Olen selle jutuga kuu aega hiljaks jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nimelt möödus 25. septembril 60 aastat sellest, kui kokku tuli Eesti raadio džässorkester millest kolm aastat hiljem sai Eesti raadio estraadiorkester ja siis, kui meie õuele jõudis, televisioon on ja kui raadio ja televisioon pandi ühte patta Eesti televisiooni ja Eesti raadio estraadiorkester. Kuna orkestrist enam pole ja algkoosseisu pillimeestest on järel vaid tuntud kunstnik Enno Lehis, kes toona mängis trompetit, mina tulin aasta hiljem siis pole juubelijutul ka mõtet, ehkki kadunukest on meeldiv meenutada, on temaga seotud 25 minu elu ütleme ilusaimad aastat. Esimese loo lõi lahti viiuldaja Eduard Kurtna, kes püsis esimese viiulipuldi taga pensioni eani. Natukeseks ajaks tuli Vladimir Sapposnin tausent künsler pooma kellele aga pakuti filharmoonia suurt džässorkestrit. Ja loomulikult oli ta loodud esinema valmite stuudio nelja seina vahel. Helilooja Leo Tauts tuli umbes pooleks aastaks ja ehkki ta ametlikult siirdus loomingulisele tööle, usun, et polnud unustatud, et just tema juhatas ladesse refeli tantscapelli. Jaga sümfooniaorkestrit ikkagi kaasaegne nimi, ehkki ka kolmveerand Eesti raadio, džäss, orkestrist, koli ka endises tants kapellis. 1945. aasta suvel tuli Rostislav Mer kuulav ja jäi suruma Ma nii tema kõrvale tuli Peeter Saul, Sauli kõrvale Paul Mägi, Kustas kikerpuu ja Tõnis Kõrvits. Aga siis mina selles orkestris enam pasunat puhunud, aga Eesti raadio džässorkestris kasvasid välja heliloojad diktorignaativ ja Vladimiri Jelpidifoorov ja kust mujalt minagi, kui ennast heliloojaks pidada, siis veel helilooja ja dirigent Ülo Raudmäe, dirigent Helmut Orusaar. Solistid olid minu abi Seider, Arvo Pilliroog, Herbert kulm, viiulikunstnik Villem vana puu, pianisti Endale annuse. Mingem siis tagasi allikale ja kuulakem Benny Goodmani pala muusika mida juhatas Eduard kurt, et see oli üks mängitavamaid palu, enne kui džäss ära keelati.