Tere kuulama järjekordselt rahvateenrite saade, september on alanud, koolid on alanud, aga maailm on täis veriseid sündmusi ja ka selliseid sündmusi, mis ei ole päris üheselt seletatavad üks neist selle nädala Lihula mälestusmärgi äraviimine ja selle ümber puhkenud väikene noh, kuidas seda nimetada nüüd mäss või, või väikene segadus. Nii et neist me täna räägime, vaatame, kui palju selle tunni sisse mahub, stuudios on Vallo Toomet, Eesti Päevaleht seda panna täiesti raadio, Mart Ummelas on siis saatejuhiks. Ja kui nüüd tegelikult alustada siiski selle nädala kõige verisemad sündmusest, siis Põhja-Osseetiast kus nüüd viimaste andmete järgi on hukkunuid ikka kõvasti üle 200 siis siis mulle niisugune esimene assotsiatsioon, kahtlemata terrorism on alati kohutav ja Me teame, 11. september tõi kaasa 1000 ohvri. Siiski Ma näen siin mingisugust eskalatsiooni. Kui kaks aastat tagasi Moskva peab rahvateatris oli hukkunud üle 100, siis nüüd on juba neid kaks korda rohkem. Et kas on siis karta, et need tõesti Venemaa, nii nagu nende kaitseminister on väitnud, on sattunud siis nagu terrorismisõja keskpunkt. Aga kindlasti Osseetias toimunu on äärmiselt kadubrovkaga võrreldes noh, nii-öelda piss, julmem sündmus, sest meenutame seda, et seal nord-osti puhul ikkagi tegelikult terroristid ilmselt ei tahtnud sellist välist lahendust ja, ja pigemini oli ja seal oli nii-öelda võimudega gaasirünnak oli ju see, mis tõi need ohvrid. Et pigem oli seal tagantjärgi analüüsides aru saada, tahtmise korral oleks terroristid tõepoolest võinud selle teatri õhku lasta. Nad jätsid selle tegemata ja selle nii-öelda nad lasti ise kõik maha aga, aga ütleme, et seal pigemini nemad säästsid elusid. Aga, aga antud juhul muidugi oli küll selge, et tulistati igas suunas põdevaid lapsi ja see oli ikka väga kole pilt. No muidugi me võime veidi spekuleerida, võib-olla Moskvas ka eriüksused tegutsesid veidi täpsemalt on väidetud, et suudeti siiski kõik terroristid öelda likvideerida enne kui nad oleksid saanud seda kino või teatrit õhata. Et nüüd nagu see ei õnnestunud No siin on vahe sees tegelikult Moskvas, mis mõttes täpsemalt selle kaaslane ikkagi eriüksuste poolt rünnakuga kaasnes ikkagi päris suur surnute arv, nagu Sulev siin ütles, et mis sind seal Põhja-Osseetias toimumas oli, see, kuigi võiks keegi täpselt ei teagi, et ega informatsioon Venemaalt tuleb nagu tuleb, et ka reservatsiooniga võtta alati. Aga suure tõenäosusega siiski lõhati hakati sees lõhkamingeid, pomme, varisesid katused sisse ja ja, ja ilmselt hirmunud lapsed ja pantvangid lihtsalt hakkasid välja tormama. Tegelikult noh, mulle vähemalt tundub nii palju, kui ma olen suutnud seda jälgida, mis, mis on räägitud, et sees hakkas tekkima täiesti kontrollimatu olukord ja, ja nüüd kui selline asi, kui ikkagi inimestele annavad välja neid lastakse selja tagant lapsed, siis no ma ei, ma arvan, et see käsk rünnata. See oli see õige ja, ja noh, ma ei saa nüüd küll seada kahtluse alla vene vägede spetsvägede sellist oskusi selles situatsioonis Nov ja tõenäosusega ma ei tea täpselt või siis suurem osa ohvritest olla ikkagi need, kes siis nende sisemiste plahvatuste mõjul hukkusid või siis selle kahtluse sisselangemisest hukkusid. Ma ei usu, et see toimusid rünnaku tagajärjel, kui spetsväes sisse läksid, elasid siis nagu 25 inimest ma, seda ma kohe mitte kuidagi ei suuda uskuda, nii et siin on nagu suur vahe sees. Aga vot see sinu viide sellele gaasile tekitaski, mõtled, võib-olla nüüd Vene eriväed selle dub rahvakogemuse põhjal loobusid gaasi kasutamisest ja tegelikult see tõigi kaasa selle plahvatused. No nii on väga keeruline öelda, et gaasi kahtlaselt loobuti või mitte, et see on väga suur spekulatsioon, kas seda üldse kaalutisesse oli üldse teine situatsioon, seal räägiti sellest, et aknad olid puru. Ja, ja võib-olla sa polnud võimalik tuuletõmbust ja värgid, et selles mõttes see on hästi keerulised spekulatsioon gaasi kasutamise võimalikkusest sellises olukorras, et ma nägin ka meie spetsialistide nagu analüüsisin nii teles kui olen kuulnud ka mujalt, et ka nemad on väga roidlikud oma oma üldistustes hinnangutes tegelikult situatsiooni nagu ei tajuta, teata, mis täpselt ma ei usu tegelikult, et see gaasivõimalus oli neil praegu Jaapanis, sellepärast et ka kui nüüd meenutada eelmist niisugust hullust seal Moskvas, siis seda mõisteti hiljem väga hukka. Ehk tegelikult öeldi, et see ei olnud lahendusse, ei olnud õige lahendus, oleks võinud olla parem lahendus. Antud. Aga kõige hullema kõikide nende asjade puhul ongi lõpuks ju see, et ega me eriti palju teada ei saa, mis tegelikult toimus, et see Venemaa suletus, meie kaaslane loomulikult vene rahvale ja Põhja-Osseetia rahval, aga, aga noh, vene võimude tegevuse adekvaatsuse üle me ei saagi nagu otsestest meil ei ole informatsiooni. Noh, eri erioperatsioonide puhul on see üldse väga keeruline, et ega me ei tea siiamaani täpselt seda, kas need kaks lennukeid ikkagi lõhati täpsemalt olid nad ikkagi täpset terroristide tööd või ei olnud noh, ütleme, on küll öeldud jah, tõesti, leiti mingit lõhkeaine jälgi. Nüüd vaata ja võrdle Ameerika kogemusega 11. septembriga, mille järel tehtud juurdlused on ju praktiliselt ju kõik ju avalikustatud ja, ja kõik need faktid on ju enam-vähem kättesaadavad. No siin on lihtsalt tegemist nii-öelda avatumat sulatamata ühiskondadega, ütleme et sellest hiljutisest rongiplahvatusest Põhja-Koreas ei teame üldse mitte midagi, eks ole, et kas sajad inimesed surma said, et sellega võrreldes Venemaalt Me kuuleme midagigi ja saame telepilt. Ja vähemalt kuuleme küll sellist versiooni nagu, nagu meile ilmselt suuresti ka tahetakse anda, pluss kuulujutud. Näiteks ma eile üle pika aja vaatasin info programmi preemia ja seal räägiti ainult umbes 70 79-st hukkunust, kui ma täpselt mäletan seda numbrit. Kuigi samal ajal kõik teised kanalid juba rääkisid vähemalt 150-st ja muidugi siin ka näiteks selle üle, et kes need terroristid olid, et seal räägiti ainult araablast tõst pluss üks neeger veel nende seas huvitaval kombel nagu välditi näiteks Tšetšeenia väga seostamist sellega, mis oli isegi noh, küllaltki üllatav. Ja võib-olla see ongi tegelikult kogu selle asja puhul olulisemaid küsimusi, et kas seda vaadelda kui osa sellisest islami fundamentalistliku terrorismist, osa Al-Qaeda tegevusest või on see seotud Tšetšeeniaga, ta võib-olla Tšetšeeniaga seotud ainult nii-öelda serva pidi, eks ju. Et, et tegelikult see nagu heidab rohkem sotseenidele varju, kui ta on tegelikult tšetšeenide vabadusvõitluse osa. Et noh, siin ongi küsimus on sellest, et selles reaalses terrorismivastases sõjas muutub üha tähtsamaks see, et me ikkagi teataksime, kes on nende rünnakute taga. Et me saaksime selle vastu, aktsioonid kaob adekvaatselt suunata, sest siiamaani, nagu me teame, on ka Venemaa käitunud Tšetšeenia suhtes, eks ju nende terroriaktide puhul, nagu ta on karistanud Tšetšeenias tšetšeeni rahvast, ütleme niimoodi, sõjab. Aga tegelikult ju peaks ikka karistama neid, kes tegelik aktsioonide taga, kes on, kes on initsiaatorid läbi viia muutub üha tähtsamaks nende nende asjade puhul. Ma arvan, et me muidugi lahka kogu selle sündmuse tausta ja, ja seotust stseenidega, mis on minu meelest üks kõige olulisemaid küsimusi praegu nii-öelda tšetšeeni ja iseseisvusvõitluse seisukohalt. Aga tuleme nüüd natuke siis oma kodumaale lähemale, kus muidugi nii hirmsaid sündmusi ei ole veel juhtunud, aga, aga meie väikse Eesti mastaabis siiski üsna vapustav lugu juhtus neljapäeva hilisõhtul Lihulas, millele on täna näiteks Eesti Päevaleht, on lausa viis lehekülge pühendanud kuld koos õdede täiendavate täiendavate kirjutistega. No tegelikult siin on ka huvitav näha, et kahe suurema lehe valikud on veidi erinevad olnud. Et mida te nüüd siis lõpuks arvata, et mul nii teile kindlasti kõigile kui ka minule on helistatud ja öeldud, et jaajaa ausateks? No mida me siis saame öelda jäädes ausalt, eks selle kohta, mis toimus. Kes julgeb esimesena öelda? N, mina arvan, et ikkagi jääme ausateks, eks. Me avaldame oma omi mõtteid, et nad ei pruugi väga paljude inimeste mõtetega võib-olla isegi mitte ühilduda, aga aga noh, minu nagu lühike, väga lühike kokkuvõte on selline, et mina kindlasti selle sellises vormis sellise bareljeefiga ausamba püstitamist õigeks ei pea. Ja ma olen seda meelt, et see tuli maha võtta või tähendab kas nüüd sellisel kombel maha võtta. Kuid mingi lahendus tuli leida hiljem, ma loodan, et me põhjendamakse rahvusvahelisest aspektist. Aga see, kuidas seda tehti, ütleme, jätab väga palju soovida, et see on nagu minu hästi lühike kokkuvõte. Mida sa, Sulev. Arvad? Hea meelega sellel teemal üldse sõna ei võtaks, sest ma tean, et see on see temaatika, kus iga sinu sõna võidakse kasutada sinu vastu ehk teisisõnu, mida me ka siin ei räägiks, keegi sellega kindlasti. Tunded varjutavad mõistuse sageli. Ja ongi muide, see on vist väga õige määratlus, et see ongi teema, kus väga palju kohta on tunnetel ja ja võib-olla kõik ei annagi, nagu mõistusega seletada. Tähendab, seletada annab. No ütleme, kõik inimesed ei võta seda mõistusega nii-öelda eestlasliku ratsionaalsusega, sest siin on kui me räägime rahvusvahelises plaanis, kui, kui siseriiklikult, et kui siis tõesti sellest, kuidas ürituse läbi viidi et siis on, nagu ta tekitab väga palju vastakaid tundeid. Ja, ja tõde on vaataja silmades aga palju. Aga ma arvangi, et, et Valloga selles mõttes täitsa nõus, et et kui me võtame asja rahvusvahelise plaani, siis minu hinnangul ka väga ühene, et, et et rahvusvahelises plaanis Tiit Madissoni tegevus selle ausamba ülespanemisel oli selge provokatsioon ja ja nii-öelda valitsuse ütleme, et valitsuse tegevus on pigem rahvusvaheliselt populaarne, aga siseriiklikult ebapopulaarne. Ja siin on nagu see dilemma ja, ja läbiviimise vorm on eriti populaarne. Et tähtis oleks minu meelest ka selle sündmuse puhul nagu need aspektid täiesti selgelt lahus hoida. Üks on tõesti selle rahvusvaheline tähendus. Teine on Eesti sõduri Eesti vabaduse eest võidelnud mälestuse jäädvustamine, mis on omaette küsimus. Ja kolmas on puhtalt see operatsioon, mis Lihulas läbi viidi, selle ebaõnnestumise põhjused, aga ka kohaliku rahva või selle kohaliku rahva selja taha seisnud inimeste või organisatsioonide tegevuse analüüs. Et minu meelest see, et need on ikkagi see kriminaalmenetlus alustatud, on väga oluline, et me saaksime nahal just nimelt ikkagi lõpuks teada, kes on kes seesama, nii nagu Põhja-Osseetias enne teadma, kes on selle operatsiooni taga, me peame teadma, miks esimene kivi lendas kes selle viskas ja miks, eks me peame teadma, kes oli see politseinik, kes pipragaasi suhtlus või kumminuia kasutas, miks ta seda tegi? Tähendab, see sündmus tuleb ikka üksikasjalikult lahti rääkida õiguslikust seisukohast, kui tahame õigusriik olla ja tunded tuleb selleks hetkeks nagu kõrvale tõsta, eks ju. Et nüüd ka need inimesed kaitsesid seda mälestusmärki, saaksid aru, et ega siis Eesti valitsusega politsei ei rünnanud ju eesti sõdurit mälestust. Et seda tõlgendatakse nii, et tunne ei, et see tunne, mis on seotud oblasele mälestusmärgi taga oleva sümboliga, ei söandaksin ilmtingimata selle kivitükiga, see kivitükk või, või see monument, eksju, ausalt öeldes ka pean tunnistama, kunstiliselt üsna küündimatu eks ju. Ja nüüd asendada seda mälestust, eks ju, see mälestus ei ole seal kivitüki sees vaid inimeste meeltes, eks. Ja näiteks mulle ka tundub, et noh, küllaltki praegusel hetkel nagu ebapopulaarne teatud põhjustel valitsus, jõle lihtne oleks seda ajakirjanikuna praegu rünnata ja virutada, eks ju. Aga vodka, meie ajakirjanike me peame siin tegema, nagu vahe sellisesse omab niisugustes poliitilistes või maailmavaatelistest eelistustest ja teisest küljest, et tegemist on ikkagi Eesti vabariigi valitsusega, keda me peame nüüd sellest situatsioonist oletama, kui ta on sattunud rahvusvahelise surve alla, eks. Vaat, kas nüüd, kuidas seda teha, igale Eesti inimesele selgeks vallu ütlesid siin väga ilusti tuleks pettuda seletada, veel kord seletada neid asju. Jah, et me oma toimetuses ka eile ikkagi hästi pikalt neid asju kaalusime, kuidas, mida rääkida, millest rääkida, mis on need aspektid ja noh, tänane tulemus on siis lehes näha, ega seda nüüd siis lugejad võivad ise hinnata, on see hea, halb või keskmine. Aga mida mina nagu ka rõhutasin, on see, et et inimestele tihti jääb arusaamatuks selline mõiste nagu rahvusvaheline surve. Nad ei saa üks-üheselt aru, mida see tähendab mille, millise surve all olnud Eesti valitsus sattunud peale seda, kui see monument seal püstitati või sina Lihulasse üles pandi, mis, mida see reaalselt tähendab, mida see reaalselt kaasa toob, kas mingid rahad jäävad saamata, kas meile lennukeid ei anna nad? No milles on küsimus, me oleme Euroopa Liidus, me oleme NATO-s. Et see, see aspekt, eks ole, siin rahvusvaheline aspekt teeb inimesele hästi kaugeks ta, ta ei mõista ja kui, kui valitsus kais, selgita seda, kui valitsus ei räägi, kuigi ma ütlen, see on keeruline ka, sest diplomaatiliste kanalite kaudu tulnud mingid sellised ruumid, küsimused, nende edastamine rahvale on ka suhteliselt keeruline, sellepärast et nad on nad töö tööjärgus olevad. Et noh, mida kohe ei maksa ka välja käia, aga ikkagi põhimõttelised küsimused ja noh, ütleme kasvõi seesama küsimus, et me oleme teatud kultuuriruumis Euroopas, kus SS sõduri imidž või, või mis iganes, kuidas me nimeta lihtsalt seda ei ole olemas, seda aktsepteerita seal lihtsalt ei aktsepteerita täpselt sama. Horvaatias ja toimib ja võeti maha hoolimata sellest, et horvaatide jaoks võib-olla see veel rohkem noh, rahvusliku enesemääramise küsimus. Ja, ja nüüd ongi selles, et tegelikult küsimuses märgisüsteemis et see muidugi nende inimeste, nende mälestus tuleb jäädvustada, märgisüsteemis on tehtud viga selge viga, see inimene või see, kes on parajalehvi peal kujutatud. Munder on SS, munder sellest saanud, nagu enamik inimesi vist aru, ma arvan, saad aru seda luubiga näiteks ja, ja, ja seda ei mõisteta Euroopas absoluutselt. Ja ma räägin ühe loo sellest, kuidas kuidas ka üks väga tuttav oli Ateenas ja, ja ta rääkis sellise loo, et et nägi kolme lõiku Eestist, kaks olid hästi positiivsed, üks oli mingi jalgrattamatk kuskile, teine oli kuidagi, et Eesti, Läti, Leedu on väga vahvad riigid ja ja et see on odav ja kõik, kes seda nägid, tuli tema rääkida. Oi kui tore, tulen külla, et väga-väga vahva ja kolmas lõikoli Lihula ausammas. Ja, ja ta ütles mulle nii, et seda kedrati nagu ikkagi uudistasid. Kahjuks on 10 korda mis iganes. Ja väga paljud inimesed nägid ja tulid tema käest küsida, et mis teil toimub. Et miks te toetatavad sellist noh, ütleme fašismi ta püüdis seletada täpselt sellised, nagu on kogu aeg püütud seletada meile keeruline situatsioon, eesti mehed läksid neile siis ainuke võimalus. Nad lihtsalt jah, me saame aru. Aga mis te sellist vormi kasutades ütles, et seda ei ole võimalik sellid seal sellises kontekstis teha inimestele selgeks. Et selle jäädvustamiseks kasutame selliseid meetodeid ja märke, siis nad ei saa sellest aru. Ütle, et me saame kõigest aru, aga vot sellest me kahjuks lihtsalt ei ole võimalik selgitada. Ja seal on ka üks inimest, lihtsad inimesed, Euroopast ei saa aru. Küsimus. Jah, seda ilmselt on, ütleme täiesti võimatu on seda kindlasti selgitada venelastele sest noh, kasvõi eila sealsamas Vremjas Osseetia sündmuste juures kuulsin, kuidas üks inimene seal koha pealt võrdles nii-öelda toimuvat, ütles, et Aashin Jentsetact pastopeedianud, isegi sakslased isegi fašistid ei teinud niimoodi. Ja noh, see, see näitab tegelikult noh, kuidagi emotsiooni, eks ole, mis, mis tekitab ütleme, Vene inimestes, noh, suuresti ka vahepealse viie 10 aastaga on seda jana kinnistatud kinnistatud noh, et ühesõnaga, et millest on saanud selline kurjuse kehastus. No midagi pole teha, aga fašist on nii-öelda ütleme ja mitte ainult Venemaal vaid ka tõesti meie Euroopa partnerite silmis ka USA-s. Tänu ütleme väga tugevale sealsele juudi lobile kindlasti fašist on kurjuse kehastus. See ja märk on niivõrd selge, et, et me võime küll öelda, et umbes, et meie tõmbame siin võrdusmärgi kommunistidega suuliselt, seletame mõistuslikult kõik ära. Aga ma ei ole päris, see tähendab ei ole päris võrdsustatavad ütleme õigemini öeldes, et noh, see võrdlus võib-olla kuulatakse ära, noogutatakse, aga see ei muuda igal juhul seda märki kuidagi pehmemaks. Aga mis on ikkagi Eesti nii-öelda teadvuses muutunud, kui kaks aastat tagasi see mälestusmärk Pärnus kõrvaldati, siis ei jää, meil on mingisuguseid suuri rahvarahutusi aga nüüd järgmised ja kui te vaatate Internetiportaal pallidesse hääletamistulemusi, siis me näeme, et mingi 87 protsenti mõistab hukka valitsuse tegevuses, peaministri kodulehekülg on täis kirjutatud kõikvõimalikke. Noh, ma ei taha öelda, eks see etteheiteid pehmelt öeldes, et, et mis on siis rahva teadvuses muutunud, et noh, siin meie nagu tundlikumad kolumnist eriti Päevalehes pean siinkohal tunnistama, märganud, et meil on nagu teatav niisugune noh, niisugune sellise meelsuse tõusma ei oskagi, ma ei tahaks seda nimetada Fassismiks, sest see on natuke lihtsustatud lähenemine, aga mingil määral nagu tahetakse mustvalgena hakata nägema nii ajalugu kui kui ümbrust, et kas see on reaktsioon sellele meie ühinemisel Euroopa Liiduga, kus tundub, et meil nagu enam nagu ei ole samavõrd iseseisvust ja vabadust ja nüüd me peame nagu nendele sümbolitele toetama ja nendest otsima nagu endale kinnitust oma identiteedile. Me oleme ikkagi rahvus ja et meil on midagi väärtuslikku, kust see, kust see on tulnud, niisugune teravdatud suhtumine oma minevikku Minul on üks luuletus, mille ta on küll väga raske kuidagi kinnitada, aga see on võib-olla üks, üks osa sellest, et tõepoolest just Euroopa Liiduga ühinemise järgselt ja kõigi nende debattide, millega ju ka Lihula oli väga tugevalt seotud kõigi nende debattide järgselt, tõepoolest see Euroopa Liiduga ühinemine on tegelikult eesti rahval seda rahvusliku eneseteadvuse tunnet Patriot dismi tegelikult suurendanud, jõuliselt suurendanud, see avaldus tänavu väga võimsas laulupeos, see on väga mitmetes märkides nii-öelda tunnetatav Eesti ühiskonnas viimase aasta jooksul. Ja see vot see on nagu üks vorm, milles see väljendub võib-olla natuke, mitte kõige õigem vorm, sest eks kui, kui nii-öelda Patriot Dism nagu me teame, et need mõisted patriotism, natsionalism ja nii edasi sealt, et, et seal on kuskil ta väga-väga kergelt kätte tulemas see piir, kus, nagu asi läheb natuke üle ääre Ja väga lihtne panna külge, aga mis selle sildi taga seal võib olla väga erinevad asjad. Et kindlasti need inimesed, väga paljud, kes nii-öelda hinge, kes võitlevad selle Lihula monumendi pärast teevad seda nii-öelda parimatel patriootilistele vähimatki ei ole vähimatki kahtlust, et selles mõttes, et et nad tunnevad, et nad kaitsevad ühte märki, mis räägib eesti meeste mehe meelest vaprusest võitlusest anastajate vastu. Ja, ja see kõik on nagu ju väga positiivne, et see, et see, et see vaim on tugev, see on ju väga positiivne Nad ütlevad, et see oli viimane kord, kui eesti mees julges astuda vaenlasele vastu, relv käes, eks ju. Et hiljem me enam ei ole tõlgemalt, sest ka meie taasiseseisvumine toimusid meeletult. Aga ma tahaksin veel ikkagi küsida nüüd seda nii-öelda valitsuse või ametnike tegevust, me räägime maadetöös ju kogu aeg kriisikommunikatsioonist ja nagu öeldakse, nendel inimestel, kes on seotud avalike suhetega noh, igapäevane teema, eks ju, et kui midagi juhtub, kuidas reageerida, kas teil ei tundu, et ka meie võimud ei ole päriselt olla mõistnud seda muutunud ühiskondliku õhustiku ega ei ole suutnud sellel tasemel kriisikommunikatsiooni teostada, et selliseid asju ära hoida? No ma natuke tuleks tavalisel eelmise küsimuse teema juurde, et see rahvusliku rahvuslik tunnetatud rahvuslike tunnete tõuse leidis aset ka näiteks Soomes peale Euroopa Liiduga ühinemist, et see on teatud ilmselt sellise väikse väikerahva või ka võib-olla mõne suurema rahva selline. No ma ei oskaks öelda, on see protest, kuid selline enesekaitse, mingi erivorm, et püütakse läbi selle kuidagi tugevdada siis neid seoseid, mis ikkagi selles väikses ühiskonnas on, et kuna kuigi mul on suurte liigsuure suure mingi liidule pigem ikkagi tunnetaksid meie rahvus, on siin ka tähtis põhimõtteliselt tähtsuse tunnetamine, selle edasiviimine või, või ka oma sõnumi sõnumi andmine kuskile kaugemale, et me oleme olemas. Juba see on ka mingil määral sellise selline taust, et miks see niimoodi toimub. Nüüd. Mis puutub ja, ja mulle tundub, et üks asi on siin taga, et see võib olla ka sellest tulenev, et valitsuse nii-öelda renomee ei ole väga kõrge, praegu võib-olla ka sellest, et siin on teatud eelmiste valimisvalimiste aegu, andis ka Res Publica välja väga jõulise sõnumi ette, et et me tuleme ja teeme ja, ja, ja murrame läbi ja, ja mis, kui te mäletate neid ka reklaamklippe, siis seondub teatud märgisüsteemiga, eks ole, ütleme sellest samast võib-olla Baltikumi magamises kuskil 40 50 aastat tagasi, nii et et kõik see kuidagi ilmselt kinnistub inimestesse, nüüd püütakse siis nagu võib-olla anda oma märki selle poolt, et me tahaksime olla vabamad, me tahaksime ka ise midagi otsustada. Ja, ja ärge tulge siin midagi meie õue nii-öelda haukuma ja ütlema, mis me teeme, et see on võib-olla selline väike nüanss mis nüüd tun, mis näiteks eelnevas analüüsima ühte asja veel, et et et selle märgi paigaldamist ikka sinna Lihulasse ja Tiit Madissoni tegevust selles, noh, minule ütlen ausalt, et natukene ja väga küsitavaks tema motiiv hoolimata sellest, et me teame tema taustu, et ta on ka olnud nii-öelda vabadusvõitleja juba varem jagavad minust sula, sa ütlesid enne saadet väga ilusti, et tundub, et on hirvepargist astunud Lihulasse ja ja noh, kuidagi, et ta tegutseb mingite selliste vabadusvõitluse reeglite alusel ja, ja võib-olla ei saa võib-olla väga täpselt aru, et, et sellega ta ei tee head ei endale ega ei Lihula vallal rahvale ega ka Eesti riigile, et see on nagu see küsimus ja pannes selle monumendi ülesse tekitab kriisisituatsiooni. Nüüd me peame siin, no ütleme, meie siin Lihula inimesed, sea eesti rahvas üle Eesti ja lõpuks ka Euroopa liit tegelema selle teemaga mida tegelikult nagu kaine mõistuse ruttu ratsionaalse käitumise puhul ja arusaamise puhul me ei peaks üldse tegema, et see on minu arust küsimus, et kas on ka küsitud, et kas, kas ta provokatsiooni ohver Ma just tahtsin end täiendada, Tiit Madissoni pani minu jaoks ikkagi paika see, kuidas ta nüüd esines pärast seda toimunut, kui ta rõhutas oma intervjuus, et kraanajuht oli venelane. No seda ei saa mitte teisiti kuidagi mõisale punane kraana oli punane, seda ta ei öelnud. Aga, aga see kuidagi teisiti mõista kui provokatsioon Nonii, sest ei ole mingit tähtsust. Ei kraanajuhi rahvusel ja, ja see, et need kraanajuhti ka taheti kividega umbes surnuks visata, no see, see, see, see ei ole, siis ta ei saa õigustada mitte millegagi, see ei ole niisugust põhjust õigustada. Aga mind just huvitab, et noh, et kui sa ütlesid, et see oli saada juba ilmselt kevadel, et see mälestusmärk tuleb ja Tiit Madisson oli teada, et ta tegutseb selle nimel ja nagu me oleme, kui nad isegi Läänemaal tegutseb lausa mingi organisatsioon küllaltki äärmuslike vaadetega, kes, kes noh, nagu võib-olla oli ka osaline just sellesama mäsu organiseerib järgmisel seal, nii et ma ei tahaks ikkagi veel kord öelda, et üks tavaline eesti mees niisama naljalt läheb sinna kive loopima, seal peab ikka organisaatoreid taga olema, kes seda asja nagu veidi niiti niite tõmbasid, seal aga oleks saanud nüüd kuskil valitsuse tasemel, me teame, parts ühe korra avaldas nagu nisukest rahulolematust selle mälestusmärgi püstitama, kas oleks saanud juba varem tegutseda kuidagi otsustavamalt ja resoluutselt, et seda asja, et seda ei oleks ikkagi sinna püstitatud, siis ei oleks olnud vaja seda maha võtta. Vot ei tea, seni on ilmselt valitsus oli ka väga halbade, ütleme halbade ja väga halbade valikute vahel, sellepärast et et tehes midagi tahad nagu justkui eks ole, tekitab tõenäoliselt probleeme ja konflikte jättes tegemata, tekitab ka ja noh, see neljapäeval toimunu puhul võib samamoodi öelda, et et ütleme me, me kõik nagu ütlema, et, et kuidagi nagu nihu läks, eks ole, asi, et ikka väga, väga kehvasti kukkus välja. Aga kui nüüd küsida Leitud ühte veoautot õigeks ajaks. Et kas, kas mingil teisel viisil see küsimus oleks lahenenud kindlasti paremini, siis mina vastan, et ma ei tea. Tähendab, kas parem variant oleks olnud, et jätame ausamba püsti? Noh, eks ole, ütleme see situatsioon oleks jäänud olemata, aga väga suure tõenäosusega nii-öelda Eesti oleks saanud jätkuvalt väga palju negatiivset tähelepanu. No et kas situatsioon, et valitsus oleks kuulutanud, et me kunagi tahame seda ausammast maha võtta, et me ei lähe seda täna õhtul tegema? Me tuleme seda tegema näiteks ülehomme või, või noh, mis iganes, hästi päevavalges, hästi avalikult kas siis oleks nii-öelda kokkupõrge väiksem olnud, tegelikult ma saan aru, et valitsus just nimelt lootuses, et, et, et nii-öelda tehakse kiiresti ära ja kokkupõrget ei tule selles lootuses. Ühtegi nii-öelda, et tehakse otsus valitsuse kabinetiistungil kuskil kell pool kuus ja siis kella kuuest saadetakse kraana peale ja enne pimedat on asi tehtud ja, ja enne, kui nii-öelda kohalikud mehed suudavad nagu organiseeruda või ühesõnaga, et noh, et kui ongi kümmekond möödakäijat, siis noh, siis on, eks ole, et mis teha. Aga vot see on omamoodi huvitav küsimus, millega minu meelest ka ajakirjandus ei ole võib-olla veel jõudnud tegeleda, on see, et et kuidas ikkagi, kuidas ikkagi nii kiiresti organiseerus sinna ikka kohe sadu inimesi selle asja, selle asja vastu aru, et tõesti, et paarkümmend vihast möödakäijat viibutavad rusikat. Et noh, et see, see asi lihtsalt noh, et jääb silma ja, ja toimub aga kuidagi hästi, kiiresti, hästi ruttu. Kaevur 500-st. Sinine, ja seal tekkis ka see olukord, see asi kõik venis ja kui mina näge sel õhtul juba Aktuaalset Kaamerat, kes sellest rääkis ja et, et siin on juba kogunenud ja toimub aktsioon, aga siis ei olnud veel kui ära isegi mitte viidud, et noh, see info levis ju väga laialdaselt, eks nad jõudsid lihtsalt selle aja jooksu sinna kohale, mis minna hämmastab kooses operatsioonis on see, et kui ma nüüd õieti saarlasest lugesin seal niimoodi, et kui oli päevavalgel siis oli lint ümber politseilint ja üldjuhul keegi nagu sellest üle läinud, kõik seisid eemal ja vaatasid pealt. Ja nüüd, kui pimedaks läks, siis äkki nii-öelda julged mehed tulid kusagil välja, hakkasid loopima kividega vot see mind nagu paneb mõtlema, et kas tõesti nüüd siis selline olukord, kus Eesti mees või naine või kes iganes või poisike ma ei tea, täpselt, muutuks julgeks, kui läheb pimedaks. Natuke on mulle nagu kurb selle peale mõelda, et siis võidakse küll võtta, eks ole, see kivi ja siis politseinikule kraanajuhile vastu pead virutada. Valges, noh siis ma niuke tagasihoidlik. See mulle meeldib. Nüüd ütleme nii, et kui Juhan Partsilt nõutakse vabandamist, et ta selle kivi kallale läks, siis ma arvan, et Tiit Madisson neilt kindlasti oleks. Ma ei tea, kas Tiit Madisson kuidagigi püüdnud vabandada kraanajuhi ees, kellele, kes, eks ole, tõesti kividega, ma sain aru, kõvasti pihta sai. Milles on tõesti süüdi vaene kraanajuht, milles on süüdi isegi need lihtsad politseinikud, kes saadeti ülesannet täitma. Eks ole? Lõpuks on ikka rööpmeseadja süüdi, me teame niisugustes juhtumites, aga ma tahaksin veel ühe meenutuse juurde tulla, mille ma ka lugesin kuskilt lehest. Üks kohalik mees väidab, et tegelikult ju rahvas hakkas kogunema selle peale, kui aktuaalses kaameras. Meie hea kolleeg Aarne Rannamäe rääkis sellest sündmusest, et kas see on mõeldav, et et tõepoolest siis selle peale rahvas alles hakkas kogunema sinna. No võib-olla jah, seda ei ole, seal kohapeal ei olnud, eks võis olla inimesed võib-olla tulnud uudishimust vaatama ja siis sattusid ise võib-olla mingisse mäsu keskele, kus nad ei tahtnud. Küll mingil määral ma heidaksime praegusel juhul valitsusele ette seda, et see otsus langetati kabinetiistungile, mis teatavasti on suletud, mille järel toimub pressikonverentsi. Et ikkagi ei informeeritud aegsasti näiteks suuremat infokanalite juhte. Sulev, kas sulle helistati pressis või seda pärast kabinetiistungit selline sinus samas eks ju kurja ajakirjanduses näiteks teada sai üldse kohale minna. Ja ka see ei olnudki eesmärk. Ma saan aru, et eesmärk oligi, et nii-öelda kolm tundi pärast valitsuse istungit võib asi tehtud olema ja siis informeerida. Aga aga see ei olnud tehtud. Probleem ja see on, ütleme jah, et seenekujutised maleva tippjuht leiva laadisin natuke orgunniga mööda, eks ole, meie siseminister Margus Leivo, aga aga tegelikult vot selles kogu selle situatsiooni, see jääb kõlama selline mõttearendus või ütleme, et valitsus nagu hästi ei usalda, et ta pidi seda niimoodi tegema, et kujutage ette, kuidas võtad hommikul vastu otsuse või mis iganes päris oma. Päris istung on võtnud vastu otsuse teatud avalikult, võtame selle maha sellistel ja sellistel põhjustel ja sellise sellise kellaajal kõik teavad, millal sinu ajakirjanikud kohale tuleb, sinna rahuldus kraanajuht kraanaga koos, loodetavasti auto tuleb õigel ajal kohale hakatakse seda asjade monteerima ja siis nagu saad, näevad kõik, mis toimub ja valitsus põhjendab, karab, miks ta seda teeb. Et noh, kujutamise situatsiooni, proovime, kas oleks. Mässuga tuleks hakatud kividega pilduma ja arvan, et siin mõeldi selle peale, et siis lähevad kohale Vene telekanalid, kes on meil siin kogu aeg valmisolekus, eks ju. Praegu nad ei jõudnud kohale, sinna vähemasti oli, aga nendel oli, ei ole teada, sõnum? Ei no seda küll, jah. Aga noh, nagu arvati, et siis koguneb võrra suurem rahvahulk ja, ja tehakse loosungeid ja valitsusvastaseid üleskutseid ja nii edasi, noh taheti võib-olla natukene nagu sisepoliitiliselt ennast paremini kaitsta. Ka sarnane sellega, kuidas siin tõesti neid esimesi Lenini kujusid maha võeti, eks ole, öösel kiiresti igaks juhuks, et nagu oleks hommikuks kadunud lihtsalt ja. Aga see see situatsioon siis oli, oligi? Ei, aga ma ütlengi. Natuke nagu valitsus ilmselt oma otsuse tegemisel lähtus nagu samadest samasugusest murest nii-öelda, et, et äkki päevavalges ei käi jõud üle millegipärast, eks ole? Kalkulatsioonid kartis selle peale, ma ütleksin, et tänapäeval on olemas märksa tõhusamaid tehnilisi vahendeid operatsioonide kiireks vallutaks läbiviimiseks kas või helikopter, millega oleks saanud selle kivi sealt hetkega ära viia, ilma suuremat segadust tekitamata. Aga noh, olgu peale Läks nagu läks, aga ka kõik meediakanalid, ka vikerraadio jälgib seal toimuvat, kuuldavasti järgmisel nädalal on meiegi argipäeva saates. Muljeid mälestusi ja arvamusi sellega. Aga mina veel arendaks seda teemat nüüd kahest suhtes edasi. Esiteks et ikkagi on nüüd huvitav märk see, et tegelikult sain sellest Lihulast Eesti jaoks mingisugune samasugune negatiivne märk ja just nimelt nii-öelda Venemaa Venemaale kasulik negatiivne märk nagu Riia kooli õpilaste mäsu ja nagu paksuses Taal Leedus. Huvitav, huvitav rida, muide, mul tore ei tahaks nägu kahtlustada vandenõud nende kolme seoses, aga, aga selline huvitav rida, et Eesti senine kooli selline märk puudu. Aga näete. Aga ma mäletan, et me mingites seltskondades siinsamas laua taga eelmisel sügisel rääkisime ja ütlesime, et, et mis võiks olla, mida nüüd Eestile välja mõeldakse tegelikult, et noh, Läti jaoks oli juba nagu see olukord tekkinud Leedus oli Paksase case, eks ju, et mis on nüüd see, millega nagu Venemaa Eestis ette või mille ta ette võtab ja nagu tellimused peale on olemas Tiit Madisson, kes kohe tuleb välja sellise väga selgelt provokatiivse asjaga, tuues selle mälestusmärgi, mis kaks aastat tagasi oli ikkagi veel nagu ära viidud ta uuesti ja paneb püsti, eks oma vallas, et noh, ma ütlen veel kord, et minu asi öelda, teostada uurimist, aga sooviksin igatahes meie uurimisorganeile. Sa ei ole küll ässitaja, aga. Algne uurimisorganile palju jõudu selle tõe väljaselgitamisel, mis siin taga on? Aga teisalt jälle fraks uurimisorganitel teistpidi jälle suhtuma sellesse ütleme seal Lihula ümber üle keenud emotsioonidesse peaks ka püüdma suhtuda nagu mõistvast. Tõde oleks nagu vaja välja selgitada, aga ähvardada kedagi mingi kohutava vanglakaristusega selle eest. Ja ei, ma mõtlen ka seal ei tohiks tulla, et menna nüüd mõistusest üle, eks ju. Et seal peaks olema juriidiline täpsus eriti paigas. Aga me tahtsime ja räägime täna veel ühel teemal siiski sellepärast et meil on see teema. Mäletatavasti valla oli sellist, kes nädal või kaks tagasi ja kui me rääkisime Saaremaa praamiühenduse teemadele, nagu me teame tänaseks päevaks, kui meil on siis neljas september esimese oktoobrini Oll jäänud valitud päeva valitud päevad, ei ole keegi väga kindel selles, mis esimesel oktoobril toimuma hakkab. Sellepärast et tänagi on tulnud jälle uut materjali. Ahto, kuidas siis härra Leedo on lubanud maha müüa seal ka kompanii, mis muidugi enesest ei tohiks ju midagi koledat olla, eks ju. Aga küsimus on selles, et kui ta müüb selle maha, kas see uus ostja suudab üldse tagada nii kiiresti selle liikluse saare mandrite vahel, ega me seda ka ei oska ju ette kujutada, kui, kui näiteks, et see operatsioon toimub nüüd siin septembri jooksul. Vaat kui nüüd veel natuke vandenõuteooriaid arendada, siis tegelikult pidi ju Saaremaa laevakompanii teema, on meil siin täna põhiteema olema, jääks valitsuse neljapäevasel istungil pidi ta ju ka põhiteema olema ja oli ju ütleme neljapäevase seisuga nagu justkui nädala põhiküsimused ka sadunen astub kohe tagasi või ootab veel natukese. Aga et selles mõttes võikski nagu äkki oletada, et äkki valitsus lihtsalt mõtles välja teised teema, millega varjutada Saaremaa laevakompanii teema läks Lihulasse mälestusmärki maha. Ja seda vandenõuteooriate ka niimoodi edasiarendajad, kui me mäletame, äkitselt käis energiainspektsioon välja selle teema, et põhivõrgu tariifi kinnitata ja no vandenõuteooria ütleb seda, et selle taga võis olla ka minister Meelis Atonen, kellel oli seal ka palju probleeme ja püüdis tekitada ühiskonnas teist teemat, millest saaks rääkida vandeteooria, et hästi palju, aga SLK juurde tagasi tulles siis noh, ütleme, et mina praegu juba juba tükk aega ei võta ühtegi sellist avaldust väga tõsiselt, et mis sellega saame, mis sellega ei saa, et et see on muutunud taas korjale mingiks propagandasõjaks ühelt ja teiselt poolt, et et väga raske on hinnata ka Leedo võimalusi seda kompaniid müüa või kas ta tahab seda müüa või ta ei taha või on, see lihtsalt ei ole selleks, et et ta on olemas ja ta tegutseb ja näitab seda, et tema käes on trumbid. Seal on selge, on see praegu, et et Meelis Atoneni majandusministri positsioon on äärmiselt keeruline. Minu arust on ta täpselt samamoodi, on halbade ja väga halbade valikute vahel midagi otsustada. Ja mulle meeldis aga Margus Leivo ütlus, kes ütles, et mis tähendab, et läheb ära ja astub tagasi, ei lähe ta kuhugi, tehku asi korda ja siis vaatame. Selles mõttes on ka õiguseta, et lihtne on öelda, et sorry, läks nässu ja ma lähen nüüd ära. Aga inimestel äkki selgub, et kas piletihinnad tõusevad või liigu, praamid. Vallo sai ise siinsamas laua taga, eelmine kord ütlesid, et sa ei poolda seda ühisfirma ideed, aga paistab, et see on ainukene õlekõrs üldse taastaks seda. Hooldanud, ja tegelikult, nüüd kui asi on jõudnud sinnamaale, kus ta on, siis kui räägitakse nii-öelda teoreetiliselt kahest variandist üks on, see sunnitakse Leedot siis prohame üle vedama ja tagasi vedama ja inimesi vedama nii-öelda juriidiliste meetoditega, mis on äärmiselt küsitavad, siis nüüd ma pean ütlema, et ma ei, ma seda ei poolda. Et see on mulle täiesti vastuvõetamatu arutluskäik, et kuidas, nagu ikka eraettevõtlust niimoodi arvatakse siis sundivad saama, et ta peab seda tegema kaks aastat selle aja jooksul. Me saame hingetõmbeaega, et auk kaevata, leida teine praamikompanii teine vedaja ja siis öelda, et täna on sinuga melantiil ei tee ja teine messist tulenev võtab asjad üle, ehk teisisõnu, me maksame sulle selle kätte, et sa oled niisugune olnud. Aga milline sellest aru ei saa, et seda ma üldse ei poolda, teine asi on see, et jah, see, see nii-öelda see koostöö vorm Tallinna sadamaga mulle tookord tundus tõesti valikutele mitte just kõige parem ja riigi seisukohast ka mitte kõige parem. Tänasel hetkel ma küll arvan seda, et ma olen natuke meelt muutnud, et see on halvimatest võimalustest vist ikkagi võimalus seda asja nagu normaalselt kuidagi käsitleda. Kuidagi normaalse on muide veel üks võimalus, mida me oleme nagu toimetuses arutanud, see on see, mis ma eelnevalt rääkisin. Meelis Atonen võtab kaasaegse andami. Läheb Leedo juurde. Tee peaksid, kummas, ütleb, et läks nässu. Aga teeme diili, 10 aastat, 80 miljonit. Vea. See võib olla kokkuleppe punkt, aga, aga noh, ta ei saa seda teha praegu, nii et mitte ühisfirmaga on selline mõte küll, et see põhimõtteliselt võiks töötada. Seal on palju küsitavusi, endiselt palju küsitlusi, et riik nagu enda dotatsiooniga teeb ühele riigi ja erasektori ühisfirmale kasumi, garanteerib selle, mis tegelikult äriloogikast. No ei kannata kriitikat, eriti. Aga, aga teine aspekt on ikkagi saarlaste võimalused nii Hiiu- või Saaremaa inimeste võimalused mandrile saada. Säilitada see kaubandus, säilitada turismide voog, säilitada elustandard, et see on riigikogu kohustus ikkagi ja ma olen seda meelt, et seda tuleb teha. Tegelikult me teame, et ega Saaremaaliinide probleem Saaremaa liini võtaksid, võib-olla sinna Tallinki mehed kohe üle, see ei ole küsimus, küsimus on Hiiumaa liinis tegelikult. See, mis tegelikult nõuabki, seda dotatsiooni Põhjala päris palju, sest hinnavahe ei ole ju märgatav raami ülesõidul. Aga ma saan aru, et sinul põhimõtted Põhimõttelised inimesed ütleme niimoodi, on vastastikku ja nagu enese näo säilitamise mured ja nii edasi, aga ma ikkagi selle ühisfirma või ühisettevõtte puhul mul tekib küsimus, et aga miks ei võiks siis tulla noh poole aasta pärast näiteks Eesti raudtee ja öelda, et teeme nüüd ka ühisfirma, riik võtab enda peale kõik kahjumlik, kuid asjad meie võtab endale kasumi. Et, et noh, et need samasugused asjad võivad hakata siis kordama, tähendab, selles mõttes ma saan aru nagu Atonenist, ma saan aru, et ta nagu ei ole seda asja korralikult läbi viinud või, või et teda võib süüdistada selles, aga ma saan aru nagu sellest, miks ta ei taha seda ühisetud. No vaata, raudtee puhul on natuke keeruline seda asja ette, kui raudtee ei saa riigi käest raha, seda seost ei ole, tähendab, jagata Edelaraudtee okei, reaalsusega no ütleme, meestelaulu, okei, Edelaraudtee. Aga aga no ütleme, et Adami puhul on veel üks küsimus, ta nagu on väljendanud sellise mõtte, et meeldis ühisfirma, ta ei taha seda sellistel tingimustel. Aga me ei ole kusagilt teada, millistel tingimustel ta tahab või kellega ta tahab. Et see on jälle hästi kummaline situatsioon, et mina ka ei mõista, et mis tingimustel te oleksite nõus, võib-olla see on nagu läbirääkimiste puhul ennatlikke välja öelda, et siis võib-olla see teine pool või keegi saaks nagu survestada asja. Aga on täiesti arusaamatu, kui need ei sobi Amis Isovi. Mina ütleks nende kahe teema peale, mis me siin täna pikalt rääkinud olema, et et eks vene poliitikategelastel on selline kuulus ütlus, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Ja nii tundub, et nii valitsusel, Lihula monumendi mahavõtmisega kui Atoneni praamiliiklusega on situatsioonid selles osas nagu sarnased, et et iseenesest mõlemal juhul on valitsus ja valitsusliikmed lähtunud üsnagi arusaadavatest avalikest huvidest. Ja mulle väga meeldis Indrek Treufeldt artikkel sel nädalal, kus ta niiviisi heitis ette ka Eesti meediale seda, et me väga tihti ütleme, Eesti meedia asub sellistes konfliktides väga huvid poolele avalike huvide vastu kuidagi enesestmõistetavalt, et ütleme, ühe ühe ärifirma, kes, kes veab näiteks Saaremaa laevakompanii puhul sellised ärihuvid, justkui on meediale sümpaatsemad kui avalikud huvid, mida esindab minister, et maksumaksjad nagu asi odavamalt ja paremini välja kukuks. Ja, ja vot sellistest dilemmadesse võiks ju öelda, et et Atoneni võitlus iseenesest on ju üllas. Aga, aga vist jah, mitte mitte kõige paremini läbi viidud. Aga vist oli jälle tänases või eilses väheseks meie tuntumaid meresõiduspetsialist kõrvalt mereakadeemia õppejõud kirjutas ju ka sellest, et tegelikult onu Se praamiühendus on nagu, nagu võetud nagu püha lehm, et see on nagu ainus viis saarte ja mandri vahelise ühenduse pidamiseks, et et näiteks seesama Hiiumaa juhtum, kus, kus püütakse seda praami hinda hoida sama madalal tasemel, nagu ta praegu on. Et tegelikult ju riik peaks nüüd vaatama asja kompleksselt, et kas on üldse õige see praamiliiklus on põhiline transpordi või ühenduse vahend võib-olla reisijate veoks tuleks rakendada teistsuguseid laevu võib-olla tuleks arendada. No ühendust on kui ajakirjanduses kirjutatud sellest, et näiteks ahvena Maal elanikud kasutavad lennuühendust märksa rohkem kui praamiühendust tegelikult mandrile pääsemiseks, et see on ainult lõbusõidupraamid, mis ahvelama peatavad, aga kohalikud elanikud sõidavad mandrile põhiliselt lennukiga. Et tähendab, on vist suurem Ahvenamaa veidi suurem, küll on veidi suurem, aga noh, tegelikult küsimus ongi selles, et kas ja nüüd me räägime, eks ju, 57 aasta pärast silla ehitamisest. Et miks minule tundub see probleem, noh, natuke põhimõttelisem kui ainult vastuolu Leedo Atoneni vahel on see, et riik on nagu mingil määral ära unustanud selle, et kui tal on kaks maakonda, kus on kokku vist 40 või 50000 püsielanikku siis ei tohi mingi ebavõrdsust olla nende maakondade elanike ja mandrielanike vahel, nendele peavad kõik teenused olemas, samavõrd kättesaadav Nemad peavad igal ajal hoolimata ilmast ja, ja, ja kellaajast oma transporditeenust, nende vaktsiin hakkab see küsimus sellest riigi vastutusest. Ja, ja sellest, et kuidas me ikkagi kohtleme, osa inimesi on nagu võrdsemad ehk see, et teised on veidi ebavõrdsemad, et kas saab seda täiel määral ikkagi üldse ainult hari huvide sfääriks pidada kogu seda transporti mandri ja saarte vahel, et see peaks ikkagi olema mingi riikliku poliitika osa. Ja nad on ju tegelikult ei on ega, ega dotatsioonita. Määratsiooni määraga dotatsiooni määr, kui me räägime siin mingist 80-st kuni 100-st miljonist aastas, see on ju tegelikult riigieelarvega võrreldes tühine raha. Et noh, siinsamas Põhjamaades me oleme ka korduvalt rääkinud siin, Norras või Rootsis või kus kohal ehitatakse tunneleid ja, ja tehakse kõiksugu muid asju riigi rahadega, selleks et tagada transpordi toimimist, logistika on ju tänapäeva majanduse alus, eks ju, meie nüüd siin avaldame selle Leedo seal mingite vanade küladega, eks ju, sõidab sellest osa meel Taani omanduses, nagu me teame, eks ju ja siis käib kaklus selle ümber, kas talle maksta 80 miljonit või sademeid. Ja mõnes mõttes ma olen suga nõus, et võib-olla see otsustamise küsimus ka, et et sind, aga minu arust on siin tagaks kummaline asi, et mis võib olla noore riigi selline sümptom, aga iga järgmine valitsus võtab rahulikult ja viskab eelmise valitsuse tegemised üle parda, öeldes, et see on täielik jama. Puudub nagu selline järjepidevus, ükskõik millises sektoris sai, vaata Tuuli Atonen, ütles see, mis on eelne tehtud, see on täielik jama. Mee teeme nüüd ikkagi niimoodi. Et kui sinu teooriast lähtudes peaks valitsuse järjepidevus ja nende otsuste järjepidev surema aktsepteeritud ja siis võiks, üle-eelmine valitsus oleks võinud teha näiteks silla otsuse, et keegi poleks üle parda visanud, sedax rahulikud, arendatud plagud oleks töös ilmselt juba. Rohelistega oleks juba võib-olla ära kakerdavad, kindlasti on neil seal oma probleemi ja võib-olla oleks juba kuidagi toiminud nüüd kuna me ei saa, me ei aktsepteeri teist valitsust, eelmist valitsust, eriti eriti, kui ta meil teise mingi kallakuga siis olemegi selles hädas, kus me iga päev nii-öelda lahendama päeva probleeme, aga me ei tegele pikema perspektiiviga ja see ongi see, millest sa räägid. Tegelikult see on see, millest sa räägid. See poliitikad muidugi võiks pikemalt ajada, lennuliinid, vaadata, ära, palju maksab, eks ole, tõesti, teatud osa rahvast võiks lennukiga lennata rahulikult, mis mina olen Taska hea meelega, ma ei tea, ma isegi ei tea, kas sina sõidad mingi lennukeid ja, või sõidab esimene mõte on see auto peale praami peale saare peasaare, peale seda Niine käituma. Jah, aga see on tegelikult jällegi tarandi nõukogude ajast, eks kogu see praamiliikluse oma olemuselt on ju nõukogude aegse süsteemi. No milleks oli praami vaja, sellepärast saartel olid suured sõjaväebaasid kanalile alavia tanke üle vedada, sellepärast pandi sinna nisukesed kraavid, keegi oli isegi vaidlustanud sedaviisi. Ühenduse pidamiseks on olemas igasuguseid hõljuked, on olemas igasuguseid selliseid lahendeid, mis, mis ei nõuaks niisugust tohutut dotatsioon. Ma ei tea, kas ma ikka ikka natuke ulmes ei lähe. Helikopteriga vedada inimesi üle, aga. Ei, no ma ei lähe ikka põrandasse, aga, aga noh, tähendab ei ole ju nagu mingit muud alternatiivi hetkel peale selle praamiühenduse ei saa ju riik toimida, nii et ta on tõesti sõltuma ainult ühest sellest. Firmast. Ei saa küll, aga niikaua, kui ta on sõltuv ja ei ole alternatiivi siis ma olen peaaegu mõlema. See ongi, see pole jah, aga ei ole. Veel kord pole selles küsimuses, tegelikult peaksid need olema see küsimus, et kas sellel teisel poolel on ka natu-natuke nagu teistsugust mõtlemist olemas, kui ainult oma kitsas ärihuvi, ehk kui me siin nüüd vastandame Saaremaa laevakompanii peaminister Atoneni et siis, kui härra Leedust on ka kirjutatud siin tänagi lehtedesse ilusad lood patrioot ja kõik niiviisi, et siis võib-olla suure Saaremaa patrioodina, äkki peaks ka tema huvi olema tegelikult kokku leppida, nii et et ikkagi enam, kui ta täna ilusti päevalehes ütleb, et ega ta siis seda raha hauda kaasa ei võta, noh, et võib-olla ta siis ei pea nagu iga hinna eest riigist välja pressima suuremat rahasummat ja, või siis kehtestama kõrgemaid hindu, vaid et kuidagi õnnestub see siiski niiviisi kokku leppida, et hea küll, et minister Atonen on, on sisuliselt juba vitsad saanud selle, selles juhtumis võib-olla ei pea nii-öelda teine pool seda asja nii-öelda selles mõttes nii-öelda võiduka lõpuni viima, et, et nii-öelda enne enne kui teine pool pole maa sisse tambitud, eks ole, enne me nii-öelda jonni ei jäta vaid võib-olla nagu, kui mõelda avalikes huvides, siis peaks ka Saaremaa laevakompaniil mure olema, kuidas, kuidas see asi ikkagi kõige paremini nüüd ära lahendada, oleme valitsusele koha kätte näidanud, oleme aga nüüd nagu võiks mõelda, et kuidas ikkagi avalikes huvides teenus kõige paremini ära korraldada. Ma kujutan ette, et sellisel firmal peab olema natuke teistsugust mõtlemist ka kui selline puhaskasumi jahtimise loogikat. Ta natuke nagu isegi ma ütleks, sarnane avalik-õigusliku ettevõtega. Võib-olla peaks teda ka hirmutama, et kui nüüd Leedo ikkagi ka natuke järele ei anna, siis tehakse nagu Lihulas tuleb märulipolitsei kohale, võtab praamid üle ja, ja liiklus tagatakse kaitsejõududega. See oli nüüd nali, muidugi. Ei, ma arvan ka, et kindlasti on ka Saaremaa laevakompanii oma oma roll seal mängida, Daci nagu saaks hästi ära lahendatud, et et mis ma siin tooks veel ühe näite, ma natuke ei saa aru, et kui Tallinna sadam ja Teie äriplaani, kes on riigikontrolli all oleva ettevõtte ja planeeriksin sisse nii-öelda kasumimarginaali sellesse ühisettevõttesse, mis igal juhul on dotatsiooni pealt tulnud siis ja kui ma olen, ma olen nõukogu liikmega rääkisin, ütlevad, et nad ei saa teistmoodi käituda ja ettevõte peabki kasumit teenima. Et, et siin ma küsiksin küljele Tallinna sadam puhul ka, et kui ta sellise plaani teeb vissifirmat toob sinna raudselt planeeriks sisse, eks ole, oma kasumi siis minu küsimus on see, et vot siin on jälle see võimalus, kus tõesti öeldakse, et see on avaliku teenuse üks noh, niisuguse vorme ja see firma ei pea teenima kasumit, ta peab teenima tagasi investeeringut. No seesama eeloleval mõõde täna kirjutab, et asi võib ju minna selleni, et me taastame riigi- ja munitsipaalettevõtte institutsiooni või vormi praegu meil seda võimalust ei ole, eks ju tegelikult ju riigiettevõte võiks ju seda ülevedu teostada. Te olete meie mõlemast tänasest teemas, minu meelest kordub üks ja sama motiiv et justkui Eesti ühiskonnas avalikult vajalikke asju ühel puhul me räägime Lihula monumendi puhul nagu Eesti kui riigi mainest rahvusvaheliselt ja teisel juhul me räägime kui avalikust teenusest üleveost mõlemal juhul, see oleks nagu hästi valitsuse mure ja need ülejäänud inimesed Eestis võivad niga umbes teha, mis neile pähe tuleb. Aga valitsus peab sellega tegelema. Valitsus peab nagu siis kandma seda, et meil nagu ühiskonnal hästi läheks, et minu meelest see loogika lonkab kuidagi. Tegelikult peaks Tiit Madisson neil olema kodanikku tunnetust ja Lihula inimestel, et, et nad mõtlevad ka natuke laiemalt, et kas nad teevad eesti eestile õiget ja head asja või mitte. Ja, ja ka Saaremaa laevakompaniiga peaks seda tunnetust nagu natuke sule. Kodanikuks olemise tunnetust, kuigi teisest küljest võiks öelda, et vabaturumajanduses me oleme, maksumaksjad, maksame ja ja me käime valimas ja valima sel kombel poliitilised juhid, aga nad peavad siis selle eest vastutama. Aga Meie saateaeg on läbi, me ei andnud täna rääkida Tallinna Ülikooli teemast mis nagu mitme valitsuse ajal siin lähemalt deformeerunud, aga esmaspäeval argipäeva saada, nii et siis kes tahavad seda kuulata lähemalt, siis kuulake seda ja meie kohtume. Rahvateenrite sildi all juba nädala pärast, aga mina olen siin laua taga taas alles oktoobris kolmis.