valitsuses ja anname siis sellele hinnang. Vot vot vot vot vot siin ma nüüd ma panin ka tähele seda avaldust ja tõlgendasin seda siiski selliselt, et see võib-olla välja käidud mõttena jah, tõesti siis ühe erakonna aseesimehe ja tõenäoliselt erakonna tulevase esimehe poolt kontrollimaks, missugune tõepoolest avalikkuse reaktsioon sellele võimalikule koondumisel on nüüd me ütleme siin meie laua taga juba kuuleme avalikkuse esimest reaktsiooni. Aga samal ajal see peaks laienema ka nendele erakondadele endile siis Res Publica ja Reformierakonnale, et kas need erakonnad, nende erakondade elektoraat ja, ja, ja liikmeskond ise on niisuguseks võimalikuks koondumiseks valmis. Muide, tähelepanuväärne on see, et üks esimesi reaktsioone selle mõtte positiivsuse rõhutamiseks oli Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare avaldust. Järgnes vähk kiirelt Andrus Ansipi avaldusele, nii et ma arvan, et Ansip siin, kasutades ära seda hapukurgihooaega, mis ajakirjanduses ja avalikkuses praegu on lihtsalt sondeerin pinda. Selle idee võimalikkusest mul on. Margus on näpp püsti, Margus räägib kohe minul on, ma tahan siis hakata veel sel teemal, Margus. Ma tahtsin seda öelda, et ega see ühinemist ei tee, iseenesest ei ole üldse mingi uus idee, et ma ei räägi mitte parteide tasandil vaid. Me oleme ajakirjandus ise liitnud väljaandeid, lootes seda, see uus toode on parem kui eelmine, et me oleme näinud seda, kuidas pangad ühinevad, kuidas hoiupank ühines hansapangaga lootuses, uus struktuur on majanduslikult edukam kui, kui vana. See on alati mingisugune ratsionaalne nagu põhjendus. Aga kui lähtuda nüüd parteide liitmisest täpselt samade ärimeheliku loogikaga, siis me liidame need kolm tükki kokku, näiteks Res Publica, isamaa ja reform ja mees, uus toode või see ettevõte on edukam kui need kolm pala, me saame valimistel rohkem hääli, meil on suurem toetus, kõik rohkem liikmeid, et saame eelarvest riigieelarvest rohkem raha. See loogika vist Barnat ei toimi, sest et minu arusaamist järgi parteide ühine näiteks toimub nii-öelda ideoloogilise platvormi ideede tasandil. Ja kui me räägime sellest, et Res Publica ei ole oma sisemiselt ühtne reformil on erinevad seisukohad, võib-olla Isamaa ise ongi oma konservatiivsusest kõige üksmeelsem siis ma tahangi öelda, et kui nüüd need suhteliselt erimeelsed struktuurid liita kokku siis võib tekkida küll siin hetk, et nii-öelda äriloogika tasandil esimesel hetkel see uus ettevõte, uus projekt on edukam kui kolm vana. Aga see projekt laguneb väga kiiresti. Ma tahtsin jätkata tõepoolest, ja nüüd on hea võimalus siis Marguse jutu jätkuks. Viidata eilses sirbis Valle-Sten Maiste sirbi ja publitsistikaosakonna toimetaja artiklile, kus ta käsitleb suviselt sisepoliitikast ja ka seda Res Publica fenomeni ja ütleb otsesõnu, et tegemist on vihkamist õhutava soise seltskonnaga. Ja, ja On selge, et Res Publica ei esinda korralikult ühtegi põhilist maailmavaatelist suundumist, rääkimata sellest, et oleks parim. Nii et kui see ühinemine peab toimuma või võiks toimuda või, või, või kui sinnapoole liigutakse, siis on minu. Tähendab kogemusel. Varasemal poliitilise kogemuse põhinev arusaam lähtub sellest et. Res Publica sel juhul ilmselt lõheneb jällegi nii nagu varemgi juhtunud. Ja tõepoolest, me näeme praegu seda nii-öelda mandaadi kulumist, mis on olnud erakordselt kiire. Juba nad on seitsmeprotsendilise seitsme protsendi juures tegelikult, mis tähendab, et valitsemise mandaat on seatud küsimuse all. Kui räägime moraalsetest tasand moraalsest tasandist siis aga see tähendab teiselt poolt, et ka Reformierakond Peaks siis ilmselt oma, ent sisemiselt reformima, see tähendab ei saa olla niisugust, nagu sa viitasid ütleme, üks pluss üks liitumist, vaid tõenäoliselt see eeldaks esimest korda või, või, või siis nüüd juba tõesti niisugust maailmavaatelist selgitamist. Olgem ausad, tegelikult ju Res Publica tuli võimule tegelikult, et ühendada ise parempoolsed jõud. Tema esialgne plaan oli just nimelt endasse. Kõik need parempoolsed jõud, nii Reformierakond kui ka Isamaaliit niimoodi kuidagi assimileerida paremtsentrism ja aga. Loosung jaa, aga. Tagasi minu meelest tulid nad ikkagi poliitikasse, kus esmalt selle idee või eesmärgiga vastandada ennast olemasolevat poliitiline struktuuril, et me oleme kuidagi paremad kui need senised. Kui kaugele me lähme Res Publica liikumises, sest Res Publica parteilise liikumisele eelnes ju küllaltki pikk periood nii-öelda noorsooliikumist sealt nii-öelda välja kasvanud tegelikult nendest noortest maailmaparandajatest. No aga viimastel parlamendivalimistel oli loosung, vali kord, senised partiid ei ole korra loomisega toime tulnud, meie tuleme, lööme selle korra korra majja. Nad ei tulnud minu meelest seda, et kuidagi kokku leppima reformi või. Meenutab minule üha rohkem mingisugust järjekordse õllemargi turule toomist, et esialgu ta klubilt võimalikult rändvõimalikult üles ja siis selgub, et ta ikkagi nagu turul ei, ei õnnestu ja siis me üritame seda brändi vahetada, võime, liidame ühe õllevabriku teisega ja siis me saame uue ja kangema õlle. Paraku tõesti nii nagu sa ütlesid, ega poliitikas ei ole nii, et me liidame ja me saame liidetava summana midagi suust saada. Parem me võime midagi tahemaks, eks ju. Nii et selles mõttes ma ei, ma ei saa nagu sellest ideest aru ja nii nagu ka ütles keegi isamaaliidust, kes oli väga õigesti, et tegelikult ju, kui meil jääb ainult kaks suurt jõudu, siis meil tähendab ka valimissüsteemi muutmist majoritaarseks, eks. Ehk siis noh, nihukest Ameerikat valimissüsteemiks ja ma ei, küll ei näe Eesti inimese või eesti rahvapsühholoogiat tundes võimalust selliseks vastanduseks, rääkimata sellest, mida see tähendab ühiskonnas, kui palju ja kui teravaks võivad siis vastuollu minna ühiskonnasiseselt, kui me tõesti asetame kaks gruppi ühiskonnas, vastasteks. Ja tingimata ei tohi, ma ma soovin ka, et see nii ei läheks, kuid samal ajal on mul silme siiski kaua küpsenud ja, ja väga hästi toimiv Soome erakondlik maastik, kus on domineerivalt ka kaks suurt vastasjõudu paremtsentristlik Keskusta ja vasaktsentristlik sotsiaaldemokraadid kelle erinevused on tõepoolest siis valimistest valimisteni taktikalised nad on lihtsalt, mis teile kogu aeg lähenemine ja kogu kogu tegelikult poliitiline maastik tsentri ümber niisugust jama nagu Eestis on, kus seinast seina paugutatakse Vali kord, kord siit, kord sealtpoolt, seda niisugustes küpsetes. Demokraatlikes bar tähendab parlamentaarsetes süsteemides noh vähemasti siin lähiümbruses ei ole. Mistõttu minu kujutluses kui selline selline koondumine uus koondumine võiks tulevikus olla, siis tõenäoliselt tähendab see ka Reformierakonna nime muutustest, et kaua sa ikka reformid. Kõigil on juba sellest reformimisest kõrini, tähendab, et erakond tegelikult peaks loobuma, maga senisest nimest, ei, mul on sihuke, see mõte on ka ilmselt liikunud. Muidugi Res Publica ei saa käega. Kuidas reformide aeg on nagu ümber ütleksime niimoodi selliste reformide aeg, mida reformierakond teostas. Just just, ja see tähendaks ikkagi siis tõepoolest siis minna tagasi nende alguse juurde, millisena Reformierakond tekkis ja see oli Eesti liberaaldemokraatlik erakond tekkisid ikka liberaaldemokraatia täna, mis on mõistlik ja minu seisukoht oleks oodatav, millele siis oleks nii-öelda vastukaal selles meie poliitilises süsteemis sotsiaaldemokraatlik erakond ja suur keskpartei Keskusta kes peaks ilmselt tegema väga tõsist nüüd rahvaliidu suunas, mis võtaks siis enda hõlma alla ka maaelanikkonna, sest et keskkerakonna suur valijaskond osa on, on, on maas ja nüüd oleks üks suur võimalik, et tulevikus tugev konservatiivne jõud ja oleks Isamaaliit, kes esindaks seda ühiskonna kõige konservatiivsemat poolt. Ja siis me saaksime niisuguse nelja-viie erakonna lise maastiku ja minu meelest see toimiks küllaltki rahuldav. Mina olen sinuga selles mõttes nõus ja ma olen seda siingi saates öelnud, et mina näen, et Eesti areneb selles suunas, et meil on tõesti neli maksimum viis erakonda, mille kõigi Ding jääb alla 20 protsust. Just just nad on selgelt üle künnise, kuid ta jääb alla 20 ja meil need erakonnad peavad erinevates mosaiikidest kokku panema kõiku tulevikuvalitsused ja see tagab tegelikult Eestile selle, et ta väga järsult ei hakka oma kurssi muutma kuskile suunda ja valitakse, ütleme, niisugune suhteliselt konsensuslik keelsuslike konsensusega arengutee märksa rahulikum ja tasakaalustatuma, ehk kui senine on olnud, sest me näeme, et noh, me tegelikult ju täna näeme ikkagi seda, et ühest küljest on meie majandus mingis mõttes arenenud väga kiiresti, heaolu on arenenud kiiresti, sõites maal ringi, me näeme ju, kuidas maal on ju see areng olnud eriti kiire viimastel aastatel ja see jutt sellest, et põllumajanduse hävimisega oleks maa hävinud, ei pea ikkagi suurel määral paika, ma arvan, seal liialdatud arvamus, et, et tegelikult, et meie areng peaks lihtsalt nagu jõudma mingisuguse mõistlikkuse kanalisse, kus ta enam nagu väga sageli üle ääre Te esitasite lausa valimisprogrammid, kuidas Eesti ümber korraldada. Veel sellel sügisel aga nad inimesi minu jaoks oli, selles jutus. See paar sellist väga olulist märksõna üks oli see, et te ütlesite, et ühegi partei toetus ei tohiks olla nagu üle 20 protsendi. Kui nüüd oleks tõesti viis parteid ja kõigi toetus on siin ka 20, ma arvan, et see annaks tõesti tunduvalt rahulikuma kombinatsiooni et väga suur poliitiline üle kohal või rahva toetuse ülekaal ühele parteile Eestis ei ole. Siiani on tõesti head tähendanud, kui me vaatame kas või tagasi Keskerakonna valitsemisaega, kui Keskerakonna mõjujõud ja toetus oli ikkagi ülisuur. Ta hakkas tegema vigu iseenda enda enda sees, aga juhtimisest, sest nende kursuse lihtsalt õige Nad olid teistest paremad tänu selle sellele ja see tegelikult hukutaski sellesama keskerakonna tugeva, tugeva, tugeva, nii-öelda keskuse ja võib-olla ka täpselt samamoodi Res Publica viga oli see, et nad said, et viimastel valimistel liiga tugeva toetuse, neid hääli oli nende jaoks natuke liiga palju. Kui need hääled oleks jaotunud ühtlasemalt Keskerakonna, Res Publica, Isamaa, sotside, kelle iganes vahel oleks meie olukord tunduvalt stabiilsem, oleks Res Publica juhtide tekkinud ka liigset enesekindlust, mis meil praegu on. Ja ma olen igati nõus ütleme selle Res Publica langusi põhjuseid on analüüsitud viimase kuu aja jooksul küll emotsionaalsemat, küll mõistuslikumalt jõul. Mulle meeldib see Juhan Kivirähki seisukoht, et Res Publica põhiviga on olnud selles, et ta on juhtinud meid liiga riigikeskselt. Nad on valdavalt juristid, teevad seadusakte, nad tead, kuidas, kuidas riiki juhtida ja mida tuleks nagu muuta. Aga nad ei oska juhtida ühiskonda, mida ei saa tegelikult alati juhtida vaid seadusandlike aktidega. Ja ühiskond iseenesest on oma käitumisest tunduvalt emotsionaalsem ja ta rahvas kui riik kui selline juhtimisjuhtimisorgan ja Res Publica teeb järjest neid vigu, et ta ei võta kuulda seda ühiskonda. Neid samu inimesi, kes võivad olla põhimõtteliselt juristi vaatevinklist täiesti vääradel seisukohtadel, aga ta ei saa neid arvestamata jätta. Ma toon täpselt seesama Pärnu maakonna näite, kus Res Publica ei taha kinnitada. Kivimägi kalmistuid. Maavanemaks, mis siis, et mägi on täielik maakonna, omavalitsuste, rahva, poliitikute, kõigi kõigi toetust vajavad, et seda ka meil ei ole usaldust nende suhtes meie riigimeestel, kes Me istume Toompeal on täiesti ükskõik, mida tegelikult pärnumaalased arvavad. Meie arm seda ei pane teda lihtsalt ametisse, aga see ongi riigikeskne juhtimine. Ja kui nad jätkavad sedasamast sama stiili, siis ma imesta seda, kui nende reiting kukub järjest. See ei ole peapõhjus selles, et iga valitseva partei reiting on alati kukkunud, kui nad on saanud Toompeale võimule. Põhjus ei ole mitte ainult ainult selles Aga mitte nelja muidugi väga. Maran, Margus, jumala õigus, ma hakkasin praegu mõtlema. Res Publica oli üks nendest erakondadest, kes, kes meeleheitlikult võitles ühiskondliku leppe selle protsessi käivitamise vastu ja pole siiamaani ühinenud sellega muidugi ühinenud ka Keskerakond ja, ja, ja, ja, ja Reformierakond, aga see on nüüd nende parteide omavaheline nii-öelda mäng, aga nii-öelda päris avalikult oli ikkagi Res Publica see. Ja, ja see on just nimelt seetõttu, et nad on seal päikesekuningaid efekt. Sündroom tähendab, meie teame, meie teeme. Kuidas me teame, kuidas on õige, kaasa arvatud nüüd see kaasus, mida ma ütlesin Et ma ei, ma ei, ma ei ole sugugi õnnelik tegelikult Res Publica allakäigus, mul on tegelikult siiralt sellest sellest kahju, sest põhimõtteliselt annab nagunii-öelda head head poisid, head head ideed. Aga millest, miks see nende nende käitumise, poliitilise strateegia ja taktika kuidas see saab siis korrigeeritud olema? Siis ma kardan, et ei saagi, kuigi on kuuldeta sisemast nagu otsivad põhjusi oma allakäigule püüavad analüüsida. See tuletas mulle meelde, ma ei tea, kus Jänedal või kus vist varem peaminister Parts esines ja ja niisugusena ütles, et jah. Et on põhjust meie nii-öelda käitumisliini enesekriitiliselt mõelda, aga see tuletas meelde ühte kunagi. Vaat ma olen nii vana inimene, et mul tuli Brežnev meelde, temaga puldis, teadis me peame suhtuma Vaco. Aga aga kõik jätkus samamoodi. Ka allakäigu tegu olgu muide täna tähele pandud, et härra Olari Taali sünnipäev, nii et tervitame tervitame tega, tervitame sind ühte Res Publica mootorit liikumapanevat jõudu, liikumapanevat jõudu. Tal on 51.. Ja loodame, et ikkagi sellest suust, mida sa tsiteerisid ja siis sealt välja rabelevad. Eelkõige ikkagi jah, mida sa ütlesid, Margus, enne, kui teha otsuseid, peab olema selle taga mingi analüüs, aga tõesti ei saa ainult istuda kabinetis. Oi nüüd mul tuli idee ja me viime selle nüüd ellu. Vot selline riigijuhtimine ei ole kunagi andnud häid resultaate. Ja ja, ja juhitakse muidugi ainult tagajärgede kaudu, nagu nüüd praegu me näeme selle eelarve koostamise käigus on näha tegelikult kujundlikult võttes, vaat ma olen kirjandusinimene, eesti põleb. Arstid lähevad minema, eks ole, palgad ei ole, ei vasta enam üldse nendele, kogu sotsiaalsfäär on metsikult alarahastatud igalt poolt, nagu öeldakse, pigistab välja need häda ja nüüd hakatakse siis püütakse lappida neid auke, ütleme kasvõi sees. Ja tähendab selles mõttes selle teema ühiskonnas endast oli sellel teemal. Teiseks ma tahangi öelda seda, et kui kardetakse sotsiaaldemokraatia tõusu, siis kartma peab seda ainult sellepärast, et Res Publica ja praegune koalitsioon on tegutsenud ja teinud kõik selleks, et sotsiaaldemokraatia tõuseks, ei ole seal tegelikult ilves süüdi, ei ole seal sotsiaaldemokraadid süüdi, vaid valitsuskoalitsioon on loonud pinda ise otse habemes. Reinsalu nimetasid mõned raskused, siis need arstid lähevad minema ja nii edasi edasi ega osad põhjused on tegelikult ka objektiivsed, et see nimi on kui ka ma arvan, et oleks samad probleemid oleksid paljuski ka sel ajal, kui sotsid hetkel võimul oleksid, et kõikidest probleemidest arenevas ühiskonnas korraga lahti selles mõttes ei, ei saa. No ei, ma ainult mitte ainult sellele faktile, tähendab kõik kõiki ühiskonnapuudus ei saa Res Publica. Ainult arstidesse, mul on lihtsalt informatsiooni, ma tean, et näiteks Soomes ilmub sellel nädalavahetusel või esmaspäeval ajalehtede, sest teie artikkel, kus väidetakse, et Eestis on üle 2000 ehitustöölise järjekorras, et pääseda Soome tööle. Asi ei puuduta ainult mitte arste. Ma lugesin hästi tähelepanu Kristi raigi artiklit ajalehes diplomaatia, kus ta uurijana ütleb, et samas ei saa Eesti olla Euroopale eeskujuks oma häbiväärselt, madalate kulutustega haridusele, teadusele ja kogu sotsiaalse sektorile. Euroopa tugevuseks maailma majandus ei saa loodetavasti kunagi ja kindlasti mitte vähemalt põlvede jooksul. Odav tööjõud ja madalad maksud, mis Eesti on endale lausa lib jahile. Mart, sa lugesid ette seda, et kui palju neid oli järjekorras. Soome üle 2000 2000 500. Miks nad viimasel ajal mitme ehitusfirmaga ja küsinud, kas see on probleem, et töömehed soome lähevad? Ta ütles, et tegelikult ei ole, nad tulevad sealt tagasi, tulevad paremate kogemustega ja mõned tuled ka peksasaanuna tagasi, sest et nad näevad seda, et ka sealt püütakse nende tegelikult tööjõud äärmiselt äärmiselt odavalt saada, tehakse hästi viletsaid töölepingut, kus neil praktiliselt mingisugused õigused, et puuduvad, need tulevad tagasi, ütled ei, ma töötan Eestimaal edasi, ma sain mingisuguseid tehnilisi kogemusi, aga ma ei lähe enam mitte kunagi sinna, sest seal tõmmatakse nahk üle üle üle kõrvade. Nii et las nad käivad suhteliselt rahulikult, las nad käivad seal ära ja nad tulevad tagasi, osad jäävad paremad mehed sinna. See on jälle natuke arusaamatu see, et ühest küljest, meie noh, niisugune laenuturg pakub praegu tohutult palju võimalusi, eks ju, ehitamiseks, aga teiselt küljelt küljest samad ehitusettevõtjad ei, ei näe võimalust nüüd ehitajatele nii palju maksta. Aga kas te, kas te teate, kui palju ehiti ja palka saab? No ei, ma olen lugenud, et mida sa oled lugenud. Hea töömees saab kuskil 14 15000. Jah, tavaline töömess tsirka 10000 krooni ja nemad räägivad sellest käte kätesummast. Brutopalk peab olema tunduvalt suurem, aga ütlevad väga head, töömehed saavad ka üle 20 üle 25000 krooni ja see ei ole enam sugugi mitte väike palk meie ühiskonnas ja ei ole ka väike palk võrrelduna Soomega ega seal tavalisele kogemust, et ehitajad sellega oluliselt rohkem ei maksta. Seda küll jah, suurus on vist minu andmetel kuskil 1500 eurot on seal ehitajate keskmine palk. Aga. Üks teema ees ja me lihtsalt ei saa mulda. Ma ma ei muiga, tähendab, ma võtan asja ülimalt tõsiselt, nagu te teate, olen ka mina ühinenud ühe üleskutsega mida ma võib-olla pean nüüd kahetsema siin avalikult eetris. Tähendab selles mõttes, et sellest on täiesti valesti aru saadud, nagu mina oleksin Tallinna kunstigümnaasiumi rektori Märt Sultsi tahtnud maha võtta, mina lihtsalt protestisin selle vastu, et meie ühiskonnas on väga palju niisugusi. Noh, ütleksin olemuslikke seisukohti ja, ja minu meelest Märt Sultsi artikkel kas ta protestis oma paraadi korraldamise vastu ja kus ta väitis, et homoseksuaalsed inimesed tuleb noh, umbes seina taha kinni panna, siis minu jaoks oli see just üks sündmus selles reas, kus me püüame asju väga mustvalgelt näha ja, ja see jätab neist väga halva pildi muule maailmale. No nüüd on Lihula linnavalitsuses ja teatanud näiteks, et me tuleb ikkagi SS mälestusmärk hoolimata noh, nii Eesti valitsuse kui igasuguste välisorganisatsioonide küllaltki negatiivses suhtumises sellesse, ütleme olgem ausad, eks ju. No et miks me siis tahame nii kangekaelsed olla, miks me tahame olla nii äärmuslikud, need suhtume asjasse rahulikult ja ka näiteks Märt Sultsi puhul, kellel on kindlasti seal oma kunstigümnaasiumis selliseid noori, kes noh võib-olla väga. No ma ei taha nüüd jälle hakata seal nii nagu juutidest kõnelda. Tähendab raske kõnelda saajatel, noh, keegi süüdistaks sind jälle mingisuguse noh, niisuguses sihukesest pahatahtlikkusest ütleksin niimoodi. Tähendab, tal on kindlasti seal koolis selliseid noori, kes võib-olla kellel on olnud võib-olla homoseksuaalseid kogemusi ja nii edasi ja ma mõtlen nüüd nende noorte inimeste peale, kes loevad lehestama direktorid, küllaltki negatiivset suhtumist, kellesse noores hinges võib tekitada teatavat frustratsiooni. Ma mõtlen just selle peale, ma mõtlen selle noore üksiku inimese peale, ma ei mõtle siin selle rahva mingite üldiste hoiakute peale, kõigepealt tuleks, kui meil on liberaalne ühiskond, mõelda inimese kui indiviidi peale ja tema kaitsmise peale ja siis hakata kaitsma mai tea heteroühiskonda või eesti rahvast või või midagi abstraktset kõigepealt räägime üksikisiku seisukohalt ja kui selle kooli õpilane lugevasema direktori artiklit ikkagi tunnetab hirmu mingil määral enda suhtes, siis see on kahjulik ja, ja selline direktor peaks väga kaaluma oma sobivust sellesse ametisse, see oli see minu tegevuse nii-öelda argument või, või, või motiiv. Nõus Mart ja see oli asjakohane. Aga kui ma ütlesin, et härra muige siis tegelema suunata omaenda peale, et ära ära ärgu mina muiaku. Sina oled avalikult tunnistanud ennast hetero faktsiaal. Kas sa oled Ameerika? Me võime vist kõik siin ennast tunnistada, ainult et minu meelest see muutub naeruväärseks. Seda avalikult. Tahtsingi seda öelda, et kui küsimus on selles teema käsitluses ja sellega kaasnevast muiges, siis siis asjakohaseks teeb selle muige see, et tegemist on niisuguse veidra valdkonnaga alati ma tunnen teatud veidrus, tunne, mis on veider muide alati ka, mis on tundmatu ja mis on nii eritähenduslikud ette ilmub, see tõepoolest tekitab veidrus tunnet ja kipub noh, see on nagu tasakaalustada oma suhet sellega teatud muige kaudu. Aga samal ajal tõepoolest tegemist on. Kui nüüd rääkida sellest huma kavandatavast paraadist, siis, siis siin ma ütlen kohe oma selge seisukoha ja see on, tegemist on eksi, pitsionistliku avaldusega, tegemist on kogu selle nähtuse karnevaliseerimisega ja selles mõttes ma ütlen, et see paraad on asjatu. Kui selle paraadi käigus ei esitada mingisuguseid nõudmisi, mis siis puudutavad seksuaalseid vähemusi Ja nende õiguste ja ahistab ja toetavad põhiseadusele põhiseadust näeb ette inimestele õigused. Ja kahtlemata põhiseadus ei erista inimesi seksuaalse sättumuse järgi. Seda me peame tunnistama. Just nii on nii et, et aga nüüd selle teema enda käsitluses käsitlus muidugi Eesti ajakirjanduses tõi esile tõesti selle, need hirmud, homofoobia ja, ja see tohutu eelarvamuste skaala, mis siis osalt kanalis keeris kaunis jälgiks sõimuks ja vastu sõimuks. Kui vaadata defi jälle seda, nende nende väljakäigu seinu. Ma ei tea, mis juhtub seda, mida muidugi jälle tähtsustatakse liiga üles ja ma olen täiesti veendunud, et kuigi seal on tuhandeid kommentaare, on tegelikult väitlejaid käputäis. Lihtsalt agressiivne seltskond, kes noh võib-olla ma ei tea, isiklikust huvist tahab propageerida või näidata oma mingisuguseid ühesõnaga nagu oma kompleksidest vabaneda. Kavatsuse paraad toimub ja kogu teema aktualiseerumine on iseenesest vajalik. Meie Eesti avalikus arvamuses selleks et see teema läbi rääkida nüüd oma nii-öelda valdkonnas kirjandusvaldkonnast. Hiljaaegu andis sellekohase signaali tõlkija siis Inglismaal elav tõlkija Eric Dickens, kes on tõlkinud Jaan Krossi tabamatuse niru tähendab ei selle aga lennuäsja inglise keelde ja üldse on üks väga haritud noormees ja tema on tegelenud Karl Ristikiviga ja, ja muidugi meie, Endel Nirk on kirjutanud ka monograafia ristikivist juba varem sellele nii-öelda allasurutud siis homo oma tundele osutanud, mis Karl Ristikivil olevat olnud või on olnud ja tikest kutsub üles siis seda põhjalikult uurima. No see on siis, puudutab meid kirjandusuurijaid, nüüd seesama problemaatika on kerkinud esile kirjanik Tõnu Õnnepalu, Emil todega Emil toode, piiririik oli selline homoerootika ja homosuhte eksponeerimine, õigupoolest esiletoomine kogu oma vastuolulisuses ja kannad niisuguses kannatamas ümbruses ja sellele selgust on toonud Tõnu Õnnepalu enda siis pihtimused siis teoses harjutused ja siin-seal veel läbivalt, nii et see teema on ka, ütleme siis, Eesti haritlaskonna küllaltki aktuaalne. Nüüd on see toodud sellesamase paraadi, kavatsete paraadiga laia avalikkuse ette ja muidugi jällegi üksteise trumpimiseks vallandanud, aga õnneks on meil olemas ka üks väga tõsiselt võetav kommentaar ja see on meie laual siin Mart, sul on sinu ees ja mina sain selle raamatu kama, neelasin selle raamatu läbi ja kutsun kõiki, kes tahavad seisukohti. Väit väidelda sel teemal, enne lugege läbi siis Eestiski väga tuntud sotsiaalpsühholoogia väga laialdaste teadmistega akadeemik Igor Koni raamatu kuuvalgus koidikul. Kirjastus Ilo andis äsja selle välja ja see on erakordselt vajalik teos. Selleks et kogu sellele temaatikale mingit mõistuspärast valgusteid. Ühesõnaga, et paigutada kultuurikonteksti, siis küsimus on lõppude lõpuks kultuurist mind isiklikult kõige rohkem häirib see, et, et see asi kellelegi käitumisest või kellelegi hoiakutest seostatakse, noh, rahva edasi püsimisega ja, ja, ja ma ei tea, laste sündimise ja, ja ma ei tea, kõik, mis asjadega tähendab, no milleks me sellele asjale omistame rohkem suuremat tähtsust, kui tal on. Homoseksualismi on eksisteerinud läbi kõikide aegade, tal on olnud väga erinevaid rolle ühiskonnas, küll on teda tõstetud pjedestaalile, küll on teda hukka mõistetud, maailm on arenenud sellest hoolimata ja areneb ka edasi. Ja nüüd, kui me räägime nüüd just marskem Argo sees on see Postimehe lehekülg, kus on Rein Veidemanni kriitika Igor Conni raamatule, kuhu on paigutatud ühe räpast toimunut Key Madriidis, Madriidis toimub geiparaadi pilt. Tähendab Euroopas on tõesti aastakümneid toimunud, kuid kuid ma olen üsna veendunud, et noh, Eestis ka need kleit just niisugusel veel tänavale. Tule meie kuulajad kahjuks ei näe, millisel kujul need käses, jah, ütleksin rihmades, nahkades ja suguelundeid. Rõhutavad nii-öelda riietusesemetest, arvan, et Eestisse vast nii ei tule, sest meie jaoks oleks liiga suur kultuurišokk. Aga mina näiteks ütlen, et minul ei ole midagi selle vastu, kui selline asi toimub, sest me mingil määral näitame seda jällegi rohkem muule maailmale kui oma ühiskonnale. Et noh, me oleme selles nii-öelda euroopalikkuses jõudnud selle tasemeni, et me ei pea ilmtingimata niisugusi inimesi vangi parem ja me ei pea neid kividega pilduma, me ei pruugi sinna keegi soovitas, ei pruugi minna sinna vaatama seda ei pruugi sellest teha suurt pidu, aga me lihtsalt võtame selle teadmiseks ja, ja pärast seda võib-olla ka sedasama noore inimese või, või noh, kellel, kellel on noh, ütleme, kaasasündinud kalduvus selleks ma ikkagi jään selle juurde, et see on suurel määral kaasasündinud con ka käsitleda ja kaasasündinud omadus me ei tekita talle selle keelatud vilja. Sest suurel määral ja miks on ka homoseksualismi olnud niisugune, et ta on nagu olnud keelatud vili ja see tekitab nagu huvi ja noor inimene, kes alati tahab saada uusi kogemusi, äärmuslikke kogemusi, siis ta võib, võib sattuda sinna tõesti, kui räägime sattumisest just selle, et see on keelatud olnud, kui ta ei ole keelatud, kui ta muutub tavaliseks osaks ühiskonnas nagu ühiskondlik transport või. Või püüame väga leplik, leplik olla, nii et ma Harglas on, kasvas aastases laskma kaks sõna. Sõna. Toleerin, aga tõesti, minule tundub, et ma jõudsin ka Igor konni lugedes selle tulemuseni, et ta nagu lõpuks ütleb, kui see muutub nagu igapäevaseks halliks asjaks, siis ta ei ärata enam selliseid. Tundub ta, minu seisukoht on see, et. Päriselt selliseid tulen. Kui ma kuulen sõna homo, siis ma ei haara püstolikabuuri järgi. Aga ma arvan seda, et seda see paraad Tallinna kesklinnas on viga. Ja see on tegelikult seesama. Key kultuurile endale teeb kahju sest meie eest ei lähe seda vaatama, aga ma kardan küll, et seda lähevad vaatama just need, kes, Igalühel lähevad turistid vaatama kohelda soni, seisid. Te endid haavata ja ja tegelikult analüüsime seda siis, kui see paraad läbi No tähendab, mina ei tahaks küll hirmutada kedagi selle eest, sest et minule tundub, et mina olen sattunud kusagile Mongoolias pärast seda, kui meil on viimasel nädalat kogu aeg sellega hirmutatud, samal ajal kui Soomes on 30 aastat toimunud. Ma ei räägi Berliinist ja, ja Ameerikast, kus on iga-aastase mardikraav karneval, kui kogunevad kokku sajad tuhanded ja ja keegi tõstatel seal selles suhtes küsimust ja ei ole Ameerika ühiskond hukkunud, ei ole Saksa ühiskond hukkunud selle läbi. Ma arvan, et tolerantsi peaks eestlased ikka märksa rohkem juurde kasvatama endale. Ma arvan, et see, kui palju homoparaadi vaatama lähevad ja mis seal toimub ja mis meie ühiskonnas pärast seda toimub on täpselt sama palju ettearvamatu kui see, mis toimub järgmistel parlamendi. Ei, mina, mina arvan, et ei toimu mitte midagi, asi läheb väga rahulikult, väga tsiviliseeritult ja väga tagasihoidlikult. Ja ma arvan, et põhiliselt oma homoseksuaalsusest on kohal ilmsed vaidlesbilised naised, sest selle suhtes meil nagu teada, aga heteroühiskonnas on tõrjuv hoiak märksa madalam. Võiks öelda, et isegi meie meessoo esindajad tihtilugu näiteks pornograafias isegi eelistavad lesbilisi naisi ütleme sellisele normaalsele heteroseksuaalsusele. Ma ei tahaks siin üksikasjadesse sügavasse analüüsi minna, aga ma arvan, et asi läheb kõik märksa rahulikumalt. Ja just see liigne kära selle ümber ja need niisugused tohutud Ambrasuurile viskumise taala. Märt Sults teevad sellel asjal märksa rohkem kahju kui selle võtmine. Kui ühte tavalist igasuvist. Aga ma oleks Rein Veidemanni väga nõus sellega, et võib-olla oli meie ühiskonnas vaja see probleem nagu lahti lahti rääkida ja needsamad vaidlus, et ka seesama limiidi mõni artikkel, tegutse looduse eksituse, kolmas sugu küsimärgiga, kus on ka see kuulsbyldsis Madriidi homoparaadil kõrval. Kui juba ainuüksi see artikkel läbi lugeda pidades võib-olla siis Igor Koni uga rahvata läbilugemist natuke liiga raskeks siis ma arvan, suudab iga inimene tegelikult endale siit mingisuguse sellise baasi järeldusteks luua ja näha tegelikult ka seda homoteemat enamus aspektis siis minu jaoks oli kõige olulisem artiklis mas aru, mis on ka Igor kunni raamatu üks, üks põhiseisukohti, homoseksuaalsust saab laias laastus vaadelda kolmest aspektist, tantsis bioloogilist meditsiiniline sotsiaalpsühholoogiline ja kolmas oli siis ka kultuuriline aspekt. Aitäh sulle, Margus, soovitage tänasest SL õhtulehest kaks arvamuskülge läbi lugeda. Vaatame, mida järgmisel laupäeval mehed räägivad, siis on see paraad palju aktuaalsem. Tänan, Margus Mets, Rain Veideman, Mart Ummelas. Järgmisel laupäeval on Aarne Rannamäe juhtimisel võib-olla see teema veel kord esile.