Meie tänase saate peategelane Georgi garanian on nõukogudelevimuusikas omamoodi legendaarne mees. Ta on tõestanud, et hästi ja tulemuslikult on võimalik töötada paljudes erinevates muusikavaldkondades. Kui jätkub annet, tahet ja vastupidavust mitmekülgselt ja tegude kaalukuselt, suudavad Giorgi garanjaniga võistelda vaid vähesed muusikud. Saates räägime ta töödest-tegemistest lähemalt ja kuulame helilinte kolmest aastakümnest, mida mänginud Georgi garanyann ja tema juhatatud ansamblid orkestrid. Tee muusika juurde. Muusikuid meie peres polnud, musitseerima hakkasin omal algatusel, esialgu õppisin klaverit mängima, hiljem saksofonist. Lõpetasin polütehnilise instituudi automaatika erialal. Sain inseneridiplomi saanud insenerina päevagi töötada, sest mind kutsuti tööle muusikuna. Instituudi päevil juhatasin tudengiorkestrit, siis mängisin ka väiksemates ansamblites. Kogu õpingutest vaba aeg kulus harjutamisele, muusika kuulamisele, enesetäiendamisele, mullu puudus akadeemiline muusikaharidus. Esialgu oli nõnda läbi lüüa kahtlemata raske, aga arvan, et nüüd 30 aasta jooksul olen suutnud kõik need lüngad täita. Töö professionaalse muusikuna suured orkestrid Oma esimeseks professionaalseks kollektiiviks pean ole Klonstrumi orkestrit, kus töötasin kaheksa Stat. Just selles kollektiivis kujunes minust professionaalne muusik. Maestro, ole Klonstram, oli mind kuulnud esinemast taidlusorkestrist seedri, mida juhatas Juri Saulski. Küllap miski mu mängus imponeeris talle, sest minu jaoks tehti orkestrisse koht juurde. Viis tugevat saksofonist ei, oli juba koosseisus. Mind võeti kuuendaks. Esialgu tundsin end nagu valge vares, aga töötasin palju Aastaga, tõusin saksofonigrupi liidriks. Olin seda ka üleliidulise raadio orkestris, mida juhatas tol ajal Vadim Ludvikovski. Minu arvates oli see neil aastail meie parim ja professionaalsem orkester. Vadim Ludvikovski oli enda ümber koondanud palju heliloojaid, kes kirjutasid kollektiivile instrumentaalmuusikat. Samuti innustas ta orkestri pillimehi loometööle ja nende pillimeeste seas, kes orkestrile kirjutasid. Olin kamina. Suurepärase improvisaator ina ei paistnud Georgi garanyann silma mitte üksnes bigbändides vaid ka erinevates ansambli koosseisudes. Õige pea saida nimi džässmuusikuna tuttavaks kogu nõukogude liidus ja ka mitmetes välisriikides. Esimene esinemine džässifestivali asjatundliku publiku ees toimus 1965. aastal. Seejärel esinesin paljudel džässifestivalidel Nõukogude liidus ja välismaal. Aastat 66 67 68 olid festivalide mõttes väga viljakad. Üks eredamaid džässifestivale oli minu jaoks Indias Bombay is. 1981. aastal viibisime seal ansambliga meloodia. Meie kava võeti väga soojalt vastu ja ka hinnangud ajakirjanduses olid kiitvad jaatra. Festivali kava salvestasime hiljem heliplaadile, mis sai nimeks kontsert Bombeis. Viimaste aastate esinemistest. Jazzmuusikuna nimetaksin veel krahh džässifestivali 82. aastal, kus mängisin Aleksei, kus need sooviga aastal mängisime veel Ungaris. Kolmanda ansambli liikmena oli kaasas gruusia kontrabassimängija Damas kuras šviili. Sel aastal tahame veel mängida džässifestivalil Burda kaarjas, nii et kuigi ma ei ole enam tegevpillimeeste ridades ja aega harjutamiseks jääb haruharva, õnnestub mul siiski siin-seal vahel esineda. Vormi aitab hoida arvatavasti ka see, et nii oma filmimuusikas kui ka lavamuusikas mängin saksofonipartiid ise lindile. Kuulame nüüd aga kuidas mängis Georgi garantii, on 20 aastat tagasi gosporituitškovi Elmo lööve ja Eri Klasiga. Kuna mängisin saksofoni, siis jättis mulle kõige sügavama elamuse Charlie paaka ja ma ei karda öelda, et ta on mu lemmik praegugi. Ta on geenius, sügavamat põhjendust ei vaja. Piisab, kui kuulata tema mängu. Häid muusikuid ja heliloojaid on aga maailmas väga-väga palju. Kui kuulen midagi huvitavat, lindistan muusikapala magnetofon-ile ja õpin seda põhjalikult tundma. See ei kehti ainult džässmuusika kohta, vaid ükskõik millise haarava muusikapala kohta. Muusikalise silmaringi huvides on vaja palju ja pidevalt kuulata, et omandada kõik uued väljendusvahendid. Valter Ojakäär, te olete Georgi garanjaniga ammused tuttavad. Kõigepealt tahaksin küsida, milline mulje on jäänud temast kui jazz muusikust. No ma arvan, et see mulje on kõigil ühesugune. Me tunneme teda kui hiilgavat improvisaatorit suurepärase tehnikaga, saksofonistiga. See on ühest küljest, teisest küljest kui silmapaistvalt arranžeerija ja samuti dirigenti, kes on juhatanud üle 10 aasta orkestrit, meloodia, Georgi, Karenenne hakkas käima siin meie džässifestivalidel 60.-te aastate algusel. Ja juba siis paistis ta silma teiste saksofoni istide hulgas oma erakordse Virtoossusega ja ja oli kohe selge, et see on hoopis midagi muud kui see, millega me senini olime harjunud meie lähemas ümbruses ja ka Moskvas ta oli noh, võib öelda selle praegu juba keskmise, aga tollal noore põlvkonna kahtlemata üks silmapaistvamaid esindajaid. Ja Need, esimesed esinemised siin väga mitmel meie festivalil on kahtlemata peale minuga paljudele teistele meelde jäänud. Hiljem on teda olnud võimalus palju kuulata plaatidel ja kõige viimati kuulsin ma teda Boris ja Helsingis, kus ta küll ametlikus festivali programmis ei mänginud. Aga Boris mängis seal sationil koostööd, kösseni ja terve rea teiste silmapaistvate muusikutega nendest põrmugi maha või allapoole jääma. Ta ja Helsingis mängis ta džässiklubis, kruvi koos kusse, russi, kvartetiga ja seal. Nii palju kooli, kuulajate aplausi-ist ja ja nägudest näha. Äratas suurt tähelepanu. Georgi garanjani dirigendi tee, mis algas üleliidulise raadio orkestrid, jätkus 1973. aastal ansamblis meloodia. Ansamblit meloodia juhatasin üheksa aastat, seal polnud ma enam pillimees, vaid dirigent, kunstiline juht. Ansambel, mille hälli juures ma seisin, on siiani otsekui minu laps. Jälgin nende edusamme, suhtlemine on tihe ja omagi muusikat salvestan tihti meloodia ansambliga, mida praegu juhatab Boris Frumkini. Aga Jaak Aleksei suuboviga, Konstantin Baholdiniga ja Konstantin nossoviga. Olin varem koos töötanud olek Lindströmi, Jaava Timbudrikovski orkestrites. Maad ja ka ülejäänud ansambli muusikud olid oma pillivirtuoosid tõelised professionaalid. Teisiti poleks ansambli operatiivne töö mõeldav. Seaded saime tavaliselt kätte salvestamise päeval, vahel tuli veel kiiresti nii-öelda põlve otsas partiid välja kirjutada. Ühe vahetuse jooksul see on kolme ja poole tunniga salvestasime tavaliselt neli laulu, see on 10 kuni 12 minutit muusikat. Kuu jooksul mängisime nõnda ligi 30 laulu. Kuigi TÖÖ ansamblis oli teatud mõttes üksluine, ikka aina fonogrammid ja salvestamine kahes kolmes etapis. Rütm, vaskpillid, keelfilid, soolod oli selles töös oma võlu ja kordumatus. Mängida tuli kõike mustlaslaule lauludest, avangard, jazzini ja kõike tuli lennult haarata. Ansambel meloodia on teinud koostööd pea kõikide nimekate ja ka noorte estraadi solistidega. Nende heliplaatide edus ja populaarsuses on oma osa ansambli meloodia ja Giorgiga Räniannil. Rivo. Laulude kõrval on ansambel meloodia rohkesti salvestanud ka instrumentaalmuusikat. Instrumentaalseadete kaudu on ka paljud laulud saanud uue ilu. Nende lauluseadete kõlaline atmosfäär on küllaltki lai, ulatudes 20.-te 30.-te aastate laadist tänasesse rütmi ja kõlapilti välja. Mitmeid suuri kauamängivaid heliplaat on ilmunud muretcaslajevi, Oskar Stroki ja teiste nõukogude heliloojate instrumentaalmuusikaga ansamblilt. Meloodia. Džässiplaadileht oli esimene labürint, millel külasid Igor kandjukovi, Boris Frumkini, Konstantin Nossavi ja Georgi garanjani palad. Sellele järgnes 1978. aastal Chuck Ellingtoni mälestuseks tehtud heliplaat kus Ellingtoni teemad olid riietatud džässrokirüüsse ja ansambli viimane heliplaat kandis nime kontsert Bombeis. Tahate on plaadifirma ansamblil tõepoolest palju. Millised neist on Georgi garanyannile kõige rohkem rõõmu ja rahuldust valmistanud? Ma arvan, et mulle meeldivad kõige enam kaks esimest heliplaati ansambel meloodia ja endise Vadim ludrikovski orkestri pillimeestega salvestasime plaadi vanades rütmides, mis oli pühendatud Nõukogude džässi 50.-le aastapäevale. Nagu ütleb plaadi nimigi, kõlasid seal vanad rütmid, Nõukogude džässi algusaastatest. Teine plaat, labürint oli samuti huvitav töö. Kuna ansamblis mängisid võimekad džässmuusikud, siis pakkus see töö meile kõigile rahuldust. Iga instrument, Taal, muusika, plaadi salvestamise eel tegime proove, püüdsime erinevatest variantidest valida parima võimaluse, kuid improvisatsioonilised soolod sündisid ikka ka stuudioseinte vahel. Spontaanselt. Mängis ansambel meloodia, midagi orgi garanian juhatas üheksa aastat. Paralleelselt algas ka töökinokomitee orkestriga, mida Georgi garanian juhatas kolm ja pool aastat. Kujunemisele dirigendina pani punkti töö kinokomitee sümfooniaorkestris. See oli tõsine professionaalsuse kool. Praktika seisnes singi selles, et orkester ja dirigent tulid lindistusele täiesti uut muusikat mängima ja seda tuli mitte ainult lehest mängida, vaid väga hästi mängida. Dirigent peab seejuures teadma, mis toimub ekraanil, et meeleolud ja meeleolu muutused õigesti astuksid. Ka siin tuli mängida mitmesugust muusikat, kuid Mazda Saabid olid veelgi laiemad. Kinokomitee orkestris oli mul esialgu tõepoolest suurem hirm kui esimesel džässifestivalil, kuhu sattusin Nikolai kroomini kvartetiga. Dirigendina on Georgi garanian mitmeid kordi seisnud ka Eesti Raadio estraadiorkestri ees. Ta sidemed eesti muusika ja eesti muusikutega on olnud püsivad. Georgi garantii on käinud meil Eestis mitmel korral. Ma mäletan, see oli kuuekümnendatel aastatel, kui ta mängis koos. Nad olid siis vist koos Aleksei suuboviga, meie estraadiorkestri külalised mängis üht või kaht minu pala solistina. Siis ta mängis ka Naissoo sassi palu solistina Eesti Raadio estraadiorkestriga lindistas ta tol korral Saulski pala udu Tallinna kohal. Siis ta on juba seitsmekümnendatel aastatel arranžeerinud meie heliloojate muusikat ja lindistanud seda Eesti raadio fonoteeki, nende hulgas minu laulud, mäng ja vigurväntorel. Ja võib-olla kõige ulatuslikum asi, mis ta nii minu loomingust on lindistanud. Meie Kammerorkester, Eri Klasi juhatusel, lindistas minu süüdi improviseerivad altsaksofoni Lea kammerorkestrile, kus solistiks oli Georgi garani Ann. Meenutaksin veel ühte Giorgi garanyanni kohtumist eesti muusikutega. Valmistasime ette estraadikontserti sõpradega. Koos 1977. aasta novembripühadeks tekkis mõte külalisdirigendiks kutsuda Giorgiga Ränian. Ja kuigi tööd polnud tal vähem kui tavaliselt, nõustus ta tulema. Külalisi sai ühtekokku viis Albertesse. Tulin Leningradist lakikesse Obluga sahhi maalt. Ansambel linga Žanna pidžeskaja ja Georgi garanian Moskvast. Esinesid ka meie parimad solistid, kavas nõukogude heliloojate uued laulud Tõnis Kõrvitsa seadetes. Rong Estonia jõudis balti jaama väikese hilinemisega, kui Georgi garanian koolis, et tal tuleb ilma hommikueinet ta kohe orkestriga tööd alustada, võttistasida täieliku enesestmõistetavusega. Nii sõitis takso raadiomaja ette ja Georgi garanian astus stuudiosse, kus teda ootasid juba orkestrile noodid ja töö läks lahti asjalikult, taas täiesti uue materjaliga. Kontserdid õnnestusid hästi, rahul olid pillimehed ja Georgi garanian. Dirigendi ja ansamblijuhi töö on vahetult seotud realiseerimisega. Keegi on oluline lõik Georgi garanjani muusikalises tegevuses. Tipaluti vinnid Rostovi džässifestivalile, kus Kim Nazarettovi bigbänd tahtis mängida paariminu, bigbändi lugu. Läksin raadioraamatukogu noodikogusse ja avastasin üllatusega, kui suure töö olin ma teinud vaid selle kahe ja poole aasta jooksul, mille juhatasin raadio, orkestrit, partituuri oli kenake hulk nii oma kaheksa, 10 sentimeetrit. Aga selle kõrval tegin ju seadeid meloodia ansamblile ja kinokomitee orkestrile, tõsi küll, mõnevõrra vähema produktiivsusega kuradi orkestrile. No ikka tuleb neid kenake hulk oma Aranžeerimis alased kogemused. Olen kokku võtnud õpikus, mis mõeldud Krahli instrumentaalansamblitele instrumentaalansamblitele nüüdisaja nõuetele vastavate orkestreeri, mis põhimõtete omandamiseks. Õpik on nõutud ja populaarne ja mul on selle üle tõsiselt hea meel. Töö selles suunas jätkub ja praegu plaanin orkestreerimis õpikut käsiraamatut suurte orkestrite tarvis. Heliloojate liidu liige on Georgi garanian 1976.-st aastast alates ja kui ta varem näpistas loominguks aega 1000 muu töö kõrvalt siis viimased aastad on looming omandanud kõige tähtsama koha Georgi garanjani muusikalisest tegevusest. Mil määral on ta loominguline käekiri aastate jooksul muutunud? Mu esimesed helitööd pärinevad tollest ajast, kui ma Instituudi päevil juhatasin taidlusorkestrit minu esimeste oopusteta, see oli pehmelt öeldes primitiivne. Esimesed tõsiselt võetavad palad, kirjutasin olek Lonstrumi orkestris ja loominguline soon avanes Vadim Ludvikovski juures, kes andis noortele nii-öelda rohelise tee on aastatega mu loominguline käekiri muutunud. Kui varasematel aastatel kirjutasin peamiselt džässikompositsioone, siis nüüd töötan paljudes erinevates žanrites. Kõige rohkem kirjutan filmimuusikat nii dokumentaalsetele, mängu kui ka muusika filmidele. Muusikat, lavastustele kirjutan mitmete teatrite jaoks. Mu viimane töö oli Tšetšeenia, Inguššia, NSV, Vene Draamateatri jaoks, kusjuures etendus nõudis sümfoonilised muusikat ja nii ma ka tegin. Tööteatris ja filmis ongi just selle poolest põnev, et siin saab end proovida väga erinevates laadides. Kirjutan muusikat estraadietendustele, viimane töö oli Konstantin Raikine jaoks. Et etenduse lavaline tegevus toimub diskoteegist, siis kasutasin väga mitmesuguseid nüüdisrütme. Džäss jäi küll sedapuhku mängust välja. Nii see töö kulgeb teosest teosesse ühest tellimusest teiseni ja kuigi olen nüüd vabakutseline helilooja, on tööd tegemist ikka kuhjaga. Georgi garanjaniga oleme mitmeid kordi kohtunud üleliidulistel konkurssidel festivalidel, mis vältavad oma paar-kolm nädalat ja töö sellises žüriis pole just lihtne. Tean, et tal on muidki ühiskondlikke ülesandeid aga ta ei virise kunagi, vaid tõttab ikka appi sinna, kus teda vajatakse. Milline koht on siis muusika ühiskondlikul tegevusel, Giorgi garanyanni töödes-tegemistes üldse? Arvan, et sellel on kõige tähtsam koht, kuid ausalt öeldes see ei kurvasta mind. Võtan osa Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi kos, kontserdiplaadifirma, meloodia ja mitmete teiste kunstinõukogudetööst. Kui võtan osa komisjonide riidetööst, meenuvad mulle mu noorusaastad, mil mind märgati ja tõsteti esile. Nii tahan toetada praegusi andekaid noori muusikuid sõltumata sellest, millises žanris nad töötavad. Millised on olnud inimlikud kontaktid Georgi garanyanniga ja tema perekonnaga? Noh, tema perekonnas ma olen alati olnud külaline, kui Moskvas on tulnud veidi pikemalt peatuda, kui just läbisõiduks. Ja tema abikaasa hinna on samuti muusikainimene, ta on kaua aega laulnud kvartetis akord ja käib neil samadel üritustel, alati on suur džässihuviline ja selles mõttes on üksteise mõistmine selles perekonnas väga hea ja läbisaamine väga hea ja ma arvan, et mitte ainult mina, vaid ka mitmed teised Eesti muusikud on karantiinide perekonnas alati teretulnud. Kas tuleb meelde mõni seik, võib-olla külaskäigust nende poole või ühisest autosõidust või või ka viimaselt komandeeringuid? Noh, kõigepealt mind, imestab see, kui jutuna autosõidust tema erakordne vastupidavus, näiteks kui me saabusime nüüd äsja porifestivalilt rongiga Moskvasse tagasi siis ta aitas minu veel ilusti Tallinna rongi peale. Ja kohe selle järel istus autosse ja sõitis samal õhtul edasi sortavalasse, kus puhkab tema perekond. Ja seda maad on umbes 1000 kilomeetrit. Mina igatahes pärast nii väsitavat reisi ei oleks niisugust teekonda ette võtnud, aga Ta on varemgi autoga Moskva ja Tallinna vahet sõitnud ja nähtavasti talle pikad maad, eriti ei mõju temaga näiteks Moskva tänavate eriti tihedas liikluses sõites ja ma alati imestan seda, et et kuidas sellest supist puhta nahaga välja tulla, aga minu teada ta avariisid teinud ei ole seni ühtegi. Need on väga sõbralikke vihka hea huumorisoonega. Noh, seda küll jah, nagu muusikutel ikka oma väikesed juba nii ametkondlikud või, või elukutse naljad hiljuti ta rääkis just seda, et kui ta töötas orkestriga üldiselt on väga viisakas ja väga lahke ja väga vastutulelik, aga siis ta ütles, et orkestris ei ole iga kord võimalik lahkusega kaugele jõuda ja siis oli ta õppinud ka nii käratama ja, ja seda tööajal ja, ja siis vaheaegadel jällegi tavalises nii kollegiaalsus toonis vestlema. Ma arvan, et ega orkester ka tema käratamise eriti tõsiselt ei võtnud, aga võib-olla see natuke mobiliseeris vähem aega raiskama, mõnikord kiputakse seda tegema proovide ajal. Meie saade läheneb lõpule. Jääb veel lisada, et Georgi garanjanna mõnus vestluspartner ja Eesti raadios alati oodatud külaline. Aastate jooksul on valminud mõnigi saade koostöös Georgi garanjaniga. Oleme rääkinud džässmuusikast, festivalidest, konkurssidest, kontaktidest Eesti muusikute ja muusikaga ning ansamblist meloodia näed siis esmakordselt ka tema enesetöödest-tegemistest. Kadestamis ärge energia ja entusiasmiga on Georgi garanyann kaasa aidanud Nõukogude levimuusika arengule teda jazzmuusikuna, arranžeerija ana, dirigendina, heliloojana kui ka muusika ühiskondliku tegevusega. Selle eest kuulub talle muusikute ja muusikasõprade lugupidamine ja sümpaatia.