Tere taas kuulama rahvateenrite iga laupäevast saadet tänases vikerraadio stuudios kolm ajakirjaniku Heiki Talving uudiste vabrik. BNS, Peeter Kaldre Eesti Televisioon ja mina, Aarne Rannamäe samuti avalik-õiguslikust ringhäälingust. Rohkem nagu aegapidi saama vanasse sängi. Suvi hakkab otsa saama, olümpiamängud hakkavad otsa saama. Ilmad hakkavad kiskuma sügiseseks, kuigi nad pole väga suvised sel aastal olnudki. Ja tavapärane uudistemasin läheb jälle tööle. Ilmselt sina, Heiki, oled kõige õigem vastama, et kuidas, kuidas, nagu sel aastal oli, kas hapukurk oli või? Ütleme niimoodi, et pool hapukurki vähem vähem muidugi kui, kui talvel ja sügisel. Aga kas sellist päeva, kus absoluutselt mitte kui midagi ei olnud hästi nagu meelde ei tule, muidugi kui hoolega otsida, küllap siis leiab ka, aga aga laias laastus võib öelda, et. Uudisteajakirjaniku nuka pealt võin rahule jääda. Meile Peetriga on olümpiamängud nagu õnnistus. Kui tööd ei viitsi teha, siis on ikka hea vaadata olümpiamänge ja ja meil toimetuses ka nagu tööd on, on tunduvalt vähem. Tänu sellele, et mängud käivad Peetril valvetoimetajana ja saadeti kokkupanijale ja minul, minul uudistelugejana on, on olnud niuke hõlp hõlp, töö, kuu, ütleme nii. Ma ütleksin vastupidi, et see on olnud küllaltki väsitav, sellepärast et kui sul on päevas üks või kaks Saadet mõlema pikkus on 10 minutit, näiteks täna õhtul per Aktuaalse kaamera põhisaade 10 minutit, siis istuma pead sa ikka seal kohapeal ja ja näppu imema ja mõtlema, et mis on need olulised teemad, mis sinna 10 minuti sisse siis mahutada ja ja sõnaga öeldakse, tagumikuga töö tegemine on alati tunduvalt raskem kui peaga töö tegemine. Et selles mõttes järgmisest nädalast läheb nagu, nagu asi jälle õigesse rütmi ja, ja saated hakkavad ka olema, nii nagu nad on kogu aeg olnud. Olümpiat vaatate jälgite, mis toimub? No ikka natukene jah, mitte küll kõike ja ja ilmselt olümpiamängude puhul ongi üleüldse täiesti võimatu vaadata, sest täna ühes lehes kirjutatakse, et tirit nuppu peaks kasutama paljude spordialade puhul ja jutt jumala õige, et olümpiaprogramm tõepoolest on sedavõrd suur ja teatud spordialadel ta ei paku maailmataset. Rääkimata sellest, kas see ala, kui populaarne ta nii-öelda kogu maailma mastaabis on, aga noh, võtame kasvõi jalgpalli, eks ole, mis, mis on maailma tõenäoliselt kõige populaarsem spordiala. Siis olümpia jalgpall, mis praegu parasjagu just käib. Lase finaalmäng ei ole noh, see mis, mis nagu üldse peaks nagu kellelegi huvi pälvinud maa kui siis ainult. Ma ei tea noorte treeneritele, kes, kes otsivad talente ja hakkavad värbama inimesi, sportlasi, nii-öelda suurde suurde jalg. Palju eks sinna programmi aeg-ajalt sisse topitud selliseid asju, mis on näiteks korraldajamaa huvides, on praegu näiteks või. Taekwondo, mis võeti vist jah souli mängude kaua ja, ja on, on jäänud siiamaani ja väga raske on teda sealt eemaldada, sellepärast et see totaalselt kaasa ju teatud poliitilisi sanktsioone. No selge see, et kui olümpiamängu siit eestlased vaatavad, siis kindlasti vaata nad suure põnevusega, näpp suus selliseid asju nagu kujundujumine või paarishüpet kuskilt trampliini pealt. Eks nad ikkagi jälgivad neid alasid, kus kus eestlased kaasa löövad ja eestlased on olnud ju tegelikult nendel olümpiamängudel väga tublid. Jah, see oli Los Angeles Times paar päeva tagasi tegin mingisuguse kokku võtta. Washington Post, ma, ma aiman, mida sa tahad, räägi, ajas tegelikult sellist käis kõikides lehtedes, pole vahet. Jah, et Bahama esimene ja vähemalt siis, kui mina vaatasin, oli Eesti teisel kohal medalite arvu kohta elanike arvu järgi. Suhtes niimoodi, et eestlastel oli vist tuli selle, selle järgi oli kuskil 400 37000 elaniku kohta tuli üks medaljoni. Bahama lööb meid vähemalt kolmekordselt üle läheb, aga kuigi vahepeal. On läbi vist ma ei ole, ise konkreetselt ei läinud, et nüüd me oleme selles tabelis langenud, kolmandaks, aga aga, aga ikkagi. No eilses eilse päeva kahtlemata üks selline kesine uudis oli ju Leedu korvpallikoondise kaotus Itaaliale ja väljajäämine finaalist, aga ei ole halba ilma heata head ilma halvata, sest minu meelest kolmanda koha matš Leedu ja USA väärib ka esikoha matši ja seal mängus tunduvalt rohkem kui, kui ainult korvpall seal mängus poliitika, seal on väikerahva eneseteadvus minevikku arveteõiendamine. Kuigi nii-öelda poliitiliselt liitlased, aga, aga mis see poliitika siia antud juhul puutub? Ei, ma tahtsingi seda öelda praegu, et, et meie siin rohkem nagu selleks kohale tulnud siia vikerraadio stuudiosse, et poliitilistel teemadel rääkida ja kõigest, mis on nii-öelda ka spordi kõrval. Vas see leib, puhast resultaatide üleslugemine jääb nagu spordi kolleegidele. Aga huvitav oli see jälle olümpiamängude poliitikaga seoses, et see vist oli eile, kui mängisid USA ja Venemaa naiste korvpalli. Ja see oli järsku tabasin ennast esimest korda sellised mõtted, et ma olen venelaste poolt. Ma ei mäleta Nõukogude Liidu aegadest sellist võistlust, kus ma oleks kunagi Nõukogude Liidu koondise poolt olnud, nii et see näitab nagu seda, et et areng on olnud piisavalt kiire ja, ja minevikku on jäänud kaugele, nii et võid rahulikult olla olla ka sellise riigi poolt, kes sind kunagi on okupeerinud ja mina lähtusin lihtsalt sellest, vaatasin valged tüdrukud mustade vastu ja ja lähtusin, nagu öeldakse. Rassilisest eelnõukogude, kuigi see ei ole kurne nõukogudevastasus on asendanud rassismiga absoluutselt. Kuigi Vene Venemaa sportlaste võidud tekitavad ühe ebameeldiva asjas, on autasustamistseremoonia kui kuld on Venemaa sportlase käes ja mängitakse Venemaa praegust hümni, mis meile noh, hoopis teises kontekstis meelde tuletada omad. Jah, see selle hümni kuulamine on seal kolm sportlast on pjedestaalil ja kõige kõrgemal astmel olija jaoks mängitakse seda viisikest siis meie põlvkond meist vanemad on võib-olla isegi natukene nooremad ei, ei saa kuidagi lahti sellest sellest tundest, et, et midagi on nagu, nagu väga viltu ja ikka mul mõte kiskunud selle peale, et huvitav, et kui kui sedaviisi mängitakse, ma peaksin seal staadionil olema, et kuidas testida tagumine ots nagu kas, kuidas ta kerkiks, et kas, kas nagu puhtast kohustusest ja rutiinist ja ja püüdest olla viisakas sportlase ja et riigi vastu, mida ta esindab, või, või tulevad hoopis muud nüansid mängu. Et eks ta väikene dilemma meie meie sees muidugi ole. Selle asja juures on muidugi õnn, õnn see, et järgmistele põlvkondadele nagu ei ütle midagi see ja nad kuulavad seda lihtsalt, kui ütleme ilusat Meroodilist, viisijuppi, mis, mis, mis nagu poliitiliselt ideoloogiliselt ei tähenda mitte midagi. Tuleme tagasi ikkagi nüüd puhtalt selle olümpia juurde, et see medali. No kõik kõik väljaanded avaldavad medali, neid nimekirju, eks ole, kus, kus Ameerika Ühendriigid on esimene ja Hiina, Venemaa, teine, kolmas ja ja seal kuskil tagumise kolmandiku esimeses otsas on siis ka Eesti oma oma praegu, praeguse seisuga kolme medaliga kuskil 50 koha peal. Et ühelt ühest küljest muidugi on, on tore, et Ameerika ajakirjandus on selle töö meie eest ära teinud, et tõestanud, et Eesti on üks, üks kõva spordiriik, ainult et noh, kuidas me sellesse saavutusse peaksin nagu nagu objektiivselt ja ilma eufooriat ta, kuigi ütleme, meeste odavise on täna veel ees ja, ja me kangesti tahaksime, et sealt tuleks üks, üks ümmargune esemele veel juurde, aga kuidas me peaksime nagu, nagu sellesse üldse suhtuma, et, et kas see on hea, kas on see, et kõigepealt on see sportlikus mõttes kõva saavutus? No ütleme otse otse välja, et valdav osa nendest tublidest meestest, kes on saavutanud, eks ole neid tulemusi noh, ütleme eesti keeles aralt kojuminejad. Et mehed, kes, kes mõtlevad, on öelnud, et nad lõpetavad või hakkavad vargsi mõtlema lõpetamise peale, aga, aga seal taga just nagu suurt midagi ei ole. Samas meie olümpiakomitee siis Eesti oma on, on avalikult öelnud ja seavad nagu oma ametnikke tõhus töö, tõhususe, sellesse sõltuvused. Et kui tuleb üks medal on hästi, kui tuleb kaks medalit, siis on ikka väga hästi ja noh, nüüd on kolm medalit, siis noh, võiks võid kas pilvedeni tõusta. Kuigi võtame asja ausalt, siis mida, mida sa nagu meie jaoks tähendab? No ma arvan, et see tähendab seda, et need need alad, kus Eesti ja medali võitnud, võib-olla ma nüüd mõne alaga panen mööda, aga nii palju kui ma olen asja jälginud, siis enamikul nendel aladel on tagant tuleb noor põlvkond päris korralik olemas ja eriti puudutab see suutmist, mis oli minu jaoks selles mõttes suhteliselt võõras ala, noh, Jaanson, jah, loomulikult olen jälginud aastaid ja aastaid, aga tollel hommikul, kui kui Jüri Jaanson sõitis hõbeda, võitis, siis oli Eesti Raadio vikerraadio stuudios seda kommenteerimas Peeter Mardna. Ja, ja tema suust ma sain küll väga huvitavaid fakte teada, sain teada näiteks seda sõudjate plejaad, mis on tagant tulemas, noored mehed, et see on päris päris võimas ja kui tipud eest ära lähevad, siis on vaid aja küsimus, millal, millal uued peale tõusevad. Ja huvitav oli veel ka see, kui ta rääkis sellest, kuidas sponsorid, kõiksuguseid, sponsoreid tegelikult väga üleolevalt vaatasid sõudjate peale, kui sõudjad, valusid, et äkki saaks nagu toetust või abi, siis pehmelt öeldes saadeti nad kõik pikalt ja Mardna ütles väga hästi, et nüüd paljud sponsori, kui potentsiaali selle ala esindaja nimel vaatavad vesise suuga pealt seda, kuidas meie sõudjad teevad, mehetegusid ja ja seal oli veel see, et sõudeliidu uus peasekretär, noor mees, ärimees on oma isikliku raha sinna sisse pannud pool miljonit ja ja ta andis ka intervjuu, rääkis, et nad tahavad rajada rahvusvahelistele nõuetele vastava sõudekanali. Nii et see, see on, see on ala, kus Jaanson võitis, tagala on olemas. Noh, kui me võtame näiteks kettaheitjad, Tammert, Kanter, paarisrakend. Ütleme ausalt, ega tegelikult Erki Nool ka ju väga kehvasti ei esinenud ja sealt on ka ikka tagant noori tulemas, kaheksas koht ja rahnu ja, ja kes seal, kes seal kõik tagant tulemas. Suudokad peaksid olema ka vist noored, päris päris andekad, kes kui Pertelson näiteks eest ära läheb, siis, siis tulevad asemele. Nii et need on need alad, kus Eesti medali sai, kus on nagu ilmselt järjepidevus olemas ja ka need alad, kus nagu ebaõnnestub, ilmselt siis ei ole ka seda baas. Samas selle toreda saavutusega kolme medali kõrval torkab just silma minu jaoks nagu see, et, et väga palju on olnud lausa nihukesi suuri ebaõnnestumisi ja, ja altminekuid tegelikult medaliarve, noh, ütleme Stahlis võiks olla meil praegu poole suurem. Aga, aga niisugused tuntud tegijad kanter tuleb siin meelde ja Budõlin, eks ole, kes, kes nagu oleks võinud oma võimete poolest võtta vähemalt samasuguse tulemuse. No need on kaks altminekut, seda ju ma ei ütleks, et seda on väga palju. No üks kergejõustikus oli tegelikult No aga kes oli näiteks kes oleks võinud? Ei, küsimus ei ole mitte. Küsimus ei ole tegelikult mitte ainult nii-öelda medali võitmises või maailma tipus olemises või, või sinna kohe-kohe saamises. Võtame, võtame sellesama noorukese Egle Uljase, eks ole. Minu jaoks on näiteks tema meie olümpiakoondise tõeline ja ma isegi ütleksin ainus sangar sest vanad mehed võtsid nagu oma, mis neile kuulus ja selle üle on ääretult hea meel. Aga ületada ennast olümpial teha Eesti rekord, olgu see Eesti rekord kuitahes kaugel siis antud hetkel maailma tipptasemest ja ostu välja Eesti rekord ja saada selle eest nii-öelda boonusena ka veel poolfinaali koht. See, see oli ikka noh, töö tõepoolest super tulemus. See pilt, mis avanes, kui poolfinaalis rivistati naised üles jooksma seal ja, ja siis õmblukene blond eesti tüdruk ja seal kõrval olid tõelised sellised. Lihas mustad lihaskonna alage vaarad ja ja. No on ikka seltskond, aga väga tubli oli jah. Olgu kolme medaliga, meile jääb, meist jääb mulje nagu kõva spordiriigist. Ma küsin hoopis nagu teistpidi teelt, et on meil seda kõike vaja. Juhtides nagu juttu meie olümpia peateema juurde. Sest omaette mõtlesin siin enne saadet. Me teame kahte nagu suurt tuntud olümpiadeviis, üks on siis kiiremini, kõrgemale, kaugemale, mida siis esindavad need medalit. Mina ja teine on siis see pole tähtis, mitte võit, vaid osavõtt, eks ole, et need on täiesti nagu omavahel teravas vastuolus olevat olevat põhimõtted mida Eestil, eestlastel, Eesti riigil, meie ühiskonnal, meie noorukesed riigid on, on siis nüüd vaja praegu? No ma arvan, meil kõike seda vaja kindlasti. Absoluutselt. Oled sa seda, mida see endaga kaasa toob? Millistesse mängudesse kaasaminekut see? Jah, aga ma arvan, et kõige olulisem on see, et sellised medalivõidud olümpial tõstavad sellise väikese riigi ja väikese rahva eneseteadvust vaieldamatult jaa, jaa. Kuidagi nagu inimesed, kes noh, see on ju vana tõde, et eemalduvad riigist ja nõnda edasi, aga kui kui ikka tuleb medal mängitakse eesti hümni, siis ma arvan, et kõik televaatajad ja raadiokuulajad ikka mingisugune balti keti nõksatus, rubla käib läbi tagantjärele ja võtame kasvõi. Ei ole sellist buumi, nagu on Leedus korvpallibuum, aga ma arvan, et leedus see, kuidas nad jumaldavad korvpalli, see on leedu rahva kokkukuuluvusele väga hästi. Öeldakse ilusti, et Leedus on korv palju, ilmalik religioon. Katoliikluse kõrval teine religioon, rääkimata sellest. Nagu ma ütlesin, et peaaegu kõikides Ameerika lehtedes oli see tabel vaadata vaevatud nimi Estonia, kusagil nendes oleks mingisugustel muudel sündmuste puhul. See on ju väikeriikidel eriti oluline, kas või Soome on ju meist koordi suurem rahvastiku viis korda rohkem, aga mäletame, kui soomlaste kuulsat vormeliässad kuldasid tõid Mika Häkkinen ja ja niisugune Räikuna siis see on soomlaste jaoks ja täpselt samamoodi religioon, nagu on leedulaste jaoks korvpall. Sellele jutule Peeter on raske vastu vaielda. Ma ikkagi ajaksin nagu oma jonni, et et kas sulle ei tundu, et eesmärk medalid noh, iga hinna ütleme, et mitte iga hinna eest, aga medalit väga kõrge hinna eest on nüüd ma saan aru, kuhu saab, koos, võivad viia näiteks selliste asjadeni, nagu praegu on, on toimumas Ungari spordiga, nagu on toimumas ka kreeka spordiga, kes, kes väga hästi võõrustab neid mänge, kus ei ole olnud suuri intsidente, mis kuuldavasti hästi korraldatud. Aga, aga oma mängudel kodus on, on vaja võita, Ungaril on vaja? Noh, ka silma paista, eks ole, selles mõttes ka nemad on väike rahvas natuke suurem kui meie, aga, aga ikkagi et eesmärk pühendab abinõu. Noja, aga pole ju kuulda olnud eestlaste puhul dopingut, meil on, ma ütleksin seni läinud hästi. Ja nii on läinud hästi ja loodame, vaatame nagu ikka tõele silma siis Ateena mängud on, on, on dopingumängud ütleme selle sõna siis nüüd saate 20. minutil praegu välja, aga, aga, aga nii see vist on. Nii et kolmas, kolmas olümpialoosung kõlaks siis koos portsoled, doping ja tegelikult tegelikult. No siin on ju üks asi, üks asi on noh ütleme siis niimoodi, et avastamine on suurem, kui võib-olla on põhjus selles, et ROKi praegune president on ju vana spordi arstise Tamberg ta, kui ta sellesse ametisse sai, siis ta lubas ka rohkem ja suuremat tähelepanu pöörata ja tundub, et see dopinguvastane organisatsioon, WADA Ando nimi vist kui mu mälu mind ei peta, on oma tööd paremini tegema hakanud, sellepärast et noh, doping spordis on kogu aeg olnud. Ja kui seal nüüd pead seda selle negatiivse silma külje all silmas, et medal iga hinna eest, siis paraku jah, on see ei ole uus asi juutide DDR sportlasi, eks me mäletame kõik Nõukogude Liidu naljavennad dressid näiteks eks, Irina. Ma ei ajas ja ei, no kõik, see on selge, ainult et vahepeal tekkis nagu illusioon, et sport on muutunud või muutumas puhtamaks. Ma arvan, et nüüd antidopingukomitee väga aktiivne tegevus ja, ja need seaduste muutmised on, on viinud siis selleni, et me teame täpselt tegelikult mis seisus maailma sport tegelikult on. Meditsiinis on teaduse võidujooks ja sellena jääbki, milles on Eesti jaoks minu jaoks oht. Me oleme praegu väiksed ja vaesed, väikseks jäämegi, aga me ei pruugi alati vaeseks jääda. Ja küllap neilegi suurte maailmaorganisatsioonide, Euroopa liidu, NATO, kõikide muude, eks ole ka meie meie kaugas hakkab, hakkab ajapikku paksemaks minema. Ja minu peas küll vasardab see väikene hirmu kuradike, kui me saame rikkamaks, siis järelikult meile tuleb ka neid võimalusi, millega nii-öelda maailma suurte mängudes kaasa mängida. Ja ma näen siin siin tõsist ohtu, et, et kui nüüd need nii-öelda need vanad mehed nüüd ära lähevad, siis noorte jaoks muutub võit merega olümpiamängudest vaid vaid võit, spordisaavutused ja selle kaudu liikuva raha juurde pääsemine. Olulisemaks, kui, kui miski muu. Nojaa, aga mis siis teha? Kas sa tahad nagu öelda seda, et Eesti peaks spordiliikumisest tagasi tõmbuma vä? No nüüd on? Ei, kindlasti mitte, et nüüd on meil valida kaks teed, ma arvan, et mõned maailma riigid on, on läinud seda teed, et et mitteosalev osalemas nii-öelda selles tippspordis vaid vaid tegemas nii-öelda sporti, kui, kui inimese tervise arendajad, see on täiesti võimalik. No näiteks, mis riik me siin enne saadet kolleeg polegi ka vene AK-st rääkisime, üks riik on näiteks Iisrael. Kas neil on raha vähe? Ei, seda muret, kas nad ei ole piisavalt nagu, nagu ei, ei soovi teha endale sellist promo või siis minu meelest ka mõned ka näiteks tooni on, ei ole ütleme, läinud nagu iga hinna eest ja Taani on läinud nagu Põhjamaade teed, et nad ostavad endale nii-öelda musti sportlasi sisse. Aga paljudele aladele ka staadion on, on vaene riik. Vastupidi, Taani on Põhjala üks üks rikkamaid riike, järelikult maailma üks rikkamaid riike. Et. Taani puhul on tegemist teadliku poliitikuga. Ma ütlen sulle ausalt, ma ei tunne seda Taani spordipoliitikat sedavõrd, et vastata sellele küsimusele. Seal võib lihtsalt olla asi selles, et ei ole nagu sportlasi vastavatel aladelt. No aga miks neil ei ole osad Lubavad jah, näiteks jalgpall. Vaata, sa tahad siis jõuda umbes sinnamaani, et kas me no kui ma nüüd õigesti aru saan, sain, siis on ainukene võimalus, püüdes seda sporti nii palju, kui võimalik üldse, seda on hoida enam-vähem puhtana, eks siis ei jää muud üle, kui toetada lokki praegust presidenti ja selle selle suurest Absoluutselt absoluutselt, aga alati on, ütleme ka Eesti-sugusel riigil, et jääda sellele praegusele tasemele, ütleme, mis neid nagu ütleme, medalite puhtalt medalite hulga poolest rahuldab kaks kolm olümpiamedalit, on öelda meie selline ideaal see näitab normaalset taset, seda on võimalik saavutada, kohtiviisi. Üks viis on sumada ühte teatud sportlasest kõigepealt osta sissesportlane, mis on, on juba toiminud teatud aladel. Korvpallis, korvpallis tuletame meie seitsmevõistlejad meelde ja nii edasi. Paraku olümpiamängudel ei osalenud meile teadmata põhjustel. Ja panustada Ma lihtsalt rahaga, välistreenereid välisbaasid aastaringselt harjutamisvõimalused kuskil mujal, küll see tulemus tuleb. Teine asi on ajada nii-öelda rahvussport, ajada rahvasport väga-väga laialdaseks, panustada spordibaasidesse, kus kõigile on, on ligipääs. Miks meie siinsamas mõnesaja meetri kaugusel olev Kadrioru staadioni üks ilusamaid paremaid staadion Eestis, miks ta seisab päevad läbi tühjana, miks need uste ees on, on meelelukud, muutud tabalukud, mida ükski vägi ava rahvasportlase jaoks vaid vaid, mis avanevad ainult võistlusteks teatud range kontrolli all võiks noored näiteks praegu kaugust hüpata või sa ilusat punast rada niimoodi mõõta. Ja üldse noh, me, meil on tekkinud niukseid, ütleme, raha teenimise võimalusi spordis spaad näiteks kus, kus omanikele tuleb kohe raha tagasi, sellepärast et, et noh, see on lihtsalt mõnus ujumine, välisturism, kõik, mida see ligi meelitab. Aga ütleme, selliseid rahvaspordibaase tegelikult on ju, on ju väga vähe mitte tahtes, nagu spaasid, halvustada. Nojaa, aga üks ei välista teist, see, et panustada rahvasporti. Eks rahvasport, kui rahvasport on laialdane, siis sealt pinnalt on ju ka lihtsam leida olümpiamedalist ja. Just nimelt teise tee mõte, mida laiem ja mida tervem on rahvas, mida, mida puhtamalt, mida puhtama kapsapeal ta on üles üles kasvanud ja, ja teinud nii-öelda normaalset sporti. Küll sealt tuleb siis ka selline nii-öelda tipp, kes ulatub tõesti tipuna nii Euroopas kui ka kogu maailmas. See on minu meelest nüüd noh, nagu meie kaks, kaks arenguteed seal selle üle ka nii palju, kui ma olen kuulnud ka meie olümpiakomitee ja meie spordijuhid on, on väga tihti aru pidanud ja ei põhjusta Vaielda ja see tundub olevat tõesti õige. Aga jah, kasse, ahvatlus, ahvatlus kiiresti, kiiresti kiiresti mõni medalgate saada kaalub üle. See oht on tõesti olemas, et kui meie kiibitsejad võivad hakata nõudma, et meil on vaja medalit, aga mitte seda. Minu meelest küll, sest et ametnikele on alati vaja ennast tõestada, kuidas ametnik ennast tõestab, kui ta on tippspordi juures ametnik tõestab ennast ainult saavutustega teise inimese saavutustega. See võimaldab talle töökoha, karjääri, suuremad rahad ja nii edasi. Nojaa, aga kas sulle ei tundu, et? Kui nüüd üritada kist kiskuda välja seda tippsporti muudest eluvaldkondadest, siis oleks samamoodi küsida, et Eesti võinuks ju ka mitte NATOsse astuda, sest seal võivad sõdurid surma saada, kui need saadetakse kuskile kohustuslikus korras või miks Eesti astus Euroopa Liitu, sest seal on ka rikaste riikide reeglid. Võinuks siis valida ju kunagise Albaania tee kapselduda täiesti endasse ja teha rahvasport ja rahvusvahelistele suhetele käega, ühesõnaga hoida ennast rahvusvahelise elu reeglitest eemal. Jah, põhimõtteliselt, et olla täiesti sõltumatu, olla olla sama sõltumatu, kui kunagi oli Mongoolia naljast süüa, porgandite kapsanojah aga on meie olukorras, on selge, et, et see näide vast ei ole päris õige, sest me ei oleks nii või teisiti jäänud siis ühe teise suurvõimu jõu ja võimu alla, nii et meie, kui me oleks ka sellise valiku teinud, selleks olnud puhas eneseajas on meie asukohaviga. Aga selle rahvaspordiga on. Kuna mina ja sina, Kaarne olete suur jalgrattasõber siis olen mina väga tähelepanelikult jälginud igasuguseid uudiseid, mis tulevad jalgrattateede kohta. Eriti puudutab see Tallinnat, tegelikult on, on võimatu sõita näiteks mustamäelt kesklinna jalgrattaga jah, võid sõita Rocca al Mares, kus on spets jalgrattateed ja seal tiirutada oma viiekilomeetrist ringi, aga ja siis ma kuskil suve hakul kuulsin sellist Tallinna linnavalitsuse, ma ei mäleta, kes seda ütles, sellist hooblemist, et Tallinnas on, ma ei tea, 144 kilomeetrit, jah, neid 103 midagi sellest ja mõtlesin, et pagan nad küll on. Ja siis ühe ma avastasin, on see tee, mis läheb õismäelt siis Keila poole, Paldiski maantee, eksole. Ja seal on siis märgitud maha jalgrattamärgid tee äärde. Aga seda on tehtud väga lihtsalt, on lihtsalt noh, see riba, eks ole, mis on paremal ja vasakul pool tõmmatud märgid maha tehtud värviga tehtud, laudad, lats, lats, lats, eks olnud jalgrattur märke ongi. Palun jalgrattatee, aga püüdke seda jalgrattateed mööda sõita. Seal on niimoodi, et esiteks on asfaltjäär, kohe kukub ära, eks ole, sa võid seal pikali lennata ja see on piisavalt kitsas riba, et suursõiduautodest mööda läheb, tõmbab pisukese tuhinaga sind, et mina näiteks sõitsin alles eile seda teed ja mina otsin kruusa peale, sest mina jalgrattatee peal ei läinud, sest tihe liiklus on ja nii edasi. Ja sama samal ajal käisin hiljuti Hollandis ja ma nägin, mis asi tähendab, jalgrattatee on, see on täiesti eraldatud nii jalakäijatest kui ka, rääkimata autodest, ja see on ka Jüri punast värvi, kohe sellist. Noh, sa saad aru, et tegemist on jalgrattateega, aga mitte sellise pakas hukka pakas uhaga, nagu siin Tallinna linnas. No ja mitte ainult seal, kus sina kirjeldused meie kontori juures üle Pärnu maantee viadukti, täpselt samasugused. Et noh, see on klassikaline kul Lasnamäelt alla sõidan ainult närvikulu ega seal muud klassikaline näide ametnike väikeste odavate ja, ja omakasu nimel töötavate ametnike paka suhkrust, et et siin ei ole midagi muud ja seda, seda tuleb alati karta. Sest tegelikult väikese ametniku käes on alati tohutu võim. Kõik algab tegelikult väikese ametniku sellisest sisemisest minast ja sisemisest aususest, et kas ta tahab teha asju, mis, mis on, või asju, mis näivad. Jah, ja siis ma arvan, et väga paljud ametnikud kirjutavad ka mingisugused rahvaspordinumbreid, näiteks kas või seesama jalgrattasõit enda kontosse, et vaat kui palju meil jalgrattureid, et meil rahvasport massides arvestamata seda, et sisuliselt need jalgratturid sõidavad metsal jalgratta, on nad ostnud ise oma raha eest, nii et selles mõttes riigi panus on olnud sisuliselt nulljooksuga, on sama asi. Just nimelt ja, ja kui te vaatate roopaski suurtes linnades, kus autode heitgaasid on, on samasugused ja kümneid kordi hullemad kui meil tegelikult, sest et lihtsalt autosid on palju rohkem vaatate, palju on niukseid, aktiivseid harrastussportlasi paksud ja peenikesed, lühikesed ja pikad ja ametnikud ja, ja kõik muu, kes, kes jooksevad, tallavad pedaal ja teevad muud sporti, siis meil tegelikult linnas seda ei näe. Selles mõttes. Tallinn on ju täiesti, on spordivaenulik linn, et meil meil pole selliseid parkegi ei, pole selliseid kohti, kus, kus nagu. Ma hakkan mõtlema, kui palju meie kontoris käib hommikuti jalgrattaga tööl üks-kaks-kolm, inimest, kindlalt. Noh, me käiksime sagedamini, ausalt öeldes, me käisime ka poes ja asju ajamas jalgrattaga, kui seda pidevat hirmu, et ära varastatakse, aga need asjad laetakse, laetakse need asjad on ka, muidugi omavahel seoses, mida, mida rohkem sporditegemist siis tervise heaks, seda, seda vähem kui kuritegevus, see on nagu otseselt sõltuv ja see on vaieldamatu ära tõestatud fakt. Et nii ta on ja siis mida noh, vaatame, kas, mis toimub Amsterdamis või teistes Euroopa linnades, kuidas jalgratastega käiakse ümber ja ja nii edasi. Natukene sind juba Moskva teemat mainisime, no meie meie president kes praegu veel peaks olema minutiga Ateenas seinas ja tutvumas siis spordivõistlustega Eesti sportlaste esinemist jälgimas, imelikul ajal ta sinna läks, et Eesti alad olid nagu ammu ära, aga noh, see selleks me vabariigi president on saanud siis kutse minna Moskvasse järgmise aasta üheksandaks maiks, kui vene rahvas tähistab suurt võitu suures isamaasõjas tuleb suur ümmargune juubel. No see uudis, mis, mis meile saabus sel nädalal ja mis kindlasti tekitab selliseid vastakaid tundeid Jah, ma olen juba lugenud kommentaare kuskil lehtedes, et president peaks kindlasti selle kutse vastu võtma ja minema sinna sellepärast et see on haruldane võimalus parandada kahe riigi suhteid, mis on selles mõttes õige õige, et kui Venemaaga suhteid tahetakse parandada, siis saab toimuda ainult läbi president Putini kui Putini korralduse alla välja, et nüüd peavad suhted olema normaalselt, siis nad on. Iseasi on see, kas, kas sellel kohtumisel need suhted niimoodi paika pannakse, sellepärast et minu meelest see kutse võiks küll tulla kuupäevaliselt, mingisugusel teisel varasemal ajal, aga juhime tähelepanu sellele, et see kutse vähemalt uudistesse jõudis Molotov-Ribbentropi aastapäeva ja kutsutakse külla üheksandal mail, ma arvan, et see oli täiesti teadlik ja mina nimetaksin seda siiski mõnitamiseks. Oijah tähendab, kuna ma uudistevabriku aafrikandina selle uudise Eestisse välja paistma Kas need siis ma pean ütlema, kuidas see käis? Selle uudise avastasid esimesena meie Läti kolleegid, nad tegid, said selle teada Läti BNS Vaira Vike-Freiberga pressiesindajalt. Nad tegid selle 23. kuupäeval, augustil uudis? No loomulikult, mul on Läti kolleegide tööd. Ehk siis kutse tegelikult oli varem. Kutse oli tunduvalt varem. Ja loomulikult, kui ma nägin, et Vaira Vike-Freiberga sellise kutse saanud, võtsin telefonitoru, helistasin Kadriorgu, küsinud, aga miks teil on kadunud pressi inimesed kohe ei teadnud. Ütles, et me uurime natukene asja, noh, mul olid paarkümmend minutit aega. Ronisin Venemaa presidendi koduleheküljele, hakkasin vaatama, kas seal on selle kohta mingisuguseid teatud ei olnud. Need president 23. kuupäeval seda ei avalikustanud. Siis helistati Kadriorust tagasi, öeldi jah, et mõne päeva tagasi on tulnud selline selline kutse küll ja noh, siis, siis siis loomulikult ma olen sunnitud tegema uudiseni, et vähemalt Eestis avalikustamise avalikustamine 23. kuupäeval ei ole. Ehk see on juhus, ehk on antud juhul ei tehtud suurt poliitikat mitte Moskvas, vaid tehti Riias ja Tallinnas. Noh, see ei olnud isegi suur poliitika, ma ei oska öelda. Noh, ütleme meie meie jaoks küll kus, kus Eesti-Vene suhted on sellises seisus, nagu nad on ja iga selline ma ma, ma ei tea, kas. Kas Riias selle nuhkisid välja ajakirjanikud või, või Läti president selle 23. välja? Sina sina, Heiki Talving, oled selles süüdi, et meie selle uudise saime teada 23. Eesti Eesti press. Selle selles mõttes. Uudisteagentuur BNS kui see süü süü, kui. No ärme nüüd välistada ka seda võimalust, et ka Venemaal teatakse, kuidas uudised liiguvad ja kui millise ajavahemikuga võiks uudis, mis, mis Moskva poolt teele läkitatakse. Ma ma millegipärast ei heldiks. Ei, mina, mina arvan, et see on ikkagi rihitud sinna noh, päev hiljem, päev varem, aga kant oli ikka sama noogume seda kuupäeva või numbri, maagiat pidi edasi. Läheme siis samal päeval saabus meelega USA uus suursaadik, mis Eesti pressi jaoks on alati olnud väga suur sündmus, kui uus suursaadik tuleb, kuigi noh, ei peaks tegelikult olema. Varsti ilmselt tõesti ei oska isegi meie IGA PÄEV uudistega tegelevad inimesed ei oska nimetada suursaadikute nimesid ja nende teada nende tausta, sest et üha rohkem liigub asi nii-öelda karjääridiplomaatide saatmise teele ja kes väljendavad pelgalt oma oma maa seisukohti ja ta Ei ole, no väidetavalt tema on saanud väikese autasu saadikukoha näol siis senati vabariiklaste kampaania hea korraldamise eest rahakorjamise rahakorjamise eest ja mis, mis on ju väga-väga tore, aga see nii või teisiti, tähendab me, me peame meie siin peame alati USA ja Vene suursaadikust suhtuma alati kedagi teist, aga mis puutub sellesse üheksandasse Moisser, mis ma olen püüdnud nelja sotside Ma ei ole ausalt öelda leidnud kusagilt. Kellele nüüd kutsun veel saadetud? Ma ei, ma ei oska öelda, kas see kutse on saadetud, kui näiteks USA presidendile, Prantsusmaa presidendile, Suurbritannia peaministrile, kes olid. Sõja sõja noorel poole arvestades seda haigla puhul on suure ja ümmarguse juubeli, tõenäoliselt ma arvan, et pool maailma on kokku kutsutud ja selles mõttes ei maksa meile olla nagu paranoilised, et Rüütel on nüüd mingisuguse erilise au pälvinud Venemaa rüütliga mingisuguse erilisi erilisi kavatsusi seal Euroopa. President näiteks ma ei tea, keda, keda on kutsutud tõesti, ma ei ole seda nimekirja näinud ja vaatan, et see, see, sellepärast ma suhtlesin mõnevõrra skeptiliselt, kui nendest nähti ainult mingisugust Eesti, Läti, Leedu kiusama. Ja võtame arvesse ikkagi seda, mida siis suur isamaasõda ja selle mõõdukas lõpp ja ja ära näljutatud Venemaa jaoks tähendas tol ajal see kuupäev ja milline propaganda, ammendamatu masin, see on ka tänapäeval, aga nojah, ja kui ma lisan juurde kuuendale Kuuendal juunil Normandias toimuvad üritused, kuhu oli koolis siis prantslased olid kohale kutsunud nii Bushi, Schröderi-Putini, inglased, nii et muidugi see kõik ei tähenda, et me ei peaks üldse mõtlema selle asja üle, kas minna või mitte minna. Aga ma küsin niimoodi teie käest, ma kasutan nagu saatejuhi õigust küsida, et kas meie president peaks minema. Üheksas mai on teatavasti meile nagu väga kurb kuupäev selles mõttes küll, et sõda sai läbi ja kõik seda alati kole asi, aga teisest teisest küljest tähendas ta meile nagu okupatsiooni põlistamise igav igaviku tol tol hetkel, siis, kes siis uskus, et kunagi 50 aasta pärast hakkavad toimuma hoopis teistsugused sündmused. See on pähkel, sellepärast ma ütlen, kui kui on kutsutud, näed, keda ma loetlesin siis on meiega presidendil hirmus raske põhjendada, otsida põhjendust, miks mina ei lähe. Sa Pedro. Ma ei arva, et president peaks mingisugust põhjendust otsima, miks ta ei lähe, on ju maailma praktika on alati olnud selline, et kui on delikaatsed delikaatsed sündmused, kuhu on kutsutud, siis saadetakse asepresidendid, välisministrit, mida iganes, no meil, asepresident ei ole ja ei jõua ka selleks ajaks kohta luua. Aga mingisugusel teisel tasandil võiks ju kaaluda seda osavõttu, aga ma millegipärast arvan, et no me ei ole võrdses seisus teiste suurte riikidega, kes sinna lähevad, tõesti, see on nende jaoks midagi muud. Laspergeedise. Jättis eile teha kaha avalduse, kus ta teatas, et Leedu president ei tohiks mitte mingil juhul minna, ma proovisin siis noh, Eesti. Sama tiiva poliitikute käest kommentaare saada nende arvamust. Vaikus, keegi taha öelda. Loomulikult ei taha keegi öelda. Kuigi mulle tundub, et president meil tahaks ise minna või vähemalt teatud ringkonnad, kes mõjutavad tema käitumist ja mõtlemist, tõenäoliselt küll, aga, aga kui sa Peeter selle teema alguses rääkisid sõnast kohtumine, siis ma üldse kahtlen, kas sellist mingist kohtumist tuleb see samal ajal näiteks, mis oli Euroopa Liidu, Venemaa Sammytlehtik kohtumine Peterburis. Põgus koht kokkusaamine Putini püstijala peal, seda ei saa nimetada mingisuguseks kohtumiseks, nii et tõenäoliselt, kui, kui president seal läheb, on, siis on ta suuresti võib, võib jääda statisti rolli, kellel on kuskil ja veerandtunnine püstijala vestlusse. See see ei tähenda igal juhul meie kodust debatti, vaatame, mis ikkagi New Yorgis toimunu järel Eestiga meedias toimus ja ka välispoliitikat kujundades ringkondades oli ikka paras torm küll, nii et seda ei saa nagu alahinnata. Jah, ja pealegi võib Putin selleks ajaks, kui tal on päevakavas kohtumine rüütliga, minna kalale. Nii nagu Venemaa välisminister ei leidnud ju siin Eestis käies aega kokku saada kellelegi ka peaminister, peaminister Mihhail Fradkov, Fradkov. Hoopis kalale, mis kalad sobivad väga selge koha kätte näitamine, mis, mis võiks olla aeg-ajalt ka ka Eesti arsenalis ja kui ma kuulasin meie peaministri kõnet soome-ugri rahvaste maailmakongressil, siis mulle tundus, et et mingisugune nõksatus on, on meie välistada poliitikasse veresuunalises välispoliitikas nagu läbi käinud, et selg on aetud natuke rohkem sirgu, kui ta muidu on olnud, on küll, tegelikult. Seda ütles Parts, kui ta tuli puhkuselt tagasi, siis ta ütles niimoodi, et umbes umbes selline mõttekäik oli valitsuse pressikonverentsilt tema andsingi pressikonverentsi pärast puhkust juuli lõpus, et tema ei kavatse Venemaaga sõna- ehk infosuta astuda. Mõtlesin nõllatusega, et miks, miks mitte, aga ei näinud sellel tulemust pärast pärast seda kuskil kolm nädalat. Venemaa välisministeeriumist ei tulnud ühtegi Eestit ründavat avaldust enne, kui seal Lihula monumendi teema tuli. Partsi esinemine oli seal kongressil tõesti üllatavalt hea, mind lausa üllatas see maa, ei oleks meie peaministrilt oodanud sellist sellist selgesõnalist välispoliitilist sõnavõttu ma tea. Kõnegi koostas, vaatame, mis saab edasi kõnelki, ükskõik kes koostöös kesta, valmis, aga suunda, mis sulle oluline, me oleme alati rääkinud. Mis võiks olla see see kang, millega nagu nagu Venemaad kogu aeg upitada, mis, mis see võiks olla, et mis, mis teemas on ja seda sellest on ju räägitud, et see vähemusrahvuste olukord Venemaal, mis on lausa katastroofiline ja seal on veel ka tegemist meie sugulasrahvastega, et see võiks olla see nüüd, millega kogu aeg hakatakse nagu kahe silma vahele panema ja nagu sa ütlesid pärast esinemist oli Venemaa poole pealt vaikus, sest Venemaa on alati austanud neid, kes öeldakse, rusika lauale, löövad ja räägivad Venemaaga selles samas keeles, millest aru saada. Nonii kuue minuti pärast täpselt, me peame lohutama oma eetri taas olümpialainele. Rohkem mulje tekitanud asi meie oma koduses elus kahtlemata oli siis võimalik. Praamiliikluse katkemine mandri ja saarte vahel lõppeval nädalal. Meil on, me ei saa väga-väga põhjalikult, juba kasvõi aja tõttu sel teemal peatuda, aga kas te üldse kujutate ette, et praamiliiklus meil katkeb esimesest oktoobrist, kas kas üldse on võimalik Virtsu sadamas hakkatsotellabatavama või hakkavad meie miinitraalerid sõjaväe, meie oma navi tuleb ja aitab inimesi üle. Võimalik, et esimesest oktoobrist see asi nagu ka siis, kui, kui kõik juriidilised parimad juristid ja advokaadid asuvad ühele ja teisele poole teoorias jah. Öeldakse üks mu kolleegidest, see ei ole minu väljamõeldis, võib noh, näiteks kompanii öelda, et kõik praamid esimesest oktoobrist lähevad korralisse ma tea, sanitaarremonti või tehnoülevaatus või kuidas seda nimetada ja kui kokkuleppele ei jõuta. Ma ei tea, ma millegipärast ei, ei usu seda, et see asi reaalselt toimub, praamiliiklus katkeb, ma arvan, et tegemist on ikkagi praegu sellise väga kõrge poliitilise mänguga ja noh, ütleme otse välja väljapressimisega siiski aga see, kui laevakompanii jätab praamid käigust ära, siis see ju tagajärjed suunduvad tema enda vastu. Need inimesed, kellel kõik sõitmatajad, aga Eesti riiki hakka kiruma, ainult nad hakkavad ka laevakompaniid. Nagu tänases saates varemgi, minu jaoks on siin nagu kaks momenti, üks asi on see, et see räpakas asjaajamine, mida riik, keda esindab siis majandusvalitsus kõigepealt ja ja majandusministeerium ja minister on teinud ühe erafirma väljatõrjumiseks. Kindlasti ei mõju hästi meie ettevõtluskliimale, see ei ole kindlasti hea märk välisilmale. Kuidas Eestis neid neid asju aetakse. Ja, ja teine asi on teine moment on, on see kindlasti proovikivi valitsusele. Kõigepealt siis valitsuse nii-öelda koostöömeelele. Kui poliitiline tahe Atoneni ja Reformierakonna või Atoneni ja Reformierakonna väljatõrjumiseks on olemas, siis antud juhul tehakse ära, sest põhjus tundub olevat piisav. Kui seda või siis seda ei tehta ära ja see jääbki selliseks tormiks veeklaasis ja ja Vjatšeslav Leedo jätkab koos oma paatidega reisijate vedu veel kaks, kaks pool aastat niikaua, kuni riik ise kas uued ehitab või tellib uued laevad. Tähendab Reformierakonnale. Tõllumisse valitsusest Ma ei usu. See ei oleks rest publikule kasulik. Riigikogus olevate jõudude vahekorda arvestades ei ole tal kellegagi valitsust teha. Vaevalt et Keskerakonna ja Rahvaliidu Res Publica valitsus No küsimus on see, kas reformierakonnal on mingit varianti, et ta loobub odonenist. See, see on, see on tõenäoliselt reaalsus. Skandaalne aluseltraalsem sellepärast, et, Kui sa ütlesid, et ei hakata Valüsaamit ainult Leedo vakku valitsuse kalalisus Atonen kallal mul lihtsalt siis nagunii juba eile. Res Publica esindaja Tallinna Sadama nõukogus Tallinna Sadama nõukogus, Indrek Raudne. See oli vist kanal kahes väga teravalt oli Atoneni suhtes näed tehnilised üksikasjad kõrvale ka olulised kriitikule Atoneni aadressil. Täiesti olemas, sellega väljendas ta kogu nõukogu solvumist tegelikult ministeeriumi. Tegin tegemist on koalitsioonikaaslasega. See see on hullem kui see on natukene hullem, kui needsamad nõukogu ametnikud seal räägivad. Nii et Atonen võis hakata head asja tahtma, aga ta ei suutnud seda. Ta ei suutnud seda läbi viia. Ja, ja see tähendab ühe poliitiku jaoks on see küll, vabandasin. Ehk sina pead võimalikuks, et majandusminister on sunnitud lahkuma, kuigi ta võis ajada ju tegelikult ütleme idee tasandil õiget asja. Jah, aga siin võib olla see, et sellel valitsusel on aeg-ajalt sellised kombed, et teeme ära. Poome, laseme, otsustame, keelame, võtame kas või selle alkoholimüügi keelu. Ilmselt ka, võib-olla tõesti, Atonen oli mõte oli hea, aga mõtlesin, et teeme ära, teeme niimoodi, plats. Ainult et kogu selle asja juures võib-olla on veel üks hea asi, et nüüd langeb ära küsimus sellest, mis kostantsipile otsida, kui ta Tallinnasse tulema peab? No väga palju vastuseid nendele küsimustele peaks andma järgmine nädal, kui valitsus peab midagi otsustama selles selles asjas ja enam kauem asja edasi lükata ei saa. Lõpetame täna olid stuudios Eiki Talving, Peeter Kaldre, Aarne Rannamäe ja järgmine kord uus seltskond Mart Ummelas juhtimisel. Aga aeg on sama laupäeval ja ikka 11 null viis.