Täna tahan pajatada sellest, kuidas meie kiiresti edasi rühkivas elus kõik vananeb. Läheb moest. Ent kas kaotab oma mõtte? Oli aasta 1981, kui kuulutati välja järjekordne Arne Oidi nimeline võistluskontsert. Tollal rõhuti sellele tavaliste Ailavjuu laulude seas oleks ka neid, mis haaravad mõnel elutähtsal küsimusel sarvist. Mõtlesin, hoidudes parteipoliitilisest sõnavõtust puudutada levima hakkavat pahet purjus peaga rooli haaramist. Tegin ise erilise vaevata teksti, valmis laul, rublane ring, mis esimeses voorus sai tehas normalt mingi auhinna ja pääses edasi lõppvooru, seal aga kõrbes. Hoolimata Ivo Linna esitusest. Hiljuti seda laulu meenutades avastasin selle eest tänapäeva vaatevinklist hulga mööda löömisi. Nummerdad need selguse mõttes ära. Number üks. Pealkiri ei ütle enam midagi, pole enam rublatega neid, kes tegid mõne poe ukse taga või seltskonnas rublase ringi, igaüks pani rubla, kuni kokku sai viinapudeli hind. Piisas kolmest-neljast osanikust. Number kaks laulus mainitakse toonast automarki Žiguli, millega praegu keegi enam tänaval ei julge tulla, naerdakse ribadeks. Number kolm. Laul lõpeb sõpradele heinaga surma saanud roolijoodiku hauakünkal. Praeguse statistika kohaselt hukkuvad enamasti teised, mitte need, kes rooli taga istuvad. Pealegi on purjutajate kihutamise nüüd nii palju, et igaühest laulu tegemine nõuaks tervet lauluraamatut. Number neli laulus sõidab keegi joomaseltskonnas uut pudelit tooma. Ma pole küll enam nende asjadega kursis, kuid kuulu järgi võib see üsna keeruline olla. On ju igasuguseid alkoholi müügi piiranguid aga keda need peavad? Vapo Vaher kirjutab äsja ilmunud raamatus imelaps, kellest ei saanud geeniust. Kuidas istusime kord neljakesi tema Ardi Liives, Peeter Volkonski ja mina ning äkki sai viin otsa. Peeter, kui kõige noorem jagaram läks välja ja tuli paarikümne minuti pärast tagasipudel käes sai selle möödasõitva takso pealt. Sellest moraal. Kel janu, see leiab. Tuledest liisku heita. Palee.