Tere islam ja muusika. Sellist pealkirja kannab tänane orientaal tund ja see on sissejuhatuseks islamimaade kultuuri ja muusikasse. Aga milleks on tarvis veel niiskust, üldist sissejuhatust, kas me ei võiks kohe alustada konkreetselt näiteks Süüria, Iraagi või kasahhi muusikaga? Tänase saatega me astume justkui teise just uude maailma. Formaalselt võttes on see küll üks ja see sama aasia ent võrrelgem näiteks pärslaste Tšuxiga või araablast jaapanlasega. Me näeme siin sedavõrd totaalseid erinevusi, milliseid Euroopa piires pole olemas. Just äsja kasvatasin mõistet islamimaad, mida selle all mõista. Eelkõige muidugi neid maid, kus muhameedlased moodustavad elanikkonnast valdava enamuse. Päris raske on pidada täpset arvestust. Umbkaudselt võime öelda, et selliseid maid on kusagil 40 ringis. Esmalt nimetaksin islami kodumaad Saudi Araabiat ja teisi Araabia poolsaarel paiknevaid riike. Edasi Süüria, Jordaania, Liibanon, Iraak, Iraan, Pakistan, Afganistan. Islamiusk on tunginud ka väga kaugele Kagu-Aasiasse näiteks Indoneesiasse, kus moslemid moodustavad umbes 90 protsenti elanikest. Ja ei saa unustada ka endise nõukogude Liidu Kesk-Aasia osa. Kui mitte arvestada seal elavaid slaavi rahvaid, siis on jällegi tugevalt ülekaalus moslemid. Samuti kogu Põhja-Aafrikas, see tähendab Egiptuses, Alžeerias, Liibüas, Tuneesias ja Marokos on paljude aastate jooksul kinnistunud araabia kultuur ning mitte üksnes Põhja-Aafrikas. Väga palju Allahi kummardajaid leidub ka neegrite hulgas. Näiteks nii Kambjas kui ka Geneas on umbes neli viiendikku elanikest Mosolmaanid. Järgnevates orientaal tundides järgnevate kuude jooksul Aafrika moslemite muusikat siiski ei käsitle. Piirdume üksnes Aasiaga. Ka järgmise muusikalõigu valisin ometi spetsiaalselt Põhja-Aafrikast, täpsemalt Tuneesiast, näitamaks, et see on üsnagi sarnane teiste araabia maade muusikale. Kõlada laul nimega sulamyya. Usun, et enne kui asuda islamimaade muusika juurde tuleks rääkida veidi islamist kui religioonist. Näol pole muidugi tegemist islami apologeediga, veelgi vähem selle ala spetsialistiga. Ent sellegipoolest on mul küllaltki kindel veendumus, et ühe keskmise eestlase ettekujutus Muhamedi usust on kaunikesti vildakas. Saddam Husseini dollahameini omavahelised nääklemised, naiste diskrimineerimine, kirjanik Rusty surmamõistmine, Eesti PEN-klubi nõue katkestada suhted Iraaniga, aseritest, kurjategijate rohkust rohkus, ususõjad, lahkhelid moslemitega endises Jugoslaavias, Nõukogude Liidus Palestiinas ja nii edasi ja nii edasi. Peamiselt sedalaadi informatsioon islamimaade kohta jõuab meieni pressi kaudu ja kujunebki ettekujutus islamist ning ka vastav suhtumine mida tuleb siiski pidada äärmiselt ühekülgseks. Kogu islamis on kesksel kohal usk Allachisse kui ainujumalasse ei eksisteeri selles religioonis midagi kristluse kolmainsuse, dogma taolist rääkimata juba mingist jumalate panteoni, st nii et tegemist on täieliku monoteismiga. Paljuski muidugi sarnaneb islam ristiusule ja judaismi-ile ja samuti vanade araablaste hõimu, usun teile. Mõnes mõttes on ta justkui kokkuvõte neist. Ajaliselt on taju tekkinud nimetatutest hiljem. Ja muide ei ehitata ju enamikke vana ja uue testamendi sündmusi ka koraanis esinevad prohvetid, mis vastavad piibli madalamale noale, Moosesele, Aabrahamile ja Jeesusele. Ent Allahi prohvetite kõrgeim Muhamed. Jumalalt, see tähendab alla Hilt saadud ilmutuste põhjal lõida uue religiooni islami. Või kui olla veelgi täpsem, siis Muhamedi enda väidete kohaselt ei loonud ta mitte uut religiooni vaid taastas puhtal kujul Ibrahimi usu, mis oli vahepeal rikutud. On öeldud, et islami eetika pärine vallahilt endalt ning on seetõttu absoluutselt täiuslik. Selles ei saa kunagi miski muutuda, see moraal on kehtib kõikide inimeste ja kõikide aegade jaoks ja tõepoolest islami moraal on siiski püsinud vaatamata suurtele nihetele sotsiaalsetes süsteemides. Aga mida see moraal siis inimestelt nõuab? Põhinõueteks on olla õiglane, tasuda head heaga kurja kurjaga, olla helde, aidata vaeseid, mitte juua veini ja nii edasi. Öeldakse, et olla hea selleks on võimelised ainult usklikud inimesed. Äsja öeldule on olemas ka põhjendus. Moraalseks käitumiseks on enamasti tarvis stiimulit ja usklikule, inimesele on stiimulit, eks jumala õnnistuse saamine ning üldine kohustus jumala vastu. Kui aga puudub usk jumalasse, siis pole ka neid stiimuleid, järelikult puudub vajadus moraalseks käitumiseks. Moslemite moraalikoodeksiga on seotud Need, arvukad keelud ja ettekirjutused, mis määravad ära, millal tuleb palvetada, millal pesta, kuidas tuleb paastuda, kuidas naistvate ja nii edasi. Ilmselt saaks enne meie saade läbi, kui jõuaksime kõiki neid detaile üles lugeda. Võiksin vaid öelda, et enamik islami eetikanõuetest on üldinimlikud ning seetõttu mõistetavad ka teiseusulistele. Küll aga tahaksin ma lühidalt peatuda ühel olulisel asjal mis on esile kutsunud palju vaidlusi ja samuti palju verevalamise. Džihaad, see tähendab püha sõda islamiusu kaitseks ja islamiusu levitamiseks. See on sõdimine mitme jumala kummardajatega ning kõikide uskmatutega. Džihaad võib kesta kaheksa kuud aastas. Neljaks pühitsetud kuuks tuleb võit pluss katkestada. Mul on siin praegu käepärast venekeelne koraan. Koraani teises suras ehk peatükis kutsutakse koguni üles tapma kõiki neid, kes on astunud islami vastu. Kutsutakse üles võitlema seni, kuni kogu usk kuulub Allahile. Kuuldud lugu või retsitatiiv oli 86. peatükk pühast koraanist. Ja selle esitajaks oli šeik Abdul, bassetab del Samaad. Enamikule raadiokuulajad ratast on minu praegune jutt ilmselt ülearune. Et võib-olla peaksin mõne sõnaga siiski äkki maga koraanist. Mida see raamat endast õieti kujutab? Piltlikult võiksime öelda, et see on muhameedlaste piibel. See on püha raamat, mille on prohvet Muhamedile suuliselt edasi andnud peaingel Chabril isiklikult. Muhammad ise midagi ei kirjutanud. Ta andis need õpetused omakorda suuliselt edasi oma järgijaile. Muhamedi kõnedest ja õpetustest on järele jäänud märkmed. Ning umbes 650. aasta paiku, see tähendab Muhamedi kolmanda järeltulija ajal tehti neist märkmetest kokkuvõte. Koraan. Kirjutised ja märkmed mis sellesse kanaliseeritud pühakirja ei mahtunud, need hävitati. Oma mahult on kraan suhteliselt tagasihoidlik, mõnisada lehekülge, see pole kuidagi võrreldav näiteks veedadega või budistliku kaanoni tripitaga mahukusega. Ja need koraani tekstid on jaotatud 114-ks peatükiks ehk suraks. Ning suurad paiknevad koraanis reeglina pikkuse järjekorras. Alguses pikemad, nii umbes paarikümne lehekülje pikkused, lõpus vaid mõne rea pikkused. Teatavasti jutlustas Mohammad nimekas kui ka Mediinas. Sellest tuleneb veel üks printsiip koraani peatükkide grupeerimisel meka peatükid, need on varasemad Medina peatükid hilisemad kuid koraanis paiknevad nad täiesti läbi, isegi. Peatükid on veel omakorda jaotatud lühemateks lõikudeks, mida araabia keeles nimetatakse ajat. Neil, kes tunnevad asja vastu enamat huvi, on võimalik selle raamatuga tutvuda. Sest kuigi originaal on araabiakeelne, valmisid juba 18. ja 19. sajandil tõlkijad tähtsamatest OPA keeltesse inglise, saksa, vene ja teistesse keeltesse. Aga nüüd nüüd kuulakem jällegi üht peatükki koraanist. Lauldakse suura nimega Ibrahim. See on väga oluline peatükk, sama oluline, nagu seda on Ibrahimi isik muhameedlaste jaoks. Teatavasti oli prohvet Ibrahim ehk Aabram üks esimene ainujumala idee jutlustaja. Ja ühtlasi peavad teda oma vanemateks nii juudid kui araablased. Ja nii siis kõlab fragment pühast koraanist. Salvestus on tehtud Liibanonis. Nii mis siis õieti ühendab kogu islamimaailma? Esmalt muidugi ühine usk ja teiseks araabia keele levik ja araabia keele levik muidugi ka nendes maades, kus ta polegi emakeeleks. Kuid islamimaade ühtsus ilmneb selgelt ka muusikas. Ja nii me võime leida teineteisest kaugel paiknevates maades väga sarnaseid jooni helilaadides, ornamendikas pillide kasutamise printsiipides, samuti žanrites. Näiteks kõikides islamimaades on tuntud kutse palvusele araabia keeles. Azan. Teatavasti on iga usklik inimene kohustatud viis korda päevas palvetama. Ning iga päev kõlab sama palju kordi minareti tipust vastav kuldse. See leiab aset koidikul keskpäeval, pärastlõunal päikeseloojangul, viimaks umbes kaks tundi pärast loojangut. Saanile on iseloomulik teksti väga hoolikas artikuleerimine ja meloodia areng põhitooni ümber. Seejuures muide Allahi nime lausutakse just siis, kui meloodias on parajasti põhitoon. Teiseks, kõikjal levinud muusika žanriks on nõndanimetatud Touch viid ehk koraani tekstide retsiteerimine. Jah, ma nimetasin seda muusika žanriks, see pole lihtsalt niisama pühakirja lugemine. Aja jooksul on see kujunenud oluliseks kunstiliigiks. Koraani retsitatiividele on pühendatud arvukalt traktaate mis on vastavas kontekstis käsitletud klassikalise araabia keele foneetikat. Häälduse probleeme, aktsenti, ause hingamist ja muid võtteid, millest kõigest oleneb interpretatsiooni ilu ning ilmekus. Eristatakse kolme liiki retsitatiivi ja eristamise kriteeriumiks on tekstide laulmised, tempo seega aeglased, keskmised ja kiired. Koraani tekste ei esita igaüks, selleks on olemas professionaalsed deklavaatorid või lauljad, keda nimetatakse kurra. Enamasti antakse see elukutse edasi põlvest põlve, isalt pojale aga neidki oskusi õpetatakse ka vaimulikest koolides ning medresseedes. Kui otsida veel ühiseid jooni islamimaade muusikas, siis tuleks kindlasti nimetada seda, et see muusika on enamasti ühehäälne vaid harvadel juhtudel hetero, fooniline. Sageli põhineb muusika, kas Raaga Tastcachi makaani võimuga Rami kontseptsioonil Need nimetatud meloodia mudeleid, mis on muusika aluseks, ei määra ära mitte üksnes helilaadi vaid määravad eraga, karakteri ja isegi psühhofüsioloogilise reaktsiooni, mille see muusika esile kutsub. Ning millised on siis need tüüpilised helilaadid. No lihtsamad pisikesed mahuvad ära tetrahordi raamidesse. Esineb Kappentatoonikat ja Diatoonilisi laade. Väga harva esineb ka grammatismi. Kindel on aga see, et nende nimetatud helilaadide aluseks ei ole. Ei ole mitte 12-st võrdsest pooltoonist koosnev tempereeritud süsteem. Mitmed muusikateadlased on näinud palju vaeva islamimaade helilaadide teoreetilise põhjendamisega ja kuidagi ei õnnestu neid helilaade kokku viia inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud tempereeritud süsteemiga. Näiteks Lähis-Ida muusikale on sageli iseloomulikud just nõndanimetatud neutraalne sekund ja neutraalne Tertz. Seal midagi väikese ja suure sekundi vahepealsed see tähendab umbes kolm neljandikku tooni. Ja samuti tärts. See on suurem väikesest hertsist ja väiksem suurest hertsist. Püüdke ette kujutada, et te peate sääraseid viise üles kirjutama OPA noodikirjas. Võimatu, eks ole. Kuulamiseks valisin praegu välja ühe loo pärsia traditsioonilisest muusikast. See peaks hästi illustreerima. Minu eelnenud jutu esitajaks on üsnagi tuntud tari mängija Lotholla matšist. Kuulakem seda lugu tähelepanelikult. Esialgu võib tunduda, et pillimees mängib mustalt või on ta unustanud hoopis pilli häälestamata. Tegelikult on kõik korras. Helilaad on ehk pisut harjumatu meie kõrva jaoks. Tahtis rääkida kasvõi lühidalt Ki muusikainstrumentidest sattuma kohe kimbatusse. Sest esiteks islami tsivilisatsiooni territoorium on tohutult suur ja teiseks, sellel territooriumil on toimunud aastasadade jooksul elav kultuurivahetus. Seetõttu mõned pillid on levinud ühest piirkonnast teise. Samas nad kannavad erinevaid nimetusi, kuigi pilli see on jäänud samaks. Esineb ka vastupidist. Ühe ja sama nime all või siis vähemalt sarnaste nimede all tuntakse täiesti erinevaid muusikainstrumente. Näiteks rebap. Nii Malayslased kui ka Bedwiinid tunnevad selle nimetuse all ühekeelset keelpilli Afganistanis, aga tähendab, rabab hoopis lühikese kaelaga lauto mõningates Hiina piirkondades aga pika kaelaga lautot kusagil koguni vioolat, mida mängitakse poognaga. Nimetused Tambuur ja Darr tähistavad samuti vägagi erinevaid pille ent jätame praegu kõrvale idamaised, keerulised nimed. Kui lihtsustatult. Kui võtta ühe lausega siis võiks öelda, et pea kõikjal islami levikualadel tuntakse lauto, vioola, flöödi ja oboe tüüpi pille. Lisaks sellele veel trumme. Järgmistes orientaal tundides tuleb neist pillidest juttu põhjalikumalt juba üksikute maade või rahvaste kaupa. Järgmisel korral ongi järg araabia muusika käes. Aga saate lõpuni on jäänud veel paar minutit ning selleks paariks minutiks paneksin mängima ühe kompaktiski millele on salvestatud Abdulla all. Ruvaišeedi laul. Ja laulu saateks mängib siin muide araabia tüüpi lauto ehk uud.