Jaan taas hea meel tervitada kõiki rahvateenrite kuulajaid, tänane kolmik vikerraadio stuudios ja siin ümmarguse ja rohelise ümber kaks programmid, hektarit, kaks programmijuhti avalikust õiguslikust Sulev Valner Eesti raadiost. Ja meie kadunud poeg Ainar Ruussaar ja mina, saatejuht Aarne Rannamäe. Nõrguse kadunud oled, ei ole kuhugi kadunud, ma olen raadina ümmarguse soodaga naasnud raadiokuulajate jaoks oled sa kadunud vähemasti pool aastat. Mina sind pole kuulda kippu ega kõppu. Tööd, tööd, Aarne. Ja tööd teete ka nii, et raadiouudistesse ei jõua. Poegade tagant tähendab tehesti Nonii, on siis uudistest? Ameerika ühendriikides hakatakse varsti valima maailmale järgmist presidenti. Euroopa Komisjonil on suuri raskusi, enne kui nad on veel ametisse astunud. Eesti riigikogus läbis lugemise esimese lugemise riigieelarve seadus vaikselt ja märkamatult. Ja aga mis meil sellest kõigest, see kõik on meie jaoks tühi-tähi võrreldes sellega, mis toimus neljapäeval kella neljast alates seal pritsumaja juures Tallinna volikogu ruumides on ju nii, et kõik see ei lähe meile korda, mis, mis kuskil kaugel toimub, isegi see, mis mäe otsas toimub või ei lähe meile praegu niivõrd korda, kuivõrd just see, mis allilmas nagu üks ütles, all alllinnas toimub, see on ikka, see on ikka tõeline tsirkusepalagan. Jah, ehk peaks ju tegelikult korda minema ka muud maailma asjad, aga aga muidugi, tõepoolest, see, mis Tallinnas toimus, on, on, on äärmiselt oluline, sellepärast et esiteks kindlasti me tänases saates sellest räägime, on, on Eesti poliitilises retoorikas toimuma minu meelest teatud teatud nagu nagu murrang või muutus ja ja noh, Eesti poliitikas üldse süvenevat selle võimuvahetusega Tallinnas teatud teatud tendentsid ja näha teatud märke, mis, mis arvatavasti mõjutavad ka kohalikke valimisi järgmisel aastal. Ja parlamendivalimisi siis edaspidi räägime, räägime muidugi täna peaasjalikult siis Tallinna linna asjadest, sellepärast et ei saa me sellest üle ega ümber, kuigi põhimõtteliselt me võiksime panna ka käima lindi eelmise rahvateenrite saatega. Sest ega, ega kõik need ennustused läksid täide ja ega mingisugust sellist tohutut olulist muutust ei, ei nädala ajaga pole ju toimunud. Savisaar võeti maha, Palts pandi asemele, hääled jagunesid nii nagu no põhimõtteliselt nagu, nagu ennustati võib-olla isegi natuke paremini võimupöörajate jaoks, aga, aga noh, see on niisugune väikene kosmeetiline parandus, et, et põhimõtteliselt võiks ju panna, kui tõepoolest ei oleks neljapäeva õhtul olnud seal volikogu saalis nii palju võõrast rahvast. Teiseks, nii palju punetavaid nägusid, nii palju pisaraid ja ütleme rõvedat roppu sõimu eesti ja vene keeles läbisegamini ja, ja Tallinna linnaasjad, noh, on on niivõrd tähtsad Eesti riigile tervikuna, et me sellest räägime, aga enne aga me saame nii-öelda sellel nende sõnade sabast kinni. Räägiks ikkagi sellest, et meie mehel Siim Kallasel läheb Brüsselis ikka sündsusetud hästi praegu. Ja, ja nüüd, kus kõik volinikud on oma omakuulamised ära teinud ja Euroopa parlament on nagu saanud aimu nii uute kui vanade liikmesriikide tulijat olijate puhul, et mis mehe või naisega on tegu, siis, siis meie mehel läheb ikka praegu noh, tõeliselt hästi ütleme, Siim Kallase personaalne eduraport on, on niivõrd edukas, et teiste eelist annab volinike hulgas otsida. Kui siin mõne voliniku puhul räägitakse juba kõva-kõva häälega kompetentsist ja, ja selle puudumisest, siis Kallasel Kallasel on nõukogu selles mõttes Korras jah, me oleme need tunnistajaks sellele, et, et nii-öelda kõrgeimal tasemel on toimunud eestist jälle ajude äravool. Ehk siis Siim Kallas, kes võiks olla võib-olla väga hea tegija ka Eestis ja kindlasti eelmise peaministrina ta ju seda tõestas, et et võib olla umbes sellist juht ei oleks, oleks Eestis ka väga vaja, aga me oleme ta siis sara andnud ära andnud oma saadikuks kõrgematesse, sfääridesse ja. Usutavasti see on, see on väga hea siiski ja küllata, küllap ta ühel hetkel tuleb siia tagasi veel sa uute kogemustega, nii nagu rahuvalvajad Iraagist. Vot seda tulen, mina küll ei usu, et ta siia tagasi tuleb. Voliniku kohalt ütleme, kõrgemale ja kaugemale liikuda on suhteliselt raske, kuid mitte võimatu ja paralleelameteid leida, ütleme oma tähtsuselt ja sellised noh kasvõi ütleme sissetuleku poolest või, või siis muude ametiga puuduvate asjade poolest on, on raske leida, aga sugugi mitte võimatu ja kes kord on saanud nii-öelda maailmameki suhu? Naljalt ei tulnud enam tagasi. Väikese Eesti paradoks, aga on ju suurepärane. Meil on poliitik, kes, kes mängib äärmiselt kõrget mängu Euroopa tasandil, et kui meie saate tänane põhiteema on, ma saan aru niuke kullesti võitluskonnatiigis, siis siis Siim Kallas sellega võrreldes tõeliselt ilma ja ja see on projekti Welcome to Estonia. Üks osa on suurepärane märk Euroopas. Need, kes Euroopa poliitikast huvituvad, teavad, et Kallase ja see on ju pisike Eesti ja ja suurepärane poliitik, nii et oleks rohkem selliseid. Jah, maailma kõrvu ehk Tallinna mudamaadlus ei ulatu, aga, aga ma usun küll. Kallase tüübid lähevad paljudele korda, sellepärast et ta ei ole lihtsalt mitte eeste võite, tähendab, ta ei olegi eesti asja ajaja seal, seal Brüsselis, vaid ajab Euroopa asju oma oma valdkonnas. Võib-olla võib-olla kallast on mõnes mõttes säästnud ja päästnud ka see, et see aines, millega ta tegeleb, eks see, see, see ainevaldkond, eluvaldkond, mille, mis on talle nagu koordineerida ja juhtida antud Euroopa liidus võib-olla hetkel ei lähe niivõrd palju korda. Ma julgen niimoodi väita, et, et kõik, kõik, kõik see on väga oluline administratsioon ja ja audit ja jumal hoidku, kõik korruptsiooniasjad on äärmiselt tähtsad, aga aga Tal ei ole, ütleme veel konkreetseid keisse, millega ta saaks oma suurust ja, ja headest näidata, et kui need ükskord tulevad, siis, siis võib-olla kuuleme Kallasest ka nahopistame detailsemalt konkreetsemast kontekstis. Jah, kui temast oleks näiteks põllumajandusvolinik saanud, siis kindlasti kired tema ümber oleks palju suuremad. Jah, ehkki ehkki meenutagem, et mitte nii väga ammu, vapustas Euroopa Komisjoni väga tõsine korruptsiooniskandaale, ehk siis seal, kus seal, kus tehakse poliitikat nii suure hulga inimeste nagu siin Euroopa kus makstakse neile inimestele nende sekretäriaadile nii palju raha. Seal on alati võimalus selleks Et keegi näitab teise peale näpuga, sest keegi on ostnud natuke kallima lambipirni või, või tõesti kalli mööbli. Et ega see ei ole väheoluline, aga muidugi on põllumajandus Euroopa liidus tunduvalt keerulisem valdkond kui, kui, kui administratsioon ja korruptsioon. Jah, eks need Euroopa Liidu eelarve rahad on niivõrd suured ja niivõrd hoomamatult meie meie kõigi jaoks mis tegelikult nagu pööritatakse seal päevast päeva, et et kui sa mainisid lambipirni, siis lambipirn Euroopa mastaabis võib tähendada mingisugust noh, ma ei tea Volkswageni tehast näiteks millega oli nagu seotud viimane skandaal, et, et kõik need asjad kumuleeruvad ja akumuleerivad koos, et, et see on niisugune niisugune valdkond, mida noh, mille, mille tundmaõppimine võtab tegelikult aega uutel kuninglikel loomulikult kauem. Aga noh, meil suu ikka sügeleb selle, selle oma väikese asjaga asjast rääkimiseks. Ma küsiksin teilt niimoodi, et, et öelge, kui, kui Kallas oleks nüüd reaalselt Eestis edasi olnud ja ja juhiks reaalselt Reformierakonda mitte ei oleks nagu, nagu noh, auesimehe mõõta, nagu, nagu ta praegu on. Et kas siis ka see jama kõik oleks toimunud Tallinnas ja Tallinna ümber. Või oleks Kallase ajal olnud midagi teistmoodi, kui oleks olnud neid protsesse, et Atonen oleks minema löödud ja, ja Ansip oleks Tartust Tallinnasse tulnud ja Kallas hoiaks reaalselt nagu nagu kätt pulsil. Et kas siis asjad oleksid ka võtnud sellise? Mudase mudase mõõta, vot seda nüüd ei tea ju neid tagamaid, et kui palju seal üldse Reformierakonna saavutused Tallinnas need asjad just nii läksid ja kui palju see on pigemini neil ikkagi seal Toompeal võimuliidus Reformierakonnale nii-öelda peale pandud kohustus, et teie abiga teeme Tallinnas selle pöörde ära. Et ma ei, ma ei tea üldse, et kas ei oska oletada, et kelle poolt see initsiatiiv õieti tuli ka seda, seda, et Tallinnas seda pööret teha tahtis pigem siin Tallinnas Reformierakond või äkki pigem Res Publica. Me teame ju, et Res Publica ja Rahvaliit on tegelikult hädas. Nad on hädas oma omamaine, aga nad on hädas valijate pärast ja, ja mulle on küll jäänud selline mulje, et suures poliitikas Eestis, riiklikus poliitikas on Reformierakond kohati isegi väga rahul. Et nad on ühes valitsusliidus Res Publica taolise erakonnaga Põhimõttelistes riigivalitsemise küsimustes nagu maksud, majandus ja välispoliitika ei ole Res Publica teinud ühtegi sellist nii-öelda segavat ettepanekut või või Reformierakonnale vastukarva olevat ettepanekut. See, mis Res Publica mainet, et kõigutanud on või alla viinud on või rahvaliidu mainet on, on sellised sellised küll emotsionaalselt suurt kõlapinda leidnud, aga aga riigi põhilist poliitikat mitte kõigutanud asjad. Ma ma võib-olla eksin, aga ma julgen väita, et Reformierakonnale sobib see praegune koalitsioon lähenevate valimiste valguses suurepäraselt. Ma arvan, et sa ei eksi, sellepärast et mitte ilmaasjata ei räägita ju parempoolsete erakondade ühinemisest ja kui nende all peetakse konkreetselt silmas Res Publica Reformierakonda üks ei jää teisele jalgu, üks ei pane teisele, tähendab, kui tekib mudamaadluse moment, siis võidakse loomulikult panna jalga ette ja ja lükata porri pikali. Aga, aga kui seda ei teki, kui nii-öelda generaalideed on on kattuvad, siis siis ei ole ju vaja ka nii-öelda mudaseks ennast just nimelt ja Res Publica maine langus ei ole langetanud Reformierakonna mainet. Ja rahvaliidu populaarsuse langusele langetanud Reformierakonna mainet, ehk siis kui valitsuse maine tegelikult noh, kõigub ja kukub ja, ja, ja natuke tõuseb siis Reformierakonna maine on stabiilne. Valija on, on kindel. Reformierakonna valija on oma oma valikutes siiamaani kindel. Jumal, miks siis mitte teha sedasama linnas? Siit tulebki see, et Reformierakond nüüd tundub, et on tõesti võib-olla Keskerakonna kõrval kujunenud selleks teiseks erakonnaks, kes võib oma valijale nii kindel olla, et nad ei pea väga muretsema, Nad teevad parasjagu, mis õigeks peavad. Just nimelt seesama praegune võimupööre, kus Reformierakonda Keskerakonna poolt sajatataks selliseks viimaseks reeturiks. Et ilmselt reformierakonna valija jaoks see väga võib-olla korda ei lähegi, ütleb, et tegid Kain arvestuse, leidsid, et nii-öelda selle senise partneri aktsiad on languses. Niiviisi valimistele vastu minna ei saa, tuleb teha kombinatsioon kaks ja ja tegelikult nii nagu aastaid on räägitud, et Edgar Savisaare Keskerakond võib põhimõtteliselt teha, mis neile, mis talle nagu parasjagu õigeks tundub. Ja tema truud valijad on ikka temaga. Et, et nüüd võib-olla on Reformierakonnaga vähemalt nende enda arvates seesama seis. Et nad võivad rahulikult, et Tallinnas nii-öelda võtta ühe ja visata teist. No Savisaare ja Keskerakonna juurde me loodetavasti oma jutus jõuame, sest noh, kuidas siis teisiti. Aga, aga no olles nagu eelnevalt seda situatsiooni vaadanud, siis vaat Keskerakond ja Savisaar tõenäoliselt ei või enam teha nii nagu nad tahavad. Või me tõesti jõuame selle juurde, et, et nii-öelda kolmas ešelon keskerakonnas näitas nüüd suurele juhile transa ja, ja see on nüüd noh, hopp tekitanud hoopis uue olukorraga, kui me võrdleme nüüd seda uut kolmikliitu meie pealinnas siis mulle tundub tõesti, et käimas on niisugune noh, 5000 meetri jooksu eelviimane ring, kus, kus igaüks parandab nagu positsioone ja tähtis on siis võta koht siserajal. Kuidas see nii ongi, sest valimisteni on jäänud aasta ja iga valimiste tsükli puhul me näeme, et tegelikult see valimiskampaania algab, algab üha varem või need protsessid algavad aktiivselt üha varem, nüüd on siis need alanud aasta enne valimisi ja ma arvan, et et see ongi suhteliselt optimaalne aeg, mil enda positsiooni kohalikel valimistel Tallinnas kindlustada, sest sest tuletame kuulajale meelde, miks me üldse Tallinnast räägime, eriti nendele kuulajatele, kes ei ela Tallinnas. Kolmandik valimiste kampaaniarahast kohalike valimiste kampaania vastu midagi ei ole teha, liigub Tallinnas. Tallinna võimuliit mõjutab otseselt tegelikult suurte ehk siis riigikogu valimiste tulemusena, midagi ei ole teha, nii see on. Et kui me räägime konnatiigis, siis konnatiik on ikkagi tegelikult päris suur ja päris mõjus ja päris otsustav asi. Me ei saa Tallinna võimupöördest rääkides unustada seda, et tegelikult mõjutab ikkagi suurt poliitikat. Ma olen püüdnud otsida vastust küsimusele, et mis on tegelikult Tallinna jaoks ja ka teiste omavalitsuste jaoks parem. Parem on see kui omavalitsuses võimul riigist erinev koalitsioon, kui parem on see, kui omavalitsus on võimul sama kolitsema. Aga ma ei teadnud. Kas teie teate, mina arvan, et kõige parem oleks, kui võimul on selline linnavalitsus, kes tegelikult ka hoolib linna valitsemisest, kelle jaoks ei ole järjekordne tehing kuskil kombinatsioonis, et tegelikult saavutada midagi riigi tasandil. Mulle tundub, et senise linnavõimu viga paljudel viimastel aastatel on olnud just see, et tegelikult kõik need mehed ja ka Savisaar viimase linnapeana olles nii-öelda linnapositsioonil tegelikult kogu aeg kiikavad kuhugi üleriigilise poliitika poole ja tegelikult nad väga hästi nagu nad nagu juba eeldavad ette, et see hinnang tegevusele ei tule niivõrd sellest, mis siin linnas toimub vaid mingisugustest, üldisematest asjadest. Oma omavalitsuse mõte ongi ju selles, et kui, kui suure riigi poliitika on, on kusagil inimese jaoks kusagil kaugel ja kõrgel ja ja võta omavalitsusjuhil, võtta peaministril nööbist kinni ja küsida, miks sa nii teed on, on valijal peaaegu et võimatu siis omavalitsus, ükskõik, mis tasandil ta on, kas ta on Tallinna suurune või, või on ta on ta Loksa vallasuurune. Selle mõte ongi see, et ma lähen ja võtan omavalitsusjuhil nööbist kinni ja küsib, miks ma ei saa lapsevankri üle tee või miks mu auto laguneb. Sellepärast et augud on teed. No Loksa vallas on see isegi reaalselt võimalik, sest et ikka vallavanem tuleb sulle vastu täna uulitsa peale see ongi omavalitsuse mõte. Ehk siis Tallinn on niivõrd suur ja selle juhid on noh, niivõrd kõrgel, et, et me ei näe sinna üle džiibi akna üldse ei küünita vaatama. Oli seepärast, et klaasid on ka veel tumedad. Aeg-ajalt tundubki, et Tallinna juhid on nagu veel kõrgemad kui Eesti riigijuhid ja siin kuskil nii kõrgel ikka ka ei peaks lendama. Nii-nii suur see Eesti ka ei ole ja Tallinn sealhulgas. Et ikkagi mina nagu ootaks küll juba pikisilmi ja hulk aastaid linnapead, kes siiralt usutavalt ütleks, et tema eesmärk on väga hästi valitseda Tallinna linna. Ta tahab minna ajalukku. Ta tahab minna ajalukku. Kas sa oled mõnda kuulnud, kes ei ütle niimoodi? Ma tahaks näha ka. Aga mida, mida ta sinule, mida ta igatahes sinu arust lubama peaks, ta ütleb, et ma tahan hästi valitseda linna, seda on öelnud. Kõik kõikide prioriteet on olnud teed koolid. Veel veel üsna hiljuti maalis linnapea Edgar Savisaar suurepärase pildi sellest väites, et milline, milline on Tallinn 10 aasta pärast ta väitis, et et on täiesti võimalik, et kümne-viieteistkümne aastane, seepärast on Helsinki-Tallinn üks linn üks omavalitsus, et tema väitel on selge, kus sa City City on, Tallinnas, mitte Helsingis. Küsimus on selles, kus on linnavalitsus, kas siin või sealpool lahte, rääkis igasugust Taliban Houstonis ajada. Ja, ja võib ka rääkida sellest, et tahame koolid korda teha ja kes Veenuusutavamalt võiks seda väita. Kui Tõnis praegu uus linnapea Tõnis Palts, kes oli valmis selle nimel võtma miljardi, eks ole, et teeme ja korraga korda, mille, milline on unelmate, kas sa siis uskusid? No kindlasti mitte, eks ole. Tähendab, mul on lihtsalt, mul on mure, et, et kas Tõnis Paltsust ikka saab see linnapea, kes näiteks tegelikult aasta-kahe pärast ei siirdu tegelikult, et kuhugi jälle riiklikule mängumaale, kes tegelikult lihtsalt kasutab praegu Tallinna linnapeaks olemist ühe hüppelauana nii-öelda tagasi tulla. No see on nüüd nagu tema personaalne küsimus on öeldud nii, et lasteaialinnapea või omavalitsuse juht või minu meelest kas minister või, või peaminister oleks hästi rikas mees siis vähemalt ei, ei teki see oht, et keegi pakub talle altkäemaks jah, et vaatab nagu noh, ta ei vaevu lihtsalt mingisuguse väikese miljonise altkäemaksu puhul, noh, aga miks sa arvad, miljonist käib jutt minu suurtest objektidest, kui minu mälu mind ei peta, ta siis selle argumendi esitas just nimelt Robert Lepikson omal ajal, et mida rikkam poliitik, seda vähem on võimalust, et talle keegi suudab altkäemaksu pakkuda, mis teda peibutada. Mina olen väga skeptiline selle väite suhtes, mina arvan, et, et inimene, kellel on teatud hulk miljoneid sellegipoolest järgmistest võimalikest, õige selles on ka võib-olla. Käibemaksu suurusjärgud või need niisugused ütleme, suurusjärgud selle ümber, mille, mismoodi võivad nii-öelda võib asju sättida, lihtsalt, ei ole enam tuhandetes, vaid on tõesti miljoneid. Aga sõbrad, me oleme praegu libedal teel, sellepärast et me, me räägime mingisugusest müstilistest, miljonitest kasutas sõna altkäemaksud ei tohi kuulajale jätta muljet, et Tallinna poliitika on seotud korruptsiooni ja altkäemaksudega. Meil ei ole selle kohta ühtegi tõendit, ei, meil ei ole ja tõepoolest tõendit ja me peame olema selles mõttes korrektsed, et mitte öelda ettevaatlikud oma jutus, aga aga kõik see maadlus, mis keski väga nagu, nagu nägi välja väga-väga mudane, väga-väga porine, eks ole, siis siis kõik see ju viitab sellele, et, et vaadeldakse millegi nimel. Tähendab, midagi on kellelgi kaotada, jagada ja midagi on jagada, kellelegi midagi võita, kellelegi on midagi väga toda ega siis pisarad ja ja, ja punetavad näod ja ropendamine siis seal volikogu saalis, noh, see ei ole ju ilmaasjata. Siis inimesed mingi mingi mingisse sportlik malemäng ei käinud, et lõppude lõpuks ükskõik kes võidab noh, mitte väga tihti kõlaga eesti poliitik tikas sellisel sellisel avalikul üritusel nagu volikogu istung sõna otses mõttes tapmisähvardust. Ja see on nüüd täiesti omaette ja sellest me jõuame ka endiselt natuke rääkida. Vaatame siiski seda, mille nimel nagu nagu võim võeti, vaatame seda küsimust natuke edasi, et noh, me jõudsime selleni, et Reformierakond, temal on lojaalsed valijad siin ja seal mäe all mäe peal, et seal ei ole nagu midagi kaotada, Rahvaliidul oli, oli võita selles mõttes, et nad said nagu Tallinnas pildi peale, kus nad nagu valimistel ei saa aru sellest ja Res Publica samamoodi suur partei valimised, ütleme sisuliselt võitnud partei, kuigi paar häält sai vähem kui, kui Keskerakond. Ha siiski valitseb kogu riiki ja oli vaja pealinnas pildi peale saada. Aasta on siiski ikkagi valimisteni, minu väide on see, et kui sa aasta otsa Tallinna Tallinna linnas ehk Eesti Eestis pealinnas ja kolmandikus Eestis valitseb, siis ära ei jõua teha sa mitte midagi tegelikult linna heaks ütleme natukene jõuab tänavaid, seal, asfaldi lahutamise masinaid jõuab rohkem tänavatele tuua, noh, see ehk mõjub, ma väidan seda, et aasta jooksul me näeme niisugust populismikuhilad selleni, et võita järgmised valimised. Et sisuliselt linna valitsemisest nagu ei, ei ole juttugi. Lõppude lõpuks me kõik oleme inimesed, tulevad jõulud, tuleb uus aasta, tuleb uus kevadine, uus suvi koos puhkustega koos välismaasõitudega ja kõige muuga, et sisuliseks valitsemiseks tegelikult jääb aega mitte aasta, vaid ütleme, maksimum 90. Ja aga seesama küsimus, kumb on parem omavalitsusele, kas sama koalitsioon, mis riigis või erivõi või teistsugune koalitsioon? Selles Aarne andsid praegu ise vastuse, et aasta enne valimisi on poliitikutele äärmiselt kasulik, kui Tallinnas ja riigis on sama koalitsioon kas või kas või rahaliselt. Kui Edgar Savisaare juhitav linnavalitsus rääkis kogu aeg sellest, et et Tallinna teed on samamoodi riigi asi, aga nad ei anna meile piisavalt raha siis ma arvan, et asfaldi laotamise masinaid tuleb tänavatele tõe hüdrojustkui tuleb kui tule, sest et ütleme, tuleb praegu selle võrra, 60 miljonit on nüüd rohkem teede parandamiseks uues eelarves, kui oleks olnud nii-öelda eelmise koalitsiooni plaanitava eelarves. Ma ei usu, ma ei näe praegu võimalust, et riik oma aktsiisimaksurahale tuleb nüüd Tallinna tänavaid lappima. No iga suvi, tõsi, Tallinna tänavad on ilmselt Me küsimus, kus, kus, mis väga palju, naerab tulevaste valimisma, arvan küll, jah, ma arvan küll. Ma arvan küll, et isegi mitte Tallinna tänavad, vaid pigem Tallinna liikluskorraldus üldiselt, et kui kui üks pealinna koalitsioon suudab juba enesele aasta pärast enne kohalikke valimisi vastu rindu lüüa ja öelda, et me likvideerisime pudelikael ehk siis mingisugusest Tallinna otsast kesklinna sõites ei ole tipptunnil ummikuid, sest me viisime osa asju maa peale ma maa alla ja osa asju õhku ehk siis viadukti peale. Aga seda raha eelarves ei ole. Nii et sellist imet Tallinas sündi, esiteks ei ole seda raha ja teiseks ega raha jõuaks, mis ehitada, midagi jõuaks või uus koalitsioonilepe hakkab rääkima siin kiirtrammiliinist, no siis. No sorry, aga see, see on puhas ju minu jaoks populism, et me võime rääkida mingisugusest kavandamisest. Ma mäletan aastast 1980, kui Moskva ja Tallinna olümpiamängud olid, et aga noh, see, see kanal ehitati selleks, et sinna kiirtrammiliin käima panna. Aga mida ei ole, seda ei ole. Samas on siiski see, et võib muidugi see aasta anda selle võimaluse, kui on Toompeal ja alllinnas samavõimet. Et tõepoolest pidulikult otsustatakse mingi selline suur näiteks kiirduna mõni projekt, tõeliselt alustada, tehakse see nii-öelda projekt, nagu valmis antakse, mõlemapoolne heakskiit, linn ja riik nii-öelda mõlemad otsustavad lähema viie aasta jooksul see ära teha. Ja iseenesest uuesti neid me teeme ära ja, ja kui see, ma arvan, et kui sellest siis asjagi saab, siis jumala tore. Et selles mõttes, ega ega valimiste lähenemine ei pea ainult halba tähendama siis Tallinna linnale, see võib tähendada ikkagi linnakodanikele ka mõnda täiesti head asja, sest kahtlemata see uus linnavõim noh, vaatame nüüd nii-öelda pragmaatilist realistlikult, ta peab ka tõepoolest pingutama iga hinna eest, et selle aasta jooksul näidata, et nad tõepoolest midagi mingi märgi suudavad luua. Seda enam, et nad alustavad pärast savisaart ehk teisisõnu noh, nad peavad nii-öelda iga hinna eest püüdma näidata, et nad on vähemalt sama head, aga loodetavasti paremad, kui Savisaar on olnud. Kui Keskerakond on olnud Et see paneb pingutama ja õnneks seda jah, tegelikult hea objektiivselt vaadates väga raske teha ei ole, sest et tõesti, kui, kui võim on linnas riigis sama sama võimu käes samad, samad ringkonnad juhivad, siis on see on see mõnes mõttes teostatav ja, ja noh, tuleb kasuks ka see, et Reformi ja keski koalitsioon, mis äsja lõpetas oma koalitsioonileppest väga palju ei suutnud ellu viia tõepoolest just need nii-öelda ristmikud, teed ja, ja tänavate lappimine oli see valu, olu, lapsi, valupunkte, mis, mis väga paljuski tegemata jäi. Nii et asfaldi lahutamise masinaga sõidetakse, tegelikult ma arvan, väga paljuski järgmisse, järgmisse volikogu. Kindlasti, et selle uue võimu üheks kaasnevaks nähtuseks midagi pole parata, saab olema selline teatav hirm. See on nendel kuklas kogu aeg, sest nad ise on suhteliselt õhukesel jääl juba oma praeguse koosseisu mõttes. Tõenäoliselt ikkagi ei saa nad ikka ülearukindlalt ennast tunda ka selle lähenema aasta jooksul. Et vähemalt piisab mingist väikesest omavahelisest tülliminekust ja mingit enamust enam ei ole. Ja, ja teiseks, nad peavad hirmsasti tõestama ennast, et nüüd see niiviisi natuke nagu räpaseks läinud mäng selle vahetuse ümber, et see tõepoolest ennast ära tasus. Nad peavad selle nimel nii-öelda väga tugevalt pingutama. Ei pea olema ainult kollased asfaldi laotumise masinad ja bituumeni lõhn. Linnakodaniku ninasõõrmed võib olla tegelikult midagi hoopis suuremat kui seda efektiivse kampaaniaga ellu. Ma ma toon selle sama sedasama palju räägitud Manhattani näite ehk siis eesti mehed hätta, ehk siis küsimus sellest, miks ei ole Tallinnas ometigi Euroopa kõrgemat hoonet või seesama linnaruumi planeerimise küsimus. Sõbrad Me toomepark juurde. Me istutame uusi puid, teil saab olema rohkem rohelist, mille vahel kõrgub helesinisesse eestimaa vabasse taevasse, rohkem terast, klaasi ja betooni. Arvutianimatsiooniga maalitakse linnakodanikele pilte, tuuakse arve sellest, kuidas turistide hulk köha kasvab kõige odavam hologrammi seda teha ologrammiga taevasse, eks ole teha, lase Valgas mäng laseriga teha linnakodanikele taevas valgus taevasse, valgusmäng. Aga midagi taolist tegelikult seisabki Paltsi linnavalitsuse ees, eks ole, see ülesanne on, ongi reaalselt tema jaoks teostatav, mis on palju grandioossem ja, ja, ja palju palju rohkem omavalitsuse elanike mõjutav kui tegelikult. Teede ristmikud, millega ollakse juba suhteliselt harjunud. Aga mina arvan, et see ülesanne Paltsi linnavalitsuse ees on siiski keerulisem, et selleks et eesti valijad veenda oma heades kavatsustes see kõik niisugune virtuaalset hologrammi taevas, ma kardan, jääb väheks. Mina jälle usun eesti rahva tervesse mõistusesse, et ikka veel ikka veel ja ei noh, minu meelest on seda ikkagi rahvas valimistel väga selgelt mitu korda näidanud, et selline ülipuhas populism. Niiviisi kutsub lõpuks esile sulalise teatav. Sa oled Eesti Raadio programmidirektor ja sina ainerale, et Eesti televisiooni programmidirektor meid on see needus, meist on see needus mööda läinud. Aga vaadake, vaadake, mida eesti rahvas vaatab, mida tema telekast vaatab ja mida tema raadiost tegelikult tahaks kuulata. Need on lõpmatud reality show'd, ehk siis enda samastamine kõige ilusa läikiva seiklusliku, palmide, ilusa taeva ja kõige muuga seon Escapism. Scapism sellepärast, et elu nonii, elu on keeruline eszkaabism, ehk siis põgenemine ehk siis kunsttegelikkuse eest põgenemine. Sest sest inimene, kes vaatab sedasama, mis toimus Tallinna linnas, kus üks lubab välja tuua kuulipildujad ja Ta on avalikult müügiks kus, kus, kus poliitiline retoorika inimeste suus muutub, kus, kus Tallinna konnatiigipoliitika muutub ülemaailmseks poliitikaks, sellepärast et üks üks sõidab teisterakondlast Madagaskaril ära, toob püha müristus, üks mõtlema, pisike Tallinna-sugune linn, kellest paljud enamus maailma inimesi kuulnudki mitte kunagi. Selle, selle, selle linnas toimuva Se linnas toimuv ongi üks suur reality show, kus üks mees sõidab teist meest džunglist ahvide juurest ära tooma. Seda hääletaks õigesti. Uuelt küsid mida, mida inimesed vaatavad, siis nad vaatavad seda, mis toimub linnas. Ja nad vaatavad seejärel. Mis need seriaalid, naise põletamine? Ei, naise vahetamine, naise põletamine paaris naise põletamine paaris no ja kapism, see on seesama, see on selline hea idee ja see on. See ongi seesama fenomen, aga, aga ega siis kriitiline mass selleks, et üks rahvas püsima jääb, kriitiline mass säilib, et et ka need inimesed, kes kui sa väidad, et vaadake mida, mida, mida televaataja vaatab, mida raadiokuulaja vaata kulla kohta, mina saaks siiski öelda, et ikka vikerraadio loomulikult loomulikult tähendab ei, ei ole hullu midagi selle naise naise põletamise kõrvale paaris mahub ikka ikka korraliku programmi raadios ja televisioonis ka, millel on ikka midagi siis pealtnägija. Palju vaadatavam õnneks. Nonii nüüd saime Ainar Ruussaar elama. Aga vana hea aina tuli tagasi, aga mina tahan. Kiita ühte asja, mida te siin nagu natuke mulle tundub võib-olla põhjendamatult kahtluse alla sead see, et, et kuidas mindi tooma ära nii-öelda meest Madagaskaril. Minu meelest see oli jälle teisalt üks näide professionaalsest poliitikast. Et kui on tõsine eesmärk, siis selle nimel tehakse kõike ja, ja tegelikult sellist järjekindlust. Mina tahaks näha, et, et see uus linnavõim ei nii-öelda ka jätkab oma reaalses tegevuses. Et kui on seatud eesmärk, siis selle nimel noh, nii-öelda pingutatakse veri ninast välja. No Jan Uuspõld aga me läheme täielikku vastuollu ülejäänud ajakirjanduses ajalehtedes peamiselt levinud seisukohaga, et vaadake, mida nad tegid, Nad sõitsid, kas siin Madagaskaril see hull Tsahkna või teab, mis raha Eestis ostis, pileti sõitis Madagaskaril, mille, mille pealinna nimegi 99 protsenti eestlastest ei oska välja, Piho Eestist ei oska välja öelda ja tõid selle mehe tagasi, minu arvates on ka see tegu tõeline professionaalsus, tähendab kui see vend võib olla täispiletit, mobla levi ei ole ja nii edasi ta ei teagi, mis, mis toimub, kuigi ma arvan, et Madagaskar on väga sõjaväe tsiviliseeritud, et netiühendus on seal raudselt, ta teab ka anta nano Rihus, et, et selle volikogu istung algab neljapäeval kell neli ja ta on selleks ajaks kohal ja kui ta ei saa mingil põhjusel tulla, siis talle tuuakse sealt ära lihtsee hallik kasvõi DHL-iga ujupsiga. Aga, aga, aga ta on koha. Ma olen teiega nõus, et, et see oli, see oli tõesti poliitiliselt professionaalne, käib, aga, aga kui, kui sina, Aarne rääkisid eneri jälitist, siis mina, mina olen valmis külg kirjutama stsenaariumi mõnele erakanalile kes on valmis näitama sellist tabloitsete formaati. Minu meelest võiks Eestis valimiste eel olla täiesti õnne reality show, kus poliitikud peidetakse üle maakera ära ja siis teised poliitikud peavad nad sealt üles leidma, ära toom. Ma arvan, et kas sõidame, sõidame, heidame enne valimisi selleks, et valijat mõjutada, peidame iga võtmeerakonna paar tegijat kuhugi ära ühe Amazonase vihmametsadesse, ühe ühe lonka vangi laoses ühe kuhugi Malaisiasse ja siis anname teistele ülesande nad sealt üles leida ja tagasi tuua. Ja kes kõige kiiremini oma poliitiku tagasi toob, on ja mina, mina küll sinna mustika keskusesse saada sõbrale, rahva teenrile, Teet Kallasele, Õnne 13 stsenaariumi kirjutamisel on siin ainest kindlasti. Loomulikult Morna linnavolikogus, äkki on otsustav hääletus kunagi tulemas? Nii tuleme tagasi Tallinnasse. Räägime nüüd. Aga minu meelest räägime savisaarest, sa tahtsid midagi, ma tahtsingi. Ei, ma tahtsin tegelikult minna selle juurde. Et minu jaoks see, mis siin viimasel nädalal on tegelikult Tallinna volikogu ümber toimunud, on olnud suhteliselt igav. Noh, ei, ei midagi tegelikult muutvate huvitavat, et kõige huvitavam kogu selles küsimuses on olnud see areng Keskerakonna suurest võidust eelmistel kohalikel valimistel me mäletame, et see oli nii-öelda ebatavaliselt suur võit, see oli esmakordne juhus nii-öelda Eesti suures poliitikas, ütleme Tallinna või parlamendi tasemel, kus üks erakond saavutab tõepoolest maksimumi laiendab täieliku enamuse noh, täpselt pool, eks ole, volikogu kohtadest ehk kuskil alati, eks ole. See poolt tulev ei saa saavutada, siis peaks olema üks inimene poolik, aga ütleme jah, koos pürtiga ühinenud Rahvaparteiga ületasid nad selle lõdvalt. Jah, ja vaat et sellest olukorrast jõuda nii-öelda tänasesse ja, ja see olukord mulle tundub, et tegelikult noh, siin olukorras nagu tegi Keskerakond ilmselt nii-öelda vale järelduse ta tegi järelduse, et see võim Tallinnas on nende käes niikuinii. Ja, ja, ja siin on nüüd elu näidanud et nii nagu mõned teised kombinatsioonid vahel on õnnestunud selliselt, et erakond, kellel nagu ei olegi eriti palju kohti, on suutnud endale leida hulga sõpru ja tulla võimule olukorras, kus nad justkui nagu ei peaksid, peaks enamuses olema siis siin juhtus nüüd tõesti ere näide vastupidisest keegi, kes kelle, kui pärast neid kohalikke valimisi oleks öeldud. Et Edgar Savisaar hääletatakse linnapea kohalt maha aastal 2004, mitte keegi meist aastal 2002, ei oleks seda uskunud, oleks olnud me kohe teistsugune. Ma arvan, et kui ma oleksin rahvateenrite teinud ennustust, siis oleks noh, täiesti 100 protsenti Timi oleks öelnud, et see Keskerakond valitseb Tallinna linna kuni aastani 2005, nii nagu ise tahab. Üks asi on siin, jah, üks argument selle kasuks oleks olnud muidugi hääled volikogus, teine asi, Edgar Savisaare persoon, kogu Keskerakonna nii-öelda maine teekond siiamaani kõik need analüüsi ja kombinatsiooni ja kombineerimise oskus ja, ja kõik see lisab sellise karnituurijat, et see oleks tundunud võimatu ja ometi ometi me oleme sellises olukorras, nemad esimene kellad ja Keskerakond. Vana selline mõranemine selle viimase kolme aasta jooksul või kahe aasta jooksul on olnud ikkagi üks Eesti poliitika noh, üllatavaid märke tegelikult. Ja milles asi, aga milles on siis asi, mis, miks see on siis nii? Vot ei tea kust see, kust see ikkagi, eks suuresti ikkagi olla, võib-olla need võtmed on ikkagi selles eurokampaanias, kus erakond tegelikult, et noh, läks ikkagi väga lõhki ja noh, kust peale see kogu see Kreitzbergi mikseri tiiva eraldumine ja niisugune ülepinge selles erakonna sees ikkagi tekkis? No kõigepealt kolleegid selles kokku, et, et Savisaar ei ole mitte kuhugi kadunud, nii nagu siin mõned publitsistid löövad juba kirstu gaasi kinni ja kirik erivaid puhkru rahus ja puhka rahus ja kõigi muude, et, et see, et, et see on nonsens, tähendab kui, kui Edgar Savisaare tervis vastu peab, siis siis ei ole ta mitte kuhugi kadunud. Aasta on liiga lühike aeg, et hakata sellist politseiaurust maha matma, nagu nagu Edgar Savisaar. Ja siin on meil ere näide Tõnis Palts. Noh, kes meist oleks arvanud, eks ole. Seda on tegemist ei ole nagu võrreldavate poliitilist sõna küll, aga ma mõtlesin lihtsalt. Paltsu tagasitulek praegu on ju tegelikult noh, täiesti üllatav ikkagi sellel taustal, kuidas ta nagu kaks korda langenud väga lähiminevikku Kuulsin, ma kirjutasin isegi sellist sellist võrdlust, noh, et et Palts, Palts mitte ei tule tagasi, vaid Palts toodi tagasi, Savisaar savisaart ei toota, Savisaar tuleb. See on selle kahe poliitilise suuruse vahe, aga ma olen täiesti sama meelt nagu sina, Sulev, et, et see nii-öelda see, see, millest Keskerakonna poliitilised konkurendid on hinges ja südames aastaid ja aastaid unistanud, ehk siis lõhenev Keskerakond see tegelikult tõepoolest saiu selge alguse. Just nimelt europarlamendi valimiste Euroopa Liiduga ühinemise kampaania. Nojah, aga kas te oskate, kus populism hakkas, hakkas erakonda väga selgelt lõhkuma. Ehk siis, kui nüüd räägitakse või tuuakse neid kujundeid, et Edgar Savisaar on nagu kalevipoeg, kellele oma mõõt lõikas jalad maha. Selle juurde me ka loodetavasti jõuame, ehk siis üleostmine, parteide vahetamine. Siis tegelikult lõikas Edgar Savisaare jalgu parteijuhina ka ju täpselt seesama populism, seisukohavõtt või õigemini mitte seisukohavõtt Euroopa Liiduga ühinemise europarlamendivalimisteni. Sa isegi see mõra tuli ilmselt sisse juba enne riigikogu valimisi. Ja vähem siia peale küsida, et kas te suudate peast öelda, mitu korda on Keskerakond võitnud valimised ja tegelikult samal ajal nad kaotanud nendesamade valimistega, mida nad on võitnud, on nad kaotanud. Mina ei suuda seda enam heast peast, ei suuda seda meenutada, pigem on tendents nii, et Keskerakond võidab, aga ei pääse võimet. Teine asi on see, noh, see ongi siis. Eks ole, et mina tegelikult ta on, ütleme, Keskerakond on lagunenud suuresti kaks korda, esimene kord, kui tekkis arengupartei ja nüüd, kui tekkisid need nii-öelda aknaalused sotsiaalliberaalid. Ma väidan, et faktuulini karabaieri, isegi nende nimesid ja, ja see on muide kummaline, et me siin noh, niivõrd tähe, teame nendest. Et, et see on nüüd suurem lagunemine kui tegelikult Mikserite Kreitzberg ide ja Veidemanni ide ja Kilvetite äraminek. See on nüüd noh, nagu tõeline hoop selga Keskerakonna suurele juhile ja see on märksa tõsisem märk iseenesest. Küsimus ei ole mitte lihtsalt äraostmises, vaid küsimus on sa 10 protsendiliste kuuletavates, kelle nimesidki me ju ei tea. No eks nad olidki kahurilihaks mõeldud ja kahuriliha, järsku ärkab ellu ja ütleb, et, et ma nüüd lahkun sinu juurest ja hoopis teise erakonda. Homme hääletan selle vastu. Et, et see on nüüd ikka tõsine mats, mida, mida siis Keskerakonna ajutrust, mis mulle tundub, on, on praegu küll ainult ühes peas. Mida rohkem ei olegi? Peaksid hakkama väga tõsiselt mõtlema. Nojaa, aga samas on see ikkagi, kui me läheme. Nad lihtsalt rotid, kes põgenevad uppuvalt laevalt, et ega siis inimesed, kes ilmselt tunnevad, et see osa on, see on nagu koht, kust võib lahkuda. No no valija jaoks peaks üks märksõna rott olema küll noh, niivõrd selgelt tülgastav et, et samastades poliitikute rotiga peaks valija hädasi solvata äärmiselt ettevaatlik, ma mulle meeldis see kujund, sellepärast et kui me mõtleme parteist natuke edasi, siis nüüd ongi nii et Eesti poliitikas on parteide vahetamine raha või magusakohast täiesti täiesti normaalne nähtus. See ongi Eesti poliitilise kultuuri üks osa, olen nõus sinuga aine, ainult et ma jätaksin ära sõna nüüd see on kogu aeg olnud, ega siis aktuulinide gara vaevide nüüd nüüd see nagu veel kord viimane üldse nagu veel kord kinnistus, ehk siis ehk siis me peamegi leppima olukorraga, et poliitikud, kes, kes, kes teevad seadusi ja, ja teevad otsusi, annavad välja määrusi näiteks selle kohta, et ühiskonnas oleks võimalikult terve konkurents. Ehk siis tegelikult noh, sulle Aarne oleks väga raske minna päevapealt kanal kahe uudistesaate ankruks ükskõik, mida nad lubaksid, sest sest see oleks konkurendi juurde tööle minek ja, ja seadusega oleksin, oleksin päris palju võimalusi, et sulle takistusi teha. Poliitikas need reeglid ei kehti. Huvitav, huvitav, peaks järele proovima. Tule, aga küsimus ongi selles, et vaikiv soov on, on nüüd näidanud oma suurele juhile mis tegelikult üks hääl tähendab, et tegelikult Edgar Savisaare hääl teatud puhkudel ja karabajevi hääl, mehe hääl, keda me eile ei teadnudki, isegi ei teadnud, kes ta on, mida ta juhib, kus ta töötab. Ja kõike muud on teatud hetkel võrdsed ja sellega ei ole, ei ole need suur juht arvestanud. Ma olen ikka mõelnud, et Edgar Savisaar on loonud enda ümber täieliku täielikult perfektse süsteemi tal on nii-öelda kaitseringid. Esimene, teine, kolmas, neljas, ja ma ei tea, mitu neid on. No ma võin natuke selgitada oma oma sellist, palun selget mõttekäiku, et kui, kui esimene esimene vöönd on suuresti need kunagised sotsiaalliberaalid, need on aju. Need on inimesed, kes on võimelised kaasa lööma seadusandluses, kes otsustavad asju sisuliselt, kellel on ka oma arvamus, kes oskavad avalikkusega suhelda, oskavad avalikkusega suhelda ja kes olid lõppkokkuvõttes kõik väga edukad ministrid. Samasse seltskonda kuulub teine öö, kes ei alles, ehk siis ma panen sinna Siiri Oviiriga, kes on nüüd kaugel Ain Seppiku ja veel võib-olla kaks kolm nime kes on ka võimelised nii-öelda sisulist tööd tegema. Ja vot kolmandast vööndist algab see nii-öelda Tallinna linnavolikogu keskfraktsiooni vööd kes suudavad produtseerida, noh, mul on tänagi siin kaasas viimane kesknädal, eks ole, selliseid suurepäraseid pornopilte rippuvate keeritaalidega, Orahvast ja nii edasi. Sõimlevad kähklevad riputavad endale silte müügiks, kes solvavad, ähvardavad otsesõnu tegelikult teed, mitte ei kliendid, tegevus kuulub ju politsei valdkonda ilma igasuguse kahtluseta, see on videolindile salvestatud. See on raadioeetris ajalehtedest läbi käinud, milliseid sõnu ta täpselt kasutas ja kui nüüd kuskil mingi tellis tõesti kukub piltlikult öeldes kellegile neist usu vahendajatest pähe siis, siis, siis no ma ei tea. Ma arvan, et poripolitsei koos kaitsepolitsei, liikluspolitsei kõik politseistruktuurid peaksid minema ahedama. Politseil on tegelikult ikkagi natuke muud ülesanded, et see on, pigem kuulub see, see meditsiini valdkonda, aga kuna meie tervishoiusüsteem on, on selline, nagu ta on, Ainar, me võime rääkida ka seda, et Tiit Madisson kuulub meditsiini valdkonda, aga omal ajal pandi tema käed raudu ja ta veetis natukene aega oma oma elust, eks ole, kivi sees, nii et. Kuulge, aga mina arvan seda, et vaadates ka mitte ainult seda, seda nädalat, vaid varasemaid arenguid, siis on ka mingis mõttes ikkagi suhteliselt paratamatu poliitikas selline teatav liikumine valimiste vahel ühest parteist teise ja on teatud, ütleme jõukeskused mingil ajaperioodil, mis tõmbavad ja, ja, ja on kohad, kus tõmmatakse. Ja nii on see tegelikult olnud ka Tallinna volikogus varasematel kordadel. Ja kui mina mäletan, et näiteks Elmar Sepp, kes praegu juhib Tallinna volikogus Keskerakonna fraktsioon, ei ole sugugi alati keskerakondlane olnud, oli, oli hoopis koonderakondlasest linnaosa vanem ja noh, neid tegelikult inimesi, kes omal ajal Savisaare juurde tulid, keda siis nagu tema oma ütleme, auraga tõmbas. Kuna tundus, et see on koht, kuhu tasub tulla, seal on võim ja seal on nii-öelda see, on see see firma, kelle aktsiad tõusevad, kuhu tasub nagu investeerida. Kas Keskerakond ootab Koonderakonna saatus? Tiit Vähi oli järgmiselt tugev poliitik tollases Eestis, Koonderakond koonderakonnas oli neid, keda sa nimetasid Savisaare esimeseks kaitsevööndiks, ehk siis sotsiaalliberaali libereid oli, oli, oli, oli inimesi, kes oskasid poliitiliselt mõelda, kellel kes oskasid teha kombinatsioone, kes oskasid olla võimul kes oskasid avalikkusega suhelda. Kõik see oli olemas, mida ei ole, on kondera. Ehk siis kas, kas keskerakonda võib oodata, oodata sama saatus vaatamata selgelt äärmiselt tugevale poliitilisele juhile? Ma ei tea, mulle tundub siiski, et ta on päris kaugel veel praegu sellest arengust. Jah, ma arvan, et vaadates ka seda, mis volikogu ees toimus ehk nii-öelda see, mida Enno Tammer kunagi surematuks lauseks ajalehte vormis, et tädi roosas kleidis. Et see fenomen kehtib ja järgmistel kohalikel valimistel, kui Edgar Savisaar otsustab osaleda ja, ja saab oma tavapärased 13 kuni ma ei tea, 17000 häält. Sellest piisab jällegi, et keskfraktsioon oleks üks olulisemaid fraktsioone volikogus. Ma arvan, et kui Edgar Savisaarele antakse tervist ja palju tervist talle siis järgmistel riigikogu valimistel. Ta võtab oma tavapärased üheksa, 10000 häält ja keskfraktsioon on, on endiselt kõva tegija, ma arvan, et mitte enam nii kõva tegija. Kui Edgar Savisaar loobub kandideerimast näiteks tervise tõttu. Siis ma arvan, et seda erakonda ootab ees praeguse seisuga Koonderakonna saatus. Nimesid oma, igal erakonnal on vaja vaja nimesid. Nii ei, linnas on väga palju imesid, aga ma arvan, et, et kõik need nimed on praegu seotud sellesama väljaandega, mis mu ees laual siin kesknädalaga, kes kelle nimesid tuntakse, kes paraku või kahjuks või, või ma ei tea, mis sõna siin ette käib, on, on kunagi töötanud selles majas, kus meie praegu oleme, aga arutleme siis Liliani Ainar, kelle näod tuttavad aga kes ei müü. Aga arutleme siis niipidi, et kui olukord oleks selline, et riigis muutuks koalitsioon ja Keskerakond oleks üks võtmepartei uues koalitsioonis, kes oleksid Keskerakonna viis ministrit. Imesid oma. No samas, mina jälle mina jälle ei alahindaks Edgar Savisaare võimet, mida ta on paar korda juba näidanud, kasvatada peale nii-öelda uut põlvkonda. Et ikkagi, kui arengupartei lahkus, siis oli umbes sama küsimus, ma kujutan ette isegi võib-olla siinsamas laua taga. Ja, ja tegelikult kasvasid peale küll Jaanus Marrandi, Ansip mailis rand ja Mailis rannad. Aga igal juhul, tähendab, tegelikult ütleme seda potentsiaali, on kõik sõltub nüüd sellest, mida tegelikult Edgar Savisaar edasi teeb ja võib-olla selles mõttes see niisugune soovitus, puhka rahus. On isegi sisuliselt küllaltki õige. Esiteks ta vajab puhkust. Teiseks, ta vajab rahu. Ja tegelikult võib-olla võib-olla aeg tiksub isegi tema kasuks, sel juhul. No ütleme nii hetke või päevapoliitiliselt, ehk jah, aeg tiksub tema kasuks, tervis paraneb, opositsioonis on alati lihtsam ja parem kritiseerida, see isegi mõjuvam kui olla, kui olla võimul natuke harjumatu, isegi prioritiseerimist, ma arvan, et tal on üles asitestamist vajaga. Päris selgelt on see praegu teistsugune olukord, kui omal ajal lindiskandaali järele, kus, kus ta ise ütles, et ei tule enam tagasi ja ja ta võttis pikka pausi. Nüüd on aega täpselt etteantud järgmiste valimiste aeg on ju teada ja väga palju puhata ei saa jah, ja, ja mahavõtmise järk näe. Uue võimuliidu poliitiline retoorika oli ka ikkagi ikkagi minu jaoks mõnevõrra üllatav, ehk siis keegi ju ei, keegi ei heitnud Savisaarele avalikult, et ta ei oleks linna juhtimisega otseselt hakkama suurt, vastupidi. Kõlasid isegi isegi uue uue võimu poolt kõvasti signoodide. Keskerakondlik linnavalitsus on ikka päris tubli olnud ja pole, pole nagu häda midagi. Selline värvivahetus, kus noh, eks ole, seesama Res Publica on Kaupo reede, kes veel, kes veel kolm nädalat tagasi harutasmas kasutas, kasutas Keskerakonna Edgar Savisaare kohta. Noh, taolisi väljendeid, et mis paremal juhul ajasid naerma või mõnda nutma. Nad on väga, väga raske anda sajatada, sest et üks uus partner on vana olija ja sellega pandaks väga tõsiselt Reformierakond löögi alla, et väga raske on öelda, et endine linnavalitsus kus pooled abilinnapead olid ju reformierakondlased, on oma tööd halvasti teinud, et noh, unustame selle, vaadake, kuidas Palts kiitis Savisaart, et ta oli ikka tore linnapea isegi juba siis, kui tal ometigi kett kaelas oli, et et see, see on niisugune väikene taktikamäng. Aga mina arvan, tulles selle eelmise mõttekäigu juurde, et Edgar Savisaare aeg tuleb jälle, mitte järgmise, mitte aasta pärast kohalikel valimistel, see on liiga kiire. Ta ei suuda tõenäoliselt, et ütleme, oma oma armee riismed niiviisi kokku koguda ja nii-öelda Napolion likult uuesti alustada, aga 2007 riigikogu valimisteks. Savisaare Waterloo lahing on Waterloo lahing ja mina olin seal ja ma arvan, et on, on tagasitulek Sanaalena saarele. Ja millega lõkkasse lõpeb, vaata millega see lõppes, ma küsin teie käest. Noh, see oleneb jälle, et kas tema vastu koonduvad koonduvad ühtsed liitlaste jõud või, või suudame, millega 2805 teid, need vaadake, mina selles mõttes pessimistlikud, mina arvan, et inimesed, poliitikud, poliitsaurused nagu Savisaar on 50 neljaselt enam väga palju ei muutu, tähendab, tema tööstiil jääb samaks, ta on kindlasti hea kombinaator, ma isegi ütleks, et suurepärane hiilgakombinaat seepärast, et suurel analüütikul ja kombinaatoril ei oleks olnud nii palju lüüasaamisi, kui on temal kõik seesama valimiste jutt, võitmise ja kaotamise jutt, mis me, mis me enne rääkisime. Liiga palju ustavaid kaasvõitlejaid on temast ära pöördunud ja see, see näitab seda, et, et noh ei ole tegu, ütleme maailma mastaabis suure, mõtleva või suure poliitikuga. Arvaku arvake teie teie teisiti kui, kui soovite ja ma arvan, et kui inimesed selles vanuses ei muutu, siis see, see lõpmatu usaldamatus teiste inimeste vastu on see, mis ta tegelikult on, on nagu peateelt ehk siis Eesti vabariigi peateelt Eesti kui NATO ja Euroopa liidu liikmena. Arengult. Et see, see, see siis ei peatee on läinud tema jaoks ja ta ei suuda selles selles kaasa mängida, see ta hääli saab. Ja veel kaua-kaua saab hääli, selles ma üldse ei kahtlegi. Aga tema, kui ütleme, partei liider, et see, see kõik on nüüd nagu juba ära mängitud, et selles mõttes on, on puhka rahus, vale loosung, nagu siin Mihkel raud ütles, vist oli jah. Aga, aga teises mõttes Annela jälle õige, et. Ma ma ei usu sellisesse kannapöördesse ja muutustesse. Tegelikult mingit erilist kannapööret peab toimuma, ma arvan, et Eesti poliitikud, noh, on nii-öelda piisavalt nii-öelda paindlikud, et näiteks kui 2007 riigikogu valimiste järel tekib situatsioon, kus Edgar Savisaarel, Rahvaliidul või, aga kas või reformierakonnal on parasjagu nii palju hääli, et uus valitsus teha, siis miks mitte teha. Ja näiteks Edgar Savisaare juurde. Jah, aga ikkagi see et kellega, kellega siis kellega nimed, kas, kellega võidetakse? Jah, kas, kas Lenkide tooside, Tootsenite parvede noh, võib siin tuua ala külade, ma ei teagi, kellega siis Klenskit Klenskit, kellega võidetakse, need, need tähendab valimised võidetakse, kuid kellega tehakse seda, seda valitsust või kellega minnakse siis nagu koalitsioone? Saame näha? Saame näha ja, ja eks see õige õige pea selgub. Lõpetame täna siis selle jutu ja järgmine kord on uued jutud, loodetavasti Tallinna linnavõim on, on tööle hakanud asfaldimasinad välja toodud asfaldimasinad vaatamata sellele jah, et homsest lubab nagu sadu ja, ja pussnuga hakkab alla tulema. No mina ütleks siia lõppu seda, et võib-olla kogu see suur kombinatsioon Tallinna linnas on ka teatud mõttes meelega isegi nagu eesti rahvale praegu nii-öelda ette suurelt võimendatud, selleks et need tõeliselt suured asjad, mis Eesti riigis praegu kõneks on seoses riigieelarve maksude vähendamisega haldusreformiga haridusreformiga. Et me nendest siin tänase tunni jooksul rääkinud. No nagu ma ütlesin, saate alguses kõik, see on tühi-tähi võrreldes sellega, mis toimus volikogu saalis. Kullake, meie kordust ja järgmine kord. Ta kaks uut liiget, meie kolmikus, saatuse tahtel saatejuht sama. Ja nautige viimaseid ilusaid päikeseküllaseid sügispäevi, aitäh kuulamast ja kuuleme taas.