Tere taas kuulama rahvateenrite saadet. Kell on tiksunud praegu küll kõigest 11, neli minutit, aga sest pole midagi, me oleme valmis alustama ka minuti võrra varem. Tänasest raadio stuudios. Kolleegid Mart Linnart Kanal2 ja professor Rein Veidemann särgis ja sordi järgi saame aru, et sa oled endiselt Postimehele lähedal seisev. No ikka pooleteramees Postimehes inimene samas majas, kus Martki, nii et oleme ühes ühte majja, jagame sellega, oled nõus, et inimene aurik sobib sinu kohta? No selle üle on palju naljaheidet. Ja ja professor Peeter Vihalemm Ki nii sõbralikult mind kratsinud, et et see kujund võib-olla ei olnud päris päris kohane tema kuuekümnendat sünnipäeva tähistama, aga ega noorem põlvkond ei tea, aga misse nii rahulik on, panime Majakovskit. Tulin praegu seletada 30 sekundi vältel, mis on majakovskile Peeter Vihalemma ühisnoh seal kuulajatele siis nii palju, et, et seda sellenimelist pealkirja kandis professor Vihalemma juubeliartikkel Rein Veidemann ja seal olid muidugi Põhimõtteliselt oli kasutatud sellepärast, et professor Vihalemm on tõepoolest Eesti ajakirjandust uurides meedia ja kommunikatsiooni professor, siis täpsustame, kuna juubeliartiklis oli ajakirjandusprofessor, aga need on ajakirjanduse osa, siis õppetool on eraldi. Aga professor Vihalemma on tõepoolest Juhan Peegli siis õpilasena jätkanud truult seda missiooni, mida peegel alustas ja Eesti ajakirjanduse oli ajakirjanike koolitamist järel koolitamist. Nüüd on laienenud see suhtekorraldajad siis kommunikatsiooniuurijate, kõikvõimalikud eri eri tüüpi kommuni, kommunikatsiooni ja ühiskonnauurijate koolitamiseks, nii et see on üks viljakamaid osakond ja Tartu Ülikoolis, kus on loengutel kuulajaid 300 400, isegi ma pean silmas professor Marju Lauristini ja Peeter Vihalemm abi kaasanaga Vihalemma. Me oleme tõepoolest on tegutsenud niisuguse mõnusa kindla Aurikuna ookeanile, seda tööd tehes aga too kuju küll viitas hoopis majakovskile, kes seal kirjutanud luuletust luuletuse netele ja nimetasite inimeseks Aurikuks, aga nette saatus oli võrdlemisi kurb ja nii et selles mõttes see niisugune kujundlik lühiühendus võib-olla mõnes tekkis, kuid enamuses ma loodan, mitte. No et Peeter Vihalemma tervikuna õppejõude siis jah, tervitame teda hilinenult küll, aga, aga pole midagi. Loodetavasti need õnnitlused lähevad pärale. Jätkame sinuga, Rein, veel kirjandus on muidugi sinu päris päris ala. Ja see on, ütleme kui palju, kui palju kirjandus, tänapäeva kirjandus, seda, mida just praegu kirjutatakse või mis just on saanud kaante vahele või mis praegu just sünnib üldse nagu tänapäeva sõda karmi maailma reaalsust nagu peegeldab või, või lähevad kirjalikud nagu, nagu mööda kõigest sellest ja jätkavad nii-öelda suuremate probleemide, elulisemate probleemide, filosoofilisemate probleemide kajastamist. Ta ei tea, üks osa eesti kirjandusest noorema põlve kirjandus on minu meelest üsna selles samas sängis, mis seitsmendal aastatel oli eesti kirjandus, mida mina nimetasin olmekirjanduseks, eksis olustikukirjanduseks, kus kus ütleme, selle uute uue põlvkonna niisugust läbielamisi ja tema kohanemist selle, kapitalistliku noore, kapitalistliku, taas noore, kapitalistliku Eestiga kujutatakse, nii et siis on üks osa kirjandust on niisugust intellektuaalset mängu, mida mõned kriitikud on nimetanud ka klaaspärlimänguks, ehk nendel ei lähe korda need probleemid ühiskonnas need probleemid, millega inimesed silmitsi leiavad, aga on kirjandustöö, mis endiselt taas lobisti ajalugu ja, ja, ja aga siiski ütleme varasemate etappide kaudu ja sealt muidugi võib leida paralleele eesti mentaliteedile ja eestlased arheotüübile ja, ja, ja, ja, ja see vanema põlve põlvkonna kirjanduse osa muidu kirjanikest tegelevad oma põlvkonna probleemidega, siis on see põlvkond, kes siis eesti kirjandus tegi 1000 üheksakümnendatel aastatel, nii et väga mitmekesine on eesti keeles on õigus meie nii-öelda hetke elu. Noh ma ei tea isegi, et kirjanik ja otseselt sõnavõttudes või nende positsioon Eesti ühiskonnas praegu on võrdlemisi ambivalentne, aeg-ajalt neid tõmmatakse. Nõrgavõitu aeg-ajalt kirjutavad jälle alla kuskil nende kollektiivses kirjas aga ütleme, ütleme, kui klaaspärlimängijad me kõrvale jätame, siis ütleme Lihula mehed lähevad nagu, nagu rohkem kaubaks kui, kui ütleme tšetšeeni mehed, eks ole, tähendab need, kes nagu maailma asju ka näevad läbi oma oma prisma ja, ja valutavad südant nii-öelda maailma asjade pärast. No Eesti ütleme, Dinanduse liidis on ka siiski neid inimesi, kes kes, kes, kelle mõõtkava tegelikult ulatub ka, ütleme siis Tšetšeenia ja, ja no näiteks problemaatikale, no kui me näiteks Linnart Mäll on väga lähedalt kursis, kogu selle ta küll ei saa otsak kirjanikuks saada ja, ja kahtlemata Eesti vaimueliidi üks üks väga värvikas kuju ja ja ma usun, et kui sel teemal Eesti kirjanikega kõnelda, küllap siis saaks väga huvitavad vestlusringid nendega seoses, aga ma ei ole ka näinud, et et ajakirjandus sellest oleks eriti huvitatud, mida Eesti kirjanikkude maailma asjadest arvavad. Ajakirjandus loodab rohkem iseenda jõududele, oma reporterit oli oma kommentaatoritele. Teisest küljest jälle eesti kirjanik, kirjanik, kond võiks lõpuks aru saada, et enesemüümine, see on ka mitte ainult niisama kuskil lilletamine, vaid, vaid ka tõesti iseenda teadmiste ja oskuste pakkumine, eks ole, mis vaata kõiki ühiskondlik selles mõttes. Et sa provotseerid oma tsunfti, kas hakkaksin kaitsma või raputasin tuhka pähe. No ma seda ei, ei. Üheteist ma arvan, et et iga mõnes mõttes iga sotsiaalne kiht ja igaüks selleks kutsutud või või seatud inimesed peavad peavad tunnetama oma vastutusala ja oma professioni professiooni raames, suutma selgitada ja, ja, ja tegutseda. No nüüd kivide ja sibulate juurde, mida me siin oleme maininud, tulema äkki saate lõpus tagasi, meil on selleks ka põhjust, meil, meil on vastukajasid eelmistest saadetest ja kogu sellele temaatikale on saadetud kirju, on saadetud meile ja, ja lihtsalt helistatud ja räägitud nendest asjadest südant palutatud. Räägime rohkem nagu praegu muudest asjadest. No meie eelmistes saadetes tänu just Beslaanil pantvangi draamale mille, mille tegelikke tagamaid ja taustu me siiamaani päris täpselt ei tea. Mõnes mõttes möödunud päevad konkreetselt eilne ja üleeilne päev tõi siis nagu rohkem selgust ja, ja siis niinimetatud et tšetšeeni välikomandör, ma rõhutan, seda niinimetatud on teinud väidetavalt teinud avalduse, kus ta on siis selles meeletu julma verise teo enda kaela peale võtnud ja, ja loomulikult süüdistanud Vene keskvõimu selles mis sa arvad, kuidas kogu see, kogu see teade, see, mis oli piisavalt üksik asjaline, et et aru saada, et tõepoolest passaat võis olla selle asja taga, kuna ta nimetas selle teo toimepanijat rahvusetti ja nimetas teo motiive ja väljaõppekohti ja nii edasi. Et nagu sellele tšetšeeni noh, kogu kogu üritusele kõige, kõige laiemas mõttes võiks. Mõjud kindlasti mõjutavad tšetšeeni üritusele halvasti, sest et niisugune julm terroriakt täiesti loomulikult kogu maailma üldsust avalikkust äärestab tšetšeenide vastu. Ja ma ei näe praegu põhjust kahelda selles, et see Bassajevi teade oli õige, sest juhul, kui see oleks olnud näiteks vene keskvõimu provokatsioon anda avalikkusele teada, et, et passaesaja tegi, siis oleks selle aja peale Bassajevi pidanud selle kusagil ümber lükkama kas oma veebilehel või kus iganes. Ja ilmselt no siiani kogusse Beslani tragöödia on tulnud kasuks ikkagi ainult Vene keskvõimule ja Putinile, kes ühelt poolt on saanud Nende taha rahvusvahelist toetust tšetšeenide arvet õiendamiseks ja teisest küljest on saanud rahva toetus oma oma võimu tsentraliseerimis kaladele, et veelgi rohkem koondada võimu Moskvasse ja enda kätte. No kui see tragöödia siis toimus Minu lähikondlased sattusid seda nii-öelda reaalajas peale ja see nii nagu see oli noh, mingisugusel iroonilise võimalusena avanes 11. septembril kui siis neid New Yorgi torne rünnati siis siis see oli tõepoolest nii võigas kogemus, et mina nüüd, kui tagasi tulles kirjandusinimesena on alati oma üliõpilastele öelnud, et eesti keel on nii rikas, et on võimeline kirjeldama kõike, mis maailmas juhtub ja see on ühe kultuurkeele noh, niisugune noh, tase siis. Ma mäletan, kui vanasti väideti vastupidist, et eesti keeles ei ole kõiki neid häid sõnu, no näiteks mis saksa keeles. Ja no tähendab, kui ütleme kirjeldada siis ma pean ütlema, et sel hetkel ma tundsin keelelist jõuetust, minu meelest oli tegemist ikkagi noh, niisuguse ilminguga niisuguse nähtuse, milles milles puudub ütleme, Helene vast ei ole võimalik seda isegi kirjeldada selle, selle, selle võikust ja, ja kohutavust. Nii et midagi väga, väga pöörast. Mis tasemele see asi seal on, on, on, on arenenud nüüd hiljem ja siis hiljem, kui ma hakkasin seda võrdlema, ütlesid, huvitavad paralleelid tegelikult Ameerika Ühendriikide käitumise ja Venemaa käitumisega ilmnenud, et kõigepealt tõepoolest need siis meediakanalid olid nagu väga lähedal algul kogu sellele asjale ja peaaegu et et et noh, seda see hetk, kui seal see, see, see vallandus siis, siis seda kõik terve maailm oli võimalik näha. Aga hiljem on hakanud kogu aeg tähendab kokku tõmbama ja, ja kui me vaatame ka hiljem Ameerika Ühendriikide käitumist Iraagist, siis siis infovood, mis sealt tulevad, on võrdlemisi kontrollitud ja nüüd me saime aru, et et mida Läänd kõige rohkem pahandab, on see, et tegelikult lääne nii-öelda vabameelsusega harjunud demokraatlik ajakirjandus ei pääse enam ligi sellele kogu sellele sündmuste taustale. Ja kui sina, Mart ütlesid, et sul ei ole põhjust arvata, et Bassajevi antud juhul siis provokatsioon Bassajevi suunas, selleks et kogu õigustada vene keskvõimu nii-öelda käitumist siis on huvitav märkida see seda, et, et kogu sellest et, et see terroristide ja, ja, ja, ja ütleme, see vägivallatsejad Tegutsemine on ühtlasi ka interneti niisugune juba noh valdkonnas avatud. Me tegelikult ei anna, jätkub aga teiste vahendite internetist tegelikult ammu nii olnud, jah. See väga väga sümptomaatiline selle nii-öelda uue ajastu. Märgina me oleme siin nagu selles mõttes ühe ühel meelel, et meie saate eesmärk ei ole mitte ühel meelel olla, vaid ikka erimeelsusi leida, aga antud küsimuses me oleme vist küll ühel meelel, et, et see, see tegu nagu tšetšeeni asja kuidagi nüüd ei edenda, on siiski meie ajakirjandus seoses viimastel aegadel just seoses Beslaaniga näinud sellist püüdu õigustada kogu seda kogu seda pantvangidraamat siis ka siis, kui, kui oli veel teadmata, et, et see on nagu tšetšeenide kätetöö või selle taga võib olla Bassajevi. Et ikka ikka räägitakse, et neil pole nagu midagi kaotada ja pange ennast nende olukorda, kes on kõik oma lähisugulased, lapsed, vanemad vennad-õed ära kaotanud ja venelased maha nuttinud ja ja milliseid jubedaid veretegusid on, on Vene sõjavägi teinud Tsetseenias sellega püütud, nagu, nagu mõista seda. Seda on tegelikult ikka väga raske mõista ka siis, kui kõik faktid on õiged ja mul ei ole põhjust kahelda, et need jubedusest, mis venelased on korda saatnud ja iseenesest noh, on õiged alles äsja sirvinud Anna Politkovskaja raamatut ja kõik nii edasi. Kõik see on vaimselt õige, aga, aga seda neid Beslaani tegusid ei, ei vist ei saa õigustada küll mitte miski. Ei saa õigustada, aga, aga võib-olla saab selgitada, et see on nende ainus võimalus endale tähelepanu tõmmata ja ja võtame mida me mõtleme sõnal terrorism. Hea küll, see, mis toimus Beslaanis, mis toimus New Yorgis 11-l septembril, see on selgelt terrorism. Aga kui nüüd ühe riigi lennuvägi pommitab tsiviillinnaosi, tähendab, tappes tsiviilelanikke seda nimetada terrorismiks, kui ohvitser röövib külast tüdruku ja tapab ta ära, seda nimetada terrorismiks. Muide, täna tuli just uudis, et seesama Vene polkovnik Budanov, kes mõisteti tšetšeenid Dari tapmise eest 10-ks aastaks vangi, et nüüd plaanitakse talle armu anda, nii et noh see nagu ei olnudki päris tõsine kuritegu, et. Siin on toodud kõik väga sageli välja sellist otsesidet või siis ütleme noh, nähtavat sidet ka seesama Politkovskaja raamatus on see olemas, et, et kui sa fassaad tegutseb, siis Vene föderaalarmee tõmbub nagu kõrvale, laseb tal tegutseda ja, ja siis siis kui, kui passavil jõuk on lahkunud, siis põletatakse küla või väike linn maha ja tapetakse, vägistatakse ja nii edasi. Et kõik see viitab nagu sellele, et kremlile Moskval konkreetselt Putinil oma poliitika elluviimiseks on vaja seda, et tal oleks nähtav käega katsutav vaenlane, keda ei taheta hävitada. Noh seda me ajaloost teame, et selliseid näiteid on küll ja küll, kus, kus niimoodi talitatud, et oma oma pealtnäha verivaenlast ei nutit alati külmavereliselt maha, kuigi see võimalused tegelikult olemas hoidvaid hoitakse teda ilusate, ta saaks tegutseda, et sina saaksid oma oma poliitikat õigustada. Noh, see on, see on üks võimalikke variante. Jah, sest tegelikult ikkagi see, mis seal toimus, oli, oli väga veider. Vene Venemaal on jus olemas täiesti professionaalsed, eriväljaõppe saanud üksused niisuguse olukorraga tegelemiseks. Aga mis seal siis toimus, see piirkond ei olnud ümber piiratud, tühjaks tehtud seal selliseid ringi mingid kohalikud kaitseliitlased automaatidega, suur osa nende olid seal koolimajas. Kinnipeetavate laste isad, kes siis ja noh, oli täiesti selgelt niisuguseks korralagedusest segaduses, ei saanudki keegi aru, kes esimesena tulistas kui seal väga tunnustatud kohalik liider ousse pöördus nende pantvangivõtjate poole ja ütles, kuiva tulistamine käis ja pöördus nende poole palvega, et noh, et ärge tulistage, lõpetage tulistamine. Siis need vastused, aga meie ei tulista, Teebud tulistatakse. Nii et see, kuivõrd halvasti oli see asi korraldatud. See tekitab küsimuse jah, et kas see oli lihtsalt tavapärane sumad tuha või, või oligi selline mõeldud, nemad? Jah, ja mind selles asjas on mõtlema pannud see, et vaadates tagasi ajalukku, et seal tegemist ei ole enam poliitilise probleemiga, vaid tõepoolest siin võiks mängu tuua juba teatud mõttes tsivilisatsioonide konflikti teooriad, millest on räägitud, et see on rohkem, see on ikkagi juba see on kuidagiviisi kahe rahva sügavasse mentaliteedi juurdunud. Meenutagem kas või seda, et 19. aasta vene vene kirjandus näiteks on ju see võitlusstseenidega on, on üks üks Nähtav teema, kuskil Lermontovi siis loomingus on 19. sajandi algus siis tšetšeeni ise on väitnud, et nad on Venemaaga sõda pidanud juba 300 aastat. Nii et see on nagu Ma valgunud väljapoole ütleme, poliitilise niisugust raamistikku ja juurdunud juba ütleme siis teadvusse võib-olla isegi alateadvusse kollektiivses ala teadusliku niisugune asi eksisteerib noh, arvestada seda muidugi, et tegemist on Venemaa on siis pärast ühinemist siis 15. sajandil on ju sammutimastuslike suurriike ja, ja loomulikult on ta kogu aeg seda ekspantsionismise, vene eksponsionism on olnud läbivalt selle nii-öelda vene mentaliteedi omane ja eriti on ju ajaloos ja kultuuriloos räägitud nimelt nõndanimetatud Venemaa suure Venemaa pehmest kõhualusest, mis on Kaukaasia ja, ja siis siis Kaspia taguseid stepis kust ju tegelikult, et Venemaale, ütleme siis nendele ajaloo algusesse. Põhilised ohud tulid nii et see on tegelikult sadestunud juba rahva kollektiivsesse teadvusse ja ma usun, et see mõjutab ka või vähemalt nende suur kaasa mõjutaja selle nüüd ja, ja vaat läbi ajaloo on Venemaa püüdnud nii-öelda Gordioni sõlme läbi raiuda just nimelt jõumeetodil. Ja, ja nagu me nüüd näeme, kas või need viimased 10 aastat, see ei ole vähemasti selles piirkonnas õnnestunud, mistõttu ikkagi ma arvan, et see väljub Venemaa enda küsimusest ja see on ikkagi rahvusvahelise nii-öelda üldsuse probleem. Aga just nimelt, see on kõige sensitiivsemaid, sina, Aarne oskab seda kommenteerida. Loov Beslaani lapsed on nüüd maha maetud ja rahul nende põrmule ja kõik see oli jube ja koletu, nüüd on väga, väga nagu õpetlik vaadata seda, mis, mis on hakanud Moskvas toimuva pärast seda ja seesama kruvide kinnikeeramise avaldus ja kuberneride soovis Venemaa kuberneri ametisse määrata presidendi poolt ja mitte mitte edaspidi valida, mis on saanud nüüd piisavalt tugeva vastulöögi ka lääneriikide poolt, sest nähakse tõepoolest väga selgelt ohtu välja arvatud Saksamaal, välja arvatud Saksamaa, kellel on teatud teatud tingimustel või teatud põhjustel vajavad praegu nagu Venemaaga häid häid väga häid suhteid hoida siis kõik see kõik see. On on sundinud küsima, et miks, et, et kui kaugele siis nagu Putin ja Kreml võiks nagu minna nende nende kruvide kinnikeeramisega. Et täielik võimutäius on ju olemas, et pole nagu enam enam midagi kaasaegses maailmas nagu, nagu tahta, selgub, et ei ole veel nii ja noh, väga minu jaoks kuidagi võdisema panevalt või ähvardavalt kõlas see, see Putini põhjendused, miks eriteenistused nii viletsalt nagu tegutsesid Beslaanis. Sellepärast et Nõukogude liit lagunes. Eriti tähelepanu väärne oli see, et et putin või seal selle Venemaa valitsuse üks seisukohti on see, et läänemaailm ei saa oma demokraatiat eksportida. Meil on oma muide, mis mõnes mõttes muidugi peab paika tõepoolest, vaatad ajalukku tagasi, siis nendel on ilmselt väga paljudel rahvastel samal ajal jõustunud mudeli küsimus on ju ka lõppude lõpuks Iraagi küsimus, eks ole. Selle lause autorlus ei kuulu kindlasti mitte venelastele, vaid, vaid seda on kasutanud paljud enne neid ka Hiina kordan, et mingit demokraatia eksport ei toimu või importija Hiina. Et noh, et see on niisugune noh, kõik kõik, kes tahavad valitseda ja aga teie võimutäius Aga ma näen seda, seda muidugi suurt ohtu selles, et see viib Venemaa uuele isolatsioonis. Ja kui on ja tegelikult on lääs ju kogu aeg püüdnud hoida Venemaaga avatud, sest nimelt avatud Venemaa on võimalik, et teda temaga võimalik dialoogi pidada, ta nagu öeldakse seda suurt määratud ja sageli aimamatu etteaimamatu käitumisega maailma poliitilised jõud on võimalik siis nagu öeldakse, ennustada, kuigi just nimelt Venemaa suhtes on väga palju ennustamatud lahendusi. Käikude, kaasa arvatud ka sovetoloogide omaaegne tuhanded-tuhanded sovetoloogid ju töötasid selle nimel, et Nõukogude Liit elab, jõudmine oli täiesti ette ennustamatu ju ometi see varises ainult paari aasta jooksul kokku. No nagu vene kirjanik ise on öelnud selle kohta, et mõistusega Venemaad ei, ei, Eha raja ja noh, ja lääs alati Venemaa suhtes olnud natukene sinisilmne ja teinud ikka jälle vigu ja nüüd selgub, et see vigade tegemise tsükkel on tegelikult väga lühikene siin 10 aasta jooksul. Või ütleme natuke rohkem, 91.-st aastast alates on tegelikult olnud mitu suurt pööret Venemaal ja mitu suurtpöördekatset. Ja üks üks vigu, mis kindlasti oli see, et hakati nagu asja ajama regioonidega, nüüd selgub, et regiooni juhid on kõik ära kägistatud. Piltlikult öeldes muidugi poliitiliselt ära kägistatud, et nendega ei ole nagu suurt midagi rääkida. Tartu-Pihkva laevaliin kavamat. Tundus tundus, et, et Venemaa Ta on nagu kohalike bojaaride käes ja rohkem pole nagu midagi vaja. Tuli üks väikene putin ja siis ma mõtlen, kasvult väike ja, ja, ja tehti asi ära. Paari aastaga ei olnud nii nagu mingit probleemi, nii et see muidugi nafta ja gaas on üks, mis kindlasti, mis hoiab nüüd kogu lääne läänemaailma Venemaa lõunaosas. Kahjuks ei jõua sellest muidugi täna pikemalt rääkida. Aga ma usun, et see esitab siiski väga palju uusi väljakutseid ka siis Eesti välispoliitika strateegiat strateegidele ja, ja ka selle elluviijale, välisministeeriumile või kui seal on poliitpolitsei osad osakonnad, ka nemad peavad sellega tegelema, sest et mulle tundub, et et noh, Venemaa suhtes just nimelt kõik need viimased aastad kuidagi meie. Meie meie käitumine ja riigina ei ole kasutanud siiski kõiki võimalusi, mis meie käsutuses on olnud ja on lasknud Venemaa meiega mängida. Sellega olemegi tulnud vaikselt eesti asjade juurde, meil tundub, et, et mida rohkem sügise poole sügist tuleb varem või hiljem, et on, on niisugune poliitikaelu võtmas tõelisi niukse orkaani tuure, et Ivan hakkab ka siin möllama vaja ju? Tegelikult juba möllab, nii et oina igal oinal oma mihklipäev. Kas, kas sa arvad, et et praeguste loenastel on siis 2000 sügisel oma oma mihklipäev juba käes? Ei, ma, ma olen südamel. Meelt, ja ma olen vist seda ka kuskil juba väljendanud seda, et et kuigi tähendab, siis riigikogu valimistel saadud mandaat valitsemiseks on täitsa kombes. Tale kaudses mõttes tegelikult valitsus usalduskrediit on siiski ammendanud ja ja kõik ja, ja noh, need mõõdikud ju näitavad seda eri erinevalt. Mõõdikute mõõdikud näitavad huvitavaid asju, on öeldud ka niimoodi, et et ootame ära järgmised valimised, noh, hea küll, Rohaliku, Europarlamendi valimised olid, need olid hoopis teistsugused valimisi, töötajaid jätame need nagu selles mõttes mängust välja. Järgmised on meil kohalikud valimised, aga veel olulisemad on siis riigikogu valimised, aga, aga on, on selgelt kohalikud valimised, järgmisel aastal peavad juba rohkem kindlasti näitama, kui Europarlamendi valimised. Aga siiski nii-öelda usaldusekrediit käib valimistest valimisteni, oled sa põhimõtteliselt sellega nõus? Ma oleksin sellega nõus, kui tähendab eksisteerisid, eksisteerisid tähendab valimiste vahel mehhanismid, mis võimaldaksid väga selgelt korrigeerida valitsuse tegevust ja poliitikat ja mitte lasta tekkida igasugustel tee rullidel ja nii edasi, aga aga paraku ma pean tunnistama, et et meil näiteks niisuguseid mehhanisme ei ole või nad on ebapiisavad ja, ja osapooled siis nii valitsuskoalitsioonis opositsioonis. Tähendab, ma tahan öelda seda, et me, meil on liiga palju suur panus tehtud esindusdemokraatiale, meil ei ole osalusdemokraatial saanud piisavalt jalad alla osalusdemokraatiast käinud, seda seda käsitletakse kui mingisugust võõrvõõrnähtust ja seetõttu kõikvõimalikud kokkulepped, kodanikeühendused, nende häält ei võeta tõsiselt, ühiskonnas panustatakse esindusdemokraatiale samana esindusdemokraatia töötab ainult ühed jäigal meetodile, mis on põhiseadusega paika pandud. Parlamentaarne demokraatia ja vahepeal näiteks ei ole ka meil piisavalt neid mehhanisme, siin on juttu olnud igasugustest ütleme referendumitest, mis võime küsitlustest, mida operatiivselt korraldatakse, saadakse teada ja selle alusel siis korrigeeritakse, võetakse vastu mingisuguseid otsuseid, seda, seda võimalust neil põhiseaduses ei ole ja seetõttu noh see esindusdemokraatia näitab sageli oma grimasse, milleks üks on see, et neli aastat on mul võim käes ja tee mis tahad. Ja nii, nii ongi, paraku. Nii on ka paraku käitunud eelmises valitsuses ja kahjuks peab ütlema, no võib-olla siin vahevalitsus ehk siis reformi ja Keskerakonna valitsus, mis mis oligi määratud nagu ainult paariks või õigemini poolteiseks aastaks, et järgmiste valimisteni, et see, see on nagu erand vaid võib nimetada, mis oli ka tegelikult meie meie elus nagu üks üks rahulikumaid perioode, kui me tagasi vaatama. Noh, see krediidi rääkida, seletama, et jah, riigikogu valimised on pannud see jõuvahekorrad paika ja, ja see saab muutuda ainult siis, kui mingisugune valitsus, surev erakond tunneb, et siin valitsuses olemine mõjub meie mainele nii halvasti, et, et me peame midagi ette võtma järgmisi valimisi silmas pidades. Ja aga ta enamasti ei tunne seda enne, kui enne, kui valimised on juba nii-öelda ukse ees, sest et kõik see, mis on, on tulemas, on ebamäärane. Ja valimisteni on praegu veel konkreetselt väga palju aega, ütleme noh, tegelikult pool pool nagu seda istumise aega on ju veel ees. Ja mulle tundub, et praegune valitsus loodab sellele, et see järgmise aasta riigieelarve on üks nendest truppidest, mida nad suhteliselt sujuvalt siis kasutades oma siiski väga selget ülekaalu parlamendis suudavad nii-öelda läbi viia ja seetõttu tuua Eesti valitsemisse ühiskonda teatava kodurahu, kuigi noh, need vaidlused, mis näiteks meditsiiniolevat inimeste seisukohalt on juba kulmineerunud streigiga siis mitmed muud valdkonnad on ju täitsa ka võrdlemisi kaootilise seisus, noh, kas või näiteks haridussüsteemis, mis lonkab neljast jalast ja, ja, Kahest jalast kast jalas käest ühesõnaga tegelikult neid. Koldeid Eesti ühiskonnas on ikka nii palju, et ma kardan, et see väljareklaamitud Eelarve suju vastuvõtmine siiski ei pruugi nii lihtsalt minna, kuigi valitsuses läbi. Mida nüüd ju nii-öelda kõik lugemised ja, ja läks, valitsus kiitis heaks ja nüüd läheb Riigikokku, nii et väga-väga suuri mullistusi tõenäoliselt ees vist ei ole või ma eksin, ma ei tea, eks paistab. No üks asi on nüüd see, et valitsuse reiting, aga konkreetselt, eks ole, Res Publica reiting, kes, kes ikkagi sai nii-öelda valimisvõidu, kuigi noh, seal mõned hääled ta ju kaotas keskerakonnale, aga ja, aga, aga Riigikogus on tal ikkagi 28 mandaati ja ja valitseb ta ikkagi kohe kahe kahe partneriga koos. Aga nende kahe partneri usalduskrediit ei ole sedavõrd langenud, see on jälle üks niisugune niisugune koht, ütleb rahvaliidul, küll on reiting pisut kukkunud, aga reform istub endiselt oma oma kõrge reitingu osas. Jaa jaa. Sõltumata sellest, et, et just nimelt reformi kapsaaeda läheb kogu see Saaremaa laevakompanii afäär, eks ole, kõik kõik see majandusministeeriumi asjad noh, millel on omad põhjused ja, ja ma ei usu, et me siin üksmeelselt hakkame nüüd Atoneni hukka mõistma või ta nagu saamatu aga, aga, aga põhimõtteliselt nagu reformi teha oli see, et ta ei suutnud seda teha. Nojah, aga eks põhiline löök kõikide niisuguste vigade eest läheb ikka liiter parteile ehk parteile, kust on peaminister karite ja teine asi on see, et nii reformil kui kui rahvaliidul on oma kindel lojaalne valijaskond, kes ilmselt juba läbi mitme valimisi on oma hääled neile andnud. Aga Res Publica on mõnes mõttes niisugune koonderakonna kloon, mis moodustati selleks, et võita need valimised ja, ja siis, kui tal olid need valimised võitnud, siis valitsedes tema reiting järjest langes ning analoogne ja ilmselt ka see, et ma kardan, et kui Res Publica peaks järgmised valimised rängalt kaotama, siis ta siis ta ei tõuse enam sealt, sellepärast et tal ei ole mingit niisugust väga kindlat ideoloogilist põhja nagu noh, nagu näiteks on isamaaliidul või reformierakonnal või keskerakonnale, et me võime küll kaotada toetust, aga noh, meie liin on alles ja, ja selle liinid kinnile. Me võime toetada. Oskate te kolleegid öelda, mis on siis see nüüd imevägi, mis selle reformierakonna nii-öelda Põhjas oleva kõvera praegu üles. Sester Res Publica kõver üles veaks. Ma arvan, et noh, sealsete nii-öelda Nende oma sisemised kommentaatorid ja analüütikud siiski juba töötavad selle plaani kallal plaan B kallal, mis tähendab seda, et meie sügisesed vead eesotsas suured manöövrid, et ehk siis küsimus on selles, kuidas suuta need inimesed, kes on isiklikult seotud, võimuga saanud seatud teatud hüvesid, on paigutatud nõukogudesse, on ministrid, täidavad teatud kohti, et kuidas nendele luua kompensatsioonimehhanismi selleks, et Reformierakond saaks siiski Res Publica üle võtta, et eks ju praegu vaatad neid sõnavõtte või sõnavõttudega kaasnevaid kommentaare, siis ikkagi asi nihkub selles suunas, et et Res Publica nii-öelda toimuv Res Publica liitumine Reformierakonnaga võiks asendada. No sellest on palju spekuleeritud, ainult et. Noh, lehed on täis olnud seda, mis on selle liitumise nii-öelda plussid ja miinused ja, ja kus kus peaks nagu see Res Publica tahe algama, et noh, edasi enam nii ei saa. No tänane täna on Res Publica üldkogu ja, ja sealt peaksid need põhilised noodid nüüd siis kõlama, et kas, kas nad ise tunnetavad seda niimoodi, et edasi enam nii ei saa? Ülemklassid ei taha, alandasid, ei saa või ma ei taha seda võrdlust tuua, eks ole, aga, aga põhimõtteliselt see, see veendumus peab tulema nagu iseenda seest, et, et nüüd on viimane aeg midagi Kui Res Publica asutati, siis huvitaval kombel sinna just nimelt kirjutati sisse see tegelikult, milleks neid uuesti tagasi kutsutakse või üles kutsutakse, et nad oma nii-öelda alustaksid või et see erakonna sisedemokraatia peaks olema väga kindlalt paigas. Seda kõvasti reklaamiti, kui me mäletame, eks ole, ja mille üheks elemendiks ongi see nii-öelda usaldushääletus oma ministritele. Aga nüüd nad on tegelikult nagu jooksmas ise selle oma oma seatud kivi otsa, sest. Mitmed. Sündmused siis olukorrad valitsemises ja Eestis sunniksid nagu erakonnakaaslasi tegelikult oma ministritele või vähemasti peaministrid tõepoolest siis mitte ainult kollast kaarti näitama, võib-olla isegi baaskaarti näitama ja ja küsima kohe, mida me teeme, kas näiteks Res Publica siseopositsioon oli see nüüd Rahumägi või kes seal on nüüd juhtimas, et, et kas, kas, kas nemad suudavad või tahavad, tähendab, teha radikaalseid samme selles suunas, et et, et näidata, et see poolest erakonnasisene demokraatia toimib või hakkab kogu süsteem toimib, nii enese enesekaitserefleksid ma kaldun, et nad siiski armunud kaldun arvama, et nad ei, ei, ei söanda minna oma ministrit vastu ja kuidagi näeme teda üsna üksmeelsena. Mulle tundub ka, et see üldkogu või kongress, ükskõik, kuidas me seda nimetame, on, on asja väga korrektselt siis korrektset juttu märtsi stsenaarium paigas jah, ette valmistanud ja stsenaarium on paigas ja sisesiis erakonna meili siselist on täpselt sätestanud, kuidas kõik asjad peavad käima. Ma juba ei usu, et praeguses olukorras hakatakse nii-öelda ohvrid Allasid tooma ministrite näol, et et see, see aeg veel nüüd külvist küps ei ole, nii palju aru saadaks. Ma olen viimasel ajal täheldanud, et üha rohkem hakatakse. Professor Taagepera on ise ka kõva kirjamees ja tema kirjatükke on alati väga huvitav lugeda. Aga, aga Res Publica määrajad, eriti eriti finantsilised määrajad on üha rohkem hakanud nagu viitama viimasel ajal, ma olen tähele pannud Taagepera alla ja tema tema sellisena nõudmisele või, või soovitusele, et, et täpsemalt tuleb ennast positsioneerida, kus te, kus te olete, tuleb tagasi tsentrisse minna. Et noh, see, kui nüüd kerkibki üles küsimus, et kas Res Publica oma ministritele umbusaldust avaldab või neile neile muidu noomituse teeb päris huvitav situatsioon mängiti selles suhtes maha nii-öelda väiksel laval Res Publica volikogus mõni aeg tagasi, kui oli, arutati avaldust Lihula ausamba mahavõtu üle ja see avalduse algtekst, mille siis redaktsioonitoimkond või kuidas nimetada kokku pani, see oli päris kriitiline, seal oli nimetati politseioperatsiooni ebaotstarbekaks, räägiti liigsest jõu kasutamisest ja, ja see oli päris kriitiline tekst kokkuvõttes. Ja kui siis pandi see nii-öelda volikogu suures saalis arutelule, siis tõstis käekodanik Juhan Parts palus sõna- ja ütles, et ototot, et kas me nüüd ikka niimoodi saame kirjutada. Jaa? Jaa, jaa. Käsi sellega, et et see avaldus, mis siis lõpuks vastu võeti, oli, oli niisugune väga üldsõnaline ja öeldi, et politsei tegutses hästi ja otstarbekalt ja ainult avaldati kahetsust, et niisugune füüsiline kokkupõrge toimus. No me rääkisime siin nüüd valitsuse populaarsusest, teine asi on see, et valitsus kui me vaatame seda valitsemise poolt, teist aastat sa siin Rein, tõid välja jah, sellised väga valusad momendid, medtöötajate palgareform ja haridusreform ja kõik see mis nagu noh, on takerdunud või mis pole nagu alanudki ja, ja kõik, kõik see on õige, aga samas tuleb tunnistada, et valitsus noh, selliseid suuri fopaasid polegi ju teinud. Mis tegelikult tähendab kui, kuna see, kuna see küsitlus hõlmas Lihula eelset aega, no ütleme, Lihula on üsna üksmeelsed nagu, nagu selles mõttes hukka mõistetud, et nonii, nii seda asja ei oleks pidanud lahendama. Siis siis kui meil Lihula nii vaatame, siis ei olnudki nagu ühtegi suurt sellist noh, no me ei võta ometi siia hulka mingis Ken-Marti Vaheri kiiruseületamised ja muud sellised nagu elu elu pisiasjad, aga et kogu see koalitsioon on valitsenud suhteliselt rahulikult, ilma ilma suurte selliste mullistusteta. Ja ometi olukord on niisugune, nagu ta on. Jah, see, see, see on tõesti nii, tähendab üks põhjus on kindlasti selles, et et ütleme, varasem valitsemise liin ja kogu ideoloogia tegelikult on ikka üks ja sama. Et valimised ei toonud kaasa paradigmaatilised muutused Eesti ühiskonnas, see tähendab selles, et seda, et kogu nii-öelda rõhuasetus oleks läinud siis sotsiaalsfääri suurema tähelepanu osutamiseks või sellega seotud tähendab avaliku sfääri rahastamise rahastamist ja, ja, ja ütleme, avalike teenuste kättesaamist toetavate reformide, nii seda seda ei olnud, üksikute üksikud sammud selles suunas küll tihti, aga need ainult üksikud sammud, ma pean silmas näiteks emapalga sisseseadmist, mis valitsus kirjutab kahtlemata oma positiivsele kontole. Aga seda nii-öelda valitsemise taga oleva ideoloogia muutust Eestis ei ole toimunud ja seetõttu tõepoolest valitsus on stabiilne, eks ole olnud. Nüüd kuni. Eelmine sügis välja eelmine sügis välja arvatud Kus tõepoolest asi seisis teatud mõttes nii-öelda selle kruvi üleskeeramise võimalused, oli näha, et tohutu auk tekib eelarves ja, ja selle tulumaksu siis alandamisega seoses ja seetõttu noh, õigel hetkel saadi siis pidur peale. Nüüd aga siis minnakse edasi sellepärast et majanduskasv on stabiilselt jätkunud ja seetõttu teatud mõttes kapatsiteeti on, resurssi on mängida ja, ja eelarve maht on suurenenud ja majandus on stabiilne ja selles mõttes nagu ei, ei tarvita ka seda neid tulevas juhtusid, mida, mida selline ütleme, vana paradigma või, või kehtiv tolmi paradigma endas sisaldab. Ehk siis seda, mida mulle paar väga pädevat tohtrit on, on öelnud, et Eesti meditsiinisüsteem variseb kokku, lihtsalt variseb kokku, sest et valitud mudel 90. aastate keskpaigas ei olnud läbimõeldud, oli liiga mehaaniliselt üle võetud rootsist vesi, kus, kus ta oligi üle võetud ja, ja, ja niisuguse väikese vananeva ühiskonna puhul ei, ei toimi. Aga öeldakse, et ei ole seda kaugemalt perspektiiv, et meie ühiskond ei kanna lihtsalt välja meie nii-öelda enda inimeste ja kogu ühiskonna sisemine ressurss. Rahvastik väheneb. Rahvastik vananeb. Et seda, seda. See on täitsa selge, et meditsiinis on nagu katastroof on. Siin ei ole üldse üldse mingeid kahtlusi, näed laiali, selle, selle valitsuse ja kogu selle koalitsiooni võibki tegelikult päästa see, kui, kui see asi nagu ära lahendatakse, ehk ei olegi, leitakse see ressurss paraku nüüd selles eelarves, mis valitsus heaks kiitis, 2005. aasta omas. Midagi taolist veel ei ole, seal on küll lisasummasid, aga, aga see ei ole muidugi probleemile lahendus. Ühesõnaga, kas tegemist on staatus valitsusega ma seda enda jaoks nii sõnastanud, et hoida seda seda liini kramplikult jahe. Samas meditsiini, eks ole, tegelikult see, see valitsus, see koalitsioon heldib seda suppi, mis, mis, mis keedeti kokku juba 90.-te keskpaigas, 94, üheksa. Viis täiesti nõus ja, ja õigluse mõttes selle valitsusele suhtes peabki ütlema seda, et väga paljud asjad, kaasa arvatud nüüd ka see Lihula monumendi lugu on tegelikult ikkagi varasemate nii-öelda ideoloogiate ja seda ellu viinud valitsuste tegematajätmised või lausa, ma ütleksin, isegi soosimised mida nüüd nii-öelda, mis on nüüd löönud välja nii-öelda palavikuliselt paisetena ja mida ei suudeta, kas on väljunud kontrolli alt ja ei suudeta enam ohjes hoida. No eks see on iga iga valitsuse häda muidugi, et ta peab sulatada telkima oma eelkäijate kokku keedetud suppi, sest et ühiskondlikud protsessid nende arengu kõver on ikka jah, palju pikem kui see neli aastat, mis on, mis on riigikogu valimised, aga võib olla ka muidugi see, et ühiskonnas on kätte jõudnud see moment, kus rahvas on sellest parempoolsusest ja, ja, ja, ja väga Põhimõttelisest avatud turumajandusest natukene väsimus ja võib-olla hakkab toimuma mingisugune pööre sinna sotsiaaldemokraatlik, kuhu suuna poole, sest et päris huvitav oli N-Europarlamendi valimisi kevadel, ennustas üks päris pädev Lääne teadlaste konsortsium või kuidas nimetada, kes teeb oma valimisennustusi selle põhjal, et millised olid eelmise valimistulemused ja veel mitmed faktorid ja nemad ennustasid, et Eesti seis Eestis Eesti on ainuke Euroopa Liidu riik, kes ei saa, kes ei saada Europarlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ühtegi liiget. Ja mis tegelikult selgus Eestist läks kuuest kuuest kohast kolm, läks sotsidele. No muidugi siin oli suur teene oli Toomas Hendrik Ilves on aga aga ka seda kõrvale jättes maha. Noh saavad sotside edu, nüüd kordub kohalikel valimistel järgmistel riigikogu valimistel seda nad ka ise tunnistanud, et noh, sellist edu, sellist Beatööritavad edu ei kindlasti. Eks hiiglasega seost kogu aeg rõhutati, tema ütleme karismat, tema välisteenistuse kogemust, aga samal ajal kogu selle kampaania käigus vaata huvitav seda nagu ei mainita, ilves tegid tõepoolest laussotsiaaldemokraatlikku nii-öelda propagandat ja esindas seda paradigmat, seda mõtteviisi kui see, kui see ei oleks vastuvõetamatu, oleks peegeldunud ka siis vastu peegeldunud tema enda karisma ja võib-olla väga paljude skeptiliseks muutunud, kes on skeptilised Sotsiaaldemokraatliku mõtteviisi suhtes, aga näed, ei olnud ja ta sai meeletu ülekaalu, mistõttu näitab seda teatud ootuse. Kasvasime mart jumalast õigus, et ta niiviisi. Minu meelest praeguse valitsuse häda on selles, et tal ei ole alternatiivi, see kõlab totakalt. Aga, aga praegused valitsejad ei karda seda, et keegi teine võtab võimu üle? Ei, ei ole lihtsalt silmapiiril sellist kombinatsiooni, et kui see koalitsioon kukub, et võiks tulla midagi uut, sest kõik hoiavad nagu positsiooni ja ükski neist ei, ei soovinud ühte paati minna. Praegusel hetkel Keskerakonnaga koos valitsemas keskerakonda ja sotsiaaldemokraate ma samuti ei näe. Et sellised võimalikud kombinatsioonid, mis, mis, kui nad oleksid silmapiiril, hoiaksid kindlasti valitsuste koalitsiooni moodi trimmis rohkem ja sunniksid nii-öelda rohkem tuleviku peale mõtlema. Aga, aga just nimelt see staatus, Kooja, see pidulik paigalmarss, mis, mis, mis toimub kohati noh, see on seal kahetseda. Siiski siiski siiski ühe võimaliku, kui me nüüd siin oleme arvajad, siis võime spekuleerida. Üks üks võimalus eksisteerib, on see, et Reformierakond kordab oma kaabutrikki mida ta on kord juba teinud Keskerakonna suunas ja, ja, ja, ja, ja kui ikkagi on näha, et, et Partsi valitsuses istumine ja peaminister selle peaministriga edasi jätkumine võib ohustada Reformierakonna enda positsiooni nii kohalikel järgmistel kohalikel valimistel, kui tervikuna siis seal selles erakonnas on palju sellist otsustavust, kui varasemat ja otsesdamus on, nendel on kuidagi alates hästi välja kukkunud, et nad on ise tähendab nii-öelda puhta Nagu hane selga vesi või nad on tulnud siiski välja luu kuiva nahaga. Reisija sõnadel on selles mõttes jumet, et kuna reformil on nüüd ka uus esimees ja kes on ka ühtlasi siis Tallinnas minister, aga kes on alati Tartut päevist alates noh, niisugune eestkõneleja, et huvid mängivad ja kui huvid nõuavad, siis minnakse paati ükskõik kellega ja nii-öelda Ansip oli see, kes, kes ütles, et ja tõrjus, eks ole Tallinnast tulnud korraldusi omal ajal, et keskiga ei tohi ühte paati istus seal Tartus kuni kuni lahkumise päevani. Et selles mõttes kõik kõik räägid nagu, nagu selle poolt. Aga, aga samas praegu reform kesktähendab ju vähemus. Kindlasti tähendab vähemusvalitsust, kuid ei saa siis ju kõrvale jätta seda võimalust, et et et needsamad sotsiaaldemokraadid ja isamaaliit siiski, kes? Asi on selles, et iga erakonnal kunagi erakondadesse kuulnud ja olen aru saanud sellest, et iga erakonna põhiline eesmärk on ikkagi pääseda valitsema. Aga miks te rahvaliidu nagu välja jätate, rahvaliiduga koos oleks neil hääled koos. Rahvaliiduga koosolek, seadet koos, aga nii palju, kui mina tean. Rahvaliit ei ole kindlasti mitte huvitatud praegu Keskerakonna nagu paati jagamast. Et seal lähevad aerud väga kergesti segamini ja isiklikul pinnal teatud vastuolud hakkavad mängima nii et, et see sepaatist läheb rutem. Ja, ja jällegi ei saa alahinnata rahvaliidus ühe väga olulise liikme võimalusi, kes on ikkagi just niisugustes ümber mängimistes olulist rolli etendanud. Presidenti ei, ma pean. Ma pean antud juhul silmas Jaak Allikut. Presidendi puhul ütleksin ma seda, et, et ma näeksin meeleldi, kui meie vabariigi president oleks praegu rohkem, mis praeguses olukorras nähtav ja just nimelt selles kriitilises olukorras ka nii-öelda oma isikuti oma autoriteeti, mis tal rahva silmis kahtlemata on ikkagi 86 protsenti toetust. Et seda rohkem realiseeritakse. Aga aga ma pean silmas antud juhul tõhusust Jaak Allikut, kes, kes oli väga sõnakas, eelmise asi, nii hull ja mitte nii sõnakas, enam sel aastal. Mitte nii seal hakkas, kuid ei saa välistada, et sügist optima uuesti areenile. Ühesõnaga ma kordan veel kord, et praegust situatsiooni arvestades, mis on välja kujunenud, kui ma teid kolleegid küsisid, mis on see imevägi, mis Res Publica peaks uuesti pinnale ja tooks talle valitsemisautoriteedi tagasi, mina seda ei näe, ma olen väga skeptiline ja seetõttu ma eeldan, et sügis toob kaasa suured sügismanöövrid. No suured lootused on seotud meie mustade hobustega või musta hobusega nende aknaalustega ehk siis sotsiaalliberaalseks nimetatud seltskonnaga kellelt ju tegelikult ammu oodatakse mingisuguseid käike. Ja kui sealt enne puhkusele minekut veel tuli mingisuguseid väga veidraid ettepanekuid liikluse vallast ja ma ei mäleta, mis, mis seal kõik olid mida me oleme ka siin oma saates käsitlenud, siis tegelikult nüüd ootaks nagu nende rohkemat enesemääratlust räägitakse, mingi manifest on sündimas, mida endine kaitseminister kokku keerutab ja kõik, aga aga sina sisu veel ei tea ja me ei tea. Ma arvan, et nad isegi veel ei tea, mis, mis nendest saab ja mis nad tegema hakkavad, aga, aga ega nad väga kaua oodata ei saanud. Ei saa muidugi ja see manifesti kirjutamine tõi mulle kohe meelde. Huvitav, et seda pole siiamaani käsitletud meie nii-öelda poliitilisest mõttevahetusest küll aga võiks. Toob meelde arengupartei. Et kui küsimus on selles, et nendel oleks vaja programmi mida võtta nii-öelda riiulilt ja, ja, ja, ja käiku lasta, siis ma lugesin selle pilguga just arengupartei omaaegse programmi läbi. Puhas sotsiaalliberaalne partei programm. Harry Edward ei saates me kahjuks kahjuks ka arengupartei saatust, mistõttu see võiks olla õpetlikud näinud nende ees ja kui arengupartei moodustus, siis muide Peeter Kreitzberg oli üks, ei esimehe kandidaate toona kui arengupartei täpselt sama mehhanismi ka ju tegelikult parlamendis eraldatuna tekkis. Nii et see kogemus vajaks uuesti läbi võtmist läbiarutamist selleks et nad võtaksid sellest õppust või. Ma saan aru, et sinu arvates nagu see manifesti kirjutamine või, või noh, alles me kuulsime, et mingisugune dokument on tulemas, kes, kus siis määratletakse, mis see seltskond ennast tähendab. Põhimõtteliselt viitab ikkagi sellele, et sündimas on mingi uus erakond No selle manifesti ka niimoodi nagu seal arengupartiid oli, et see peab ju koondama umbes niimoodi, et kas sina mart lähed, eks ole, kas sa kirjutad alla, kas sa tähendab kontrollivad sellega, kas nad saavad ühiskonnas piisavalt uusi partei liikmed, kes kellestki saavad olla need, kes on pettunud teistes erakondades, tulevad üle või siis veel võetakse seda osa ühiskonnast, kes ei ole ennast konkreetselt poliitiliselt sidunud ja ei tahaks nagu sotsiaaldemokraatidega tegeleda võib-olla pelgavad autokraatliku keskerakonda või siis seda projekti parteid, Res Publicat, ühesõnaga see on mõeldud selles mõttes nii öelda poliitilise välja katsumiseks, aga ma ei tea Tõenäoliselt kui valitsus Res Publica eeskätt tahab renomee tõsta, siis see nii-öelda see kivisõda tuleb pidulikult ära lõpetada ja hästi ära lõpetada, paraku on seda teha väga raske. Aga täna on jälle suur suur juubel, Otto Tiefi valitsuse loomisest 60 aastat ja 22. ootab meid ees teadagi mis Tallinna vabastajate rongkäik või, või siis kui mitte rongkäik, siis vähemalt manifest, statsioon, kingi, manifest, statsioon pronkssõduri juures ja, ja kui see õnnetu septembri kuuekümned saab selja taha, siis, siis võib-olla noh need protsessid nagu rahunevad ja valitsus saab jälle hakata tegelema nii-öelda tulevikku vaatamisega, mitte mitte niivõrd palju minevikku asjadega. Et see lootus on igal juhul erakondade esimehed eilegi peaministriga või noh, tegelikult oli see vist küll võrdsete kohtumine, et kõikide erakondade juhid peale Keskerakonna olid koos ja otsustasid siis, et mingisugune monument tuleb, valitsus seda rahastab. Ja kui nüüd BNS on õigesti tsiteerinud seda, seda nii-öelda monumendi idee, siis on, siis peaks olema Eesti eest võidelnud ja võõrvõimu ohvrite mälestussammas. No midagi niisugust peaks tegema nüüd küll jah, mis rahustaks maha selle punamonumentide üleujutamise, sest kus järjest jätkub siis siis varem või hiljem akad venelased omalt poolt vastama näiteks seal vabadussõja monumentide lõhkumisega ja, ja noh, siis on ikka ühiskondlik-rahvuslik konflikt käega katsuda. See asi alles hullud. Kus on 92, kus olid 90.-te alguse, kus teatavasti lausa neid minipomme pandi ja lõhuti ja neid Vabaduse monumente, mis 20. aasta lõpus üheksanda aasta algul kirik taastati hoolega, nii et see, see läheb tagasi sinna, nii et see näitab, et tegelikult see sisemine konflikt ikka hõõgub edasi, on hea sõu. Ja jällegi see tegemata jätmine oleks ju pidanud 90. aasta algusel lahendama plaanid olid täiesti olemas selle Eesti eest võidelnud ja, ja ohvrite monumendi tegemisi. Ma arvan, et sel juhul lehk ei oleks pandud üles ka seda Lihula monumenti. Kogu see jama selle ümber oleks jäänud olemata. Mina isiklikult olen küll üsna pessimistlik, kui me ükskõik, ma ei ole suutnud leida või, või näha kuskil kellelegi niisugust sõnastust, mis, mis välistaks nagu sellise mitmemõttelised või mis tooks nii-öelda need sõdinud pooled ühise laua taha või, või, või mis sunniks, mis, mis oleks nagu sümbol kõigile eestlastele, et kus pidupäeval mingisuguse kivi juures käia, võtta seesama Eesti eest võidelnud, ega siis Eesti laskurkorpuse mehed arvavad vähem, et nad Eesti eest võitlesid või, või kas nad siis saavad kahekesi seal kokku, üks on siis kergkerakujulise magasini ja teine siis selle pikliku magasini kandnud relvaomanikud, eks ole. No ilmselt saaks lahendusel ainult see nagu ka keegi on välja pakkunud, et mitte käsitleda neid langenuid kangelastena, vaid ohvritena. Ja oleks mälestusmärk siis langenutele mitte võidelnud. Ma arvan ka, et Eesti on siiski noh, vähemasti taevas kinnitatud üks võidukas sõda meie ajaloos on ja see on olnud vabadussõda ja aga ülejäänud oma aja ajaloost ülejäänud osa ajaloost. Me oleme siiski olnud ikkagi pidanud tegema ellujäämisega just nimelt nii-öelda ohvri positsioonidel. Politseini jõudele ütleb vastupidi, et või mitte, vastupidi, ütleb, ütleb, et, et see, mis kahekümnendas diviisis võitlejad tegid see, see on ka teine vabadussõda. No vot, see ongi see meie needused, meie ajalugu, meil kogu aeg nii-öelda poliitilise lõa otsas, et, et me ei saa nagu distantseeruda sellest, aga mis puudutab see 22. septembri, mis nüüd on näha, et valitsus on võrdlemisi närviline selles ootuses, et mis sellega kaasneb siin pronkssõduri ümber Tallinnas siis põhjusega põhjusega, siis minu soovitus on siiski, et ja ma siiski loodan selles mõttes oma kaasrahvuslastele ja kaasmaalastele. Et eestlased igal juhul hoiavad eemale sellest ja ei lase ennast provotseerida mingites konfliktidest, nii nagu nii nagu noh, mingitel kriitilistel hetkedel oli varem vähemasti mina olen olnud ise niisugustes väga kriitilistes situatsioonides 90. aastal, kus siiski eestlaste terve mõistus võitis ja, ja me ei läinud provokatsioonidega kaasa. Ja, ja aga seda provotseerimist noh, võimalust ja minu meelest oleks pidanud valitsusega varem arvestama selle Lihula aga seoses juba ja kui see Pärnust maha võeti, oli selge, et selle selle sambaga jätkatakse provotseerimist ei oleks siis pidanud juba tegutsema, oleksite laene, mida nii nüüd tuleb lihtsalt säilitada nii-öelda kainet meelt ja, ja püüda kindlameelselt aga tasakaalukalt sellest välja tulla. Tähtis. Ja ma arvan, et kuidagi ikkagi peaks sellest pronkssõdurist seal Tõnismäel lahti saama, aga seda muidugi tuleks teha nüüd kaugelt targemalt, kui, kui tehti Lihulas, et kas siis tõesti asendada memoriaali ka kõigile langenutele, kus, kus siis võiksid käia tõesti kõik, ilma, et see kedagi nüüd häiriks ja provotseeriksin. Tähtis on see, et meil nii-öelda mineviku varjud saaks meie peade kohalt ükskord ära ja meie valitsus, riigivõim ja meie ise me kõik, terve riik ja ühiskond saaks tegeleda nii-öelda tulevikku vaatavat asjadega, mitte mitte lõpmatuseni Is sobrada kivides ja, ja minevikus. Lõpetame sellega järgmine kord. Ta on siis saatejuhiks kahe statsionaarse saatejuhi äraolekul. Peeter Kaldre. Seltskond on uus. Täna aitäh kuulamast ja aitäh stuudio osalejatele. Mart Linnart, Rein Veidemanni mina saatejuht Aarne Rannamäe. Nautige veel viimast varasügisest nädalavahetust.