Ma loen romaanist, keda ei ole siin jäätükki, mis kannab pealkirja ülestõusmise pühe. Roward Holman istus mere kaldal. Ta oli sõitnud linnast kaugele eemale välja. Ja see oli kevadine. Aeg oli hommikupoolne, ta tahtis puhata, tahtis Teie seemuga juua, kopsudesse merejulgust tormiga laetud. Selle juures võis küsida, kuidas need kaks aastat Maaja Mäll piiri purde juures üksteisega räägivad. On nad vihased, unnad, naaberliigud? Nagu elavhõbe hiilgas, meri tundus kohati, kas ta mitte ei põle? Paistis nii. Kuigi. Meri on tuli verivaenlane. Eemalt paistsid üksikud saared. Paar-kolm ei neid rohkem olla. Saared on laintel alati tülis, ees oleks vallatud nätyneitsidel ja teistel merivõimudel nii palju jõudu koos vana Neptun uniga. Naat uputaks, need inetud. Igavesse merepõhja mis on? Holmann kuulades kirikukellad, löit, kirikud ennast ei näinud. Need on ülestõusmise helinat, mitte inimesed, kuula neid. Aed on tunne, kui vaatad ringi ja näed, kuidas loodusärka tõuseb talveunes. Siis said mõtelda ja ütelda, et see on kutse kaloodusele. Selle hääled, mis on taevakorraldusel kõlama pandud. Jõuluõhtust alates on ärkava kevade eluga ühendatud. Ainult nii mõistame meie kõige paremini jumala saladusi, nagu valdu. Ja kui nad mõlemad meie silmade ees on sõbrad nad on üksteisele siiski nii lähedased. Sedaviisi õpime meie pudrust tema suuruses ja võimsuses lihtsuses ja Ginaduses armastama. Kui teame, et alguses aastamiljonite eest oli teisevuses vaim, mida köik rahvad otsivad, leiavad, kaotavad ja otsivad uuesti meie emakese maa kihutamine ringi päikse ümber edendad meile suurt näidendit. Vaade sügisele külmale talvele vastu vaeva kaetud maapinnale seon täpne päevilt meie endi elust. Kes kevadet tunnistab tema suuruses, see saab aru, et vaimu kevad on olemas, mis on määratud looduse kasutajale ja valitsejale ja maapinna asuvale jumala asemel kuule inimesele Läheb oma põrmu siia maha, kui ta väsib, aga hing lendab ülestõusmise püha kellahelinat saatel igavesse kestvas. Vaimu mainima. Kui Holman Merinal tagasi sõitis, kuulis ta nagu teel. Mere hääl kuulas kiriku kellahelinat. Kuulas ülestõusmise püha hommik.