Heliteeniga on teinud ja küllap teeb veel edaspidigi tohutuid edusamme. Minu plaadi kuulamine algas vändaga grammofoni ja kui siis tehnikahuvilisest isa ehitas elektrigrammofoni, millelt plaate sai kuulata läbi raadio nii valjusti, et ülakorrusel elav usklik maja peremees arvas, et kurat on lahti, kui Louis Armstrong laulis. Ei siis teatud midagi magnetofonilt, Elpeedes, CD-dest, teeveedeedest või millest iganes. Tollal käis heliplaadi tegemine nii nagu kirjeldas Artur Rinne. Kogu asja ajas ära üks mikrofon, ei mingit helirežissööri pulti, ei filtreidega Miksereid nikliga segatud vahaplaat, kuhu helisalvestati tõmmati käima raskustungiga. Elektrimootorit ei usaldatud. Blokkide ja talide abil vändati lae alla poolt tonni rauakamakaid. Päästeti siis pidurid valla ja rauakamakad rõhusid transmissiooni kaudu kettad ühtlases kiiruses pöörlema. Teemantnõel kündis helivahaplaadile ja suruõhk puhus laastud minema, et need nõelakesele jalgu ei jääks. Heli kirjutati korraga kahele plaadile, millest ühte võis esineja kuulata. Kui võtte õnnestus, pakiti teine vahaketas spetsiaalsesse kasti ja see rändas vabrikusse töötlemisele. Siia võib lisada ainult seda, et see on suurepärane kirjeldus dollaselt plaadi lauljalt number Jõks, Artur Rinnelt. Ta on mändi. Keera. Ammu urajad. Ruum. Ja loole olen NO. Loole olen. Joon. Enuna. Memm.