Kaheksateistkümnendal septembril möödus 60 aastat päevast, millal tuhanded eesti mehed said käsule Kuda positsioonidelt Narva jõel. Ja samuti tuhandeid eesti mehed said käsu vabastada pealinn Tallinn. Nii ühed kui teised polnud oma valikus vabad noored ajaloolased, kes kirjutavad vaimustusega sõjast ja sõdi eest. Lugege remarki ja Hemingweid alles siis kivikast Kailityt. Nõnda siis tookord mindi ja tuldi teele jäi viimane lahing Porkunis viimane vaatus Hitleri Stalini lavastatud eesti kurg mängus. Tegin selle teekonna kaasa permis külalt tammisteni, kus jäi vaid 11 kilomeetrit koju, Pärnusse. Olen kirjutanud sellest raamatus omad viisid võõras väes, loen siin katkendi nende päevade sündmustest. Koitis neljal päev, 21. september Tudulinna Avinurmevahelist teed ummistanud sõdurite summ oli hajunud kõikvõimalikele teedele, radadele ja metsadesse. Lootusetu on meenutada, kuidas ja kus sattusin soomusveokile, mille meeskonnas oli kaks venelast Vlassov, armee sõdurit. Ärkasin kui soomuk veatus. Mis järgnes, oli nagu lõik Hitchcocki filmist, kus rahu ja vaikuse taustal varitseb mingi saatuslik koht. Hüppasin veokilt, las soomlased jäid peale ja pidasid nõu. Tee ristil oli talu ilusa aiaga, kus puud olid täis punaseid õuna. Näha polnud ühtki hingelist. Maja kõrval seisis rakmeteta hobune, hoides ülal reiest läbi lastud jalga. Mõne sammu kaugusel oli veoauto, kaasik esiklaasis auk, kabiini, uks ripakil. Auto juures teel lamas kõhuli, nudipäine tõmmu punaarmeelane kõrval pilotkaja automaat, püstol Peebeeezzaa. Arvasin, et mees on surnud, kuid tema juurde kummardades nägin, et ta piidlas mind altkulmu. Pöördusin, kuuldes soomusveoki käivitamist. Flas soomlased olid otsustanud edasi sõita, et kaduda umbes kilomeetri kaugusel paistvasse metsa. Ent vaevalt olid nad jõudnud mõnisada meetrit kui eespool kärgatas laskja tankilt otsetabamuse saanud veok vajus külili kraavi. Jõudsin veel tänada õnne, et olin küüdist loobunud, kui veokit tabas uus lask. Ootamatamis sünnib jooksinud lähedal paistva põllukraavi poole ja viskasin selle päästvasse põhja. Samasuguseid mälestusi on tuhandeil, kes olid tunnistajaks punaarmee uuele saabumisele seekord 50-ks aastaks. Ära mindi alles 10 aasta eest.