Tere päevast jälle inimesed, kes huvituvad ooperimuusikast Nendest inimestest, keda huvitab ooperimuusika ooper, gurmaanid on jälle eetris ja mul on hea meel siin laua taga teile tutvustada Harry Liiv randa, meest, keda teatakse ajakirjanikuna, kuid kelle ilmselt põhiline töövaldkond ja kujutava kunsti raamidesse. Aga see, et Harry ja siin ja mul on hea meel et sa leidsid mahti aega tulla ja ütlen ka kohe ära, et me oleme, me oleme sina peal siis sissejuhatuseks tahakski ilmselt kuulajaga mina üle käia selle, et, et mis siis sellist meest, kelle põhitegevus on siiski visuaalsed kunstid ja, ja sa oled pikka aega olnud Kesk-Euroopas jälgimas kõike seda, mis kunstis toimub, sealhulgas ka ooperit. Et kuidas sinu selline Ooperi huvi tekkinud on? Teades, et sa oled poistekooris esinenud ning isegi Garmini etendustel kaasa laulnud. Et kas see valdkond on midagi niisugust, mis, mis väärib sinu tähelepanukunstnikuna kunsti hindajana. Ooper on tõesti huvitanud mind võrdlemisi varasest ajast saadik ja ilmselt on see ikkagi mitmeid põhjuseid, üks nendest võib-olla kindlasti ka ütleme nii pärilik põhjus. Kuna mu vanemad armastasid väga muusikateated, siis võeti mind juba lapsepõlves kaasa ooperi- ja operetietendusi Estoniasse. Ja teiseks suurepärast klassikalise muusika laulmise kogemus eesti poistekooris õpetaja selle hindama üldse klassikalist muusikat, koorimuusikat ning kuna seitsmendate aastate alguses rakendati poistekooripoisse ka Estonia Rotermanni tänava poistekooris ja siis on mul olnud ja õnn ja, ja rõõmu omamoodi olla ka Estonia lavale astuda seal ehk nii mõnelegi lauljale varba peale, kui ma vales kohas tulin, kardina tagant välja ka. Nii et nii et võib-olla sellised põhjused ja teised poolt on mul olnud ikkagi tohutult suur rõõm näha ja kuulda Estonia ooperietendusi veel sellest ajast millele me võime tagasi vaadata kui ehk viimasest sellisest hõbedasest ajajärgust. Võib-olla. Ma siiski arvan, et 80.-te aastate esimene pool on pigem hõbedane, et võib-olla seitsmendat aastat lõpp jah, ma olen ka sealt üksikud etendusi oli tõesti kuldne, aga, aga suurem osa mu teadlikkust ooperi vaatamisest jääb ikkagi sellesse hõbedasse perioode, mida ma enda jaoks pluss-miinus üks kaks aastat ehk piiritlenud nii 1980 70 88. aastani. Nii et see on olnud enda jaoks ka ka väga meeldiv kogemus näha ikkagi ka meil selliseid lavastusi, kus oma hiilgefarmis olid veel Hendrik Krumm, kaal, Maiste Voites Tiit Kuusik. Nimetada mõningaid üksikuid inimesi. No ma ei, meie saade ei ole selline, kus me kindlasti hakkame tegelema mingisuguse võrdleva analüüsiga, kuid sinu sinu kogemus siis just eriti mis puudutab sinu perioodi eluperioodi Hollandis ja teda ümbritsevates skulptuuri keskkondades, nii palju, kui on publitsistikat aru saada, on su haare ja geograafia olnud siiski ai. Ilmselt siis see taust sinu Garmini kooripoisi taust on võib-olla ka siis nagu põhjus, et sa ei olnud mitte juhuslik külaline ka ka nendes ooperites ja tänu sinule sai ka eesti lugeja inimene ooperihuviline kunstihuviline üldisemalt, nagu teada, mis maailmas toimub Jah, tal oma õppimise tuju võimalustele Amsterdamis 1998.-st kuni 2001. aastani tekkis mul ka võimalus külastada regulaarselt, et kõiki Hollandi riigiooperietenduse kõigepealt ning siis juba natukene hiljem ka Antwerpeni ooperit Brüsselit Dortmundi Düsseldorfi, aga ma siiski kujutanud, et parimaid, mida ma oma elu jooksul olen näinud ja kui ma alati on suure rõõmuga tagasi, on loomulikult. Berliin stats, ooper, riigiooper ning ka 12 Berliini ooperiteatrit on tegelikult ju ju suurepäraselt, ma mõtlen siin Deutsche ooperit ja koomilist, ooperit. Mis mind kõige rohkem ooperi juures köidab, miks miks ma ka külastan ooperietendusi ning olen nõus maksma head pileti hinda nende etenduste eest, ütleme nii on tegelikult väga lihtne põhjus. Ooper minu jaoks sümboliseerib ehk kõige rohkemal kujul seda klassikalist Keson. Ühes kunstiteose saame koos väga erinevate kunstiliikide elemendid kokku annavad ühe meie mõistes kaasaegset leksikad kasutades ühe oivalise perfomance kus visuaalsed kunstid, muusika, teater, stsenograafia valgus, kõikvõimalikud imetrikid, kui me lisaksime need ka sinna juurde, mis ooperi puhul on väga, tihtipeale paratamatult on suurepärases sünteesis ning kui lavastus on esmaklassiline, kui orkester on esmaklassiline, kui solistid on esmaklassilised kokku, annab sulle sellise võimsa vaimse naudingu. Et sa saad tõesti aru sellest, mida kujutab endast professionaalne muusikateatrikultuur oma kõige kõrgemal astmel, millega võrrelda, ehk midagi muud teatris on võrdlemisi raske. Nüüd räägitakse loomulikult ka sellest, et et ooper on oma aja ära elanud ning ning seal võib kohata ka süüdistusi, et ooper on siiani jäänud militaarseks kunstiks, et milleks meil on vaja sellist aristokraatlikus lõbu, meie demokraatlikul ajastul vaidlen sellele täiesti vastu. Ma arvan, et kõrgkultuur oma sügavas olemuses on, on alati tarne vähemuslik, aristokraatlik ning et saada sellest osa, peavadki seal olema eelteadmised ning sa pead oskama suhestada. Taustsüsteemiga on täitsa loomulik see, et erineva ettevalmistusega inimesed ei oska, ei suuda suhestuda tegelikult sellega, mida nad klassikalises ooperiliteratuuris näevad ning see võib tekitada nendes pigem võõristust, aga ma arvan, et et seal on ikkagi nende probleem. Puudutama kahte teemat, mida ma oleksin paratamatult sinult ka küsinud, tähendab üks just see, et ooper kui elitaarne niisugune kunstivorm mulle endale on jäänud, nagu mulje, et elitaarsusest kui seda hakatakse seostama just nimelt sellise klassi klassi elitaarsusega, et siis ehk äkki ei ole tänapäeval see enam niimoodi, et see elitaarne on just pigem see, millele sa viitasid, elitaarne on söömiseks kõrvade vahele, tähendab see võime võime vastu võtta ja võib-olla ka ette valmistatud tulla just väga mitmeid selliseid võimsaid kunstiliike korraga, mida, milles ooperi eripära ju tegelikult seisnebki, et kas on mõõtmeline pilt, eks ole, kunstisaalis või on elav esitus kolmemõõtmelises ruumis koos oma ma ei tea viperust ega teinekord interpretatsioonivõimalustega. Et kas võiks elitaarsusest nagu käsitleda ooperi suhtes nagu just sellisena, et sa ei pea tingimata olema aristokraat või, või uhkete autodega sõitma ja golfi mängima, vaid. Ma ei mõtle seda, mõtlen ikkagi aristokraat suse all praegu vaimuaristokraatia siis, siis ma sain õigesti aru. Nii et see on jah, midagi muud. Ja huvitav on ehk tähele panna ka seda, et et kui ühelt poolt räägitakse, et ooper on surnud, see on samamoodi nagu maalikunst on surnud, mida räägiti eelmisel kümnendil võrdlemisi palju ka näiteks Eesti kunstikriitikas siis siis ometi, kui minna suurte metropolis ooperites minna pool tundi varem enne etendust ja näha neid masse, kes sinna kokku tormavad ja kes küsivad su käest, ega ta ei ole piletite randa, ega teil ei ole äkki ühte kutset üle siis millest me räägime, eks ole. Kult on ooper siiani väga populaarne, järelikult on siiani olemas publikes, seda mõistab suurepäraselt, loomulikult käivad ooperi sees vaidlused, kuidas ühte või teist asja lavastada kujundada. Aga ma arvan, et see on täiesti normaalne. No sinu näol, aga ilmselt on ka tegemist inimesega, kes võiks mulle vastata ühele sellisele küsimusele. Midagi siis üks minu väga hea kolleeg minust küll mõnikümmend aastat noorem eks kunstnik, kes suhtleb väga palju noorte näitlejatega ja, ja teeb tööd teatrites Eestis, kus on võib-olla sellisem mitte niivõrd noh, ma ei taha kasutada sõna arhailine, ütleme siis konservatiivne kunst nagu on nagu on tegelikult jooper. Ja siis ta ütles mulle, et tead, et mu käest küsitakse niivõrd tihti, et ooper on surnud, hääbuv ja, ja ei, ei kõlba tegelikult noh, mitte kuskile ta ei ole nagu kunstiliigina üldse midagi nagu arvestamist väärt. Ja tema küsis minu käest, et kuule, ütle, mida ma nendele inimestele vastan. Ausalt öeldes. Ma jään küll vastuse võlgu, sest et ma, ma ütlesin, et, et sa ei pea kedagi nendele midagi vastama, et sa võid need lihtsalt kaastundlikult vaadata ja pidada pausi. Et ta on, see on see natukene liiga rumalasti ja, ja, ja võib-olla õelalt nendele noortele inimestele öeldud või mida sina ütleksid sellise küsimuse peale. Kõige lihtsam vastus ehk oleks see, et kuidas need ooper surnud on? Ilmselt mõeldakse sellise küsimuseasetuse puhul vormi võib-olla pigem või et kaasaegne Cooperi kirjutus ei ole andnud selliseid teoseid, mis pälviksid sarnase populaarsuse juba klassikaks muutunud teostega. Et me läheme küll suure õhinaga suure huviga mingisugusele ooperi esietendusele, seal aga siinsamas Eestis, eks ole. Aga ütleme nii klassikalise lausega, et paremat, aga välja kukkus nagu alati, eks ole pettunult just, et et seal ooperit mängitakse kaks-kolm korda ja peale selle unustatakse. Nii et ma arvan, et väga palju on põhjus ilmselt selles teiselt poolt samas ikkagi kui vaadata suurte ooperimajade repertuaaripoliitikat, siis tegelikult kõik ooperimajad otsivad ju väga hasartselt väikse paanikaga uut literaat, tuurja püüavad leida pidevalt midagi, midagi uut ja selle uue alla, tegelikult käib ka ära unustatud vana tagasitoomine teatrisse. Ning kõige tüüpilisem näide ilmselt, millest võivad rääkida paljud muusikaajaloolased ning ooperikriitikud, kui tänapäeval on see, kuidas on tagasi teatrisse jõudnud ära unustanud baroki näiteks või siis ka mõned romantikud, kelle loomingut on viimane sajand katnud peamiselt siis jah, äraunustamise loor. Aga kes on nüüd siis jõudnud tagasi teatritesse ning just eriti põnevaid lavastusi näeb saksa väikestes ooperimajades minu meelest ja saksa teatrite omavaheline võistlus põnevate unustatud autorite lavale toomisega ning ühtlasi on see ka ju võitlus publiku eest aga minu meelest erakordselt põnevad, seda peaks tegelikult meiega palju rohkem ajakirjandus kajastama ning muusikaringkonnad peaksid sellest rohkem rääkima. Üks mu kõige kõige põnevamaid muusikaelamusi sel aastal kindlasti. Telemani ooperinägemine Berliinis Berliini koomilise ooperistuudio poolt ette kantud. Karjasemäng see oli, see oli lihtsalt suurepärane, seda mängiti tegelikult ka a'la farenelli filmist tuntud esteetikaga ja Ülepaisutatud koomik, aga aga publiku vastuvõtt oli erakordselt hea. Lauljad, pillimehed, orkestri juht nõudsid ise väga sellist mängulist elementi selle sees ja ja mulle teadaolevalt kõik need 10 etendust, mis Berliinis toimusid, läksid absoluutselt valimatult ja, ja ka minu jaoks oli see erakordselt huvitav kogemus, nii et nii et see on, see on üks võimalus võib-olla seletada inimesele, kes küsib, kas ooper on surnud. Seda asja kuulus saksa kontseptualism perfomance kunstnik väga radikaalsete vaadetega Joosep pöis on teinud ühe minu mõistes pedagoogilise aktsioonid, kuidas seletada kunsti surnud jänese? Ja nüüd, kui te mõtlete selle peale, kuidas üldse oleks võimalik, selline pedagoogiline protsess, kuidas, kuidas tegemist on, eks ole, paradoksiga, mis tegelikult ei saa toimuda, siis siis selles töös tult olemas kogu see kogu see nii-öelda vastupanufilosoofia ehk siis moodne kunst pidi ennast tõestama viiekümneil kuuekümneil aastatel ka veel suures kunstisüsteemis publikule, kes ei tahtnud sellega suhestuda, kes leidis, et tegemist on mingi jamaga ning järelikult ka siis kaasaegne ooper või ütleme, kaasaegne ooperipoliitika ning, ning teatrite repertuaar paar peab tõestama lihtsalt ignorantsusele inimesele seda, et ooper on täiesti elav kunst. Aitäh sulle selle, selle seisukoha selle steitmendi eest. Tõesti, ise mõtlen ka samamoodi peaaegu, võib-olla ehk mitte targalt ja keeruliselt, aga, aga arvan ka, et et see on, see on kunst, mida, mida tasub arendada ja mida vahetevahel tasub ka käia vaatamas-kuulamas. Aga et mitte olla ülekohtune kuulaja suhtes ja ka sinu suhtes, siis sa oled oma kodusest plaadikogust toonud tegelikult päris palju sellist väga huvitavat, ilusat ja ka just unustatud muusikat, et et katsume nüüd selle saate jätta nagu sellisesse normaalsesse mõistlikku balanssi, et kõlaks ka need sinu poolt ja kohale toodud muusikalised näited isoleeri, eks ole, kes keda võib-olla teatakse populaarselt ka selle järgi, et, et justkui olla see mees, kes olla Mozarti mürgitanud ja maaeluajal tegelikult väga populaarne, viljakas helilooja on võib-olla kas, kas siis nagu selle pärast kuidagi nagu kaua aega põlatud unustatud olnud, et ta et ta käis nagu müüt selle kohta, nagu tema oleks selle selle kadedusest selle geeniuse teise ilma saatnud, usute seda? Ma arvan, et müüt võib olla üks kõige kohutavamaid inimeste hävitamise vahendeid üldse, eks ole, kui me tuletame meelde siin müüdiga müüdiga, ütleme, müüdi sugulast ehk laimujuttu siis siis kindlasti nii sulle kui, kui raadiokuulajatele meenub üks kuulus aaria. Ning ehk see seletab ka või aitab kindlasti läheneda seletusele, Miksoleeri saatus kujunes selliseks ning ja tõesti, see helilooja on olnud, ei ole 150 aasta tegelikult ju absoluutselt unustuse hõlmas. Ning tänu siis Sitsiilia partalile ning tema paari aasta eest ilmunud soleeri albumile sai see väga väljapaistev suurepärast muusikat kirjutanud helilooja uuesti tuntuks. Täiesti õigus, aga minu meelest. Ning, ning see näide tegelikult on väga hea selleks, et tõestada, kuidas me saame siiani välja kaevata väga huvitavat ja põnevat muusikat. Ning kui me leiame ka interpreedi, kui me leiame selle esitajaks sobilikku kandidaadi ning oleme rahul tulemusega, siis mis veel parem olla, eks ole, ja minu meelest on partneri samalt hiilgavalt hakkama sellega. Kas me võime mõelda ka selle peale mitmedki aariad, mida ta oma plaadil esitab, vaid omal ajal ju mõõduka, näiteks kastraatidele, eks ole, sama näiteks valdi ja mitmed teised rokivad poolt veel juht. Mul on sellest räägitud aga, aga nii, et seal Jüri näide on minu meelest siin nagu, nagu hea ja mida kuulame. Ma arvan, et kuulaks Sonierilt ühte kena aariat. Antonis Heleri kuni muusikaga meie saade jätkus ja, ja tõepoolest tuleb öelda, et see helilooja väärib, et teda, teda ja tema loomingut nagu rohkem teataks ja, ja on kõigiti kiiduväärne, et aga ta oli, kes on üks tänapäeva väljapaistvamaid interpreet praegu ooperi- ja kammermuusika valdkonnas on võtnud siis kätte ja teinud sellest sellised ilusad plaadid, mis ei ole ainult muusikaliselt, vaid ilmselt sulle ka kunstikriitikule. Nad on ka sellised väiksed kaunid kunstiteosed. Nagu raamatud. Seda küll jah. Aga tahtsin ka küsida sinu tegevusest. Sa oled kunstikriitik, kuraator, jälgid visuaalsete kunstide maailmas toimub vot, aga, aga sa oled ju ka tegelikult täiesti professionaalne ooperi või muusikateatrikriitik vähemalt pidades silmas seda viljakust, mida sa oma väljaandes oled, oled näinud pidanud, et kuidas suhestuvad kriitikuna nendesse tendentsides praegu ooperimaailma? Ma võiks öelda selle jutumärkides hullu katalonlase näol on ju lausa vapustanud ja, ja sellest on jõudnud märkega ajakirjandusse ja ma olen ka ise mõnda tema lavastust näinud ja, ja noh, mul on siin omad arvamused, aga kuidas sina värskelt näinuna siis nüüd siis muusikakriitikuna selliseid tendentse hindad? Ma ütleks, et, et tema sulle tõesti kuulsat või, või siis meedia poolt kurikuulsaks muudetud haaremiröövi etendust Berliinis ma alguses ei vaadanudki mit ooperikriitikuna, vaid vaatasin lihtsalt kui kunstikriitik, mis nagu toimub. Ma sõitsin Harmi röövi esietendusele Berliinis toimus 20. juunil sel aastal ja ja see on. Ma arvan, minu elu üks kõige vapustavaid ooperietendusi, mis ma olen näinud üldse nüüd võiks, võiks küsida, et kas ületatud siin mingisugune taluvuse piir, kas laval etendunud haaremirööv jättis veel midagi heast maitsest, kui me räägime sellest klassikalisest eetilisest mõistust heast maitsest veel alles. Ning kas šokiteater või olla eesmärgiks omaette, et lihtsalt tekitada sensatsiooni, meediakära, kutsuda publikut seda vaatama, et tekiks sõim, lahmimine, erinevad vaidlused ja nii edasi, nii edasi? Minu jaoks oli, oli kalisto Pieito lavastuse põhjenduseks ainult üks kriteerium. Täielik professionaalsus. Ma vaatasin seda seda etendust, mind täitsid ühelt poolt varjamatu vastikustunne ja õudus selle vastu, mis mis seal teiselt poolt olin, ma olime tohutus vaimustuses lauljat professionaalsusest kui näitlejad. Nüüd Ta on sellest tükist on olnud palju ka meie ajakirjanduses juttu refereeringute näol. Ma ise kirjutasin selle kohta ühe väikese remargi Eesti Ekspressis suvel ning Harmi röövi lavastus on tegelikult armastuse kujutamine müüdavana vägi valdsena sado maso suhetena kõikvõimalike ilguste toimumisel taustal ütleme nii, et tegelikult ta ütleme, vaataksime seda natuke laiemas seksuaalsuse uurimise ajaloo kontekstis, siis tegelikult ta vastaks. Võib-olla shows Pattai käsitlusele seksuaalsusest kui lakkamatust, võitlusest surma ja Protaalsuse ja, ja vägivallaga või mis siis üldse nendest justkui ei, ei eristu Ki, et seksuaalsuse tähendab tegelikult pidevalt haiget tegemist ning üksteisele noaga kõrri toppimist. Laval etendati vägistamist, suhu urineerimist, kiremõrv, grupiseksi, Piiseksuaalseid suhteid, loomulikult, haaramit ennast kujutati tegelikult lõbumajana. Laval istusid klassikalistes tänava lõbumaja vaateakende boksides ehtsad prostituudid, kes vaheldusid laval. Pidevalt käis laval peksmine, vägivald, ühtlaselt tagumine, ekspansionistliku stseenid. Nii meeskonna naistegelased, võtsin ennast riidest lahti, jalutasid alasti laval. Nii et kõik see, mis toimus laval, olid tegelikult absoluutset harjumuspäratu. Ühelt poolt väga vastik tõi ehk kauget paralleele radikaalse kuuendate aastate šokiteatriesteetikaga, eks ole, kus prooviti lõhkuda ka kõikvõimalikke kunsti ja moraalipiire ja, ja rääkida sellest, et me peame, oleme absoluutselt vabad võime teha kõike, mida me tahame, eks ole. Ja tuli meelde väga palju kabiini orgiate teatri repertuaarist just kuuenda ja seitsmenda aastavahetusel kuid teiselt poolt, mis oli jumalik, oli lauljate absoluutne professionaalsus, tähendab, kui oleksid need lauljad eksinud näitlejatena kui nad ei oleks suutnud kõige erinevamates poosides esitada seda suurepärast muusikat nii aariatena kui siis ansamblis, kui nad oleksid hakanud häbenema iseennast seal laval või, või oma partnerit. Ning kui orkestri oleks olnud maailmatasemel, siis oleks etendus kukkunud kokku, absoluutselt ma selles kindel, siis ta oleks muutunud tohutult naeruväärseks. Sest kõige hullem asi, mida sa ooperiteatri laval vaid ette kujutada on pilet tantsus asjaarmastaja rikkus. Kuid Pieito oli suutnud väga head lauljad panna mängima esmaklassiliste näitlejatena ning esitanud neid tegelikult läbi psühholoogia. Neil kõigil oli oma iseloom, oma karakter ja nad mängisid selle kõik suurepäraselt ja ja just see häbitunde puudumine laval näitlemine, et sul ei ole häbitunnet laval, et sa, et sa oledki selles stseenis sees. Et sa oled juba sellest rollist niivõrd võõrandunud, sa võid sa absoluutselt vabalt ilma kohmetuseta. See tegigi sellest etendusest tegelikult kunstiteose. Me võime nüüd vaielda selle üle, kas seda kõike võib laval näidata või mitte ning minu jaoks kõige-kõige huvimat huvitavat kogemust ehk pakkus tegelikult saali reaktsioon. Ehk siis juba umbes 10 minutit peale lavastuse algust puhkesid saalis taansed vahele karjuma, et maha kohutav ja kutsuge politsei, me tahame midagi nii jubedat näha ja siis teiselt poolt karjusid lavastuse toetel, et vanamoodsad välja saalist ja mis moodne teater ja ta ei saa üldse asjast aru ja minge koju ja jooge kohvi. Ja see oli tohutult vahva seenesõna lööma, mis tekkis, see oli, see oli midagi sellist näinud. Ja, ja kõige toredam ta seal, et kõige selle kõige selle lärmi sisistamise kahetamise ohetamise seal keskel, eks ole. Suudab ooper normaalselt jätkuda, orkester mängib, solistid laulavad, võtavad võikaid poose, tegelevad vennatapuga. Ja, ja kõik toimib. Võisin küsida, et kui palju sul Mozartit, kui palju võib moondust, kui palju? Kui palju seal oli sellest türgi ajastust, küsiks pigem nii, loomulikult oli see Mozarti muusika, aga et kui palju oli seal tegelikult sellest türgi ajastust, et et siin oli, on ju näha, kui vabalt oli lavastaja ringi käinud tegelikult algse ainega, eks ole, et me teame küll, et see on tegevushaaramis ja ja sultan ja õilsad vangid ja need tullakse päästma riigina ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Aga kas see kõik nagu võis ka kuidagi vastata mingisuguselegi olu pildile 18.-st sajandist? Nüüd selle etenduse puhul? Tegelikult mul ei tekkinud kordagi sellist mõtet, ma hakkasin sellele mõtlema tunduvalt hiljem. Mis näitab seda, et see ei olnud tegelikult hetkel üldse vajalik. Et kõik see, mis laval toimus, oli, oli väga orgaaniline. See oli vastik, aga see oli huvitav. Ja kui oleks seda tehtud diletantselt, siis ta oleks olnud lihtsalt valesti, siis ta oleks saanud lihtsalt jäle ja vastik. Sinu näol on ilmselt tegemist tõelise gurmaani ka, sest et sa oskad hinnata, aga neid äärmusi loodan, et sellist konservatiivset ja kaunist paneme siis jutumärkidesse või jätame ilma sellist Ooperi ooperikunsti. Aga, aga üks asi tuli siit nagu välja, et sa hindad head esitust. Aga loomulikult, kuidas siis teisiti ei ole mõtet minna vaatama teatrit muusikateatri kaasa arvatud kui, kui sa laval kohtult, keskpärasusega milleksisel. Jah no siin on siin kindlasti paljud inimesed räägivad maitsetest ma ise sellesama oma kolleegi Pirita ühte ooperit juhtinud tegema Londonisse, nüüd on Jovanni ja seal noh, mõned asjad mulle näiteks see, et, et Mozartit lauldakse inglise keeles ja kus on ka nelja tähelisi retsitatiivis põimitud selliseid vulgaar Sid vahesõnu. Noh, esiteks mulle tundub, itaalia keeles lihtsalt kõlab moodsalt paremini see oli üks asi ja teine tabeli toodud kaasaega, võib-olla selles mõttes tuleb sinuga nagu nõustuda, et kontseptsioon, mis iganes peab olemas olema, aga ta peab olema väga veendunud, läbi viidud, et, et siis siis on asi õigustatud. Ehkki baritonid võivad alati öelda, et et Mozartit ega Mozarti ka nii ei tehta. Küll aga näiteks inglise rahvusooperis juttu Eestis selle arendusdirektoriga väitis tema, et see on ongi nagu soov, ütleme, sellised šokeerivad või ütleme, uued vormid tuua tuua uut publikut, et näidata, et ooper ei olegi nii inetu asi ja nad et ooperiinimesed, et noh, jälgivad ka elu ja kõike seda, mis ümberringi toimub ning oskavad seda ka siis nii-öelda lavale vormistada. Aga on, need on sellised teemad, mina leian, et, et midagi peab olema ikkagi illusoorseid ka teatrilavale ooperilaval ja, ja selleks, et näha, ütleme sellist realismi võib võib minna turule trollibussi ja, ja seal on seda, olen seda tunduvalt rohkem ja elu ise ise pakub sellist. Löö kasvõi lehed lahti, siis ohohoo oleks kuskil mingis ooperiooperis sees võimalik selliseid selliseid asju näidata, mida Elizabeth. Vabandust, et ma segan sulle vahele, aga aga ma tahtsin öelda seda, et võib-olla siiski paralleel trollibussiga ei ole kõige parem, ma ütleks selles pigem nii, et et ooperiklassika lavaleseadmine nii-öelda uues kuues või proovida talle välja mõelda mingisugune uus kontseptsioon, kui see tundub totaalselt kunstnik, vot see just nimelt ei tööta. Mul ei ole midagi selle vastu, et Mozartit, Rossynet, Verdit, keda iganes klassikutest tuua välja uutmoodi riietele, lauljad kaasaegsetes kostüümides lavakujundustuur aastasse 2004. Kuidagi transformeerida. Aga, aga ta peab olema mingisugune esteetiline, kontseptuaalne põhjendus. Ta ei tohi olla lihtsalt linnuke linnukese pärast minu meelest ehk selles mõttes, mida mina Eesti etendustest olen näinud, kui me võime eesti etendustest rääkida me võime selles saates kõigest rääkida siis ehk kõige halvem näide sellest oli Tartu Väikses Vanemuises lavastatud Rossini see vili habemeajaja, nüüd see viimane tükk. Aga võib-olla sellel hetkel rohkem ei peatuks. Nüüd me samas minu meelest on, on aga ka oopereid, mida tuuakse välja tegelikult ju ainult sel põhjusel, et helilooja on kuulus, kuid küsimuseks jääb, kas, kas tõesti need ooperid on nii huvitavad, nii põnevad ja kas nad muusikaliselt ikkagi võivad veenda kaasaegsed vaatajat, kas nad võivad olla niivõrd kütkestavat minu jaoks ehk kõige kõige küsitavam ooper kui ma räägin siin paari viimase aasta kogemusest oli Schönbergi muuseas ja Aaron Berliini riigiooperis, mis esietendus ka siis selle aasta kevadel ja ja, ja selle tõi välja lavastajana Peeter Musbach, dirigeeris kuulus parem poimise, nägin ka seda etendust, ma läksin sinna eelkõige põhjusel, et et näha, kuidas paremini Ma pean ütlema, et midagi nii igavat annab välja mõelda, minu meelest see ümber mingisugune ooperilooja ta on, see on lihtsalt see lihtsalt kohutavalt igav. Kuigi ma saan aru, sest sellest taotlusest sümboolselt metafooride keeles tuua lavale teos, mis võitleb ebajumalate vastu ebajumalate kummardamise vastu millel on kindlasti väga oluline poliitiline taust, mis interpreteerib sellist võimsat kultuuri ja religiooni monumenti nagu piibel. Aga ma pean ütlema, et ooper on ikka kohutavalt igav. No aga vastukaaluks sellele igavesele, kuna midagi huvitavat sul on siin üks huvitav autor, kes kindlasti ei ole võib-olla laiemalt nii tuntud, ehk sa tutvustad ja, ja teda ja annad ka muusikas. Võib-olla järgmiseks kuulaks siis veel üht 18. sajandi omaja kuulsat ooperiloojat tänaseks ära unustatud, aga juba taas avastatavad meest Johan Adolf Assad Saksamaalt näitama ooperist pira, moe dispe siis ühtegi Ena aariat ja duetti. Reaalne, ja vastik, kui ütlen, et ühed teevad ja teised kritiseerivad, eks ole, et sina oled vahede sulega omas valdkonnas teinud, näitusi nähtusi kirjeldanud ja samamoodi ka muusikateatri puhul. Aga kui sa nüüd ennast hetkeks paneksid sellisesse rolli, et sa pest oma osad ära vahetama mitte nii-öelda kriitikuna, vaid ooperilavastajana, siis kas äkki oleks sul mõningaid teoseid kohe välja pakkuda, mida meelega lavastaks? Sul oleks kontseptsioon, keda kujundama kutsuda ja, ja millises võtmes siis ühte või teist asja teeksid? See on väga intrigeeriv, hea küsimus ja, ja ma mõtlen, et võib-olla oleks oleks üks mu lemmikoopereid võluflööt. Ning Ma kujutan ette, et et selle kujundajaks võiks tulla kunstnik hoopis välja väljaspool traditsiooniliste sõna Prafistide ringi näiteks võiks selleks olla äkki Jüri Arrak miks mitte. Berliinist. Paar aastat tagasi läbi sõites käisime vaatamas ka Šostakovitši nina ning ning selle ooperi, näiteks riigiooperis oli kujundanud üks kaasaja suurimaid saksa maalikunstnikke Randolph mees samuti väljaspool nii-öelda põhitegijaid ning tema kujundus töötas sarnaselt sellise ekspansionistliku ooperi visuaalseks vaatemänguks muutmisel, nii et see oli väga-väga põnev dirigent, kui ma ei eksi, oli, oli Kent Nagano ja lavastaja oli sellega Peeter usbach, nii et see, see oli suurepärane. Ninalavastus oleks muidugi üks, aga, aga teiselt poolt kui äkki tuua lavale näiteks ma tahan Padov lae siis sadama kutsuksin kujundama Tõnis Vindi. Aitäh sulle heade ideede eest ja kuulajale tänu kuulamast ning sulle, Harry Liivrand. Aitäh, et leidsid aega jagada oma mõtteid ooperist. Kindlasti oleks meil juttu veel väga mitmetel-mitmetel teemadel. Kauaks, kuid, kuid usun, et tuleb ka see aeg, kus, kus saame neid omavahel jagada ja miks mitte ka kuulega. Tänan tähelepanu eest ja kohtume kahe nädala pärast.