Tere päevast, hea kuulaja, on hea meel teid tervitada raadioaparaatide juures, kus alustame siis järjekordse saatega, mille pealkiri on ooperigurmaanid. Need on inimene, et kes igapäevaselt ei tegele selle valdkonnaga, kuid kes peavad sellest lugu ning oma elukutse või ameti järgi või oma kirgedest järgi oskavad ka ooperit paigutada sellesse, sellesse pilti milline see meie maailm meie ümber on ajaloos kui ka tänapäeval. Ja mul on väga suur rõõm tervitada oma tänase saatekülalist, kelleks on ajaloolane ja nagu on mulle teada siis ka ooperigurmaan Jüri Kuuskemaa, kas lükata selle väite ümber või kinnitate seda? Kõigepealt tere päevast, jaa, muidugi. Tänan, et mind sellise uhke nimega saatesse kutsusite, aga ma kardan, et iseennast peaksin ma küll muusikaliselt madalamalt klassifitseerima. Sest kuidagi on juhtunud niimoodi, et mina ei ole muusikaliselt korralikku haridust saanud ja selle tõttu võiksime ennast nimetada pigem ebamusikaalseks muusikas korraks. Aga teiselt poolt on minul oma erialased töödeldud tekkinud muusikaga üks selline kokkupuude, et ma naljaga pooleks võiksin ennast natukene nimetatada, seda ka klassikalise muusika diskaks. Kuigi tegemist ei ole tantsumuusikaga. Et kuigi jah, ma ei ole muusikaliselt väga haritud, aga ma olen siiski nii palju haritud. Tean, millised on nimekad heliloojad ja mõnevõrra ka, millised on nende kuulsamad populaarsemad teosed. Aga võib-olla et mitte liiga pikalt sellest asjast rääkida. Ma pakun teile ühe sellise väikese kuuldekillu plaadilt, mille ma oma viimase Mosmas käigu ajal ostsin üks lõigukene sellest, siin on tegemist nimelt vene barokkhelilooja Dmitri portjanskiga kes õigupoolest oli küll sonilt ukrainlane, aga ta sulas Vene õukonda ja ta on peale vaimuliku muusika kirjutanud ka mõned ooperid ja sealhulgas on üks, mille nimi on Zenjöörib pidu sest 1786 ja ma paneksin ette, et me kuuleksime siis nüüd sellelt plaadilt pabiti aariat. See oli siis näide dolla vaiksest õukonna muusikast, sest küllap ei olnud ju lihtrahval asja ooperisse tol ajal ei Venemaal, ei, ei mujal Euroopas kus ooper oli osa aadlike elulaadist. Et äkki tohiks ühte väikest lühikest kommentaari Laari selle selle väite puhul ja, ja ka edasi selgitus sellest, kuidas siis teie sellesse aadelkonda sattusite. Ehk siis kuidas ooper, muusika, muusika, teataja, teie ellu tuli. Kõigepealt, mis Tallinna puutub, siis ma meenutan, et kunagi linnamuuseumis töötaja Hillar saha, kes oli muide Juncker ja võttis osa talvepalee kaitsmisest oktoobrirevolutsiooni ajal mitte vallutamisest on kirjutanud prožyrikese muusikaelust vanas Tallinnas, mille ma olen üsna tähelepanelikult läbi lugenud. Ja teate, osutub, et see ooperiteatri S-i üle pea Tallinnas ei olnudki nii ainult keskajal aadlile, vaid tuli ette, et siin ühelt poolt käisid rändur pid ja etendasid küllaltki kõrgetasemelisi asju ja nii on ka meie raekoda nimetatud ooperiks juba juba keskajal. Ja muidugi Rise kui niisugune on küll jah, seitsmeteistkümnenda sajandi algupära minu teada. Ja väidetavasti sellest rääkis mulle, kas see oli nüüd Mustonen või Tõnu Kaljuste. Et nagu osutub, kui rajat Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium 1631, siis selle kohe esimene esimene Kantor muusikaõpetaja oli kirjutanud ka ooperisaksakeelse tekstiga, mida kandsid Tallinna gümnaasiumi õpilased köite sellele. Ma väga vabandan, mul ei tule hetkel selle nime meelde, aga see oli seoses midagi hõbeda või Argentamise umbes mingisugune naise nimeline pealkiri oli minu meelest sellel asjal. Ja see oli midagi 1640. aasta paiku. Ja seda väidetavasti võib võidavat pidada üheks esimeseks saksakeelseks ooperis üle pea. Ja muidugi gümnaasiumi õpilased etendasid seda siis linnakodanikele ja mitte ainult noodina, aga muidugi ka minu, teatas hiljem, kui nüüd Tallinn hakkas nagu muusikalembelise maks muutuma ooperiajastul, siis teatrikultuuri arengule andis kahtlemata kõige suurema tõuke minuteada August Kotzebue saatmine Peterburist Tallinna Tallinna kubermanguvalitsused piinlikke asjade departemangu sekretäriks. Kriminaalkohtu ja tema oma kulu ja kirjadega 1785. aastal laskis paigutada lava Kanuti Gildi saali. Vot seal, kus praegu tantsitakse, selles samas keskmises keskmises plokis. Ja seal hakati muidugi jah, on mitmesuguseid naljamänge etendama, aga mitte ainult ja peatselt läks üle ka selleks, et külalisesinejad seal asetasid ka muusikalisi palasid, aga selle taga oli tõesti organiseerijate seas oli maadel. Ja vaadake, sellega oli veel niisugune lugu, et Kotze puu olli nüüd lähedastes suhetes ühe aadlipreiliga, kelleta kosis sealt Mäetaguse kandist Jõhvi lähedalt, et see on kihkla mõis. Vaat Kiiklas tehti koduteatrit, katsepuu, tema naine, tema äi on seesama ringkond alustas Tallinnas selle teatri loomist. Samuti andis sopp ooperikultuurile ja muusika laulukultuurile olulise tõuke see asjaolu, et üks saksa kõige kuulsamaid lauljanna Sid Maara kui ta oli kogu Euroopa läbi laulnud ja leidis, et ta on juba vanaks jäänud ja tahab nagu tagasi astuda, siis tema tuli, asus elama Tallinna ja tegutses ikka veel muusikat, aitäh, ja ka juba see tema maine, tema siinviibimine, tema suhtles, tema liikumine nendesse tolleaegsetes aristokraatlikus haritud ringkondades. Muidugi see oli valdavalt siis aadli ja siis kodanlus, raehärrad ja ja Suurgildi tublimad kaupmehed, see muidugi suurustes jätkuvalt muusikaliste huvide levikut ja seletad, too on tõesti võib-olla üks omapärane fenomen, et ütleme, saksakeelses tuuri ruumis. Et juba 19 sajandi alguses, mil Tallinna saksakeelne elanikkond oli ainult umbes 5000 inimest, oli Tallinnas juba teater. Kutseline teater aga enamikus saksa linnades seal ei olnud. Nii et see näitab muidugi Tallinna teatrimeelsete teatrialasteri meelsust. Aga kui te nüüd esitasite teise küsimuse minu tagasihoidliku isiku kohta kuidas minul tekkisid need sidemete teatriga või kond, kuidas ma üldse teatritesse sattusin, siis on see tingitud muidugi perekondlike sidemetest, sest vaadake, see lugu on ju niimoodi, et minu isapoolne vanaisa tuli parasmäelt Jõelähtme kihelkonnast Tallinna ning hakkas Estonias näitlejaks, tõsi küll, ta jäänud Estoniasse pidama, aga noh, ta esines sõnalavast, sealt kleidist endale, pruudi naise. Selleks oli Elizabeth Jõgis lavanimega neiu ohakas, kes oli 1903.-le, sellest on saanud Estonia seltsi poolt suure loorberipärja kui ülima tolleaegsed tunnustuse ühele näitlejannale. Ja kuna see oli veel niisugune aeg, et vaadake, kui näitlejad, naisterahvad laval kedagi teist mees võõrast meest kallistasid, võimu esitasid, siis arvati, et elu eraeluliselt peab see nüüd päris, eks ole, eks ole. Ja selle tõttu siis ka minu vanaema esines varjunime all. Aga kui ta minu vanaisa oli abiellunud, siis sai ta nime kuuskmanni eesti ajal seestistati kuuskemaks. Nii et tänu vanaisale ja vanaemale olen massist teatriga seotud selle tõttu, et nemad tahtsid ka mind harida. Et mina saaksin osa nende kutsumusest ja armastusest teatri ja muusika vastu ning alguses oli küll niisugune minu jaoks natuke raskevõitu. See oli 1009 46, mina olin siis nelja aastane, kui mu vanaema tuli tagasi Rootsis pagendusest immigratsioonist ja üsna peatselt söö järel hakkas tema mind kaasa võtma Estoniasse proovidele ja peaproovidele, kontrolletendustele samuti draamateatrisse. Ja see oli omamoodi põnev, aga mõnikord ka tapvalt igav. Sest et kui muusikalavastuses oli palju tegemist ja tegevuste dünaamikat, kes siis, kui sõnalavastusest läks arutamiseks seal kodanliku sotsialistliku Jakobsoni teemadel, nagu elutsita, tellis, siis võis tõesti lausa uni peale tulla. Viie nii ütleme viie-kuueaastasel poisijõmpsikas. Aga ma ei mäletagi praegu täpselt, milline oli seeessimine O per, mida ma kuulasin ja vaatasin vanaemake. Kas oli see nüüd Eugen Kapi tasuleegid 1948. aastal või oli see Ernesaksa Tormide rand? Aasta hiljem 1949, aga tõenäoliselt üks nendesse võis olla. Ja ma võib-olla ei mäleta sellest rohkemat kui seda, et ma olin hämmingus, et millised hääled, kuidas seal võib ulatuda tõeliseks tormiks ja kuidas seal võib mitmesuguseid tundmusi väljendada. Ja samas oli see nii kummaline, et inimesed, miks nad räägi vaid, miks nad laulavad. Ja see kummastavus, teiselt poolt need võimsat lavapildid, mis tookord 100 maitse järgi olid maalitud väga realistlikult ja looduslähedaselt nagu suured tahvelmaalid. See oli midagi niisugust, mis mõnikord tekitas niisuguse tunde, et nagu reisid ajamasinas hoopis mingisse teisse kaugesse keskkonda või teise aega või teisele maale. Ja see oli muidugi omamoodi põnev, nii et ma olin tegelikult alati väga ärevil, kui Vaname mind kaasa võttis, käekõrval lüüa talutes siis teatrisse. Ja Mul on ilmselt sellest ajast meelde jäänud, kui ma olin jah niimoodi viia ja kaheksa aasta vahel ütleme, Tiit Kuusiku seal ja ütleme, Veera neelus ja mööda Kodanipork ja veel mõni nendest, sest mis kuskil mälus agarates ikka veel nagu tuksleb. Ja hiljem olen ma vast jah vähem käinud, viimast eriti jah, võib-olla pärast seda, kui ma tee jõuga hakkasin oma kunstiajaloolasi tööd tegema. Aga nüüd olles kas kohustuse ees oma lapsi harida ja kasvatada, oleme meie oma abiga meie abikaasaga ikka vahetevahel otsustanud, et kui meil on perekondlik tähtpäev kellelgi et siis ostetakse piletit. Ja kuigi ja siis on, me läheme siis kuue või seitsme lihtsalt delegatsiooniga. Ja vahetevahel vaatame midagi, midagi toredat. Tõsi küll, mitte väga sageli. Ma pean tunnistama, et eelmisel hooajal ma vaatasin Estonias ainult Tšaikovski Padaemandat mida ma olin vaadanud kunagi ka varasemas versioonis, vist millalgi 1057. aasta paiku. Ja siis eelmisel aastal. Linnateatris lavastati ka, miks väike Mozarti kammer, pärssoli Bastian past jään ja ausalt öeldes, kui normaalne muusikasõber vast ooperis vaimustab eelkõige häälest, eks ole, ja sellest hääledraamast ja häälte duellist häälte polüfoonia, sest siis mina olin seal festivalil võib-olla isegi võib-olla ma hetkel olid rohkemgi vaimustatud Gustav-Agu püümanni kunstnikutest, millised kostüümid, kui ehedat, nii et, et see oli täiesti suurepärane. Et kannatas ka vaadata väga lähedalt, et samal ajal on ju teada, et Estonia oma kostüümilaos on mõnikord pidanud Nooh minema võrdlemisi suured tinglikus peale selle arvestusega, et see, mis saan lavalt näha saali võib-olla kehvemast materjalist tinglik ja selle tõttu muide üks niisugune omapärane paradoks, mis ajas mind päris nagu naerma kord, kui oli vaja. Mulle etendada mingisugusesse mingisuguselt pidustustel ka mingid baroksed tegelast. Sain maa Estonia laost prokse kostüümi ja selle kuldkullatud nööbid. Teate, need olid nõukogude armees sõduri mundrite küljest viisnurga, Serbia vasaraga muidugi, ega eemalt ei paista, kallavad lähedast suhtluses on see natukene kummaline, aga vot see on jällegi üks nii sihukesi üks omapäraseid, kummalisi sisi äraspidi susi, mis teatriga niimoodi seotud on, on talle loomuomane. Aga eks teater peabki ju meid välja raputama, sellest argisest keskkonnast tõukama meid mingitesse teistesse maailmadesse. No küllap see nii on ja, ja see on illusoolsus see, et, et tõepoolest üks selline kuldne viisnurgaga nööbikene või passotseeruda distantsi pealt selle proksi, nööbi lööbina tegemist on siis ilmselt vaataja kuulajaga autorlusega, mida siis see lugu, mida laval jutustatakse vokaali, loo enda muusika visuaalse sõnumi kaudu see muudabki siis vaataja kuulaja kaasautoriks. Aga ma panin tähele sellist aspekti, et kast kas te leiate, et sellise pedagoogilises mõttes teatud kultuuri või tsiviliseeritusega kasvatamisest, siis noh ärme räägime nii globaalselt, et meie koolisüsteemis, aga vähemalt perekondlikust plaanis võiks olla muusikateater, sealhulgas siis ooper Jõks, üheks selliseks kohaks, kuhu tasub lapsi viia, kasvõi juba viieaastaselt, nii nagu teiega juhtus. No lapsi tasub viia igale poole sellistesse, kust, kus toimuvad teatrietendused, sest on väljaspool kahtlust, et see mõjub fantaasial ja arendavalt. Ja kui ei tarvitse ka aru saada kõigest sellest tekstist ja nendest vaimsetest taustadest, aga kuna inimene võtab suure osa vastu oma silmade kaudu ja teine muidugi teine osa informatsioonist, mida me salvestame, on ka see, mida me oleme kunagi kuulnud. Kuuleme siis ma arvan, et võib-olla jah, ealisi iseärasusi peaks arvestama sama võib-olla jah, mingite keerukate interdraamat teoste puhul. Aga muusikaline teater sinna võiks vist viia jah, sellest, Kaela kandma midagi talle sellest igatahes kindlasti külge hakkab. Muidugi sõltuvalt kehast ja vaimsest küpsusesti haridusest on see osa suurem või väiksem. No mina olen ikka toonud võrdluse sellest, kuidas teatud kunstiväärtusest või kultuuriväärtusest võib saada osa seeläbi, et ma ütlen, et inimesed tihtipeale kujutava kunsti osas omavad illusiooni, et kõik see kõik kuna kõik on näha, siis me kõik tajume seda. Ja samuti muusika puhul inimesed arvavad, kuna kõik kuulevad, et siis nad saavad ka sellest aru ja tajuvad seda. Aga tegelikult ma toon teile niisuguse näite. Võtame hiinakeelse raamatu, lööme lahti, ei ole teksti, eks ole, kõik kena ja kõik on selge silme ees. Aga tuhkagi me sellest aru saame, kui me ei tunne hieroglüüf, ei tunne hiina keelt. No sama lugu on ka muusikaga ja kujutava kunstiga ja niimoodi võib juhtuda, et ettevalmistused Ta vaataja saab võib-olla kolm protsenti võimalikust elamusest. Mõni saab 15, mõni saab 85, võib-olla mõni saab 150, kui tal tekivad assotsiatsioonid, mis mõnikord ületavad isegi selle emotsionaalse mahu, mille on autor teose interpreet teosesse pannud. Nii et, et see on raskesti mõõdetav ja mina pean tunnistama ka, et kuna võib-olla mul olid viletsad muusikaõpetajad või ma lihtsalt ei ole loomult piisavalt musikaalne siis kui mina satun kontserdile siis vahetevahel juhtub, et ma tunnen, et see muusika, see laul, see heli viib mind kaasa. Ja ma tunnen sellist sisemist hõõrdumist ja, ja balangut. Aga mõnikord ma jään jääkülmaks. Ma ei taju mitte midagi, ma lihtsalt kuulan. Aga miski minus ei reageeri, see jõua mulle pärale. Ja mul on väga raske öelda, miks see niimoodi on, aga teatud puhkudel ma tunnen pettumust iseendas. Et ma olen nii tuim, kuigi ma tean, et see on selle ja tolle maailmakuulsa helilooja maailmakuulus teos. Ja mina olen nii juhm ja nii nõme, et ma ei taju seda. Mul on piinlik, aga mõni teine kord ma jällegi tajun ja siis on mul hea meel, siis ma tunnen ennast tantsuna, sest et see kaunis muusika annab nagu katarsise ja see on ju kunsti kõige ülem ülim ülesanne. Tõsi küll, olles saanud vanemaks, ma võib-olla enam ei taha. Et minu hinge nagu lõhe rebitakse lahti, et mind mind, et muusika on nagu torm või orkaan, mis minu kallal toimetab. Ja ma tahan võib-olla midagi mahedamat, et midagi leebemat, midagi leegilise, mõtlesin võib-olla minu isiklikust ealistest. Ja siis isikuarenguteede. Asjaoludest tingitud, aga ma ütleksin niimoodi, et näiteks Richard Wagner ma pakuksin teile Pala, mis on tema Tristanist, Isoldist, mis on oma nimetuse poolest ka pealegi antud Mildunud laisa, pehmelt ja vaikselt ja vaata pehmet ja vaikset farmerid. Mina kuulan hea meelega ja ma loodan, et teiega Muusika on teatavasti ajaline kunst, tal on igal palal, igal igal ooperil, igal muusikateosel on oma algus, oma lõpp, ta kulgeb. Ja aeg on ka see fenomen, substants või kuidas iganes nimetame, millega teie igapäevaselt tegelete, teie aeg on, on kätketud kivisse ja ja kujutavasse kunsti, mõnda mõnda maali, mida võib lõpmatuseni imetleda, kuid mis on kunagi loodud ühes teatud ajas ja, ja ja kui ta seal ripub või seesama kuulus surmatants meie Nigulistes siis siis seal ja on iga inimese enda teha. Kui palju ta oma siis väärtuslikku või vähem väärtuslikku aega selle nautimisele raiskab. Kuid minnes tagasi aegade juurde, kus ei olnud veel elektrit, ei olnud nii-öelda masinatesse masinate korsetti kätketud muusikat kus oli küünlavalgus, kus inimestel oli aega, et seda nautida, et millised selliseid assotsiatsioone või, või, või et teis tekitab see, kui te sellestsamast meie armsast Tallinna vanalinnas jalutad. Kus on mootorimüra, on kohviku hääled, kust tuleb mõnest uksest tümps välja. Et kas teil tekivad sellised mõtted, assotsiatsioonid, millises majas, milline muusika oleks võinud kõlada paarsada aastat tagasi? Vaadake kõigepealt, mis puutub aktuaalses tänava helindusse, siis meiel on saanud Tänavamuusik selleks autode alarmid, mis on valdav. Aga mina leian, et Tallinna linnavalitsus peaks ja vast ka meie tervishoiuamet peaks tuletama meelde kahte põhimõtet. Esiteks tsiviliseeritud maades linnadesse lõbustusasutuste muusika ei tohi kosta tänavale. Ja samuti teine asi, mis peaks olema reguleeritud, on helitugevuse süsteerid. Millegipärast mulle näib, et meie levimuusika autorid ja esitajad arvavad, et inimesed on kurdid ja nad tehakse kontsert, mis on reaktiivmootor reaktiivlennuki mootorist tugevam, suurema hulga tätsi pillidega. Ja nagu ma olen lugenud, on Saksamaal kuni 80 14 kuni kaheksateistaastaste noorte seas enam kui pooled kuulmiskahjustustega, sest nad on kuulanud seda hevilevi muusikat nii väga valjusti, kuid tõsisemalt vaeva juurde tulles ja pärandi juurde tulles. Ma meenutaksin teile kõigepealt, mida kirjutas Balthasar Russow Liivimaa kroonikas muusikaliste olude kohta nii-öelda levimuusika kohta Tallinnasse, nii millalgi tuha enne 1500 viiekümnendat aastat. Et armulaulud kogu ilmast on siia kokku lennanud, mis näitab seda, et siin käisid, eks ole küll, hollandi kaupmehed ja inglise peremehed ja ja kad ja rootslased ja sakslased ja kes kõik veel. Ja igaüks siinsetel pidudel ja vastuvõttudel tantsis oma tantse ja laulis oma laule ja nii võtsid tallinlased neid üle ja nii muusika, rahvusvaheline. Ja nii, kuna inimestel ei olnud ju veel mehaanilisi helivahendeid, ei olnud raadiot, ei olnud televisiooni. Siis inimesed olid toona palju aktiivsemad tegevuses, kui oleme meie ja isetegemise rõõmu ise laulmise is esitamise ise esinemisrõõm oli suurem ja igatahes kui nüüd aadlikultuuris oli juba 18-l sajandil täiesti tavaline see, et musitseeriti perekonniti ja musitseeriti, nii et olid mõisas omaga, Bellide kuhu kutsuti ka, ütleme, mõisavalitseja aidamees, mõni toatüdruk ja mõni toapoiss. Ja nii esitati siis nii vokaalselt kui instrumente tavaliselt muusikat. Ja see kodukontsertide tava levis muidugi mõisa ja linnakultuuriga siis nii-öelda baltisaksa eliidilt ka eesti ringkondades ja ma lugesin just üle, mida kirjutas teatri, seal on Karin Kask minu vanaema näitlejannast Vanawa, Betti Kuuskemaa mälestustest, ja siis sealt lugesin ma seda, et ka tema lapsepõlvekodus, kusjuures tema isa oli mäeküla mõisa aidamees siin Hageri lähedal. Oli oli neli last, oli kombeks teha kodukontserte, kes mängis viiulit, kes midagi muud ja lauldi ja nii olin neil kuus perekonna, need on nagu minu minugi pere on praegu, eks ole, neli last mina kaasaga, nii oli ka minu vanaema pere, kuueliikmeline vanematekodus ja kõik nad mängisid ja laulsid, aga meie häbi öelda, Meie ei mängi ega laula, meie kuulame masina muusikat, eks ole. Me paneme disketti, paneme paneme muse, muusika, muusikamasinasse või vaate, kuulame raadiot ja kuulama, vaatame televiisorist või lähme teatrisse. Aga selle tõttu meie oleme muusikaliselt impodendid. Kõik piinlik, eks ole. Aga nad pidid ju siis oskama korrektselt nooti lugeda, selleks et instrumentidele. Loomulikult haritud kodus, mis ei olnud küll tookord, eks ole, no mis on väga nii leid kodus oli ühe endise mõisa aidamehe kodu, kes oli tulnud 1800, ütleme kas 70 millegagi Tallinna, nii nagu tuli pärast selle Peterburi-Tallinna raudteeliini rajamist, kui Tallinnas algas tööstuslik revolutsioon ja võeti tohutul hulgal töölisi ja töökäsi, eks ole, ja ametnikke siis tuli eestlasi suurel hulgal Tallinna, aga nad jõudsid linnastuda ja kuidagi jõudsin ennast harida ja mind paneb see imestama. Tegelikult kui andekad võivad olla paljud eestlased, kes On tulnud maalt, esimene põlvkond on linlased ja saavad sellesse õud töösse, rollide kehastamisega suurepäraselt hakkama. Ja, ja ma ei taha muidugi nüüd liialt perekonnakeskne olla, aga mind on jahmatanud perekonnaalbumis olevad fotod, eks ole, kui minu enda sellest lihasest vanemast peti kuuskemast, eks ole, kes alustas lillepool lilleneiuna ja mõne aja pärast tuli võimeline kehastuma mitmesugustesse rollidesse. Ja vaadates fotosid rollidest, tundubki, et mingisugusel fotol on Oskar Vaildi ideaalne abikaastööline inglise leedi. Aga kuidas seda üks Eesti hiljutine küla koskas selleni jõuda? See on fenomenaalne ja ka selliseid inimesi on meie seas ju ka praegu, kes on oma loomu poolest pööraselt andekad, tuleb ainult nende anded üles leida, tuleb need, need inimesed, kes hästi oskavad laulda ja kas musikaalsed mängima ja laulma panna. Et meile ei jääks puudust tulevastest Georg otsadest ja ütleme, Veera neelustest või võimati Palmidest ja ja Anu kaaludest, eks ole, nüüd ikka juurde tuleks. Et see on üks suurministeerium. Kui andekad võivad inimesed olla, kui satuvad nad õigesse kohta ja seeme saab neis idanema hakata. Georg Ots on täiesti kohane näide praegu meie jutu jätkuks sest näitleja, laulja härrasmees, vaieldamatu talent meie meie lähiminevikust, kes ka ise tähistab juubelit tuleval kevadel on üks selline mees, kelle, kelle laul võiks meie saates kõlada ja ma tooksin nüüd siin sellise seose. Et kuna võluflööt, Mozarti geniaalne ooper siis etendus Tallinnas 1591, ehk siis mõned ainult mõned loetud aastad pärast seda, kui sellel oli maailma esiettekanne, ehk siis Mozart olid olla ja võiks öelda siis superstaar kogu Euroopas ja, ja siinsete kui nad pidasid vajalikuks tingimata aga need värsked teosed siin ette kanda. Ja võluflööt on, eks, armas ooper, millest me võiksimegi Georg Otsa esituses kuulata. Papagoi n aariat. Taandudes. Need olid siis kaunid helid Mozarti kaunist ooperist Võluflööt mis väidetavalt on inspireeritud ka vabamüürlaste massioonide tegevusest, aga Pealkiri Võluflööt, et on ju tegelikult väga kaunilt leitud, sellepärast et selles muusikas sealhulgas ka ooperimuusikas on mingi tabamatu võlu mis on väga mitmeid inimesi enda juurde toonud. Sõnades on seda kindlasti raske väljendada ja, ja ma ei ootagi seda teilt, ehkki tahaksin teada, et, et kas, kas on see mingisugune võlu mitte ainult ooperis, vaid muusikas üldse, mis mis võiks olla kirjeldatav? Padjake ei, sa. Meele abil vahendatud teise meeleelamusi sest ei saa sõnades väljendada heli ega pilti. Ega vastupidi. Ma kunagi ässitasin Hartus muusikust, kui nad kolisid lühikese jala väravatorni. Et kuna selles tornis ja selles kõrglevas majas, mida nad tõsi küll, esialgu koos oli Tallinna filharmoonia kammerkooriga, kellele jäi seal pead seal kitsaks. Et võiks jäädvustada Jüri Arrak, kes on ainukene käed. Raban eesti kunstnik, kes on võimeline looma jäädvustama müüte kunstist, võltsvisuaalseid müüte, nii nagu võib-olla jah, Veljo Tormis on võimeline looma uusi müüte helis vanade põhjal. Kui ma ei eksi, siis ma rääkisin Jüri Arrakule selle torni, maja kummitustest, aia ma olin kaunis üllatunud, kui ma nägin teda maali, mille Jüri oli selle põhjal teinud. Seal ei olnud ühtegi episoodi nendest kummitustest kuid seal oli üks tõsine flöödi. Iga munk ja tema taga olid natukene ähmaselt mitmesuguste kummaliste olevuste ja loomade kujutised. Ja siis ma sain juriidist korraga aru, et muusika võib meeleavad ukse teispoolsesse, võib avada meile ukse võlumaailma ja selle tõttu Jüri, kus see munk oli just täpselt see õige adekvaatne Hortus muusikusele selles ruumis selles hoones oli arhailine ja see kannab endas inimloomingu järjepidevust ja samal ajal väljendab kas selle loomingu mõnikord raskust ja vaeva loome vaeva. Sest alati ei ole ju kerge jõuda selleni, et need helid on nii säravad ja sillerdavad mõnikord selle, ma kujutan ette, nii nagu ka sõnade seadmisel või pintslitöös on selle ülima kerguse saavutamist kõige raskem nõuab väga palju vaeva ja ettevalmistust ja ja hingelist keskendumist. Aga samas jah, see, mis te ütlesite, et seos vabamüürlaste võluflöödi, minu vana sõber Henning von Wistinghausen on avaldamas raamatut vabamüürlaste vist Eestis ja selgub, et kogu Eesti koorekiht 200 aastat tagasi balti aadli korgiteed kuulus vabamüürlaste loosidesse seal hulka palju ohvitsere, nagu näiteks siin oli mereväes näiteks materjal samal Kreikel monument on Toompeal, Toomkirikus ja palju teisi. Nii et selles on mingisugune seos küll. Kuid kui omale sealsel ajastul. Ja nüüd, Mozarti ajastul oli siiski lõviosa sellest muusikakultuurist ja ooperikultuuris meil Eesti oludes kättesaadav eelkõige ühiskonna eliidile juhuslikult mõisates viibinud eesti toa poistele toa tüdrukutele, teenieskonnale, kes said siis härraste kõrval ka sellest osa siis hiljem on see kandepind tunduvalt laienenud. Aga see võis olla kaudseks põhjuseks, miks võluflööt tundus nii atraktiivne siinsele aadel konnale. Vaadake lugu oli lihtsalt niimoodi, et meie aadel tollal Balti aadel oli ikkagi Euroopa kultuuritasemel, ta ei olnud provints realiseerunud, Nad reisisid väga palju. Neil olid rahvusvahelised kontaktid ja ütleme, nende tunnetus ka nii-öelda patriotismitunnetus oli kolmeosaline. Ütleme, Eesti oli neile. Mille teenistuses nad seisid, olles andnud vande Peetril, Eestimaa rüütelkond oli neile Isamaa ja Saksamaa oli neile emamaa sest saksa saksakeelne aadel lähtus ikkagi sellest saksa kultuuriruumist ja saksa keelele truuks. Tanuna võtsid nad palju ka Saksamaalt ja kas tol ajal Saksamaale killustatud väga paljudeks pisikesteks särtsu riikideks, verstkondadeks, millest mõnigi oli väiksem kui mõni meie suur mõis, eks ole. Ja selle tõttu Vene riigiteenistuses vene aadli vene tsaaririigiteenistuses olla oli nagu pest siis kui olla mingist saksa verstikesse nõuandja, nagu näiteks Göte oli. Ja samal ajal oli muidugi garaan selline kosmopoliit hoiak, et ka prantsuse ja itaalia ja inglise kultuur ei olnud neile võõrad. Nii et selles mõttes oli see hoiak, mida ma usun, ka tänapäevased teistest peaksid taotlema. Olgem eestlased, aga saame, saagem maailmakodanikeks. Nii hästi selles. Me võime võtta enda harimist, eks enda harimisest ja kunstiliseks naudinguks teiste rahvaste tuuridest kapselduks endasse. Et meie provintsi realiseeruks liialt. See on, ma usun, üks aktuaalsemaid asju, aga meiega ei kaota, tahaks nende teiste nii muusika kui muude kultuuride omaksvõtmise looma seda Eesti alget. Ja ma kardan, et need tugevad Ameercaniseerumise ilmingud on igal sammul märgatud, aga ma ei hakka neid praegu nendest praegu rääkima, see pole meie tänane teema. Aga mis puutub jah, muusikasse, siis ma pöörduksin ikkagi selle juurde, et see on üks võimalus vabaneda stressist, sest see on üks võimalus kuulates head muusikat, sealhulgas Cooperi muusikat lasta ennast kanda. Sellistel noh, ma ütleksin hingeliselt niisamuti nagu mingisuguselt sooja troopilise merelainetele, sellest saada naudingut ja mõnu, kusjuures nauding ja mõnu võib-olla mõnikord natukene kerglane, nagu on seda palju töötleme operettide, mõningate ooperite kagi. Mind omal ajal pani imestama nõukogude ajal see, et kuidas küll see Stalin siis oli nii ebajärjekindel, et ta laskis aadli maha tappa, aga tõukoeri ja hobuseid lubati pidada ja samuti lubatud tantsida, balletkia, laulda ooperit, mis on ju ka õigupoolest selle feodaalajast aristokraatia, niisugune vaimne pärand ja ja mis õõnestab minu meelest kogu seda kommunistlikku niisugust karja ideoloogiat. Aga läks väga võimsalt. Teoloogia propaganda teenistuses. No eks nad seal omal ajal nagu ma mäletan ju väitsid, et me hindame esivanemate neidsamuseid, kultuurisaavutusi. Aga eks ta tegelikult kandis ikka hoopis mingisugune hoopis teist vaimuooper kui niisugune ja ballett, kuigi nagu ma tean, Stalin ise hindas ka balletietendusi, nii et mõnes mõttes ei olnud temalegi võõrad teatud aristokraatlikus kalduvused nagu ka Hitler, eks ole, kes muide hinde süstida dramaatiliste tormilist vaatlerist minuteada teeb ikka üle kõige. Aga kui ma nüüd tohiksin oma tagasihoidliku isiku mõningat eelistust meenutades, siis ma pean teile tunnistama, et kui ma olin ülikoolis siis Vanemuises etendati beer kõndi, see oli millalgi 1962 kolm või mida umbes niimoodi ja ma ei mäleta praegu seda žanrit, aga ma usun, et sealjuures kõlas ka Edward kriigi süüd Peer kõndile number üks oopus 46 hommik millega ma hea meelega teie kõrvu head kuulajad, tahaksin ka mahedaks lasta teha. On ütlemata kiiresti see meie aeg läinud ajast rääkinud täna päris palju, väga palju on on jäänud, rääkimata, mis vaevaks mida tahaks meie lugupeetud saatekülalise Jüri Kuuskemaa käest küsida ja nendes seostes, mis puudutab meie saadet ja, ja minu eriala. Kuid äkki oskate teha väikese kokkuvõtte, kas selles mõttes, et propageerida seda, seda žanrit ja, ja võib-olla mis on teie nägemuses, kas, kas ooper sureb? Välja mina ei usu, et ooper sureb välja kuigi osa meie noortest on nagu orienteeritud sellise levimuusika peale, kuigi, kui nii-öelda siis pärimis ja talle ooperimuusika on ju ka levimuusika. Aga see on kõrgkvaliteetne levimuusika ja oleks väga kahju, kui koori ei suudeta selle muusika juurde viia kas nende kodude või kooli vahendusel, aga ma arvan, et vististi oleks meie muusikutel sellega põhjust tegeleda, et koolidele saaks välja töötatud taolised muusikalise õpetuse programmid mis juba algusest peale oleksid niimoodi koostatud, et noored saaksid hõlmava muusikalise hariduse ja et nad õpiksid lugema noodikirja ja et neid pandaks Kaise musitseerima ja mängima. Et neist ei saaks ainult masinamuusika tuimad tarbijaid. Ma arvan, et see oleks kõige põhilisem. Ma tänan teid väga ja päikese siis meie saatetegijate poolse kingitusena tahaksime Teie jaoks, lugupeetud meie tänase saate külaline Jüri Kuuskemaa. Lasta ühte teie lemmikheliloojat Vivaldid, soldademiodolczamuure lõik ühest armsast Maarjast, mille esitab kontroderon Champs. Bauman aiaflöödi-il on selline interpreet nagu lisapesnosjuk. Aga kuulajatega kohtume juba mõne aja pärast.