Tere ja kaunist laupäeva hea raadiokuulaja on erakordne au ja suur rõõm näha oma vestluskaaslasena siin täna ühte inimest, kellega olen ammu tahtnud tekkida teemal Bizee ooper Carmen. Kuna see on ooper, mida peetakse ooperite ooperiks ja ja üsna sageli võib teda lausa pidada ooperi sünonüümiks. Ning usun, et ei ole meedile ka ilmselt ka Eestis inimest kes, kui ta räägi, natukene teadlik on, ei oleks, ei oleks kuulnud kauneid meloodiaid sellest suurepärasest ooperist. Kuna tegemist on teosega mille puhul ehkki tegevus toimub Hispaanias sageli võib Prantsusmaad samastada, siis on mul hea meel sellest ooperist vestelda. Eesti prantsuse asjatundjaga, härra Lauri Leesiga, tere tulemast Summi Tamm ja kõik, kes neid kuulevad ja tere tulemast ooperigurmaanide saatesse. Et kui me jõuame selle juurde, mida sinu jaoks ooper tähendab ja kas ta midagi tähendab üldse? Kõigepealt ehk siis väike, selline tsivilisatsiooni õppetund, mida sa gurmaanid tegelikult. Pettumuse valmistama, seda ma ei ole, ooper moodustab minu elus, kuna ma olen elukutselt pedagoog, siis jälle üks, üks on, aga mida üks haritud inimene siis peab aeg-ajalt külastama. Mõnikord ma lähen draamaetendust vaatama, mõningad balletietendused, mõnikord oopereid, mõni kunstinäitusele või kontserdile, nii et ma ei saaks öelda, et ooper kaalus nende üle, teised, kuidas žanrid. Et kui nüüd küsida minu käest, et millised ma üldse elus kõige rohkem näinud, siis ma vist olen ikkagi balletietenduse rohkem koopiaid, aga haritud inimesel prantsuse filoloogina saama muidugi minemata, et kui ta selle Carmeni esietendus Eesti eest ja laval siis loomulikult ma näen seda ära ja mitte üks kord, vaid kõikide koosseisudega. Ja mul on veel seetõttu hea meel, et nagu sa ütlesid äsja. Tegu on siin OP. Žanris sümboliga, aga ometigi ooperimaaks peetakse. Publiku vaevamisega äkki ühe asjaga tolle ja moodustada hoopis sümboli. Ja sellel lool on ju selline huvitav ajalugu, et kui ta esietendus, siis ta kukkus läbi. Ja selle põhjused võisid olla, no kuulge, prantslased on tuntud sellise möödapaneku poolest. Rahvas sünnitab suuri geenius, ise neid ei märka siin nagu ütleme kestuse tulek. Ka siis me oleme eestlased, oleme suur rahvas oma geeniuse ei märka, noh, see on ka vaieldav, ma ei tea, kas meil nii sorry, Keenias sündinud on nagu nagu ütleme. Me olime jah, nagu sellised suurused, on olemas asju, mida on kohati üldse võrrelda väikerahvuse ja, ja suure kahtluse puhul. Ja siin me võime hakata jõua üldse mõtisklema, kas on olnud, kes on eestlaste Mooses? Pole, pole nisu Moosest ka olnud. Ja öelda, et meie, Paide kolm kuningat oleksid nüüd Moosese tasemel. Et lihtsalt ma arvan, et ei ole, tahame võrrelda väike rahvas, kellel on kultuurikiht Viljandi ja suur rahvas, kus on mitmetuhandeline ja kui veel lisada sinna Rooma impeeriumi Prantsusmaa territooriumil, siis mitme 1000 aastane kultuuri siht. Aga ega see ju oma farmanniga pole ainus. Ma tuletan teile meelde, et see samm, kes on uuema ja aluspanija, ei müünud ühtegi. Olevat miljonil pango, kes müüs ühe ära, MTO sai ka veel mõne maha müüa, aga ka muidugi ja, ja see juba. Kasvõi need paar näidet, prantslaste puhul võib neid rohkem tuua. Aga see ju ei tähenda mitte midagi. Juba mulle meeldib üldse selle ooperi juhul tema kui võib kasutada sõna kompaktsus juba alukesed. Vaadake, on olemas lihtsalt asju, millel on kultuuri Euroopa kultuuris vedama. Võtame kasvõi. Ta on juba oma. Aga ta on juba oma algselt oma idu niivõrd õnnestunud läbi-lõhki. Kõik kõik, kõik, kõik on väga ilus, köitev, miks alusamegi. Ja ma olen täiesti kindel, kui keegi võtaks praegu. Ta on pikem novell tänapäeva mõistes, lühiromaan võtaksin kätte, teeks selles uue libreto, kirjutas selle uue muusika, ma olen täiesti veendunud. Õnnestumise pärast tuleb hoopis teistsugune, Carmen, aga on õnnestunud ka meil võib ka ju käsitleda mitmeid pidi, kui te mäletate raamatus raamat on ja merimeel väga-väga feministlik selles mõttes, et väga pead naispeategelase poolne, nii et kirjaniku sümpaatia on täiesti kindlalt kohe välja loetav, kärmelt suunatud. Aga ooperis on eni looja sümpaatia meespeategelase vat hinge lahatakse siin. On, eks ole, see on ju tolle ajastu kohta, mis praegu vahel hüüded tša-tša-tša või midagi sellist. Tanja paneiradega tantsu avana tants ja vastavat rütmika. Aga tulles tagasi selle esietenduse juurde, see niinimetatud läbikukkumise põhjused ühelt poolt olen kuskilt lugenud, et tegemist oli sellise sellise vormiga, mida, mida, mis oli ühelt poolt nagu prantslastele juba läbi ohvenbachi ju juba teada. Stopp, stopp, stopp, stopp. Tähendab, mis võiks nagu nagu ma ütlesin teile võtame siis teistest kontidele kunstide žanritest näiteid. Kui jube intressionisti tulid ära olnud esimene Impressionistide. 1873 fotograaf Nadaariga ateljees suurtel Pulveritel ja nüüd oli tervelt kaheksa Impationistide näitust ja need, kes nüüd sinna jõudma 86 juba siis tulevad ja neoimpressionismi ja siis tuleb mõne aasta postimpressionismi seal tan ja Vanga ja nüüd satub siin meie Meie armastatud esimene professionaalne eesti kunstnik Johann Köler ja ta ei satu isegi esimest impressionismi. Ta ei satu. Ta on samuti ka meie Adamson kaota ta läheb siin on juba üle üle Euroopa kuulus, aga ta on seal linnas ja, ja veetsin samuti. Ampiiri aeglane klassid siis nagu oli 80 aastat tagasi 100 on tegelikult ikka neoklassitsism ja nad lihtsalt ei märka, see tähendab seda, et mida inimene tahab märgata ja mida ta ei taha. Kui lai on tema diapasoon, kui sa, kui sa lähed paisi, sa võid ju ka märgata, et seal luu seisab kõrval on ta olemas kaubamaja. Sa võid ühte ära eksida, mõlemas õnneks eksponaat ju väga palju. Ja täpselt samuti on ka nende inimesteni, kes, mida tahab. Et sel ajal olid ju tõesti olemas juba nüüd niimoodi. Kuulus maal, mis asi see oli, siin polnud ju mitte midagi muud kui Vino Veenuse paraadi, mida ta võttis, ta võttis ühe tuntud pool ilma daami, noh nagu meil kroonikast läbi läbi-lõhki tuntud, mõni eesti tuntud Ta on natuke jäigem, enne panin ta samasse poosi ja tegi siis sellest sellest paroodilised. Ja milline oli siis nii kommifoo, inimeste vastuvõtt, teda ju lausa Öeldi, et ta tegeleb pornograafiaga, hukutab noorsooga. Et, et kõik need asjad olid olemas, aga üks asi oli ametlik kriitika ametlik riiklik kultuuripoliitika, nagu meil praegugi, ega siis need inimesed, kes ütleme, meil saavad aasta kultuuripreemia ja ja riiklikul põhjal. Meil on nagu oli sünnipäev, kas või need arhitektid, need lavastajad, need kunstnikud, ütleme, Toomik sai, ülemen, taasta riikli rahupreemia, aga ma millegipärast arvan, et needsamad kunstnikud 50 aasta pärast väga paljusid neist mitte keegi ei tea, aga teatakse, needki seal preemiat ei saanud. Vaat see nähtavus kindlasti toimus. Mis toimus esietendusel? Etendusel kogunes kõrgem seltskond tähendab tolle aja kohta sama mis Eestiski. See esimene Eesti kogunes sinna tolle aja tolle ajastul. Esimene Prantsusmaa, see oli alles algav kapitaliga ooper, olin endale. Sa vaata, mis kutse peal on, kes seal kogunevad, mis peab selga panema, õiged riided juba muretsetud ja nad lähevad kohale nädal vales kohtades, trambivad jalgadega sümfoonia kontserditel kannavad pärleid ja Eestis see on niimoodi Eestis ma arvan, pigem häbelikult jäetakse plaksutama. Eestis ikka vilets etenduse peale annaks antaksegi kommiku aplaus väga nii nagu vaja. Ega siis eestlane plaksutab viisakalt, alati on see hea või halb ja sama asi toimusid tarmani esietendused ka, et see publik, kes oli sinna kogunenud, nemad ei taibanud sellest asjast mitte midagi, nad nägid midagi, kuna nad olid harjunud nägema igasuguseid Kerenoliinidega laval laval tegevus toimub ikkagi, keegi on printsess ja prints ja keegi on seal Trooja seal Haanjas või võin Tiido ja nii edasi ja nende vahel Baxla muu. Ja üks siis siin lõpeb traagiliselt see surev, kõik nutavad, niukene, arusaadav. Aga praegusel juhul on täiesti arusaamatu situatsioon, et te olete tuua musta. Jah, et kas siis merimeeteost pannud luge? No kuulge, paljud meie esimesest Eestist on siis lugenud seal Andrea šiiidi pastoraadi sümfooniad või ükskõik milliste maailmakontsert Nobeli preemia, teona, see raamat, ainult pealegi ei tundnud see publik seda. Muide, publiku sees istus Tšaikovski, noh, Tšaikovski oli kohal ja Tšaikovski ütles selle ooperi kohta ennustas sellele ooperile väga suur. Tulehinnaga tema nii padaemand kui ka Jevgeni Joneegin ja, ja miks mitte ka Verdi. Travjaato on tegelikult sellest teosest väga palju väga palju mõjutatud. Aga kas siis see, et, et osa elulaadist jah, aga, aga muusikateatrikunst nagu ballett sinu poolt armastatud nagu ooper on sündinud nagu õukondades ja? Tütrele Maria taljonile, kellel olid ju muide yks jalad ja selleks, et tema, tema tütar oli väga andekas, ainult et kui nad tantsisid tavaliselt kuni tolle hetkeni, kuni marjad roninud tantsite üldse ainult poolvarvastel ainult niiviisi noh, tõusti niiviisi natukene, aga kuna kuna tütrel olid sündimus ja selles mõttes ei olnud ilusad jalad ja siis isa valmistada sellised kingad ots, varvaskingad, mida me praegu oleme kõik harjunud, mis on tavaline ja see esimene ballett, mis ta tütre peale lavastus oli, suitsiid, millel on praegu kaks varianti, liblikas üks on siis Taani, Taani helilooja muusikale, aga too ei olnud esituses päriselt marjadele sellise saksa nimega mulle ja see pikk nimi meelde prantsuse saksa nimega. Sellel muusikal sellist muusikali eest väärtus tähendab koos balletiga, nii nagu tol aastal romantiliste balletti. No küllap oli ka karmanist see, et seal justnagu Grand Opera Ast, erinevalt seal ka siukseid autonoomseid erinevaid nagu balletinumbreid ju tegelikult balleti seal bändi lauljad. Kohale sellepärast, et kui me vaatame ka, ütleme, see ajastu on enam-vähem sama, eks ole, kellele jõudis kohale impressionismi, kellel ei jõudnud, need ümbotherile, jõudis kohale, aga väga paljudel ei jõudnud, võtame mõne kusagil 10 15 aastat edasi. Fel ehitab oma, see oli torni siis selle tonni vastu on 40 inimest, kirjutavad petitsioonile alla Pariisi linnavalitsusele, et kiiresti maha torn ehitati ainult maailmanäitus 1889 ja, ja linnaga oli kontrakt. Et 10 aasta peale, et 10 aasta pärast siis peale näitus, siis võetakse maha, sest tal ei ole mitte mingisugust funktsiooni, tal oli ainult temale ainult eesmärk, et näitusele päevadel prantsuse nippel Eestis kõige kõrgemal üldse. Omastatud Mobas, seal oli lille, see oli terve kaardivägi, tuntuid, inimesi, kunstlikke skulptorid, isegi Peraarhitekt Lanjeer, seal küll Garnieri üliandekad geeniused, kirjutas sellel ajal ühe geeniuse vastu, keda nad ei suutnud. Ja Eestis on ju, eks ole, kui seda teemat nii-öelda jätkata, millest see saade on, et siis nagu meie nagu hõlmikpuu sündroom, eks seal oli midagi samasugust. Vaata hõlmiksündroomist kuulsin mina väga naljakat juttu meie Hendrik Relve saates, kus tema väitis, et inimene olevat üldse valesti aru saanud ja panin nüüd selle oma versiooni, aga kuna mina olin hõlmikpuu, selle sündroomi aktiivne tegelane, siis ma meenutan, et hõlmikpuu sündroom Eesti kultuuripildis tähendab seda, kui keegi eestlastest on täielikult ühe kultuurifenomeni vastu. No näiteks, kui ütleme, härra Parts ütles, oli see aasta või poolteist tagasi, et milleks on meile vaja kunstimuuseumi, piisab osta pilet Pariisi, minna Louvre'is vaat seda nähtust, mina nimetan hõlmikpuu sündroomiks mitte ja sellest tähendust ta jääbki eesti kultuuri lugeda ja mitte kusagile. Kuigi Hendrik Relve on vahepeal andnud talle hoopis teise varjundi. Aga see on siis teema loodussaates, meil aga ooperisaade ja jätkame Karmeliga, ongi mustlaslaul ja seda laulab siin Mariaga olles koos kolleegidega ja oleks päris huvitav ka ette kujutada, kuidas tiiva marja kallas laval seal osas siis laul, mis me kuuleme, aga kuidas ta tantsis, et katsume ette kujutada. Ooperigurmaanide saates Me jätkame Lauri Leesiga juttu George Bizet ooperist Carmen mis kindlasti väärib sellist arutelu võib-olla ka natukene teise kandi pealt, millest on harjutud, üks on ju lihtsalt üks selline narratiiv stiilis elas kord ja vaadake, mis temaga juhtus, ütleme selline natukene romantiline. Tänapäeva mõistes võib-olla isegi selline seebi, ooperlik lugu, aga palju rohkem on siin ka muid väärtusi selles ooperis rääkimata prantsuse kultuuri sellisest musternäidis Est või super näidisest. On, on palju teemasid, mida see ooper käsitleb, minu jaoks isiklikult on selle ooperi puhul tegemist, et ühe sellise fenomeniga, mida ma teistes ooperites väga harva olen kohanud, nimelt see põhiteema, see mõnikord nimetatakse seda saatuse teemaks armastuse teemaks. Seda iialgi seda meloodiat ei laulda, vaid ta ilmub orkestrist. Ta on justkui nagu kommentaar sellele loole, nendele suhetele sellele traagikale ja, ja helilooja on pidanud nagu võimsamaks seda näidata läbi orkestri, isegi mitte läbi lauluhääle. Ja no tüüpiline näide on kasvõi kas Shase aaria siis kui ta nüüd vangistatakse, kuid aitab ka põgeneda jääb üksinda ja kuidas siis hoiab käes seda lille, mis Karmen temal siis viskas tema suunas. Ära kuivanud, kuid säilitanud oma aroomi ja algab siis la Flõhkeotüüma virsud. Ma ei oska nüüd öelda nendest kahest mehest pandud ja ka teate puhtpoeesia reeglid, et seisukohad anud kõiki riimluules kinnipidamised oma silpidega, oma rõhuasetused kõik, et see aaria on täiesti luuletusena. Pähe, või siis hase aaria on täiesti selline lugu mida, mis on võrreldav sellise tõsiseltvõetava poes ja mida ma ei saaks öelda. Ma kunagi jutud lastele õppige pähe abanega sõna, see see on, noh, see on minu jaoks. Südamega harja armunud meesterahva pööraselt ära armunud, kellele tegelikult endal on ju juba väljavalitu olemas oma kodu kodukülas. Nimed usutavalt, et õige esita sugu tuleb kanana. Tooksin sellise paralleeli või assotsiatsiooni, mis minul tekkis, et kui sa mainisid Tshaikovski õli tähendusele, siis ka Jevgeni Uniganisse kuulus Lenski aaria, mille Tšaikovski väidetavalt kui ta oli ära komponeerinud, siis ta oli nutnud selle peale ise, et tema, see tegelane oli sunnitud ära surema. Nii et usun, et heliloojal võis ka selle aaria komponeerimise puhul olla analoogilisi, äkki selliseid tundeid. Väga võimalik ema, mina tahtsin võrrelgendaga natukese nüüd filoloogi, õpetaja seisukohad, need esitajad, keda ma tean esindajana muidugi meie kuused koldena. On vaat nüüd vaadake venelastega on niimoodi, et kui venelane on haritud, siis ta tõesti lõpuni harjutada, nüüd on Nikolai ja ta ka ei, pole üldse, on, kas ta, kas ta ei ole mitte uus tina? Ta peaks vist olema täiesti puhtalt vene päritoluga, kuigi läänes kasvanud avad tema artikulatsiooni kui, kui näiteks teiste nende kuulsate lauljate puhul on ju näha, et inimene on silp sil noodi järgi ära pinud ooper ja kas minule minu kõrval ütleb alati, aga kas inimene valdab Branski võimaldab kantsusegi täpselt nii nagu õppida nende keeltega, mida ütleme sina valdad seal inglise või vene keele põhjal sajuta kohe ära. Et teiste lauljate puhul on kohese tunne. Aga enda puhul tahan ära õppinud selle, selle alglibreto, sest ta valdab seda keelt. Ta valdab seda keelt emakeele tasemel ja iga häälik ta hääldab nagu üks hari. Prantslane hääldab viisakalt prantsuse keelt. Vaat see õhkub igast paarist. Võib-olla teie muusika töötate seal, et tal ei ole see nood seal veetud. Aga pange tähele, lõpus, kui tema ütleb seda hoomakaramännisused hakkab venitama seda tumma ööd, mis prantsuse keeles kõnekeeles hääldamatuks. Aga kui ta peab, siis ja praegu ta peab sellele väga raskel sellel ö hääliku hästi pikalt võtma. Vaat see on prantsuse keele kohapeal üks raske koht. Millise meisterlikkuse ta seda teeb. Ja veel enne lõppu, täna teeb minu teada natukese teistmoodi just enne lõppu paar stroofi, kus orkester ja vaid tema varjendis orkester on vaid ainult kostab tema hääl. Vaat see on minu arvates ülim koht. Ja kultuuriloolise õigluse seisukohalt olgu ka öeldud, et Nikolai keta, keda kuulata, siis kohe laulmas seda võrratut, nii et on, on külastanud ka Eestit, on laulnud Estonia teatris ja kontserti. Nii et kuulame Nikolai jäta esituses kuulsat Roosi aariat ooperist Carmen. Nii sinnani geniaalseid kohte veel näeme. Vaat kaardipanekud riiu on mina lausa kini on esiteks juba karaktereid, kes on sisse toodud kaks sõbrannad, fraskide Mercedes. Et need on hoopis teised natuurid. Ja kui, kui algab siin sellega, et need kaks sõbrannad siis panevad kaardi ja siis laadid peavad siis Ennostom, mis neid ees ootab otsivad uusi kavalere. Et üks siis soovi näeme kaartidelt loeb välja, et tema, tema tulevana siis armastatu, seal senine maffiapealik, kes siis paneb ta hobuse selga, viib siis omasena välje laagrisse ja seal on kõik siis kuld ja teemandid ja ma ei tea, mis kõik asjad ja rõõmustab sellise tuleviku üle, sõbranna loeb kaartidelt välja hoopis see, et tema jumal täna teeb elu väga rikka mehega, aga siin nii vanad suren maha ja siis põranda, siis saab päranduse ja, ja selline rõõm on muudki. Kellamoovjala laulavad, nad on nii rõõmsad ja hetkel on siis tuleb Karmen väheneb. Ärtu risti Zoom ja nüüd hakkab siis sõnade mäng, nüüd algab tema väljaste, see tema soololõpus selle kogu selle stseeni lõpus, teised kadestavad edasi ja, ja siis teised muudkui kägistavad edasi õela muu elamu ja mis kõige ees ootab ja ja lõbus elu ja rikkus ja Karmen ütleb, et ja need sõnad, mis tal suhu on pandud, et et sa võid 20 korda alustada, seda uuesti neid kaarte segada igatpidi miseni lõvima üleval saatuseleheküljel on pandud kirja surm sulle siis ja siis ta ütleb ka seal kõigepealt mina ja seejärel tema, nii nagu tegelikult, nagu tegelikult lähebki. Ja, ja, ja lõpuks siis lõpuks ta laulab maa, mis on Branski ja kõrvad, tuleb siis maakonna ääratud valuga läbi läbi nutuse kogu ja kõrvad sisse lõbusele muu ja sõnademäng, lama Lamu La muu. Nii et seetõttu on ääretult tähtis, et, et laulja tsipake mõistaks ka, mida ta selle kui, kui nüüd see, kes peab laulma sõna lamaal ajab segamini, laulab muu, siis võib küll Komine alla, aga praegu see esitus on küll ääretult huvitav. No kui ka ooper lõpeb finaaliga, nii hakkab ka meie vestlus finaali poole tüürima. Aeg teeb oma töö. Uskumatult põnev kuulda sinu kommentaare sellele sellele teosele Carmenile, millest võiks rääkida, aga miks siis rääkida pigem siis nagu kuulata veel ja veel. See signaalis ju House ütleb ju väga ilusti karmanniled, läheme teiste horisontide poole tõmmata, siin Ameerikat, kindlasti sõidame kaugele maale, hakkame kõik otsast peale ja noh, kui tänapäeva nüüd mõistetega öelda, siis et võtta oma pangalaenu ja ehitame kusagile Viimsis uue maja ja hakkame arutama uut elu. Et kas nii oleks jäänud, see asi võiks noh siis ma ütleksin niimoodi, et oleks, aga mis oleks juhtunud? Rome ju, kui näiteks kuller kellelegagi saadeti. Ma ei oleks noh, eks hinnad või mis seal juhtus, see kiri jõudnud kohale. Ja kui nüüd määrame Julie oleksid kenasti abiellunud loomulikud teosed, poleks need, see juba see, et finaal peab olema traagiline. See kõik on juba ette kirjutatud. Juba kirjanikku. Idee algataja Jutan saatusest Kanadas on selline, et seda tõesti teisiti lahendada ei saa ja nii nagu me siin tehtud siin geniaalselt Tehtud tundub, et just sellised fataalset teemat sobivadki ooperis väga hästi, need kaks näidet. Karmen ka Romeo Julia Need on sellised narratiivid, eks ole, mis, mis töötavad igal ajal ja ajastul. Ja see, et kas Carmen uskus saatust läbi nende kaartide ja teadis, et on, on see hukkum paratamatu, noh, ma olen Carmenit laastanud. Jaa. Jaa, ja mul on isegi tunne olnud, et, et see on nagu Garmini puhul kergelt. Selline enesetapjalik situatsioon provotseerib juhase tabava lausa. Täieliku provotseerib ja lõpuhetkel, kui no mis sa arvad, mida, mis oli see jaoks isegi nende armastuse sümbol ja arvestades nende klassikuuluvust, see sõrmus oli ikka temale ei olnud tühi kingitus seebika, tõesti, mina olin teinud kurjategija ja ta võttis selle sõrmuse, viskasime põõsastesse ja nüüd enam nüüd teist teist käitumismalli ei oleks saanudki Ahaset oodata. Et see aga, aga nüüd nüüd võid küsida tõesti, et kas ikka oli saatus, võib-olla see plika oligi seda väärt, küllap ta ikka oli, kus seal see, mis meiegi iga päev toimub, ega meie ju ka aru ei anna. Et kui palju on selliseid mõistatuslikke niiti, mis juhivad minu, sinu kuulaja igapäevaelus, et miks ma läksin just vot seda tänavad, miks ma minnes raadiomajja, miks ma läksin, vaat seda ma oleks saanud seda mind, aga ma läksin seda ja ma kohtasin seda inimest ja muuseas maaelu elu tegelikult kõik meie elu. On ju ka või võtame kõige väiksema näite, et kuidas meie kooli, kuidas laps sattus meie kooli. Ema kohtus mind tänava kunagine tuttav uni, millal teie kooli vastuvõtt, Silva laps tuli, tahtis meie koodi siin koolis, ta tutvus oma klassikaaslastega siin. Ta abiellus paralleelklassis, sellega nii saatus oli ja näete, kuidas kõigil lindil mängivad kaasa vot vot selles viimases duetis, vaat see on minu jaoks niivõrd pill, Likud näitab seda, kuidas me tõesti ei saa mitte midagi parata, et saatus teeb, mis selle, mida ta on ette näinud. Ja saatus koputab ka uksele selles mõttes, et meie väärtuslik ja hästi meeldivalt möödunud vestluse aeg on läbi. Ning jääme siis neid. Nende saatuslike helide saatel Sevasti kuulajaga kohtume kindlasti uuest kogua.