Läheme Harry küsimuse juurde inimene arenes ahvist, aga kust tuli? Ma ei oska öelda, on isegi üks teooria, mis ütleb, et kaastuli inimesest On üks selline naljaga pooleks edendatav teooria, mida nimetatakse mitte evolutsiooni, vaid evolutsiooniteooriaks, mis tähendab siis seda, et kui inimene menetleb kõiki oma Nende kultuurilised eeldused mille iganes tõttu kas liigse viinajoomise tõttu või siis mingisuguse üleilmse katastroofi tõttu siis väga suure tõenäosusega sama edukalt nagu inimene kunagi nii-öelda puu otsast safina alla tuli, võib ta sinna tagasi minna. Nii et ei ole välistatud nii-öelda inimkond ongi nii-öelda sirkuleeriv. Seltskond, kes kordab ahviks sisele inimeseks, läheb ohvitser. Ka nädalavahetus taas ahviks hea nädala lõpus. Iga nädalavahetus tasaphics pärast terveid põlvkondi kestvaid nii-öelda nädalavahetusega nii-öelda ahju ühiskonnas. Ja mida, mida rohkem inimesed surfavad lehekülgedel nagu elu 24, seda suurem tõenäosus on, et muutume jälle ohvriks. Jah, mingid selle asja sees on selles mõttes, et et Meid eristab ahtrist tõepoolest väga vähe ja see peamine, mis on, ongi nagu kultuur ja kõik, mis kõik, mis seda kultuuri menetleb, avab meile väravaid, uksi, aknaid, redeleid, ahistamises. Aga aga siiski, kui nüüd eeldada, mis nagu tundus ka, et nii oli, et Harryl oli selle küsimusega täitsa tõsine, sisuline huvi teda huvitaski see, et kus siis sellise evolutsiooniteooria peavoolu arvates ahvid tulid? Mutatsioonide käigus, nüüd nagu jälle veidike lihtsamatest olenditest, tekkisid, et ega see tekkimine ei ole ka siis selline, et ühtäkki märkame, et eile veel puu otsas ei olnud kedagi. Et mingid sabaga karvased olendid, et see evolutsioon toimub ikkagi üle nii mitmete kümnete või sadade põlvkondade ühe põlvkonna jooksul seda märgata praktiliselt ei ole võimalik. See on erinevate tegurite koosmõju erinevate asjaolude koosmõju. Rohkem uuritakse geneetikat, seda selgemaks saab see, et geneetiline kood, see nagu muutub isegi elu jooksul geneetilise koodi kirjutatakse siis päris palju nii-öelda elu jooksul omandatud kogemust, kasvõi näiteks põetud haiguste kohta ja sellisel moel nii-öelda need liigid on tõenäoliselt muundunud. Nii et tume sul laseme nüüd edasi rääkida, siis sa enne kui me jõuame su käest otsesõnu küsida, vastad äraga meie viimase küsimuse, et midagi siis jaan, tema siis väitis seda, et evolutsioon peaks küll olema vääramatu protsess, aga, aga millegipärast on ta nüüd küll seisma jäänud, et enam ei tule uusi ahve puu otsast alla ega ei ütle tere, olen inimene ja ei tule uusi muljuskeid veest välja, ei ütle tere, olen kahepaikne ja muud sellist, et tema tema hinnangul tema vaatab ringi ja näeb seda, et evolutsioon justkui on seisma jäänud, kas see on nii? Ma arvan, et ei ole selles mõttes, et Meie enda eluiga on piisavalt lühike selleks, et midagi sellist nagu märgata, kuna need muutused on tunduvalt aeglasemad, aga Jaanil soovitan öelda inimesele teatud muutuste evolutsiooni jälgimiseks teha kahte asja, minna näiteks Rocca al Mare Arumuuseumisse astuda sisse mõnesse majja ja vaadata seal talu peremehe või talu perenaise voodit. Ja hinnata seda, ärkas ta sellesse voodisse mahuks või mitte, ehk lihtne asi. 150 200 aastat tagasi oli eestlase keskmine pikkus tsirka 160 sentimeetrit. Tänase enam ei olegi. See on teatud osa evolutsiooniprotsessist või kui me vaatame näiteks seda, et kas siis ise välja rännates või vaadates mõningaid kaadreid Ameerika Ühendriikidest, milliseks muutuvad inimeste organismid pideva rafineeritud ja ülerasvase toidu söömisel siis me näeme ka olendeid, keda senimaani ei ole ju kujutatud ühtedel maalidel, krabüüridele, kus iganes ja selged nii-öelda pidev ülekaaluline rasvumus lõppkokkuvõttes mõjutavad inimorganismi ja me näeme ka selliseid nii-öelda mikrorevolutsioonilisi muutusi meie ümber piisavalt, nii et tegelikult tuleb silmad lihtsalt lahti teha. Jah, ja evolutsiooniliselt pikemaajalisem protsess, eks ole, et need suured muutused, Neid saab hinnata niimoodi tuhandete aastate, järelikult kui sedagi. Täpselt no ja kui rääkida siin veel nagu keskkonnamõjudest evolutsiooni puhul, et siis näiteks pikemad kosmoselennud, mida on tehtud 400, isegi 500. päeva jooksul ma täpselt ei mäleta nende käigus juba inimeste luustik ja lihaskond formeeruvad tugevalt ümber, et noh, ette kujutada, milline võiks välja nii-öelda näha inimene, kes on aastaid olnud kaaluta olekus elus püsinud oleks kindlasti ka hoopis teistsugune olend maa peal kohtame ja on ka täiesti selge, et kui sellises nii-öelda oludest tulenevalt sootuks teistsuguses vormis inimene paljuneks vatel põlvkondi või kümneid või sadu siis lõpuks ka tema geneetiline kood tuleks nende oludega kaasa olendit, kes juba sünniksid, oleksidki, eelistatud elama just nimelt sellises väikese gravitatsiooni tingimustes, nii et tegelikult sellist nii-öelda eeldust valmidust tegelikult usukest mikroevolutsiooni me märkame väga palju. Suur tänu, Marek Strandberg vastuseid, palju küsimusi palju ja me oleme väga õnnelikud, sest et enam lahtisi otsi ei ole ei evolutsiooni ega soojuse koha peal.