Vanainimesel tükivad pähe igasugused mälestused, osa neist olen pannud kirja seni ilmunud raamatutes, osa näevad ilmavalgust või trükimusta praegu arvutis olevas kolmandas raamatus. Üks puudutab järgmist. 1948. aasta jaanuaris korraldati Ždanovi eesistumisel EKP Keskkomitees Nõukogude muusikategelaste nõupidamine. Selle kohta ilmunud brošüür sai kiiresti bibliograafiliseks harulduseks. Seda dokumenti on praegugi huvitav lugeda pärast avasõna, mis näitas kätte õige suuna. Järgnesid sõnavõtud. Mõni kasutas juhust rünnata rahvalikkuse nimel sümfoonikuid. Näiteks Vladimir Haroffpeetnetski nimelise vene rahvakoori juhataja. Ilmselt kannustas teda alaväärsus kompleks, olles jäänud suurte heliloojate varju. Šostakovitši ütles tema kohta, seltsimees Sahharov, kõneles Nõukogude sümfooniliseks muusikast. Mitte päris läbimõeldult. Vassilis olev vabsee toi kritiseeris Dunaevski uut operetti vaba tuul peaaegu samade sõnadega, millega Eestis süüdistati kõrveri ja Normeti ühisloomingut Hermese kannul nimelt loodud välismaamaterjalil ja ainult autorite nimed näitavad, et operett on loodud nõukogude liidus. Juba tookord küsiti omavahelises jutuajamistes, miks karati just Muradeeli kallale. Tegelikult võime otsusest lugeda. Jutt on heliloojaid, kes peavad kinni formalistlikust rahvavastasest suunast. See suund leidis kõige täielikum väljenduse selliste heliloojate nagu seltsimeeste, Šostakovitši, Prokofjevi, Hačeutraani ja teiste teiste teostes. Loomingus on eriti näitlikult esitatud formalistlikult moonutused. Anti kraatlikud tendentsid muusikas, mis on võõrad nõukogude rahvale ja tema kunstimaitsele. Tõsi küll, kogu oma Salujooksul püüdis NLKP kunsti kui ideoloogilist relva hoida enda peos. Tookord aga, nagu neid eriti selgesti näib, polnud küsimus ainuüksi Murrdeeli ooperimuusikas. Jah, Ždanov kaebas, et selles pole meeldejäävaid viise ning leidis sealt müra, rikaid, improvisatsiooni ja kakofoonilisi interventsioone. Siin pidid heliloojad küll muigeid tagasi hoidma. Võib-olla Tondi Stalini erilist huvi murradeeli kui oma kandi mehe vastu olid mõlemad sündinud Gruusias kooris. Vahest oleks ta helilooja andestanud isegi ofoonilisin interventsioonid, kuid ooperi sisu ajas talgu rahvusküsimuste asjatundjad küll harja punaseks. Proovib vaid lugeda otsusest ajalooliselt võlts ja kunstliku ooperi fabula, mis pretendeerib võitluse kujutamisele nõukogude võimu rahvaste sõpruse kehtestamise eest Põhja-Kaukaasias. 1900 18 kuni 20. Ooperis tekib väärkujutlus, justkui oleksid sellised kaukaasia rahvad nagu grusiinlased Joossetiinid elanud olla vaenus vene rahvaga, mis on ajalooliselt võlts. Sest rahvaste sõpruse elluviimise takistuseks olid tol perioodil Põhja-Kaukaasias ning ussid ja tšetšeenid. Vaat kuhu koer oli maetud. Moradeeli kasvas üles Gruusias, Moskvasse läks ta alles 26 aastasena. Kas ta tõesti ei teadnud, kes tema kodukandis olid vene rahva sõbrad, kes vaenlased? Ent küllalt teadis paremini Stalin, kes 24. veebruaril 1944 oli alustanud 650000 Ingušiia tšetšeeni küüditamist Siberisse ja Kesk-Aasiasse. Nõnda katkenud Muradeli ooperi suur sõpruse esimesest vaatusest.