Eesti lastekaitse liit ja ajakiri, pere ja kodu korraldavad täna Tallinnas seminari selle kohta, kuidas ühitada töö ja pereelu. Ajakirja pere ja kodu peatoimetaja Tiia Kõnnusaar, kas nende kahe asja kahe elu ühitamine on tänapäeval kergem kui veel 10 15 aastat tagasi, te olete nende teemadega väga pikalt tegelenud? Seda on küllaltki raske öelda, sest 10 15 aastat tagasi võib-olla ei andnud inimestele töökohtadel nii suured nõudmised kui praegu. Teisalt on minu arvates nagu keskkond muutunud sõbralikumaks normaalsemaks. Kas töö ja pereelu ühitamine on ennekõike naise probleem? Praegu? Tundub küll, et, et nagu valdav arusaam on selline, et see naise probleem. Eile oli Kuku raadios saade Vox Populi, kus arutati selle üle et miks on meeste palk kõrgem kui naistel ja Moldovat mees helistavad, arvasid, et kuna naine peab niikuinii suures osas lastega tegelema, siis on selge, et mees peab olema see, kes rohkem teenib. Sellest võib teha oma järeldused. Nende arvatakse siiski justkui mehe materiaalne panus, pereellu on aprioorne niikuinii suurem. Ja praegu on küll selline eeldus, aga paraku me teame, et mitte vähe pole neid isasid, kes ei võta oma lapse kasvatamisest osa, nii et selles mõttes see argument ei ole nagu väga pädev. Mida siis tänane seminar aitab kaasa selleks, et pere ja tööelu oleks võimalik ühitada või, või neid ei peakski esitama, et kui püüda kokku panna, siis üks või teine pool kannatab niikuinii. Eks see ongi üks keeruline küsimus, aga ma leian, et me peame sellest kindlasti rääkima, et nagu levitada seda mõtteviisi, et ka naised vajavad võimalust eneseteostusele. Samas on selge, et, et kui peres on väikesed lapsed ja mõlemad vanemad tööd siis on väga keeruline asju nii korraldada, et lapsed ei kannataks ja naine ei jagaks ülemäärase koorma ja stressi, on pere ja kodu ja, ja Äripäev alustasid neli aastat tagasi peresõbralike firmade konkurssi ja selle aja jooksul. Kui algul tundus see väga kummaline mõte, et kuidas ikka pere ja kodu ja Äripäev koostööd teevad, siis praeguseks on nagu selle mõttega harjutud. Konkurss on leidnud küllaltki head vastuvõttu ja osalemist ja iga aastaga on näha, et firmad mõtlevad rohkem selle peale, kuidas oma töötajast hoolida, kuidas teda hoida lojaalse ja innukana. Ja see on muidugi väga meeldiv, et, et sellised arengud on toimunud ja teravus liitus meiega ka rahvastikuministri büroo ja pere ja tööelu ehitamisest on hakatud rääkima riiklikul tasandil. Nii et ma loodan väga, et seminar on lihtsalt üks väike samm sellise teadvustamise suunas. Ma tean, et selle peresõbralike firmade konkursi siin kas eelmisel või üle-eelmisel aastal võitis üks kus teatavasti finantsvahenduses palgad on ju niikuinii kõrged ja kui sul on üsna hea teenistus, siis on võimalik ju võtta ka lastele hoidja, nii et mulle tundub, et et üks tasand seal on kerge olla peresõbralik, aga kuidas kaasa haarata neid firmasid, kus peresõbralikkusest ollakse ikka üsna kaugel? Mulle tundub, et see on rohkem suhtumise kui raha küsimus. Et kui ikkagi naist peetakse selles mõttes riskifaktoriks, et naine võib jääda rasedaks või naine võib saada lapsi ja töölt ära jääda. Sellise suhtumise korral ei saagi peresõbralikkusest rääkida. Meile kõigile oleks oluline meeles pidada, et tähtis pole mitte ainult kasum, vaid kas see keskkond, kus me elame. Et see keskkond oleks kõigi suhtes toetav, aga eriti nende suhtes, kes laste tõttu kannavad suuremat koormat kui kui tavaliselt. Kas tööandjad osalevad ka teie tänasel seminaril? Ma väga loodan minu teada vähemalt on tulemas päris mitme firma personalijuhid ja kuna nemad tegelevad inimestega, siis see on väga oluline, et see info jõuaks ka nendeni, kellele see nagu otsen suunatud. Millist abi ootavad pered riigilt, et naine ei peaks kahte koormat vedades täiesti ära surema? No see, mida, nagu meie lugejad kirjutavad, on see, et et soovitakse paindlikku tööaega, kui võimalik on, soovitakse mõistvat suhtumist, kui laps jääb haigeks, siis on selge, et see on alati firmale suur koorem. Aga et, et tegelikult see aeg on väga lühike, kui lapsed on väikesed ja ja ma usun, et on võimalik asju korraldada nii ka nendes firmades kes ei ole väga edukad, aga et nende töötajad tunneksid turvalisust ja kindlustunnet. Kas teie ajakirja lugejad on kirjutanud juba ka sellest, kuidas mõjub töö ja pereelu ühitamisele? Tänavusest aastast kehtima hakanud emapalk? Ma leian küll, et emapalk on üks väga suur samm või õigupoolest vanemahüvitis aga et ja ma loodan, et, et nüüd poliitiliste kemplemise käigus ei hakata neid seadusi iga aasta ümber tegema eriti mõeldes nendele naistele, kes on just jäänud lapseootele, sest sel perioodil on naine isegi väga haavatav ja kui tema usku ja kindlustunnet riigi toesse kõigutatakse, siis see kindlasti mõjub eesmärgile väga halvasti, milleks on teadupärast siis sündimuse kasv. Räägime veel sellest, kes on kutsutud teie tänasele seminarile, äkki on seal ka isade liit või kas kuidagi on see väljakutse heidetud ka meestele, et, et pereelu on väga oluline osa kogu elust, mitte ainult tööl käimine? Ma ei oska praegu täpselt öelda, kui palju mehi osaleb, ma loodan, et neid tuleb. Aga isa roll on absoluutselt kriitiline. Eriti seda kahel kahel perioodil naise elu siis, kui sünnib laps. Ja siis, kui naine läheb lapse juurest tagasi tööle. Need on kaks sellist punkti, mil on mehe toetust perekonnas väga tarvis. Ja pealegi on nii, nagu räägivad vaimse tervise spetsialistid. Väikese lapsega tegelemine on väga hea ravim stressi ja tööpinge vastu. No ma loodan, et sellest seminarist on siis kasu nii väljakutsena, isadele, väljakutsena ka riigile, kelle roll oleks olla toeks sel perioodil, kui ema läheb väikese lapse juurest tööle ja et see pisut muudab meie kõikide suhtumist asjasse.