Aasta oli 1970, kui Moskvast siirdus Saksa TV-sse kaheksa heliloojat. Babalson Jan Feltzmandludikovski, Orwelli Ann pahmutavate rentsiv. Lisaks muusikateadlased geenina ja Tobrünina eesmärk oli sõlmida sõprussidemeid sealsete heliloojatega, jälgida Mac Deburgis Saksa DV iga-aastast lööklaulufestivali, mis oli seal suur sündmus nagu meie kontsertvõistlus, mis toona ei kandnud veel Aarne Oidi nime. Et sattusin nii eksklusiivses seltskonda, võis tulla sellest, et minu ankeedis varjamata jäänud poolteist aastat Saksa sõjavägi oli eelduseks minu saksa keele oskusele. Nii kummaline kui see seletus ka pole. Nagu selgus, rääkis grupist saksa keelt vaid Andrei žbay. Tema oli olnud sõja ajal punaarmees tõlk. No ja kõigepealt oli Berliinis meeldiv kohtumisõhtu, kus lõpuks hakati rääkima anekdoote. Rääkisin siis ka loo sellest, kuidas metsloomad mängisid kaarte. Aga nurgas istuv jänes segas neid oma lauluga. Lõpuks ütles Rebane, tule välja, jänes löönud suu kinni. Aga mõne minuti pärast tuli jänesest tagasi, viskas rebase verise nahanurka ja Trallitas edasi. Siis kutsus hunt jänese välja, aga kaotas samuti naha. Jänese tagant astus aga sisse karu ja küsis, kas on siin veel keegi, kellele ei meeldi meie laulud. Naljale oli ilmne poliitiline alltekst, seda enam naersid meie võõrustajad. Ja järgmisel päeval kuulsin koosolekuvaheajal seda juba edasi räägitavat, et lööklaulufestival oli meile hea õppetund, kuidas niisuguseid üritusi korraldada. Lauljaid saatis orkestrit, pigmendi juhatas Fips flaisher estraadiorkestrit Jürgen Herman. Laval olid kõik momendi lööklaulutähed, televisiooni otseülekanne sujus eht saksa täpsusega. Banketil kingiti kõigile kaks albumit esitatud lauludega. Paljud staarid kirjutasid pühendusi. Ainult Frank sööbel kirjutas mulle vene keeles see Voffi voharoševa. Võib-olla sellepärast, et esikoha sai Kernaczynski laul, meie suvine reis, millele vene saksa sõprus oli liiga paksult peale määritud. Tagasisõidul oli Babadcianjaanil tegemist ostetud köögikombaini ära mahutamisega lennukisse mille peale pahmutava ütles Arno, öelnuksid sa mulle, oleksin sulle kogu selle kombaini tutvuse kaudu Moskvast rublade eest saanud. Mis muidugi kolleegi tuju põhjalikult rikkus.