Tere, mina olen Kersti Inno suvila saatesse kutsusin täna Jüri Kruusi Estonia teatrietenduse juhid, kes meenutab olulisi momente ja inimesi oma elust. Suvila külaline on täna, Jüri Kruus Estonia teatri kauaaegne etenduse juht, helirežissöör, restauraator, pühendunud vokaalkunstikummardaja. Neid tiitleid võiks üha lisada ja lisada. Tere tulemast, Jüris. Tere. Tere klassikaraadiot. Maikuus jõudsite juubelitähiseni ja seega on sobiv hetk seni tehtule ja kogetule tagasipilk heita. Räägime sellest, mis on teie elule sisu ja sära andnud. Minu meelest iga taim võrsub mullast ja kui oled viljakas, on muld, seega kajastub just nimelt selles taimes tulevikus. Ja nii oli ka minu puhul kahtlemata niivõrd olulised, kui vanemad on igav inimesel niivõrd tähtsad ja nemad kujundavad varajases lapsepõlve. Sest et kui ma avan silmad ja fikseerinud esimest korda seda maailma siis ma nagu imen endasse kõike, mida mulle pakutakse, mida ma näen, mida ma kuulen nii head kui halba. Ja ma tahan öelda, et ei ole maailmas lilli, ei ole maailmas ühtegi tänuvõimalust, mida ma saaks avaldada täna veel oma kallitele vanematele. Need, kes mind kasvatasid, need, kes andsid mulle nii palju eluks ja kellele tänu ma võib-olla olengi selline, nagu ma hetkel olen. Nad andsid mulle oma armastuse, oma suuna tuleviku. Nad ei teinud mind mamma pojaks aga kujundasid kindlad suhtumist inimestesse, suhtumist, kaasolijatesse, suhtumist töösse ja selle eest, ma olen nendele lõpmatult tänulik. Minu vanemad on pärit Peterburist. Vanaisa oli priobrazenski polgu ohvitser ja ta kaitses tema kõrgust Nikolai teist ja kogu oma olemusega oli selle kõrval väga muusika kunstiarmastaja ja eeskätt ta tegi kõik selleks, et tema, et see tähendab minu ema ja minu tädi võisid käia lõpmatult palju erinevatel etendustel, aga me teame seda, et Peterburi kunstielu oli tol ajal tohutult rikas. Ma ei räägi kontserte, ma ei räägi külalisetendusi, vaid ma räägin kas või eeskätt mis toimus näiteks Mariinski teatris, kes tol ajal lõid selle kunstiaura seal. Tuletagem meelde Shaljaapin sobinud Smirnov südanawa. Rääkimata sellest, mis toimus balletis petipa Anna pavlova. Ma ei tea, kui palju inimesi on näinud Anna pavlova aga minu vanemad nägid korduvalt kõike neid inimesi ja veelgi rohkem, veelgi rohkem. Ma mäletan, kuidas nad kodus kogu aeg nii ema kui tädi rääkisid, vat kuidas tantsis pajadeeris Anna pavlova, vot millise kujundi lõis Soobinov Jevgenia niiginis, kuidas Shaljaapin tegi näkineidu. Ja kas te teate, see kõik nagu kajastus minus see kõik nagu kujundas minu maailmavaate. Ja see oli tohutult põnev. Minu ema alustas klaveri õppimist just nimelt Peterburi kõrgkoolis. Seejärel jätkas Tallinna konservatooriumis professor Artur Lemba klaveriklassis. Tädi lõpetas Peterburi kõrgema backrovski gümnaasiumi. Seda nimetati nagu vene keeles Keemnaasib Rodney kivi. Seejärel ta tuli Tallinnasse, sest meie pere oli sunnitud seoses oktoobrirevolutsiooniga tulema ära Peterburist kohast, mis minu vanematele oli tõesti täielik kodu kõigi kunstivooludega, kõigi sellega, mida see liin pakkus. Minu tädi tuli Tallinnasse ja asus tööle välisministeeriumi diplomaadina kus ta töötas kuni 41. aastani, see tähendab välisministeeriumi likvideerimiseni ja kõik see, mida ema ja tädi said Peterburis. Kõik see kajastus meil kodus. Meil kodune elu oli niivõrd tohutult kirev, rääkimata sellest, et ema kogu aeg iga hommiku harjutas klaverit. Meil käis tohutu palju külalisi, meil käis Hugo Süts, meil käis augus, karjus Erika Franz, palju lauljat, Vladimir Alumäe, samuti viiuldaja. Ja kõik see toimus minu silmal musitseerimine. Ma ei kujuta ette, mida need vaesed korterinaabrid pidid üle elama. Aga minule igatahes andis ta tohutult tohutult palju. Ja muidugi see klaver, mis meil oli 40.-te aastate lõpul taheti seda klaverit ära viia, kui poleks olnud Nikolai Konshmiti, kes organiseeris taas selle klaveri tagasi, nii et sedasama puuraamidega klaver on mul olemas. Ja siis ma hakkasin näppudega lihtsalt proovima, kuidas see klaver kõlab, mida ma saan sealt välja tuua, emakas mulle näitama. Ja niimoodi nagu hakkas minu esimene nagu iseseisev näputöö muusikaga toimima, nii kui iga laps ka mind pandi lasteaeda. Algul ma olin venelaste aias kaks aastat ja seejärel läksin keskväljakule, see tähendab, tol ajal oli Stalini väljak, läksin sinna lasteaeda, kus mind võtsid vastu kaks väga toredat inimest. Juhatajat, pedoste ja kasvataja millerg. Nad olid mulle nagu kodu jätkuks. Aga mina olin täis vallatust, maja siin, tihti nad täielikult hulluks, küll nad käisid mind keelamas. Ma ronisin ühte kohta, ma ronisin teise kohta, ma läksin uksest välja sealt, kust ei tohtinud minna, läksin teisest uksest sisse, sealt, kus ka ei tohtinud minna. Ja millega nad hakkasin rahustama. Nad korraldasid toredaid mänguõhtuid ja eriti lauluõhtuid. Me laulsime kooris, õppisime laulud ära, ema kodu aitas mind. Ma laulsin nii ühte kui teist korraga avastati seda, et et Jüri, et sa võid laulda solistina ja vot nii hakkaski peale see minu nagu esimene esinemine üksinda. Muidugi, koor laulis minuga kaasa, me käisime ühes või teises lasteaias, käisime külas ja väga-väga põnev oli see, ma mäletan kuueaastaselt, oli esimene sõit Võsule. Meie maja vastas oli Võsu puhkekodudirektori maja ja seal maja ümber oli väga palju toredaid lilli. Aga meil ei olnud ja mind see nii tohutud ärritas, et kuidas minu ema juures ei ole lilli ja esimene asi, mida ma tegin, need lilled, nende lilledest pooled kitkusin välja, istutasin oma ema maja, et seal, kus ema puhkas, tuli suur skandaal. Direktor tuli peaaegu tahtis välja kirjutada meid. Ja järgmine päev oli kontsert. Seal ma laulsin, ma mäletan, ma laulsin niisukest laulu, vihmake viimake ja Reinud Jaanid, Minnid, mannid, jooksja saeda tõttavad. Ma olin siis kuueaastane poiss ja direktor tulin, kinkis mulle suure-suure lillekimbu. Mind see lillekimp ei huvitanud, mitte nii, kui see tort, mis sinna järgnes. Vaat see oli juba põnev. Ja järgmine päev tuli teine kontsert, kus ma laulsin neidsamu laulu. Nii et me olime direktoriga ära leppinud, vot see oli nüüd nagu minu esimene esinemine, aga seejärel tulid muidugi tagasi lasteaed ja juba lasteaialõpp. Ema viis mind sel perioodil sageli kuulama toredaid kontserte ja eriti mulle hakkas meeldima viiul. Ja ühel päeval ema kinkis mulle viiuli. Te teate, ma olin nii lõpmatult õnnelik selle viiulil üle, ma vaatasin ta nagu suurt aaret ja ma mõtlesin selle viiuli omale voodi kaasa ja hommikul ärkasin ülesse roopali maha tulnud külma, olin õnnetu. No vot, ja siis tulid esimesed niinimetatud viiuliga tutvumise tunnid, meie ligidal elas orgistrand kasvanud, kes tutvustas mulle viiulit ning siis laste muusikakool ja jälle üks lõpmatult tore inimene, lõpmatult tore pedagoog. Marta toona Marta toona on niivõrd palju kasvatanud väga häid õpilasi, väga toredaid õpilasi. Aga mis on kõige olulisem, on sisse andnud kõigile oma südame. Ja kui me nüüd käisime tal külas 90 seitsmeaastasel Marta toonal, siis seesama sära, seesama tunne, mis tookord oli meil, mis pani nagu aluse meie viiuli õpingule, sest et ega viiulit õppida pole kerge. Esimesed tunnid, viiul raksub, käsi ei käi, eks ole, inimene katsub igast võimalusest üle saada, et panna pyyulgalama Agol kõrval nisugune õpetaja nagu Marta toona siis kõik toimib. Nii läks edasi kõrvuti muidugi tavakool, kus taas oli meie klassijuhatajaks inimene, kes nii palju kujundas ka minu suhtumist elusse. See oli meie klassijuhataja Ljubov Heinmets. Ta oli nagu Marta toona peegelpilt, sama tore, sama sõbralik. Ja ma võin öelda, et tänapäeval isegi need, keda ma veel mäletan ja kellega ma kohtun oma pinginaabritega, kes tol ajal olid selles klassis kõik meenutavad seda inimest, ta liitis nagu kogu klassi ühtseks tervikuks. Ja vot see oli väga põnev. Muidugi ma võin öelda, et tol perioodil mind hakkas huvitama nagu mingi karusselina, kõik muud asjad samuti. Ma käisin kino fotoringis. Käisin naturalistide jaamas, käisin usuringis, käisin draamaringis akvaariumi ringis. Ma tõin koju kõikvõimalikke loomi, kasse, koeri, usse, isegi päris mao akvaariumisse panin, kusjuures maja elanikud olid jälle aastuse piiri peal. Et ma lihtsalt tekitan nendele mingisuguse trauma, sisemise psühholoogilise trauma, aga kõik läks hästi ja, ja nii ta oligi. Nii pidin nii tavakoolis kui ka viiulit. Viiul hakkas mul ikka kõlama ikka rohkem ja rohkem ja rohkem. Ja muidugi ma ei unustanud ära ka oma laulmise, millega ma esinesin küllaltki palju erinevates kohtades. Kontsertmeistriks oli nii, Elsa awesson oli minu ema kui rekla koha, ma laulsin neid lihtsaid laule, mis tol ajal oli küllalt moes ja mis mulle väga meeldisid. Ja muidugi üheks kohaks, kus ma hästi palju laulsin, oli Valkla pioneerilaager, kus ma olin kuni 14 aastani ja iga laagri lõpul olid tohutult toredad niuksed, peod ja niisugune festivali taoline. No vot, ja seal ma siis laulsin ja pärast ma mängisin ka viiulit ja meil Tallinnas muidugi, koos emaga ma käisin samuti esinemas erinevates kohtades, väga põnev esinemine oli ja esimene kohtumine oli Aleksander Arder iga ja see toimus just praeguses neljandas haiglas. Arden andis seal kontserti ja ema saatis klaveril ja mina olin kaasas ja Arden ütleb mulle niimoodi, et Jüri, et mis asi see nüüd on, et eks ole, et sina oled siin, sa oled laulja poiss, miks sina ei laula? Mõtlesin, et hea küll, laulame ja siis tuligi niimoodi. Mina laulsin Uhti juhti, uhkes diviis Tartus Viljandisse, siis aarde tuli kaasa, laulis järgmised fraasid ja siis me lõpetasime koos ja nii me tegime koos kuskil üle 20 kontserdi ja sellisel kontserdil mitmed korrad tuli meiega koos laulma ka Olga lund. Ma mäletan seda lauluse, mamma Anna suhkrusaia heina lähinele, raha ots ja siis lund laulis siis selle loo lõpuni ja vaat nii me esinesime muidugi, millest ma ei saa mööda minna, oli esinemine ka lasteraadios, lasteraadios oli tore raadiotädi, Aili, Leetva. Vaat ja see leidis mind ülesse ja siis ma käisin esinemas tänu temale nii raadiosaadetes kui ka erinevalt ja mulle muidugi oli see väga tore, sellepärast et eeskätt nii kui see minu lugu lõppes, ma nägin, et Aili Leetva tuli ja kõige tähtsam oli minu jaoks see, et ta tuli alati suure kompvekikarbiga, nii et ma nagu ootasin, ma ei saanud isegi oma fraasi lõpetada, kui mu silmad käisid ringi, et huvitav, kus raadiotädi on ja selle kompvekikarbiga nii ta tuli. No vot, ja nii, nii oli siis minu need esinemised seal. Aga meil oli juttu ka sellest, et ema kinkis viiuli ja viiuliõpingud algasid, kuidas need pilliõpinguid jätkusid. Viiuliõpinguid jätkasid väga hästi, sellepärast et see oli pill, mida ma tohutult tohutult tohutult armastasin ja ma tahtsin seda mängida, kuigi raske oli, väga raske oli ja siis ema tegi nagu väga paljude õpilaste puhul jälle viis mind kontsertsaali ja ma kuulasin ühte või teist või kolmandat viiuldajat. Ja vaat see nagu andis mulle toonuse jälle jätkata, jätkata, jätkata, aga mäletan, esimene kui ma hakkasin mängima Vivaldi, kontserdid, see oli kuskil, ma ei tea, kas oli teine või kolmas klass kuskil, eks ole. Ja sealt läks edasi ja edasi ja edasi ja edasi juba raskemad asjad, Ruba veel raskemad asjad. Ja lõpuks siis muidugi juba niisugused asjad nagu Bachi A-moll, viiulikontsert, mida ma olen mänginud oma elus, minu meelest hästi-hästi palju. Ja vot sellega nüüd see asi kõik piirdus, sellepärast et ma sain vanemaks ja mulle öeldi niimoodi, et mis oleks, kui oleks võimalus minna teise pilli peale ka veel näiteks kontrabassi peale ja ma läksin Tallinna muusikakooli õppima kontrabassi. Minu õpetajaks oli Vladimir luht. Aasta järgnes aastale, aga kuigi ma olen tänu kontrapassile nii palju reisinud, nii palju mänginud, ma lähen sellega küllaltki head raha teeninud, aga ma võin öelda tänaseni, et ega ma seda pilli eriti ei armastanud, ta oli kuidagi mulle minu jaoks liiga suur ja kõlaliselt oli ka natukene nagu harjumatu, aga paralleelselt ma kogu aeg ka Marta toona juures õppisin eraviisil viiulit, kordasin neid asju, kõik, mis oli, see oli küllaltki raske, sellepärast et viiulimängija käsi ja kontrabassimängija käsi, need on kaks erinevat asja ja 11, aga ma jätnud viiulit kuhugi unarusse, sellepärast et see oli mulle väga, väga kallis. Ja kui ma lõpetasin kooli, siis mul tekkis uus tahe, sest ma tahan kindlasti minna edasi õppima muusikateadust mikspärast, sellepärast et ma olin endale nii palju kogunud väga huvitavat muusikamaterjali kodu, mul käisid palju erinevaid ajakirju, nii sa vetskaimusega, muusikaline ema tellis välismaja kirju ja vot sealt ma nagu ammutasin endale põnevat ja huvitavat. Ja ma tahtsin olla kodus kõigis selles ja vot nii ma astusin muusikakooli uuesti. Kontrabassiga olite te toredaks kaaslaseks saatjaks noorte viiuldajat ansamblile ja see kestis palju aastaid. Jaa, viiuldajad, ansambel pandi alguse 64. aastal ja selles mõttes muidugi ma kohtasin väga palju hästi põnevaid, hästi huvitavaid inimesi, kes tulevikus mängisid küllaltki suurt osa Eesti kunstiloos, näiteks võtame kas või Mari Tampere, Andres Mustonen, Paul Mägi ja paljud-paljud, teised, eriti muidugi Erich Loit, sellepärast et nii nagu ma rääkisin oma esimestest õpetajatest, nii ma võin öelda ka eeliks Loidi pool, et see peab olema mingi eriline anne ja oskus, et lastega niivõrd konkreetselt niivõrd selgepiiriliselt rääkida, suhelda, et pikad isegi võtame kuue, seitsme tunnilised prooviajad ei väsita neid, et nad on suutelised jagama oma puhkeaega ja proovi ja ikka olla vaimustuses sellest ja tulla taas kokku ja taas mängida. Ja selles kollektiivis. Ma olin peaaegu 30 aastat. Algul ma olin kui pillimängija ja seejärel ma olin nagu peaadministraator, kes organiseeris kõike neid sõite nii Moskvasse, Leningradi muretses piletid-hotellid, samuti ka kõik, mis puudutas laulupeost, see kõik, mis puudutas kokkutulekutest, siin samuti jälle kohad, kus nad ööbivad, selle muretsemine, kõik piletid, toitlustamine, kontserdid, see kõik käis nagu minu alla ja ma katsusin sellega toime tulla. Ja ma loodan, et sain sellega hakkama. Jüri, aga, kes oli esimene laulja, kes teid vokaalkunstile vallutas? Kõigepealt nagu ma ütlesin, et mind nagu võlus kõige rohkem just nimelt instrumentaalmuusika viiul ja sümfooniline muusika, samuti tavamuusika, ma võin öelda seda juba lapsepõlvest peale, mul ei ole oluline, eks ole, mida ma kuulen, kas sümfoonilist, kas estraadiga, jätsu, kas mul on tähtis see, et seda tehakse hästi ja vot selle kõrvaga ma kuulsin ka varajases lapsepõlves juba kõike seda, mida mulle pakuti. Aga lauljatest ma võin öelda, lauljatega tuli võib-olla kokku puutuda just tänu esimestele etendustele, mida ma nägin Estonia teatris ja see oli Tiit kuusikuga, Ruslan Ludmilla, samuti kus Veera teenus laulis Ljudmilla muidugi seejärel terve rida operette linnukaupleja muidugi kindlasti pajateel, kus ma ootasin selliste väga toredate kunstnikega nagu Kerda murre ja Kaljukarask, kes minule jätsid minu tulevaseks eluks küllaltki toreda täis. Sest ma hindan neid lauljaid, väga-väga-väga, eriti Gerda murret, sest niisugust operetiprimadonnat nagu murre ma ausalt öeldes ma pole kohanud, temas oli kõik, rääkimata sellest, et see tema saatus teda saadeti Siberisse oli väga ränk, aga ta tuli tagasi ja säras endiselt kõrgtasemega. Ja kahtlemata tõi Estonia teatrisse küllaltki palju toredaid etendusi. See toimus 69. aastal ja ma mäletan, kui pioneeride majas mulle korraldati teepreemia sõit Moskvasse. See oli just sellepärast, et ma osalesin pioneeri diaatris ringi jootis oli Salme Lauren ja anti ülesandeks organiseerida piletite müük etendustele. Et need etendused oleks täismajas ja ma võtsin seda kogu südamest ja ma käisin nii lasteaedades, koolides, igal pool müüsin, müüsin, müüsin, müüsin ja lõpuks ma sain müüa üle 300 pileti. Kui vana ma olin siis 14 aastane? Ma võtsin pilte kaasas, tegin reklaami, ise laulsin, eks ole, nendele ja nii olid saal täis ja pärast seda mul oligi niimoodi, et tehti mulle võimalus sõita Moskvasse ja Moskvasse, et võttis mind vastu ema kauaaegne tuttav pianist Jan polski ja temal oli emaga siis kokkuleppeta, jälgib mind, vaatab mind ja, ja hoolitseb mu eest. Ja ma mäletan, meie peatusime Moskva sellises hotellis nagu Altai, see oli väga-väga kaugel ja korraga sõidapsis Jan polski oma autoga hotelli ette ja kutsus mind. Ütles, et täna õhtu. Me lähme etendusele, tegelikult ega eriti ma ei tahtnud minna, sest mind huvitas Moskva linn. Mind huvitas metroo, mind huvitasid kõik, kõik muud asjad, aga ta võttis ja viis mind suurte teatrisse ja mul ei lähe meelest ära, kui me sõitsime suure teatri ette. Nii see rahvas, kes korraga tormas selle auto poole ja kõik, te ütlesite, et Nižni pileeduvassistližnebiljate ja muidugi ma sain aru, et huvitavat nähtavasti mingi asi seal toimub, siis niisugust põnevat asja see oli Karmen ning peaosas olid siis sellised kunstnikud nagu marjudel Monaco, Irina Arhipova karminina ja eska, mille oli siis pabelisitsion minu kohta oli Belletaažis ja tegelikult väga hea koht oli, aga see oli esimene kohtumine suure teatri kogu üldse praktiliselt nende suurte suurte lauljatega. Ja muidugi kohtuminemarjudel, Monaco'ga, aga isegi võib-olla mitte ainult Monaco'ga, vaid terve selle softiga oli minu jaoks küllaltki võluv ja pani nagu omaette mingisuguse punkti minu laulu, armastusse, minu lauljate, armastusse, Läks paar päeva edasi. Ma käisin vahepeal Ameerika näitusel, oi taevas meile korraldati, tähendab bussiekskursioon, kusjuures vene giid ütles, et jah, et meil on Ameerika näitus, aga te ei tohi mitte mingil juhul seda näitusele minna, et see on kõik, see on reklaami. Aga te olete keelatud, vili on alati magus ja vot niimoodi mõtlesime, hiilisime ära ja teisel päeval pärast monoka etendusi me just läksime Sokonnigi parki ja vot seal oli siis see Ameerika näitus others, rahvast oli lõpmatult palju, piletit polnud üldse saada. Aga lõpuks me kellegi varjus ikka lippasime sisse ja niimoodi me saime esimest korda näha, mida pakub Ameerika. See oli nagu esimene Ameerika näitus üldse Moskvas ja esimene kolme proovisime Coca-Colat ja mul isegi avanes võimalus sõita limusiiniga Fordiga, nii et see oli mul täitsa põnev. Ja tagasi tuleme, me keegi ei saanudki sellest, et kes teab, mis reaktsioon oleks sellel olnud. Kolmas päev toimus selline taas õhtu etendus ja see oli pajatasid taas Maaridel Monaco. Ja see etendus oli muidugi minu jaoks nagu kasvava pingega, nagu liblikas mul kõhus hakkas tiibu lapsutama, sellepärast et mulle niivõrd meeldis see etendus, mulle meeldis artist, kes mängis, kes laulis, see oli nagu üks terve tervik ja tegelenud terve see etendus. Ja ma tahtsin tagant öelda vaid, et nii palju nagu neid plaat on praegu välja antud just nimelt nii Carmenistel Carmeni live etendusest ja ma tean seda seal. Üks mees minu kõrval karjus braavo, braavo, braavo. Ja nüüd ma kuule seal plaadi peal ka, braavo, braavo. Ja mul on täitsa tunne, vaat tema karjub, aga vot mina olen selle kõrval, aga nii ta oli ja siis läks veel mõningad päevad ja siis me pidime ära sõitma ja rong läks kuskil kella viie paiku õhtul. Ja minul oli täitsa plaan tehtud, jälle taasloomaaeda, jälle metroos, seinad, ühesõnaga nagu poisike, seal oli vaja kõik põnevad asjad läbi käia. Ja taas on Jambulski hotelli ees ja ütleb, et nüüd tuled kaasa ja nüüd läheme ja kuhu ta mind viis. Ta viis mind ühte majja ja mida ma näen? Seesama dirigent, kes dirigeeris Carmeni, see dirigeeris ka seal ja korraga läheb uks lahti ja tuleb sisse. Seesama. Monaco koos oma abikaasa Riinaga, vot siis naelutas miski asi nagu mint piigi juurde kinni ja hakkas lindistus peale. Ma mäletan kõigepealt Monaco laulis Cavaradossi aariat esimest aariat, siis teist elu chievanule, selle seejärel otelluaaria monoloog, siis pajatsite proloog ja siis hotello pinal, kusjuures minu jaoks oli väga põnev vaadata, et Monaco mitte ainult ei laulnud. Ta oli nagu elus artist, ta oli nagu teatrilaval. See oli minu jaoks tohutult põnev. Ja tore oli see, et, et mõne aja pärast mul tuleb pakk ja paki sees olid siis sellised plaadid nagu seesama lindistus maridel Monaco poolt. Siis oli karusooplaat ja talupoja au Elena Nikolai kandnud, see on tolle aja kuulus metsosopran. Mul ei olnud üldse ei plaadimängijat, kes mind aitas, muidugi oli mu ema, ta tõi laste muusikalist mulle grammofoni ja niimoodi koduma hakkasin kuulama. Minu jaoks oli väga põnev, et mina suudan oma käega panna kõlama karuusot Maarjudel, Monaco ja mitmeid mitmeid teisi. Vaat ja see oli nagu see hetk, mis nagu innustas hakata korjama teisi plaati. Ja siis minu kätte jõudsid ka esimesed plaadid, mis oli nagu meie artistidega tehtud. Näiteks ma mäletan, Edo karrisooga oli Artur Rinnega Need olid kõik vanad vanad, 30. aastate plaadid 78 kiirust, aga tol ajal oli võimalik mängida sellise mängijaga ja niimoodi ma neid kuulasin. Aga minu tõeliseks vapustuseks oli film suur karusoo, kui ma esimest korda kohtasin Marialansaga ja see ületas muidugi kõik, ma mäletan, ma käisin seda filmi vaatamas vist kümneid ja kümneid, kümneid kordi. Ja ma ei väsinud ära. Seejärel tulid teised filmid, Lansaga ja tants oli minu jaoks mingisugune tähis. Kuidas peab laulma? Me jätkame jutuajamist Jüri Kruusiga. Kuidas ta üldse Estonia teatrisse sattusite? Estonia teatrisse sattusin muidugi jälle tänu oma emale, kes hakkas mulle varakult varakult tutvustama kõike seda, mis minu ümber on nii tavaliste kontsertidega muidugi kui ka Estonia teatriga. Üks etendus järgnes teisele, siis tulid balletietendused ja ma mäletan, esimene etapp, mis mind tõepoolest viis täielikult enesest välja oli Luikede järv, kui ma nägin Helmi Puuri, vot selline kunstnik, kui Elmi tuli lavale, see oli enneolematu ja vaat seda tunnet ma ei oska isegi välja rääkida, sest et Elmi olek laval see oli niivõrd võlu, see oli niivõrd kordumatu. Iga tema poos oli muusika, see, mida ta tegi, see oli nii harukordne siis Helmi vahepeal enam ei saanud tantsida. Siis ma ootasin pingsalt, millal ta tuleb uuesti tagasi. Ja taas Luikede järv taas Luikede järv, siis oli Tiina, milline etendus ma mäletan, Tiina oli üldse meil küllaltki õnnestunud, sest et peale Helmi Puuri tegi kaasa veel Eike Joso, kes oli samuti väga emotsionaalne. Aga kui Elmi tegid, see oli lausa võrratu. Ja muidugi siis, kui Burmeestel lavastas meil kolmiku Schopenjala poolele vaja Straussi ana. Ma mäletan seda järjekorda, mis toimus Helmi Puuri etendustele paralleelselt Melgesinima summak. Ja see saba oli väga huvitav, ühelt poolt oli ima summakile piletisaba teiselt poolt Läks Helmi Puuri etendustele piletisaba saba omas kohas nagu kokku ma mäletan, paljud paljud pildistasid seda, noh, see oli täitsa vaatamisväärsus. Ja siis Elmi puuris Openiana. No see oli kahtlemata romantilise balleti üks täielik šedööver, mida Elmi tegi seal, Elmi tantsis seda küllaltki palju samuti veel Moskvas, aga sellele järgnes siis l. Ja muidugi siis 65. aastal tema Romeo ja Julia. Ma räägin sellepärast eelmist väga palju ja suure vaimustusega, sellepärast et minu jaoks Elmi puur, see on nagu päike Estonia teatris mitte ainult laval, vaid ka elus, kui ta tuli majja sisse igal poole, jätkus tema naeratust. Ta tegi niivõrd professionaalset tööd artistidega kui repetiitor, iga sõrmeliigutuse, kõik ta töötas välja ja siis sündis laval ka teiste poolt ime. Etenduse juhina olite te ballettidega seotud, aga tegelikult olete te andnud oma südame ja oma suure panuse selleks, et Eesti lauljate pärand jääks meile alles ja olete restaureerinud meie lauljate võtteid. Kui palju neid plaate on õigupoolest kogunenud? Me alustasime kõikesemalt ooperist, kui ma tulin teatrisse tööle, see seitsmes aasta oli minu jaoks selle väga huvitav ja väga põnev, sest et kõigepealt oli Moskva suur balletikonkurss, kus ma viibisin siis samuti, mul oli selja taga terve rida huvitavaid esinemisi filharmoonia brigaadiga. Ja siis ma tulin koju ja korraga. Mulle teatati, et kas te ei taha tulla tööle Estonia teatrisse? Mind tegelikult nad tundsid ju varematel aegadel, sest ma mäletan, et 60.-te aastatel, siis kui tuli aida, siis ma palusin, et kas mul on võimalus võtta osa nendest laeda seade proovidest, kus oli Paul Mägi ja Neeme Järvi ja ja vot sellest ajast peale mul oli mingi pidev side Estonia teatriga. Mul isegi võimaldati niimoodi, et ma mõnikord istusin orkestris ja vaatasin orkestris seda, mis laval toimub. Mõnikord ma olin ka etenduse juhi kõrval, ma mäletan, seal oli Jaak Randva ja hiljem oli August Sepp. Ja siis ma vaatasin neid etendusi ja suure, suure heameelega seal ja siis 70. aastal, muidugi siis mulle tehti ettepanek, et võib-olla te tahate tulla ja katsetada ja proovida, minuga sõlmiti köissevad leping, öeldi kuskil kolm kuud, see oli niisugune nagu katseaeg. No teati, et, et ma olen niivõrd niisukese tulise iseloomuga, kardeti, et järsku ma tõmban Eston eetrikupli hoopis tagurpidi, et kes teab, et võib-olla peaks siiski proovime vaatama, kas ma üldse sobingi teatrisse vatti, esimene etendus pidi olema mul Roosikavaler, see oli kuu aja pärast ja siis lõhkes pomm, sest et Augussepp jäi haigeks ja mul esimene etendus oli Barbara ja see oli kohe järgmisel päeval, kui ma tulin teatrisse. No ma polnud seda etendust näinud, ma polnud kuulnud, minu ees oli ainult raske klaviir, kus oli sisse märgitud kõik need asjad, mis peavad toimuma. No kuigi ma olin muusikateadust õppinud, eks ole. Ja ma avaldasin tegelikult küllaltki hästi nii partituuri klaveri, aga siiski minna otse etendust tegema, see ei olnud sugugi lihtne. Ja minu selja taha tuli lavastaja Paul Mägi. Esimene vaatus oli tama juures ja pani siis lõpuks käe õla peale, läks ära, ma mõtlesin, et nüüd on siis kõik, nüüd siis tuleb lahkuda teatrist, aga etendus läks korralikult. Ja järgmine päev ma tulin teatrisse tööle. Mint kaadriosakonna inspektor Laine Mänd kutsus oma juurde, ütles, et mitte mingit katseaega ei ole me kohe sõlminud teiega lepingu ja te olete Estonia teatris tööl ja see ei läinud sugugi nii lihtsalt sellepärast, et mulle tulid ootamatult etendused. Järgmine oli ballett kaja, nii kus ei olnud ei klaveri ega mitte midagi, siis see oli märgitud minu endise kolleegi poolt leida Johnson oli kirjutanud, kui ka need tuleb sisse, naeratab valgus, kolm co2 hakkab ära jooksma. Valgus neli, kui e-kükitab valgusviis, kui see tuleb valguskuus, kui see on dekoratsiooni vahetus ja esimest korda ma polnud varem üldse seda tükki näinud. Istu vaata ja katsu sealt välja tulla. Enn Suve tuli kuskil mu selja taha, siis kadus ära. Aga ma tegin selle etenduse ära. Ma ei tea, kus oli mul seda jõudu ja kus oli mul sellist tunnetust, et ma tegin isegi tänapäeval mõelda seda. No see oli ikka täitsa hüppamine kuskilt mäelt alla, kuskil kuristiku. Ja siis kolmas etendus, mis meil oli, oli sama raski. Vaike Uibo jäi samuti haigeks ja ma pidin tegema mees La Manchast. Mees La Manchast oli selline. Etenduses sees toimus veel omakorda etendust ja seal oli tihti niisuguseid kõrval fraasid, et nüüd laseme riide kinni, nüüd paneme selle, aga tegelikult ei tohtinud üldse mind puudutada, aga tegelikult mina kui esimest korda nägin seda, ma olin täitsa kindel, et et noh, nüüd ma pean laskma riiet nüüd ma pean tegema seda, mida lavalüüti, aga tegelikult vaat jälle mingi seitsmes meel mul ütles, et Jüri et ära lase, ära tee ja pärast selgus, et ma tegin õieti niimoodi olid otse teatrisse tulek ja kõik läks nagu oma rada ja ma kohtasin taas nende toredate inimestega, kes oli seal ja niimoodi on kestnud tänaseni. Mul ma tahaks ütelda, et ma ei saa kuskilt siia ega sinna oma sõprusest Hendrik ruumiga. Mina olin üheksa-aastane. Hendrik oli siis palju-palju vanem ja ma kohtusin temaga konservatooriumi noodikogus, ema oli samuti seal ja sealtpeale algas minu Henriku sõprus. Ma käisin Hendrikuga tohutult palju kastrollidel kaasas, ta võttis mind kaasa oma esimesele kastrolli Leningradis, kui ta laulis poeemi samuti suure teatris, samuti kontserdil, kus oli Frieda pärsten pianistina ja me olime kolmekesi nagu mingisugune oma ettetiim. Ja muidugi, Hendrik oli mul esimestel aegadel oli mul tohutu suureks toeks, teatris reeglina muidugi on, ma katsun alati ise oma jõuga läbi saada ja nüüd läks aeg edasi. Ja kui 89. aastal ma olin kontsertsaalis ja minu ees oli. Lamas siis ma ütlesin Hendrik, et siin me nüüd siis oleme ja sellest hetkest peale mul nagu see töö etenduse juhina ooperiga. Mul läks hoopis nagu teise suunda. Ja ausalt öeldes oli mul nagu võõras ja väga tore, et enne seda kutsus mind Mai Murdmaa oma etendusse Prometheus ja Ma saavutasin temaga väga toredat koostööd ning seejärel ta kutsus mind, et järsku mina saaks hakata üldse balletis tegema ja ma võtsin kohe kahe käega vastu seda. Kuigi mu süda kuulus lauljatele edasi. Aga mingi psüühiline tõrge oli peale Hendriku surma. Mul oli siiski raske seda žanri muidugi eriti raske oli siis, kui ma mõne aja pärast pidin hakkama Hendriku seda plaati tegema ja kuulate taas oma sõbra häält, keda ammu-ammu enam ei ole. Ja ma võin öelda balletiga seotud hästi palju, hästi, kaua aega. Ma olen tänu sellele küllaltki palju reisinud, aga see pole üldse oluline. Oluline on see tee, mida ma nende inimestega tegin. Ma tean seda, kui raske on ballett, ma tean seda, kui palju nad peavad ennast ületama, igahommikused, proovid kogu aeg olla vormis, kogu aeg olla vormis. Balletiga on ju niimoodi, eks ole, et kes vormis ei ole, kes varvastel ei ole, ega seda laval ei lasta. Ja see on ka orkestris ja seda ma ütlen, ma toodud tahaks seda, et see põhimõte käis ka lauljate kohta. Kui me räägime näiteks 60.-test aastatest, siis me räägime, et need kuuekümnendad aastad olid tõesti Estonian teatis super viljakad ja mitte kuuekümned üldse. Estonia teater on minu meelest niivõrd õnnelik oma superajaloo suhtes. Võtame kasvõi kitse minema. Neid, kes meil oli Milvi laid näiteks operetiselts Vaarman, Benno Hansen, Karl Ots, Edo kariso lõpmatut lõpmatut, terve plejaad ja siis viiekümnendat aastat 60. aastal just nimelt need aastad, millest ma sain osa, kuusik ots Tales, Veiko Püvi, Krumm karask, kuusk, Voites, Kaal, neelus, Jõgeva külvanud Jenny Anvelt ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Metsadest Urve Tauts, Liidia Panova, Eveneem passidest, Teo Maiste, Mati Palm, Ott Raukas, kas te teate, see oli niisugune, mida see tähendab, mis tähendab ooper, siis ta kõlab, kui meil on olemas ansambel, ansambel peab olema täpselt nagu orkestris on. Ta peab kõlama, see tähendab seda peab olema korralik tenor, korralik sopran, korralik metsa ja korralik bassbariton ja kui need on olemas, seda nimetatakse ansamblit. Tähendab need ei pea olema mitte maailmalauljad, mitte maailmatasemega lauljad, aga need peavad olema tasemega, mille eest inimesed maksavad raha ja kui nad tulevad teatrisse, nad peavad saama vastava taseme. Iga minu rakk ütleb niimoodi, et see, mida me pakume, see peab olema hea. Kus teater võtab lauljaid, see on teatri, on asi, aga see, mida inimestele pakutakse, see peab olema tase, seda enam, et tänapäeval on videod, erinevad programmid, heliplaadid, kõik on kättesaadavad, see tähendab, see tase peab olema. Ja mul on väga hea meel, et praegu hetkel näiteks meid Estonias laulavad. EDI Veskus Aile Hassani. Ma hiljuti kuulsin pada emandas Aili assoni haljas, selline väike beebi ja nagu see beebi, avas Aili assonist teise joone. Ja see oli hoopis teine hääl. Ja ma võin öelda seda, et minu meelest assoni hääl on hetkel tasemel, millega ta võiks käia praegu maailma suurtes teatrites ja samuti Helen Lokuta ka. Oliver Kuusik. Mulle väga meeldib, kuidas Rauno elk loob ooperi sisulise külje. Vot selline on Estonia teater. Ma ei räägi enam dirigentidest. Meie Estonia teater on õnnistatud dirigentidega algusest peale raudse Vallo Järvi seee Neeme Järvi, Eri Klas, Paul Mägi, Arvo Volmer, Vello Pähn. See on kõik kõrgtasemega, dirigendid, rääkimata need inimesed, kes on orkestri, see tähendab lava peab pakkuma samavõrdset kõikidele. Nii on minu arvamus igatahes. Ja kui ma olen praegu teatris ja kui ma teen etendusi, siis ma kuulen seda selle kõrvaga, mis ta peaks olema ja ma loodan, et tulevikus kunagi ta tuleb, selline. Praegu on suveaeg ja aeg ka argipäevatööst pisut hinge tõmmata. Millised on olnud teie suvised lemmiktegevused? Minu reeglina suvised tegevused on olnud ainult suured sõidud praktiliselt kodus olen väga vähe olnud, vanematest aegadest, suvel oli põhiliseks olid viiuldajad, ansambli laagrid, samuti sõidud. Aga nüüd viimastel aegadel on mul sõidud erinevate gruppidega, näiteks Leningradi grupp. Hiljem lisandus sinna veel Mosso grupp 15 inimest, eks ole, kellega ma olen käinud, kui bassimängija kogu maailmas, seal on kaks lauljat, siis on üks laulja, kes laulab tavalisi vene laulukesi, siis on seal balletipaar, siis on üks paar, kes tantsib nisukesi vene tantse, plussis kolm inimest, kes on nagu ütleme, saate orkestris, kellest üks olin siis mina, mina olen kontrabassi veel lisaks, muidugi mina olen nagu olnud nende sõitudel kõigilt trupijuhi abi peale selle ja ma olen aitan korraldada nii piletite suhtes kui ka koha suhtes. See on väga suur vastutus, eriti nendes lennukite sõitudega muidugi nende sõitudele, mul on samuti oma pojaga käinud igal pool, et tema arenguks oleks avar silmaring, ta teaks üldse, mis maailmas toimub ja ma võin öelda oma pojaga, ma olen teinud kaks ümber maailma reisi erinevates kohtades ja see oli muidugi ka väga põnev. Poeg õppis inglise keelt rohkem selgeks, isegi rohkem kui mina. Kui pika ajaga te saite maailmale tiiru peale? Mu esimene välisreis oli ja siis, kui ma olin Stanislav Maniusgoya Johannes Varese laevaga käisin filharmoonia brigaadiga, siis ma käisin Mongoolias ja, ja välja teistes kohtades, sealt hakkas edasi siis kõik Süüriat ja Estonia ballettidega ja Kreekat ja nii edasi, nii edasi, nii edasi. Hiljem siis tuli kõik need Kagu-Aasiat ja Brasiilia ja Argentiina ja, ja nii edasi ja nii edasi, et väiksed riigid ja suured riigid, nii need on kõik läbi käidud, samuti mitmed kruiisid, näiteks väga põnev oli näiteks musta mere kruiis, see oli koolipõlvel, eks ole, seal ma mängisin jälle viiulit siis samuti Volga kruiis samuti Vladivostokist hakkas üks kruiis peale, siis me sõitsime jälle, ma mängisin seal viiulit, eks ole. Nii et viiul on nagu võtame minu elu käinud kogu aeg läbi ja pärast kooli pärast neid lõpetame, siis ma läksin uuesti õpetaja Aleksandra juurde, kus ma järjekordselt õppisin aastaid-aastaid mitu aastat viiulit. Õigemini täiendasin ennast ja misjaoks ma lihtsalt iseenda jaoks, et ma tunneks ennast hästi ja ma kodu küllaltki palju harjutan mõnikord kodus, mõnikord hoopis mujale, sellepärast et meil on küllaltki tundlikud naabrid ja sellepärast, et neid mitte häirida, selleks ma lihtsalt mängin mujal natuke. No teie kodustuudiost on tulnud välja rikkalik plaadisaak, aga mis teil praegu käsilane? Kui ma hakkasin oma esimesi plaate tegema, see oli 85. aastal vist varem rääkisime kogu aeg, korjasin neid plaate, ma viisin osa plaati, viisin muusikamuuseumisse osa plaate, teine Heino Pedusaar kätte, sest tahtsin, et Eino nagu neid restaureerib, eks ole, ja ma jälgisin tohutu huviga, kui see toimus, kõik. Ma teadsin, mis lauljad meil on, ma teadsin, mis väärtusega need lauljad on meil. Ma mäletan meie esinemisi erinevates kohtades, ma mäletan, kuidas publik võttis vastu, mis toimus Moskvas, eks ole, kus publik lausa kandis Tiit Kuusiku kätel, kuidas võeti vastu Georg Otsa? Vaat see asi tõstis selle lati väärtusi, ma tundsin, mis lauljad meil on olemas, ma tahtsin seda, et kõik teised ka teavad seda. Plaadipoodides oli ju palju-palju plaate, kui palju minul oli plaate, aga Estoniast Estonia lauljatest oli vähe ja siis me sõitsime kolmi ja Stockholmis toimusid meil terve rida etendusi ja ma mõtlesin, kavandasin juba varakult, et seal peab olema plaat. Ma rääkisin ühele teisele kolmandale ja nii see haakus. Mina valisin plaadi repertuaari, Wilma palm aitas mind sellega kaasa. Ja muidugi ma rääkisin plaadi stuudios. Forte oli Ülle Väli, tema tegi pilte ja Aarne Mikk kirjutas teksti ja Enn Tomson võttis selle plaadi ümber. See oli nüüd esimene kord, eks ole, kus nagu minu osavõtul toimus see terve loo nagu väljaandmine, kui me sõitsime Rootsi, oi, see oli raske sõit. Iga päev öeldi ühele või teisele, sina sõida, sina sõida, sina sõida, aga lõpuks need, kes jõudsid, jõudsid kohale ja mida me nägime? Stokkamine ooperiakna peal on seesama duubelplaat, mida ma kunagi kavandasin ja mida nüüd oli teostus. Vaat see oli üks tore moment. Ja siis edasi, ma mäletan, ma kirjutasin ju kõik endale üles, mida n tegi, võtsin suure vihiku, mida tohtis teha, mida ei tohtinud teha, eks ole, ma teadsin, mis on minut, plusspooled, aga ma teadsin ka, mis on minu miinuspooled. See on sama asi, kui ma tulin Estonia teatrisse, kui minul poleks olnud need inimesed juures, kes mind aitasid näiteks Uno Dormet, kes andis mulle tohutult palju nõu, mis toimub, mida teha. Samuti lavastab Paul Mägi, samuti Heinrich Toots, kes oli lavaperemees, nii toimus ka plaatide väljaandmisega. Ma kõik kirjutasin ülesse ja siis mind hakkasid aitama mitmed inimesed, seesama Uno Dormet, Estonia tahtis ta üllatada. Haasman oli Enno mäemets ja muidugi eelkõige Enn Tomson, Enn Tomson. Aga millal ma hakkasin iseseisvalt tegema? Kogu see tegevus toimus Lauteri tänaval ja ühel päeval, Mart Maripuu, see oli plaadifirma juht, tema ütles, et järgmine päev on kunstinõukogu ja see plaat peab olema valmis. Ja Enn Tomson ei saanud tulla ja ma olin üksi. Istusin Lauteri tänaval ja mis nüüd saab, helistasin Mart Mari pole Mart maripuu ütleb mind see üldse ei huvita, see plaat peab olema ja kõik. Ja vot siis ma hakkasin tegema terve öö läbi, tegin ja hommiku mind leiti, et ma lihtsalt magasin seal selle maki peal, aga ma olin kasutanud kõiki neid teadmisi, mida n, ütles mulle. Ja nüüd saadeti see plaat Moskvasse. Üks asi oli kunstniku kuulas läbi, aga teine asi oli see, mida otsustab Moskva. Ja Moskvas oli üks toodud range naine Irina matševskaja. Ja tema oli ATK juht ja ta blokeeris momentaalselt välja, kui üks lisakõla oli või üks elektriline viga oli ükstaskõik. Mul oli täitsa kindel, et nüüd see on lõpp minu tegevusele kindlasti blokeeritakse välja ja ma läksin nädala pärast madalam kui muru, läksin firmasse porte ja ma küsisin Mart Laari poolt, et kuidas siis on. Enn Tomson istus seal kõrval ja Mart Maripuu ütleb, et Jüri, kõik läks väga hästi, kõik on korras ja enne ütles nii, nüüd on otsustatud, nüüd hakkad sina tegema ja vot sellest ajast peale ma hakkasin tegema, aga mis tähendab tegema, tähendab, ma pidin tegema endale tehnilise pagasi nii tugevaks, kui sai, et ma tean Moskvas, mul olid toredad inimesed just nimelt plaadi stuudios, ma käisin seal Studeerimas. Kokkuvõttes ma käisin nii plaadistuudios kui ka Moskva raadios, KUS minusse suhtuti väga-väga positiivselt ja ma käisin Stodeerimas seal ja kirjutas niisamuti üles kõik, mis toimub. Kokkuvõttes, ma olin seal, vaata et kaks kuud pärast isegi küsisid minu arvamust ühe või teise väljaande kohta ja vaat nii hakkas peale minusse tegevus ja siis ma hakkasin peale, vaat koostasin endale kava, kellest, millest võib teha. See kava tuli väga-väga suur üks asi on see, mida andis mulle firma porte, tähendab, sealt tuli nagu raha. Aga kui tuli Eesti vabariik, siis enam seda raha portelt ei tulnud ja kõik tuli nüüd, et keegi pidi annetama, keegi pidi kuskil panema mingi aluse, et seda teha. Teate, kui raske on käia nagu kerjamas inimestel, mille jaoks, et meie kunsti tuua esile, et meile näidata seda, mis lauljad on, paljud need inimesed, eks ole, kes olid teatud komisjonide, nad ei teadnudki, kes need vanad lauljad on, nad isegi ei kujutanud ettegi, et nad on, nad pidid otsustama ja lõpptulemus on, lõppes see asi niimoodi ära, et ma ei käinud lihtsalt enam palumas, vaid ma panin kõik oma rahast, eks ole, kui ma panen kokku näiteks ole, mida ma olen nende plaatide peale pannud rahaliselt siis ma ei tea, mida ma oleks võinud ehitada, kui palju autosid oleks võinud endale osta. Aga minu jaoks pole üldse see oluline, nagu ma käisin metsakalmistul ja ma nägin neid inimesi üks või teine või kolmas inimene. Neljas inimene, lõpmatult palju inimesi, kõik, kes seal oma viimast und magavat ja ma tean, teie pole unustatud, olete olemas, teid on esindatud ja niimoodi ma vaatan praegu ühte või teist või kolmandat. Mul küsitakse, et kust ma seda raha mul on küllaltki toredaid inimesi mujalt ja rääkimata sellest, ma korjan asjad kokku, kui on vaja teatud asja jaoks, ma olen isegi lilli müüma Viru tänava nurgale, aga ma tean seda, et mida ma olen tahtnud saada. Ma viin need asjad läbi ja ma pean viima need läbi. Suur aitäh Jüri Kruus teele, sest selle töö eest, mis te olete teinud on teie süda rahul. Ma tunnen ennast hästi ainult ühel puhul, kui kõik see, mis on Eesti omanut, kui kõik see, mis on Eestis loodud. Et me austaks seda, et me ei vaataks kogu maailma, hakkab sellest hetkest peale, kui meie tulime meie ajast. See on väga vale lähenemine, sest et ajalugu on väga lai, väga huvitav ja väga suur. Ja tähtis on see, et just nimelt need inimesed, kes mõtlevad ainult lähtudes oma mõtlemisliinist tulevikus, saavad aru Kuivõrd tähtis on omada eetikat, esteetikat, austust kõigi vastu, mis meid ümbritseb. Oleme siin rääkinud teie väga paljudest tegevustest aga tuleme sinna algusesse tagasi. Et mis on veel andnud elule sisu ja säradil. Nagu alguses hakkasin rääkima, algus on minu kodu igast küljest on minu kodu, nii nagu minu ema, minu tädi, minu vanaema siis nüüd on minu poja, minu poja, minu poja lapsed, minu kallis Lisandra ja Rico. Kui ma lähen sinna ja kui lapsed jooksevad mulle vastu ja püüavad vanaisa, vanaisa tuled, vanaisa, mida me lähme kalale? Teate, see on midagi nii erilist, et mul on niisugune tunne, et see kaalub üle kõik kui on kodu korras, kui on need inimesed, kui nad hoiavad, kui nad armastavad, kui mina hoian neid, mis on inimese juures tähtsam, tähtsam on just see teineteisest lugupidamine ja eriti omad inimesed. Kui minu sünnipäev oli minu tähtis juubel oli, siis minul olid tohutult oluline see kumu kaks tibukest, minu Rico ja minuni Sandra tulid ja võtsid mind vastu lilledega ja laulsid, mulle laulsid mulle praktiliselt sedasama laulu, mida mina kunagi oma lapsepõlves laulsin. Vot selline asi kaalub kõik üles ja ma tahan, et seda, mida minu ema mulle andis, minu tädi ja minu vanaema, seda, mida ma olen elu jooksul kogenud, seda ma olen püüdnud edasi anda oma pojale, oma perele, oma kallidele, lastelastele, ja ma loodan, et see jõuab kohale, sest et see, mis on kaunis, mis on ilus, mis on meeldiv. Ega see tegelikult ei kao kuhugi, tähtis on ausus, ausus, inimeste vastu. Aitäh, Jüri ja soovin ilusat ja kosutavat suve. Palju jaksu ja head tervist edaspidiseks. Suvila külaline oli Jüri Kruus, teda küsitles Kersti Inno.