Kalev Kreegipuu, tänane konverents vaatad tagasi esimesele 140-le päevale Eesti põllumehele Euroopa liidus. Öelge, kuidas on Eesti põllumees hakkama saada. Eesti põllumehe ootused seoses Euroopa liitu astumisega olid ikkagi eelkõige seotud sellega, et tekiks suurem kindlustunne ja suurem stabiilsus, sest eks Eesti põllumees seni oli ikkagi olnud üliliberaalse turumajanduse tõmbetuultes ja, ja noh, elanud üle väga raskeid aegu. Tegelikult põllumehel Euroopa liidu nii-öelda mõju hakkas tunda andma juba enne enne liitumispäeva ja, ja eks on teada, et liitumiseelsed programmid on meil natuke aidanud. Ja, ja kui nüüd rääkida 140-st päevasteks 140 päeva on võib-olla liiga lühike aeg selleks, et oma kogemuste põhjal juba Euroopa maaelu ja põllumajanduspoliitika mõjusid otseselt tunda, sest et väga paljud meetmed, mis Euroopa Liidu maaelu ja põllumajanduses rakendatakse, ei ole ju otseselt ja konkreetselt veel meile jõudnud. Eks otsetoetused ja kultuuride toetused, mis Euroopa Liidu eelarvest tulevad, need laekuvad meile ju alles aasta lõpupäevadel või, või järgmise aasta alguses. Nii et selles mõttes jah, võib-olla sellist otsest mõju on suhteliselt vähe, kuigi kuigi ka turu kaudu siiski mõju on tunda, sest et juba juba enne liitumispäeva tasid siiski siiski piimahinnad tõusma ja lihahinnad natuke stabiliseeruma ja nii et selles mõttes mõju on tunda. Võib-olla võib-olla küll ei saa öelda, et see on 140 päeva mõju, aga see on nii enne kui pärast kas põllumees on saanud osalist Euroopa Liidu rahasummadest, mida nii palju oodatud, põhiline, millest põllumees on osa saanud, on olnud. Investeeri tehingutoetused, sest vahepealne aeg 10 12 aastat oli ikkagi selline, kus, kus põllumees sai investeerida äärmiselt vähe ja see investeeriku auk on tegelikult tohutu suur. Aga nüüd nii, vaata eelmist aastat sappardid kui ka tänavus aastased investeeringud ütles, et veidi on siiski põllumehel aidanud leevendada seda, seda puudust, muid toetusi, nagu ma ütlesin, jahe on räägitud, eks ole, et riigieelarves on põllumajanduse jaoks hästi suured rahad ja, aga tegelikult tänase päeva seisuga ja ja lähematel kuudel põllumees neid ju veel kätte ei ole saanud ja ei saa. Sest reegel iseenesest on selline, et need makstakse tegelikult, et kas aasta lõpus või järgmise aasta alguses all mis on need kõige suuremad toetused tuluallikat, mis aasta lõpus põllumeest ootavad. Kui rääkida nii-öelda toetustest, siis põhi, põhi, kütused ongi ikkagi pindalatoetused ja kultuuritoetused mida makstakse teatud põllumajanduskultuuridele. Lisaks on veel loota ka ka keskkonnaveekaitsenõuetega vastavusse viimise tuge sõnnikuhoidlate jaoks ja, ja see kõik laekub ka tegelikult ju alles järgmisel aastal. Nii et selles mõttes praegu põllumehed ongi, ongi võib-olla natuke ärevil, et, et millal ta tuleb, kas ta tuleb täpselt sellisel kujul ja, ja teine küsimus on selles, et me räägime palju Euroopa Liidu toetustest, kuid tegelikult kõigis Euroopa Liidu riikides on päris oluline osa siiski ka nii-öelda riigisisestel meetmetel tal ja võib-olla tänase päeva üks teema saab siiski olema ka see, et selleks, et konkurentsitingimused oleksid võrdsed ja me saaksime võrdselt teiste riikide põllumeestega just turule olla, selleks peab siiski ka Eesti riigi siseselt veel veel päris mitmeid meetmeid rakendama. Kuivõrd pädevad on meie põllumehed ja nende esindajad, et Euroopa liidus konkurentsi tingimustes hakkama saada, oma õigusi realiseerida? Meil on ka päris palju pädevaid põllumehi, niivõrd-kuivõrd praegu uues situatsioonis on võimalik pädev olla, sest esiteks seoses liitumisega on tekkinud hästi palju uut informatsiooni ja teiseks, teiseks hästi palju ka kogu informatsioon pidevalt muutub. Sest ka tänane räägime juba ju sellest, mis mismoodi muutub Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika aastatel 2007 kuni 2013 ja, ja need muudatused ei ole sugugi väikesed ja eksmaainimene ja põllumajandus peaks olema nendega kursis, et oma elu siis nende sättida. Kes aitab põllumehel kursis püsida, põllumehe kõige suurem abistaja on ta ise, aga kes veel? Noh, vot eks siin ongi üks väga oluline roll tootjate organisatsioonidel konsulettidel noh, nii maakondlikel tootjate liitudel kui keskliitudel. Et selleks, et kõigepealt kui mingeid otsuseid vastu võetakse, et olla õigel ajal õiget ettepanekutega kohal ja teiseks, et kui need otsused ja määrused on vastu võetud, et need jõuaksid ikkagi võimalikult, et kiiresti ja võimalikult täpselt kõigi asjaosaliste nii ja, ja, ja oleks ka oleks ka käepärast igas maakonnas sellised inimesed, et kui põllumees tahab midagi täpsustada, tahab midagi teada saada, siis tal on, kuhu pöörduda. Põllumeeste esindajad vaatavad täna siin õige kaugesse tulevikku, öelge, mida ootab põllumeeste ees näiteks aastal 2007 2008 eks praegu neist dokumentide eelnõudest ja projektidest, mis on, peaksid paika panema ka 2007 kuni 2013 Euroopa Liidu maaelu ja põllumajanduspoliitika on saada, et tegelikult ka Euroopa liidus järjest rohkem toetused seotakse lahti otsestest tootmismahtudest ja toetusi antakse rohkem, pigem siiski siiski all noh, ütleme siis selle maa keskkonna korrashoiu eest ja, ja nii-öelda keskkonnateenuse eest ja Maal elamise soodustamiseks ja pigem pigem sinna poolasi asi nihkub ja ma arvan, et noh, täna on siin päris palju suuri tootjaid koos, et ega ka suured tootjad ei ole kaugeltki mitte selle vastu. Sest ega põllumees ei ole ju kunagi tahtnud endale mingit plii privileege, põllumees on võidelnud võrdsemate konkurentsitingimuste eest ja kui see kogu kas niimoodi läheb, siis oleme loomulikult ka meie selle sellega nõus. Kas on praegu täna teada või arvata valdkonnad, milles tegutsevad põllumehed saavad kindlasti hästi hakkama ka aastal 2000 kümmet, millistel suundadel on tuleviku? Noh, seda on raske nii-öelda, sest et ei, ei saa ju tänase seisuga öelda ühelegi põllumehele vist peaaegu ühelegi põllumehele perspektiivitu asjaga ja lõpetas asi ära. Noh, aga me peame ikkagi lähtuma ilmselt oma klimaatilistes tingimustes TEMA traditsioonidest ja ja oma siseturust ja, ja, ja mida aegne Eesti inimene võib-olla sööb ja ja seda on nüüd mitmed aastatetagused, uurimused juba ja arutelud näidanud, et siiski meie kliimas kõige õigem on ilmselt veise kasvatada, kus noh, ütleme ka lambakasvatus võib olla puhas teravilja tootmine ja selline pool võiks jääda sinna, kus klimaatilised tingimused on sobivad. Nii et, et selles mõttes, eks iga tootja peab, peab sellega arvestama ja kui, kui ta oma tootmist kas laiendab või rajab, et et millised on meie klimaatilised tingimused, milline on meie lähi lähiturg siiski, ka kas täna, 140 päeva pärast Euroopa Liiduga liitumist võib öelda, et Eesti põllumees on Euroopa Liiduga liitumisest kindlasti võitnud? Ma ei julge öelda, et kõik põllumehed seda otseselt tunnetavad praegu jah, sest et sest et nagu mäletame, ega kui oli liitumisüle hääletamine ja kaugeltki mitte kõik põllumehed rätanud liitumise poolt ja aga samas, samas jah, ma siiski usun, et enamus mõtlevaid põllumehi on aru saanud, et ega meil ju väga väga teist väljapääsu selle põllumaasõjamajanduse maaelu stabiliseerimiseks ja nii-öelda noh, päästmine olen võib-olla liiga karm sõna, aga, aga selleks nagu ei ei olnudki, et et tegelikult mina arvan küll jah, et selle oli ainuvõimalik samm, et põllumajandus saaks suurema kindluse ja tekiks mingi areng.