1968. aasta augustis tegi Eesti televisiooni ja Eesti raadio estraadiorkester kontserdireisi. Saksa demokraatlikku vabariiki juhatas Peeter Saul. Solistidena olid kaasas Heli Läätse, Voldemar Kuslap. Käisime läbi Berliini, kus kontserti polnud, aga lindistasime sealses raadio stuudios, mis asus Špree jõe ääres. Teispool oli Lääne-Berliin. Suitsupausi pidasime välisrõdul, kus seisis automaadiga tunnimees. Sealt oli püütud läände ujuda, sellepärast küsisime, mis ta teeks, kui praegu mõni üritaks põgeneda. Loomulikult tulistaksin, oli vastus. Potsdamis käisime majas, kus võitjad olid jaganud saaki Rostocki lähedal Warnemendes lauluvõistlusel, kus laulsid Helgi Sallo ja Uno Loop. Meelis Väike-episood, et väljasõidud tihti hilinesid, sest üks või teine jõudnud õigel ajal bussi, võeti vastu kollektiivne otsus, kes hiljaks jääb, sõidab taksoga järele. Juhtus aga nii, et väljasõidu kellaajaks Warnemendesse polnud saabunud. Dirigent koos abikaasaga kostsid hõisked, hakkame minema. Ja nii tuligi hilinejail sõit, Ta 12 kilomeetrit taksoga järele. Linnade järjekord on ununenud. Olime veel Halles läitsigis noi Brandenburgis Riisas Witterfeldis kus virgats perenaised ei suutnud kuidagi aknaid keemiatööstuse tahmast puhtana hoida. Straal sundis kõndisime unisel raudtee perroonil, kus miski ei meenutanud, et siin valmistati ja siit veeti kurikuulsaid Fau lend mürske. Greerikis, kus andsime kontserdi Nõukogude armee üksusele, olime korraga tagasi kodus murul sõid lehmad, puhveti, paabupõll oli nädal pesemata Ta klubi lahtisest aknast kostsid sa Bajevi võidukad Maccini valangud. Enne kontserti näidati filmi. Ühel järjekordsel bussisõidul nägime äkki pikki lõunasse suunduvaid sõjaväekolonne ja nii hästi Saksa DV kui Nõukogude armeetunnustega sõdureid. Meie buss tegi bensiinijaamas peatuse abi. Seider, kui endine punaarmeelane läks lähedal seisva kolonni juurde, astus vestlusse ohvitseriga. Tulles tagasi teatas ta ärevaks tegeva uudise. Tšehhoslovakkias on midagi lahti. Sõjaväel on korraldus suunduda piirile, iga hetk võib puhkeda sõda. Jääda niisuguses olukorras võõrale maale polnud just meeldiv perspektiiv. Alles hiljem juba kodus saime teada, mis neil augustipäevadel Prahas leidis. Igatahes koristati pärast seda tänavailt kunagistele vabastajatele pandud mälestustahvlid. Aga kuulus Böömipolka kõlab taas rõõmsalt edasi.