Tere kuulama teatri magasini täna stuudios Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Ja valida oli meil õige mitme lavastuse vahel, mis siis sel nädalal Pilku püüdsid, oli pompöösne Estonia oma Iidaga yriteeriv ja oksendav Sex Pistols Von Krahlis rokkiv Juulia ja tema roomiod ojasooga Draamateatris. Aga sellest kõigest me täna ei räägi. Räägime hoopis sellest, kuidas Endlas tõde otsiti. Abiks Tammsaare romaan, tõde ja õigus. Uus pealavastaja Tiit palu oli näitlejale andnud ülesande leida endale sobiv, katkenud ja sisselaval ette kanda. Kes tegi rolli, kes ajas teatri asja, kes elas välja oma sisepingeid ja kogu Endla trupp, 19 inimest oli laval ja selleks tõeütlemiseks kulus umbes üks tund ja kolmveerand rahvast oli saal puupüsti täis ja see tõdemaksis Endla vaatajale seekord ühe Tammsaare ehk 25 krooni. Niipalju siis sissejuhatuseks Tiit palu Endla uue pealavastaja välja kutsutud, performans sile. Kui nüüd täna kaks päeva hiljem sellele tagasi mõelda, siis kuidas sa seda sissejuhatuseks kommenteeriksid? Pillerin see oli vaatajale ikkagi erandlik ja õpetlik teatriõhtu selles suhtes, et näitlejad tõesti said võimaluse esineda iseenda nimel ja et kuidas keegi seda kasutas ja kui palju keegi kandis maski, kui palju keegi võttis abiks rolli, kui palju keegi pihtis mingisugust oma seisundit või aja muret. Ja kuigi hästi või vähem hästi keegi seda tegi, et need 19 väikest portreed kogu teatritrupp, mis silme ette tulid, see oli kuidagi üllatavalt avali. See kogemus andis võimaluse tundma õppida Endla trupi uuest küljest, tänase saate intervjuud oleme lindistanud kõik Endla teatri teise korruse buffet, siis seal oli väike vikerraadiostuudio, siis reede õhtul nagu avatud ja see puhveti meeleolu ise oli selline kummaline, meie ei leppinud ühegi inimesega intervjuusid kokku, aga need jutud, mis sai magnetofoni-le räägitud need tekkisid kuidagi iseenesest ja spontaanselt. Meil oli ainult üks kindel soov ja tahtmine, et õhtu lõpetuseks saaks kõnetatud ka pealavastaja Tiit palu ise. Aga enne seda kuulame teatri endist peanäitejuhti ja praegust Endla näitlejad ja lavastajad Raivo trassi, samuti ütlevad sõna sekka näitlejad Jüri Vlassov ning Jaan Rekkor ning publiku poole pealt ja ka autorite poole pealt ehk kes on oma arvamine Pärnu mehel, Mihkel Ulman il, need on siis meie tänase saate, et esinejad. Aga enne seda, kui Raivo Trass sisse juhatada, võib-olla oleks mõistlik ära öelda kuulajale ka selle, millise katkendi Raivo Trass selleks oma tõeütlemiseks valis. Raivo trassi valik oli küllalt üllatav ja ootamatu. See oli tõe ja õiguse esimesest osast. See puudutas Indrekut tema lapsepõlves ja trei angel käis seal siis ühe kassi ümber ja linnupoegade ümber. Ja see lugu iseenesest on veel palju pikem, aga trassis luges sellest ette kvintessents i. Ja ta jõudis Buendina tõeni või tõe otsimiseni. Ja tavaliselt seda Indreku tõe otsimist ikka seostame rohkem Mauruse kooliga ja jumalaga, kaitse algab juba sealt kassist, linnupoegadest ja kui keeruliseks võib see mõttekäik Tammsaarel minna juba laste igapäevaelu, jagelemisi, sümpaatia antipaatiaid kirjeldades ja mis kõik selle taga on, see tuli trassi esituses väga mitmekihilised välja, aga nüüd kõneleme Raivo trassiga. Nagu öeldud, see intervjuu on salvestatud enne lavale minekut. Endla teater. Ülesanne on seatud meile nii, et me kasutame ainult autori teksti, muidugi vihjati ka sellele võib seda muuta, otsad on nagu siiski lahti, aga ikkagi ma ei ole enam selles eas ja ei viitsi tobedustega tegeleda. Ma ei viitsi tegeleda niisuguse huligaansuste ka ilmselt ka niisugune asi võimalik võiet kasutada Tammsaare tõe ja õiguse teksti tõesti mingisuguste oma piinade ja tähelepanekud ära õiendamiseks. Sa võidki teha. Aga ma arvan, et enamus seda ei tee siiski, ta esitab oma tõlgendusega siin kõige raskem see, kui näitleja on kahe kuuga trollipäev teinud ja oletame rollis on monolooge või pikki lõiki, kus ta ise räägib, siis seda on harjutatud kaks kuud ja see on tegelikult siiski läbitegevuslik analüüsi. Nüüd, kui meil on antud kaks nädalat mõtlemisaega otsimiseks kui omandamiseks. See on liiga väike aeg, et isegi kahte minutit Täita peast, sest enamusel läks siiski aeg läks ära, et lõpuks leida sellest tuhandetest leegelgitakse oma rikk see oma katkenud, see oma tõde, see Tammsaare tõde iseenda esituses. Nii mis on siin huvitav, äärmiselt raske esitada pikka lõiku Tammsaare teksti paberi pealt sõnoberilist tehnikat. Ma vist räägin nagu näitejuhi poole pealt, et see on mulle huvitav, kuidas mu kolleegid seda teevad ja ma ise ei oska üldse sellega hakkama saada. Aga kas see valimine oli raske, et või selle õige katkendi leidmine enda jaoks? Ülilihtne ma olen aastakümnete jooksul enese jaoks paberi peale Skitseerinud kogu tõe ja õiguse köidet kaup, peatükkide tegevuse peatükkide tegelased, mina võtsin need lehed välja, vahed olid väga vanad, juba luitunud, aastate jooksul ka sinna vahele kirjutanud, jälle jälle midagi uut leidnud. See ei ole mitte ainult tõde ja õigus ka muude teoste osas, Tammsaare eriti esimene osa, väga novellilik, seal on lükitud üksteise sisse juhtumeid ja tegelasi, mis ei ole otseselt peategelaste üldse seotud. See on väga kirevuse kaleidoskoop ja sellepärast mul on alati esimene osa ausalt öelda põnevam kui teised osad sest ta on nii pika aja jooksul ja nii laiahaardeline tegevused on 20 aasta jooksul. Raivo trassi tegevus siin Pärnu Draamateatris, peanäitejuhina kui sellele tagasi mõelda, siis mis on olnud need asjad, mille ülla Raivo trassil on vaja meel? Need on palju, olen siin Tammsaaret publikule pakkunud ja ma olen hoolitsenud ja püüdnud teha niisugust tänapäevaselt lõikavad dramaturgiat nagu Mihkel Tiks, või siis Illar Mõttus ja olen ka teatrikassat sunnitud täitma olnud. Ja vähemalt direktor mulle õlale patsutanud, et näed, vedasime jälle välja ja noh, eks siis ma arvan, et kogu see vabaõhuteatri loomine ja vabaõhuettevõtmised siin mitte ainult Pärnus, vaid ka Kurgjal ja ja vähemalt Endale õudselt hea meel, et, et uue peanäitejuhile oleme pakkunud selle rea välja, mida ma siin aastate lõikes näen. Ma seda väga tunnistab, et meil on nii paariks aastaks kokkulepped olemas, et mina teen oma asja ja tema vastub kogu teatri eest. Tunne, mida endas rahulikuna hoida, sest võitluski rikka võitlus olemasolu pärast Kui palju olete te pidanud peanäitejuhina tegema kompromisse just repertuaarivalikus ja sellega, et, et ma pean publikut saali saama ja ma pean. Meelse ongi seal peanäitleja põhikohustus, direktor saadaks ta kuu peale ja lõpetaks temaga lepingu ja kui peanäitejuht oma meeskonnaga selle repertuaari poliitikaga töötav teatrimajandusele vastu või ei arvesta sellega üldse nagu teatrirahvas räägib, et fifty-fifty pooleks vist on see asi isegi Mertslikum rahade nivool isegi suurem praegu muusikalid, aeg ja midagi ei ole teha, et siis peaks teatrimajandamine olema hoopis teistel alustel, et elada ainult, ütleme sõnalavastuste kaudu. Kõikides teatrites riigiteatrites on aetud veel mitte keegi ajanud, vaid see on nagu ausalt öelda võib-olla ei isevoolu läinud, et elu on väga kalliks läinud, kõik on ehitanud endale uued uhked majad või on alles ehitamas. Praegu need uued uhked majad keelavad nii kohutavalt raha, eks ole, riik nagu ühe otsaga annab, teiselt poolt võtab ja teatrid mängivad ennast kinni. Et praegu käib võitlus, tohutu publi, hulk, mida iga iga päev teatris olema, no ma olen sellest rääkinud ka see on üks põhjus, et ma ei suuda seda mängu kaasa kuusigiga area lavastajana, ma pean ju sellega arvestama. Kuid mul ei ole seda vastutust, et ma pean käima kogu aeg punu näoga ringi ja süda taob rinnus ja mõtlema sellele, issand jumal, mida teha, mida teha. Mina enam sellega ei tegele, sellega tegeleb iga peanäitejuht Eesti Draamateatris peale lõpetades kasvat teatri. Ka niisuguse raamatus oleva teatriga ei pea, kuiv, tohutu varastamine käib kuskil tyhi tuleb miski siin uutmoodi, see kasutatakse kersundi või järgmine talv kohe teiste poolt ära. Üle maailmaniitide käimasoleku aeg on nagu õpetust andnud, hiline sisse. Pärnu publik on, et igasuguse teatritegemise juures on Pärnus publikut küll, kuid siis peab mängima, kas kolmekümnekohalises saalis 50 kohalises saalis, aga mitte üle 100. Seda publikut on väga intelligentsed, kes otsib erilist teatris niisuks publikutele viieks etenduseks rohkem 50 kohalises saalis muidugi seda publikut, mis Pärnus kassasse raha toob. See on tõesti kümneid tuhandeid ja noh, maitse ja tahtmine on ikkagi see lõbujan. Aga seda on Tallinnas sama palju, ainult proportsioonid on teised. Pärnu elanikkond ei ole niisuguse i kiuga nagu on tark. Aga ta on võlaharitum küll. Kui ehk Viljandi ja Rakveret siin saaks teha targalt, kavalalt, teatris või? Selleks on vaja ainult. Mis on minu suurim viga, mida ma tunnistan suurimaks veaks oleks pidanud iga nelja aasta tagant ei tea, mis kombel meelitama siia iga kord kolm neli uut haritud näitlejat me seda tegime, me hoidsime miljoni kolledžis, kuid need oleks pidanud võtma aga lavakunstikateedrist, et direktor ütles, et kuule seekord raha, võtame järgmine kord ja nii ta läks. Kas Tiit Talu saad hakkama selle teatriks? Loodan kindla peale, sest esimene asi, mis ta võtab nüüd tõsiselt käsile lavakunstikooli ja ja need lennud, mis praegu õppivad. Kui Pärnu teatritrupp tuli lavale et siis meil oma Tammsaare tõest lugusid rääkida, siis peast käis läbi ka see mõte totot, kes seal laval on. Et viimati oli see 16-lt lavakunstikooli lend, kus tuli õige mitu tegijat. Praeguseks on sellest lennust jäänud Ago Anderson. Siis oli lavakunstikooli 10. lend ja sellest lennust on teatrisse jäänud. Viimased suuremad tulemused on seotud Viljandi kultuurikolledži ka ja võib-olla praeguses Endla repertuaaripildis kõige jõulisemat rolli mängib ehk Ireen geenik. Kui nüüd nende tõe kuulutamise peale jõuda, siis takkajärgi küsisime üksteise käest ka, et kes sind nagu üllatas või esimene tunne selline, et oleks nagu korralikul raadiolindistuse ajal, kui oli lugemine, et kas ta nagu jookseb mõttega kaasa, et kas see mõte jõuab minuni või ta loeb ainult sõnu, sõnu, sõnu, et need olid asjad, millega meiesugused kokkupuud tuvad igapäevases raadiotöös. Nii et ühelt poolt siis see lugemine ja ühtlasi siis noh, see tekstivalik, et mida sa siis millist tõdesas ja maailmale tahad kuulutada. Või teine variant, see, et sa tuled lavale ja teed lihtsalt ühe rolli, et kumb oli huvitavam, selles lavastuses oli isegi huvitavam see mõtete avaldamine või see, kui näitleja ei läinud päris rolli. No ütleme, et siin olid paar rolli ka need, mida ma olen juba näinud. Ma olen näinud Piret Rauki Marina Ugala lavastuses ja ma olen näinud Madis kalmeti Indrekuna viienda osa Indrekuna draamateatri lavastuses. Et need tulid enam-vähem otse sealt. Aga muidugi huvitav oli ikkagi näha ka seda, kuidas Piret Lauri maa võiks mängida Ramyldat või Katrin Valkna mullid. Ja samas seda õhtut alustas selle kuningas pikema monoloogi ka see kuulus tekst mälestustest mälestuste mälestustest, Indrekust seal aidas kirstu juures viiendas osas. See haakus Helle Kuninga Mareti rolliga Endla lavastuses, mis Raivo Adlas viienda osa põhjal tegi. Aga see muidugi samas andis niisuguse suurema üldistuse. No näiteks väga huvitav valik oli just Ireeng ennikul ja tundus, et üks isiklikumalt läbi tunnetatud asju, sest mees rolli ju naisnäitleja naljalt ei mängis, oli Renee meeslaulja tekste ja õiguse neljandast osast, kus ta räägib, kuidas ta peab grammofoniga võistlema. Ja see, mismoodi noor näitleja võib ennast praeguses teatrimaailmas tunda. See on seesama, et on grammofon, et on mingisugused teadjad vanemad, et on seesama maailm igal pool, võrdluseks see oli minu jaoks, eks intrigeerivaid kohti või üks isikliku suhtega monolooge. Kui Raivo trassi eelnevalt tunnistas, et, et tema on juba igasugusteks hullustakse lollusteks liiga vana, siis üks hullus või üks sõgedus Pärnu laval ka tehti, sealtki tuli näitleja elu mingisugune allhoovus kenasti välja selle tempoga kamand Ago Anderson tuli lavale mingisuguste Indreku ängidega, aga aga need Indreku ängid kalaliseerusid mingisuguse õudusune, kus Tammsaare ja Maurus olid omavahel arveid klaarinud ja sellest horror teatrist jõudis ta sujuvalt oma näitleja argipäeva, kus ta peab mängima mingisugust mõmmikut ja teine päev panema pähe siis miki hiirekõrvad ja sellega seda oma tõde otsima oligi see, et noh, et igasugune Miki hiir pistiski selle Tammsaare nahka. Seda kõike tehti praktiliselt, et nagu pantomiimi kaudu tekstilisi nüansse daatega kasutamata, nii et, et see oli siis sellised pikkade monoloogide keskel üks protestiaktsioon ja nii-öelda teistmoodi teha tahtmine või selle teistmoodi teha tahtmise üle irvitamine igal juhul siin majas väga värskendavalt ja ega tegelikult ei olnud neil näitlejatel, ma mõtlen, kerge neid etteasteid sooritada, sest oli kaks publikut, nad olid kahe tule vahel, oli täis saal aga selja taga olid ju kõik ülejäänud kolleegid, kogu trupp istus kogu aeg laval. Nii et tegelikult sa tajusid seljaga publikut ja näoga teist ja ja see, mismoodi selle saba Andersoni etüüdi peale kolleegid reageerisid, oli ka vaatamisväärsus, sest et see oli väga spontaanne ja ergas naer sealt tagant ja toetav, et mõnes mõttes oli see siis kellel rohkem, kellel vähem, aga ikkagi selline hingeline striptiis või enesepaljastus. Ja millise irooniaga või millise muu kaitsva maskiga sa siis suutsid, et ennast varjata või ennast huvitavaks teha, ennast eksponeerida, eks see oligi siis võib-olla selle ülesande põhiline väljund, tulemus või Märt, et milleks seltskond võimeline on. Ja huvitav oli see, nagu me saime teada, et näitlejad ei teadnud ju ka seda, mis materjalid teised on valinud ja mõned asjad dusid, näiteks oli väga huvitav jälgida, et noor näitleja Lauri Kink ja Carmen Mikiver olid mõlemad valinud neljandast osast meeleski tekstirevolutsioonist ja piiblist marksist ja ja praegusest ajast. Carmen Mikiver tegi seda natukene pikemalt ja noh, päris otsast lõpuni need tsitaadid ei kattunud, mõlemad said sellega hakkama huvitavalt ja siis tuli jällegi välja kuidagi kummagi isikupära või isiksus sealt. Oleme isekeskis siin publikule seda ainukordset etendust ümber jutustanud, sest tõesti tuleb rõhutada, et see oligi selline ühekordne etteasted. Hea meelega läheks jälle näitlejate juurde tagasi ja edastaks seda õhkkonda mis valitses enne selle etenduse algust. Ja kaks järgmist meest on siin kimas meil Jüri Vlassov ja Jaan Rekkor, kor. Jüri Lassovil oli pisut võimelisem monoloog teemal, millised on elu põhiväärtused ja, ja noh, temale omase sellise vana teatritegijana ta tegi ära nagu selles sutsu. Mina juhtusin raadio kahte kuulama täna hommikul väga pisteliselt ja mul tekkis küsimus, millest on tulnud väljend, meil on pohlad. Meil on pohlad, mina seda ei kasuta isiklikult, aga sõnad pohlad on tulnud ilmselt venekeelsest sõnast pohhui, et noh, et, et ilusti ütelda. Mina isiklikult lootsin, et kuidagi seostub uue teatrijuhi nimega, palus pohli, punetab ja niimoodi. Seda konksu ma ei näinud praegu ette? Ei vaevalt küll. Aga millised on siis nüüd näitleja tundmused selle hetke, kui ta peab oma tõde lavale minema avaldama, Tammsaare sõnadega? Väga segased, sest et me keegi ei tea teineteisest midagi, mis keegi räägib igaüks oma mingisuguse asjakese välja kuskilt otsinud ja eks üllatusele meil kõigile täna rääkinud ja siis maa praegust annan väga olulist intervjuud Eesti raadiole siin Pille-Riin Purje juuresolekul. Ma räägin tänasest õhtusest asjast. Viimane aeg ka. Ei, ei, me ei melon, jutt, pohladestsin. Recorolisem, las tema ütleb, pohlad. Aga kas see sedasama oma tõde sealt tõe ja õiguse viie köite hulgast oli lihtne üles leida või milline eeltöö Jüri Vlassov sellele eelnes? Ja see tekitas päris õudsa tunde, kui ma mõtlesin, ma kõik viis osa läbi lugema ja siis sealt midagi leidma. Aga meenus õnneks küllaltki minu loomulähedane või midagi sinnapoole, vähemalt tõe ja õiguse neljandast osast. Kuna ma olen seal mänginud kunagi täieline Eesti vabariik, vesiroosid, siis ma leidsin vesi Rossis seal midagi seal midagi kattub, võib-olla õige õrnalt, aga kattub minu tõega. Milliste kommentaari see pikalt ettepanek sisse nagu teatrist tekitad? Üldine vaikus, küsiti ainult niukseid tehnilisi küsimusi ja nagu asuti tööle, sest Tiit ütles, et see on ainult tema idee, aga teostus on teie endi oma. Me oleme kõik nagu iseenda väiksed lavastajad, pisikesed lavastakesed. Ja see andis nagu endale ka mingisugust sellist teistmoodi tunnet, avas uusi väravaid. No kui päris aus olla, siis et minul küll vist mitte, mis ma endas ikka uuesti avastama, lihtsalt? Avastasin seda midagi, võib-olla natuke kattub Tammsaare mõtetega nii vaevaliselt muidugi äris täielikku ennast, ma ei avada seal kuskil. Aga tõde. See on ikkagi väga erinev sellest lavale minekust, kui on kindel roll ja kindel raam ja kindel ülesanne. Minu meelest see on väga eriline, sest et meil ei ole Krimmi või me ei tohi longatega roomata ega näidelda vaid võime lihtsates lugeda paberilt ei pea selle oma jupi, et see asi nagu mingil määral nagu manifesti moodi ka või ma ei tea, ma ei oska öelda seda pekstiit õlut küsida, rohkem targemaks võib rääkida sellest pärast seda. Teeme kõike ausalt öeldes pea ees külma vette, et me ei tea mitte midagi, mis tuleb tulema hakkab ja kuidas see asi lõpeb. Närvilise tiitpaluga Me juba kohtusime, tema nagu leidis, et see kõik on selleks hea, et näitleja hakkaks vastutus tundma või et see näitleja vastutus oleks semis Endlasse just just nüüd vaja on, kuni siis selleni välja saab repertuaarist ja, ja mis saab üldse edasi, kuidas nii vana olija ja tegija nagu on, Jüri Vlassov tunnetab siis seda vastutust, mis nüüd peale hakkab tulema. Eks meil kõigil ole siin suur vastutus, tunneb kõik, käivad närviliselt ringi ja ma arvan küll, et 10 korda lihtsam oleks mingi valmis näitemängu proove teha ja siis lavale tulla kui ja seda etteastet teha, sest igal indiviidil igal näitlejal eraldi on oma suurem vastutus. Kui tavalises, näitame nendes maades, seda leian küll. Tuletab meelde nagu mingid eksamid, sisseastumiseksamid. Selleks, et, et siin, Pärnus nagu üldse nii pikalt olla, kas see on mingil määral nagu saatus või on see polegi mujal nagu paremat kohta või? Ma ei tea, ma olen mina, olen väga rahul, et ma pärnus olen, mulle ei meeldi, ei Tallinn ei, mulle ei meeldi. Viljandi Rakvere. No muidugi oleneb väga palju teatris kui sellisest, kus on trukid, moodustatakse ikkagi tavaliselt peanäitejuhi tujude järgi näo järgi ja maitse järgi. Mul on siis selles mõttes siin Endla teatris selle 35 aastaga siiski päris kõvasti vedanud, et on olnud halvemaid ja paremaid praegu, aga ma olen ikka veel tuules küsinud, et millal me olnud teie jaoks see kõige parem? Kõige parem aeg oli see, kui mul, kui see oli 69. aastal, kui ma olin maapoiss ja kui ma tulin kuskilt öisel dring reisult, jõudsin teatrisse ja siis vaatasin töökavale oli välja pandud uus käskkiri, uue etenduse armunud Lõvi lol Stephens roll oli minule antud, võttis jala nõrgaks ja mul ei olnud, see oli parim pääl. Aga millised ootused praegu on siis uue peanäitejuhi suhtes kolm aastat on Tiit palu ikkagi siin majas liikunud ka, et mis, mismoodi see hetkeseis tundub? Ma arvan, et huvitav hakkab olema, sest ülemineku aeg alles, aga Aluganunud huvitav tööd teha seemneid ma ei räägi seda sellepärast, et ta nüüd peanäitejuht, vaid ma räägin sellepärast, et tõesti on huvitav olnud. Kokku oli ju lepitud esinemiste järjekord ja mina millegipärast arvasin või eeldasin, et Tiit palu jätab ennast viimaseks, aga ei, tema oli seal kuskil keskel ja viimaseks ja Jaan Rekkor. Ja sellest kujunes siis niisugune raam, et Helle kuningas alustas selle mälestuste mälestuste tekstiga ja Rekkor lõpetas. Aga seda ta tegi kuidagi täiesti ootuspäratult, ta tuli sinna rambi äärde, ees lavale seisis seal sõnatult ja siis kustus valgus tema pealt. Ja ta ei rääkinud ka lavalise endana, vaid see hääl tuli lindilt, nii et kui sa rääkisid siin enne raadiost, siis puhas raadioefekt, sinna oli lisatud veel Elleri kodumaine viis muusikaliseks kujunduseks. Ja mulle tundus kuidagi ebaaus, et mult võetakse nüüd see näitleja Silvia näitaja olemine sealt ära. Võib-olla oli see mingisugune Recory protest või mingi tema ideaalolek laval. Edasi hääl lindilt, ma ei oska öelda, ei tea, eks ta üksjagu küüniline ja kogenud tegija muidugi ole, aga mina nagu mõtlesin selle peale näitleja, kui paljude jaksa pole uus või tahab ka iga kord midagi uut teha, et et vot tulebki tiražeerimisse moment mängu, et teen nagu ühe rooli pealt teist rolli ja, ja kui juba läheb tiraseerimiseks, et miks ma pean siis seal ise olema, siis laseme juba oma kunagi loetud häälemängu ei kunagi üles võetud pildimängu. Et võib-olla sõna protest on kõige õigem, et, et ta asus protestima Tris kõigi teatrivahendite vastu täie ise lihtsalt selliseks kehaks seal võib olla seegi, on üks nii-öelda näitleja oma sisepeegeldusi ja seejuures siis ta ühel hetkel, kui valgus tagasi tuli, pööras jälle saalile selja, lahkus sirge seljaga ja lõpetas selle küllalt tuntud Tammsaare tekstiga kusagil keskel, ta lõpetas selle Indreku mõttega. No sellele, mis on olnud, sellele kõigele ei pea mõtlema. Ja, ja siis ei peagi mõtlema punkt vahele, aga mitte edasi enam seda, et vargamäele ka mitte kusagil ei pea keegi kirstu juures seisma, kui ta ei taha, et ärkaksid mälestused ja mälestuste mälestused. Nii et ma ei tea, kas Rekkor tahab või ei taha, et see Tammsaare tõde kui teatriõhtu mälestuste mälestustes tunduks, aga seda teeb ta niikuinii. Mis toob vastust mingile küsimusele? Nimelt millisele, et kummal jäid nagu segaseks, mida Pohlaga selles kontekstis, et meil on nagu me seda täna hommikul raadiost kuulsin, see tähendab meil on pohhui, kas see kuidagi ka on seotud selle suure tõega, mida te kuulutama hakata? Mina ei, usumaalase, pohhui komaaiast rohkem ikka seal ma isegi ei mäleta seda mullaks mõni sisukam avaldus võib-olla meelde jäänud. Kas Pärnu teatris on prestiižne töötada võimalikud vastused ja ei ei tea ja kui kerge või raske oli Jaan rekoril leida seda tõde Tammsaare viiest köitest täna õhtuks üles ei olnud raske mis abistas nii kogenud näitlejad, nagu seda on Jaan Rekkor selle tõe leidmisel. Noh, see on selline, nagu ma aru saan teilt, suu juba väänavasti sõna, seda sõna, tõde, tõde ja on teatavasti see, mida saab väänata, seega täiesti õige tõde on see, kui me vaatame praegu aknast välja, et näe, tuul puhub see on see, et lambid põlevad, keegi ei saa vastu vaielda, seega on nii Tammsaare kui ka sipsik täistõdesid ja minu arvates on täiesti ükstapuha, kuhu peale meie oma tõe broitseerime. Kas see on Tammsaare tõde ja õiguspiibel või eelpool mainitu sipsik. Et ta on nüüd tõde ja õigus, nüüd palu tahe. Aga ega meie tõe, et sellest ei muutu Aga kui oleks olnud valida Recore, siis kuhu oleks siis provotseeritud setude? Kui oleks Recory oma tõde muuseas seda võimalust ei ole välistatud, et seda veel täna lavalt kuuleb, mis haakub võib-olla ka nende esimeste küsimustega, kas küsimustega ka? Ma arvan, et me oleme nii vanad inimesed juba, et ei kipugi ennast nii väga särginööpi lahti rebima. Las ta olla kinni. Külma, tean, mis siin sees on. Kui midagi võib-olla vilgatab, siis tore on. Nii et sel juhul see tõde saab ikkagi olema maski alma järeldan või millimööduda. Täna kella seitsmest alates kuuleme. Mina ei tea, mis ta te kuulate kella seitsmest alates, mina tean, millal on minus sõnavõtukoht. See on kolm minutit, 20 sekundit, esialgsete plaanide kohaselt. Ma arvan, et ma ei valeta seal, mitte ühtegi sõna, aga ma olen täiesti kindel, et see ei ole kogu tõde. Kas on väga erinev see näitleja sisetunne nüüd mõne teise etenduse sisse minnes, kus on grimm, kostüüm roll, kas küsimuse Mulbohlaad, no sel juhul on nagu näitleja elukutsega üldse mööda pandud või kas võib-olla lavastama hakkama? Kes sedagi, teab jumal kuivaarima kreetsetavalisid lahvata. 58, kui on veel tubli 12 aastat. Parimaga oli meil küün, kriitik, selles näitlejal on ka natukene, et see mäng tõega on siis ikkagi nagu väikest huvi pakkunud või mida me täna mängime, sind ikka puhlad. Ei no ma ütlen, et sõna pohlad kasutame koma asemel ja ärapõike võimalusena ütlema, aga ma arvan, et me tegeleme selle ju kogu aeg ju või ma ei tea, ma mõtlesin endale seda enne, ütlesin, et meil on see trikk küll käes kooliajast saadik, sellepärast et lavakunstikateedrist teatavasti. Kuigi see tundub paljudele, et on lavakõnetunnid ja lavakõneeksamid lausa isegi, mida te küll ei usu. Võib-olla arvestades minu puterdavad keelt tegelikult seal ei tegeleda mitte tehnilise sõnaseadmise oskusega, vaid tegelikult just nimelt sellega, et vaadata, mis inimesel peas liigub, millele ta mõtleb. Mida ta väljendab, see võib, võib isegi külge hakata inimesele eluks. Me oleme siin kuulnud kommentaar, et on tunne nagu enne sisseastumiseksamit või tunne nagu enne eksamit, milleks pole saanud õppida. Milline Jaan Rekkor ei tunne, on Sist. No tunnet kirjeldada on keeruline, aga igal juhul mitte ükski neist kahest eelpool nimetatud variandist ma olen võib-olla kõige selgemalt väljendatud põnevil, aga täiesti rahulik. Me teeme kõik selleks, et oleks hästi igav. See on välja lubatud reklaamitud jumalaid, kellel kannatust on 25 krooni eest minu meelest? No kui päris ausalt küsida, siis siis ausalt öelda, keda huvitab? Keda huvitab see, mida teine inimene nii väga mõtleb? Tänapäeval pidada päriselt mõtlevad? Ei huvita. Ma ei tea, kas saalisolijatest huvitab kümmet protsenti kohaletulnuid, see, mida me mõtleme, ma arvan, enamust huvitab ikkagi, mis saab. No mis siis nüüd saab, mitte mõhkugi ei saa, ütle kohe päris kindlalt välja, see on nagu ennustus. Täna kõneleme Endla teatrist ja sellest, kuidas seal tõde otsiti. Aga üks inimene on tõde otsinud ja näitemängu teinud Endlas juba õige kaua. Ja see näitlejanna on liidedre, kellel täna on üks tähtis ja suur sünnipäev. Päeva tähistati eile tumedate hirvede etendusega, küll oleks tahtnud liidedrete ennast intervjueerida, aga tema ennast näole ei andnud. Huviga ootasime siis, et milline on see liidedre tõde, et kuidas tema lahendab selle Tammsaare ja Tiit palu tõe otsimise ülesande ja see oli küllaltki lakooniline, nii et minul tekkis isegi soov, et kui ma nüüd saaksin seda korraks uuesti kuulatada, alustas umbes sellest samast punktist, kust vastne teatrijuht Tiit palu oma tekstide rääkis, sellest tõe ja õiguse esimesest osast ja Andrese Vargamäe visioonist, aga siis ta kuidagi sujuvalt juba kõike näinud ja elutargana jõudis tõe ja õiguse viienda viimase osani ja Indrek kuni ja noh, selles sillas oli mingi niisugune tunne ka, et ta on näinud ise igasuguseid aegu Endlas ja võib-olla oskab ette näha seda, mis uut tulijat võib sellel Vargamäel oodata ja et noh, tegelikult see ringkäik kestab ikka edasi, aga praegu kuulame, mida siis oma heast kolleegist arvavad. Jüri Vlassov ja Raivo Trass. Liigi kohta oskan ainult hääd öelda, sest tema on minust aasta kauem siin teatris olnud ja läbi aegade on ta väga tore inimene olnud ja, ja minu meelest väga hea näitleja ka ja ei, ainult head ja head ja, ja homme siis vaatame, mismoodi me selle etendusega hakkama saame. Ka homme on tunduvalt lihtsam kui Gridena. Aga Liia riiuliks sädelev naine, kes rabab kodus mehed. Riia on niisugust tüüpi näitleja, kes tuleb hästi noorelt ja lahkub siis, kui valla temaealisi ei ole üldse enam olemas. Plii on igavene näitleja ja ta on kuni minekuni ikka seesama, liig vitaalne, elujõuline tema jää näitleja mõttes vanaks tudiks, saamatuks Uustajaks. Tal on ikka midagi öelda. Jõuate veel tema varakult omale ahmida. Äkki populina kirgas ja tõusis. Oi kui Laarmani. Kui ka siis ma olin nii ilus nagu tuvike hääled ka praegu kaunis nõbu tuvike ja noor. Ja no. Aga liideidre häält tahaks ikka kuulata küll. Kuulame tema esinemist Sorbases. Pärnu teater on kord juba selline, et ei ta saa ilma operetita ja Sorbas oli üks tore lugu ja liidedrel oli seal üks ilus osa. Pärnu linna on kogunenud suur hulk teravaid ütlejaid ja mõtlejaid eesotsas Sven Kivisildniku kaja. Talle sekundeerib ka Kati Murutar ning nende artiklid Pärnu teatrist. Kujundavad nagu ühte pilti. Teine pilt on see, mida publik siis nagu tahab või ootab või mida ta seal teatris vaatamas käib. Küll need arvajad jõuavad oma lehtedes kirjutada, mis nad nägid. Meie tänases saates on nii-öelda publiku ja vaataja poolelt. Mees, kes on Pärnusse ka üht-teist kirjutanud näitekirjanik Mihkel Ulman. Ja äsjasel hooaja alguses esietendus ka tema Agnese nimeline näitemäng, mis on juba leidnud head vastukaja. Et kuidas Mihkel Ulman pärnakana kujutab ette oma teatrit ja kui paljud tema autorina peab arvestama ühe provintsiteatri publikuga. Sellest järgmine lühike jutt. Kui palju on Pärnus teie kogemus pidi võimalik teha seda teatrit, mis näiteks teie maitset rahuldada? No ma arvan, et ega väga palju ei ole, kuna ikkagi kõik on raha taga kinni ja need võimalused on väiksemad, aga siiski hea tahtmise korral võib seda teha. Aga näidendeid kirjutades või teadlikult, te olete Pärnu publikule mõelnud? Ausalt öeldes mul ei tulegi meelde, et mul tuleks Pärnu teatri näidendite maantee, kirjutan nii-öelda sahtlisse, siis nad kuidagi jõua laval, nad Pärnusse on jõudnud, ma ei seostaks sellega, et ma siin elan. Aga kui nüüd iseloomustada seda siinset publikut, milline ta on? No mina mõtlen alati väga, väga pingeliselt publiku peale, ma ei tahtnud kirjutada, igavaid, näidanud, et ilmselt paljud laidavad mulle seda ette, et mõni teen, aga, aga Pärnu publik palun jaotusi mitmesse gruppi, Ühed on nagu vanemad inimesed, kellel on suured nõukogude aegsed teatri traditsioonid ja väga meeldiv on näha, kui nad tulevad ja nad on teistmoodi tükkidega harjunud. Aga siis on noort publikut, aga kõikvõimalikud muud asjad on nagu ära tõmmanud selle publiku ja paratamatult provintsiteater peab arvestama igasuguse publikuga, kui ta tahab üldse publikut saali saada. Loomulikult peab kõik võimaliku repertuaari pakkuma. Kuidas selles kontekstis mõjub nüüd Tiit palu idee, et teha aasta 2006 eesti dramaturgi aastaks, et et kas Eisi dramaturgia on see, mis, mis toidaks näiteks Pärnusugustena? No, ma arvan, ta toidab pidevalt kui ainult seda teha, aga minu meelest on see küll väga toredad see, sellepärast et Eestis on ju nii vähetükke, mis räägivad Eestist siin ja praegu on neid tükke võiks hästi palju. Ja kindlasti oleks publikuhuviga suurendavast võiks olla minu meelest lausa tükk, mis toimudsidki Pärnust. Kui vaadata seda, mis maailmas laineid lööv dramaturgiat ja teatris, siis on need ikkagi nagu äärmused, et kunagi tegi Peeter Tammearu Pärnus lavastuse, mille nimi oli äärmused, eks ole. Kuidas teie suhtute sellesse äärmuste mängud, kui lähedale te neid äärmusi enda jaoks oletada? Mina suhtun üldiselt väga positiivselt äärmustesse. Deatherant äärmus hakkab tegema, siis jäävad saalist kindla peale tühjaks. Määrmust on kindlasti need, mis nagu kompanud neid võimalusi teatris, aga samas mulle meeldivad ka kõige sellisem tavalisemad teatritükid, psühholoogilised näidendid kõige rohkem. Ilmselt olen ma sellest east väljas ainult äärmusi. Topo, teine nii-öelda trend on see reality sõuefekt vaid kas teater sellega suudaks konkureerida, mis fenomen see teie arvates on, et võimalikult ehedaid, elulisi asju inimesed tahavad nagu läbi mängida? No ma arvan, et see reality show de la viinud pikapeale otsa saama, need on nüüd saastava eriti palju tulnud ja mina vist küll enam ühtki vaata ja mul on tunne, et vist inimesed hakkavad nendest ära tüdinema. Päris reality ei saa teatri kunagi olla, ta peab natukene muinasjutt ka aga samas ja kui ta, kui ta reaalsest arvest kuidagi kajastaks Millised ootused teil selle tänase õhtu suhtes on, kas Tiit palu ettevõtmine tundub avantüür või võib siin tõde selguda teie arvates? No minu meelest on see üks, üks meeldiv komandör, ma näen, näitlejad käivad siin ja joovad vett või midagi muud ja nad on üsna erutatud ja võib-olla ongi vahel midagi sellist enam Zlatardist nagu lahti raputada. Et mina loodan küll, et sellest saanud sofast vähemalt idee, kui selline on küll. No siin enne veel arutluses nagu seda meelelahutust samastati rutiini teatriga või kas nad teie jaoks on ka kattuvad mõisted? No mina arvan, et teater ongi üksmeelelahutusasutused on seda algusest peale olnud, aga just seda meeleolud tuleb teha väga kõrgekvaliteedilist, see on tõeline eesmärk. Selle meelelahutuse pealt on alati välja kasvanud ka need nii-öelda äärmused, need väga kõrged asjad. Aga kui seda all seda meelelahutusliku momentidele, siis siis ei ole millegi pealt kasson, ei tule sealt mitte midagi. Milline on olnud selline kõige erutavam või, või, või kõige olulisem sündmus siin viimastel aegadel, mida te tahaksite meenutada või esile tõsta? Tähendab, selle 10 11 aasta vältel sarnaselt on elanud, on mulle kõige sügavama mulje jätnud üks teatritükk, mille pealkiri oli duell ja selle lavastuse mul ei tule, nimi, märg majandaja, lätlane Lauris Gundars. Jah, paraku läks tükk väga ruttu maha, aga mina sain küll tehaste raputava elamuse sellest tükist, et see on mulle kõige paremini meelde. Kui ta oli natukene igavam tükk selline ja publik täna midagi teha, mulle see näitab ka veel kord välja, provintsiteatrisse tuleb ikkagi Hiinast, ei ole täpselt millist repertuaari lavale tuua ja mingisugused piirangud on alati ja ja võib-olla oli ka halvasti välja reklaamitud, aga ma ei mäleta ka seal üsna. Mida te soovitate või mida te ootate ja loodate palust? No Tiit palu puhul on kohe näha, et tegu on sellise noore aktiivse, väga intelligentse lavastajaga ja ma loodan, et ta asub siin koguma, aga ütleme seda Pärnu teatri üldist renomee üles tõstma, et see on nagu alla vajanud kõige olulisem, et siis hakkavad näitlejad tundma, et nad teevad õigeid asju ja kõik, kogu personal ja tuleb ka publik teatrisse või kuidas seda teha, noh, eks ma suudan endale kaaslase, saab väga raskemini. Kui vaadata Pärnu teatri lähiajalugu möödunud sajandi keskelt, siis selle sajandi alguseni, siis kes on Pärnu teatrit juhtinud peanäitejuht Vello Rummo oli seitsmekümnendatel aastatel Lydia Koidula nimelise teatri trielamist ja olemist kujundamas. Tema valitsusaeg oli 13 aastat. Siis tulid kaheksakümnendad ja see on Ingo Normeti jagu ja nägu. Tema püsis Pärnu teatri peanäitejuhina üheks aastaks. 90.-te algus on üle Vaaloe teatri kunstilise juhi aeg ja temal oli kuus aastat seda tööd. Siis tuli Raivo Trass 1997.-st aastast siis möödunud hooaja lõpuni ja tema oli selle tüüri juures seitse aastat. Nüüd on uus aeg, on Tiit palu aeg. Kui juba me seda Tammsaare tõeetendus täna siin refereerime ja muljeid jagame, siis võib-olla oleks õige öelda ka millega Tiit palu alustas, milline oli tema tõde, mida ta endale avalt kuulutas? Tiit palu oli valinud tõe ja õiguse esimesest osast siis Andrese tulevikuplaanid vargamäel. See ei kõlanud sugugi pistlikult või või rollis olekuna vaid see oli kooskõlas. Mulle tundus väga tema enda sisetundega ja sellega, et, et kui keeruline saab olema see Vargamäe põld harida ja ja kui kaugele tulevikku vaatab see Andres Paas. Tiit palu, tõsidus ja pinge sellesama õhtu jooksul oli ka päris psühholoogiliselt huvitav jälgida, sest tegelikult rohkem on ta jäänud silmamängur suhtlejana siis nüüd selles uues peanäitejuhi rollis oli ta ikkagi väga vastutustundlik ja väga tõsine. See oli ka osa sellest õhtust, mis hakkas silma enne seda veel, kui Tiit palule sõna anda, mõelda selle peale, et kas see tõde õigustas ennast, selline eksperiment näitlejatega ja eksperiment publikuga midagi teatrile andis juurde, siis minu esimene spontaanne reaktsioon on küll, et jah, et see oli väga huvitav ja ja Pärnu näitlejaid ju mingil määral tundes avastasid ikkagi, et, et oi, et üks või teine on tunduvalt sisukam või, või et sa pidasid teda rohkem nagu mänguriks, aga vaata, millised imelikud mõtted tema peas on, eelnevalt. Üks tegi ja ütles, et keda ikka huvid tähendab, see, mis teine inimene mõtleb, see ei ole võib-olla tõesti mainstream. Aga kuna seda mõtlemist nii vähe üldse eksponeeritakse, siis mina olin selle õhtu eest tänulik küll ja see toimus ju kõik ikkagi täissaalile ja küllap oli ka publiku hulgas neid, kes mõnda aega olid hämmingus, et kuhu nad on sattunud või tulid ootama lugu või ootasid mingisuguseid naerukohti ja ei leidnud neid näiteks sellelt näitlejalt, kellelt nad võib-olla ootasid või vastupidi, leidsid mingi koomika, sädeme, mõnes tõsisemas näitlejad, et see kogemusena just oli ainukordne, et see oli see koosolemine kogu trupil ja siis vähem või rohkem iseendana olemine, sest ka iseenda varjamine annab ikkagi mingit aimu sellest inimesest. Nii et selles suhtes mul on väga hea meel, et me valisime Pärnu teatri kui pealinn pakkus ju ka konkurentsi, et seda ühte ja ainsat tõde näha, sest ma arvan, et see hakkab mälus kerima ja nendes mälestustes ja mälestuste mälestustes ka nendesamade näitlejate edasiste juba lavarollide põhjal, kus on grimm ja kostüüm ja, kuid palu enne etendust tunnistas, et tema sisetunne on nagu koolipoisil, kes peab kohe-kohe minema eksamile ja kellel on kõik kogu materjal peast läinud, kas ei ole õppinud siis nüüd fikseerime hetke, kui see eksam on lõppenud ja küsime pea lavastajalt, milline sisetunne tal nüüd on, et kuidas siis see eksam on läinud, et kas seekord piletiga vedas või tabas teda eksamilaua taga ebaõnn. Ma enam-vähem teadsin, Piret, tule, aga mis mis juhtuma hakkas ja ja nii juhtuski, et tegelikult ma kartsin kahte asja, seda, et ta on piinavalt ja seda ta on liiga pikk, seda tõstma kartsin, kartsin rohkem, sest ma ei teadnud pikka saba taga midagi, aga ta tuli kuskil tund 40, umbes niimoodi arvestatud aja sisse, hetkel on tunne selline, nagu oleks olnud kartulikott seljas, oleksid pikka maad kõndinud ja siis paned kartulikoti maha ja siis on tunne, et sul on tiivad kasvanud. Kerge tunne on, aga on olemas ka võimalus, et sel ajal, kui sa kõnnid selle kotiga ringi, hakkab vihma sadama seda veel raskemaks. Et kõigi võimalike asjade hulgas, nagu juhtus, paremaid asi jooksis, igaüks hoolitses enda eest. Mina ju ei teadnud, mitte keegi ei teadnud, mis seal toimuma hakkab. Igaüks tegi oma asja, noh, välja arvatud üks, kes mind üllatas, aga ta käitus iseendana. Kahtlemata. Sa ütlesid, et tahad näitlejaid tundma õppida rohkem kui eelnenud kolme aasta vältel. Kas õppisid tundma, kas oli avastusi? Ta oli ikka jama, kuulasin igaühe teksti ja eks ole teinud oma rõhud ja panus sinna sisse oma sõnumi arvan küll, et ma sain midagi teada, mida need täpselt ei oska nagu öelda või et kellelegi suhtlesin, oleksid silmad avanenud, aga selliseid isiklikult pihtimused, neid kuuleb ainult erilistes olukordades ja täna oli minu meelest teatris nagu eriline olukord, et ma pole küll asjadele nimeandjaga, aga minu jaoks on, mis asi on möödunud, see juba legendiks saanud? Mina nägin seda, et kui seda on vaja selleks, et sünniks teater ja teisalt me kõik teame, et kui palju kergelt raha võib ära raisata ja teatrit ei sünni minu jaoks täna oli küll laval teater, aga noh, see vist hapete, mina olen alati hea meelega vaatama ja nõus ka tegema, aga mis on siis järgmine asi selles laadis või kuidas need sedalaadi nagu nagu ellu viia juba taotluslikult ja eesmärgi kindlalt ei oska öelda? No sinu enda etteaste tundus väga isikliku suhte ja segava läbielamisega, et kuivõrd sa nüüd seda vargamäed ja Endla teatri samastaks sisimas ja lennata Andresele tunne. Tammsaare tõde ja õigus on eestluse narratiiv, suur narratiiv, eks ole, igaühel on oma protokonist selles romaanis olemas, kas sa võid pöörduda kas noore Andrese poole või noore Indreku poole või vana Andrese või vana Indreku poole või ükskõik millise tegelase poole seal seal on, seal on kõik on olemas. Et muidugi oli see programmiline, et mina võtsin selle noore Andrese osa, kes saabub vargamäele ja kellel on pea plaane täis ja kellel on musklis jõudu ja kes otsustab peale hakata ja selle oma südameasjaks võtta. Ehkki me teame selle loo lõppu, ei ole siis siiski võimalik sama teed läbi käia teistmoodi. No kui kaugele sinu visioon praegu ulatub, kui kivised need põllud on ja kõige kiiresti sa loodad nende soode, jõgede ja kõigega siin saada sellise vargamäe nagu sina vaimusilmas näen. Minul on leping viieks aastaks, mis ei tähenda seda, et ma viit aastat olen, eks ole, ma arvan, et mingisuguseid muutusi võib hakata märkama kahe või kolme aasta pärast. Need muutused on väga aeglased, ehkki teatraega liigub kiirelt nagu tehtud plaanides on aasta pärast järele jäänud ainult mälestused, mälestuste mälestused, aga ometi on see nagu elav organism, mis nagu muutub ja areneb. Ma arvan, et aasta 2007 võib-olla see, kui ma sellesama mikrofoni ees võin analüüsida, et mis siis on muutunud või kas on või, ja milliseks. See teater, mida saab olema, kas ta on siis Tiit palu teata või milline on sinu oma positsioon seal, kui lavastaja? Ma arvan, et see saab olema ikkagi Pärnu teater, et mina tahaks pärnu täpselt võtta jutumärgid ümbert ära, et Pärnu teater tähendaks seda teatris, mis asub Pärnus keskväljak üks Pärnusse sisse sõites kohe silla vastas, mitte see on nagu mingi üldnimi võib anda teatud viisi tegutsevatele teatritele umbes nagu eesti film või soome teater, eks ole, et, et ma arvan, et see teater saab olema ikkagi nende inimeste nägu, kes taas laual käivad ja üks nendest kahtlemata olen mina. Aga see sinu kui lavastaja roll ja koht selles üldises pildis Olen näitlejatele öelnud niimoodi, kui ma asusin tööle, siis oli meil ka väikesed siin nagu pidulik hooaja avamine. Minu soov on see, et laval oleks rohkem teatrit ja omavahelistes suhetes oleks vähem teateid ja nad iseendast rääkides, siis ma tahaksin teha natuke tetraalsemad teatri, kui on võib-olla Eesti keskmine. Siin eelnevas arutelus kasutati, võis, avastati mõisteid meelelahutus ja rutiini teater, kas nad sinu jaoks on ka kattuvad? Me jääme repertuaariteatriks püsitrupiga, meil on aastas 10 kuni kaks esietendust, meie täidame ära mingisugused tühikud selles repertuaari reas. Me teeme teatud žanre väikesesse saali ja suurde saali, me kahtlemata teeme ühe muusikatrikki aastas. Teeme paar komöödiat aastas. Me teeme väikeses saalis neli nõudlikku draamatükki aastas, me teeme kaks lastetükki aastas ja teeme ühe, kaks suure saali klassika, kõiki, kas Eesti või välisklassika, mis seal siis see meelelahutus on sees, need 20 sõidutan kindlasti meelelahutusmuusikatükk on, kahtlemata on meelelahutus, aga need tuleb teha hästi, milles on, aga mina nagu võimalust eksisteerida Pärnus teatrina on see, et äkki meil õnnestub suurendada tõenäosust, et tükid tulevad hästi välja. Peamine välja valida nõudlikumad materjali, anda inimestele paremad tingimused ja võimalused elluviimiseks, kutsuda häid tegijaid ja tunnustada oma inimesi, see kõik on nii lihtne. Aga seda on väga raske pidevalt teha, et seda auru üheks korraks üles lükata. Võib-olla on lihtne, aga noh, ma ei tea, kuidas seda teha, et see on tõesti Vargamäe kündmine. Ja Pärnu teater, kastan Pärnu, teata, kas ta on selle koha jaoks ennekõike või, või milliste ambitsioonidega sa võtad seda asja. Pärnu on Lääne-Eesti suurim linn ja Põhja-Läti kõige põhjapoolsem teatrilinn. Alles eile käis meie teatridelegatsioon, käis näiteks Riias teatrit vaatamas ja me hakkame seda vahet sõitma küllalt palju. Mina arvan, et see teater mõne aasta pärast kui kultuuriolukord on rahunenud, on üks kindlatel alustel töötav teater Euroopa liidu ühes väikeses sadamalinnas tehakse tükke inimeste jaoks, inimesed tulevad neid vaatama, eks ole? Aga aga nii lihtne see ongi, inimesed ei tule vaata seda tekkimisele nendele mõeldes, sest ma saan aru, te ootate minut manifesse, minul lemmikud teatri Talgarliini Volkspiine ja Riia uus teater, lemmik lavastajad on Christoph Martha. Aga sellist teatrit ei ole võimalik siin teha, meil on üks publik, meil ei ole mitu publikut oma teha ainult ühele publikule natuke paremini, natukene kavalamad, natukene rohkem, anda inimestele teada, mida me teeme ja mida me mõtleme, et nad teaksid teatrisse tulles, mis neid ees ootab. Mingisuguseid manifestselt ei sotsiaalset teatritega, kunsti teatrit siia ei tule, sest et sellisel juhul lüüakse meie uksed või aknad laudadega kinni. Endla teatri järgmine tõde selgub esoteeria lainetes ja selgub sellise paljude jaoks suure guru tekstiga, nagu seda on Gueljo ja tema alkeemik ja seda coiljad lavastab Tiit palu ise ja kuuldavasti on esoteerija laine ka Madis kalmeti uuslavastus vee mälu ja kuidas siis selle Endla uste ja akendega jääb, kas need murtakse lahti või vastupidi, naelutatakse suurte palakatega kinni, see paistab juba õige pea. Aga tänaseks aitäh kuulamast. Endla teatris käisid Pille-Riin Purje ja maris Johannes ja meie tänases saates kõnelesid Raivo Trass, Tiit palu ja näitlejad Jüri Vlassov ning Jaan Rekkor ja näitekirjanik Mihkel Ulman laulis liidedre kuulmiseni järgmisel nädalal ja siis vaatame, vaatame, kas tuleb jutuks Juulia või Sex Pistols. Me veel ei tea seda, ei ole kumbagi lavastust näinud kuulmiseni.