Möödunud sajandi 30.-te aastate alguses oli saksa filmides üks armastatumaid tähti, ungari päritolu Francisco kaal. Ta oli ka üks Raimond Valgre lemmikuid. Mitte asjata ei valinud ta väljaandesse modernlööklaulud tervelt seitse Kaali laulu. Aastal 1932 kuni 36 tehti Saksamaal ja Austrias kaaliga üheksa filmi. Siis aga pidas juudi soost filmitäht paremaks Siiduda Hollywoodi. Seal sai ta mängida kolmes päris heas filmis, partneriteks Bing, Crosby, Franso, Tonya Fredrik maad. Esimese suurusjärgu tähed. Lavastaja Herman kesterlitz, kes temaga Euroopas oli töötanud, tuli ka USA-sse ja võttis seal nimeks Henrik oster. Ta oli lubanud frantsigaagaalile peaosa uues filmis kevadparaad kuid võttis sinna hoopis ööbini. Pettunud kaal sai teada, et Budapestis on haigestunud tema ema. Ta sõitis koju. Ent siis puhkes sõda. Ta ei saanud enam Ungarist välja ja pidi end neli aastat varjama, et mitte sattuda koonduslaagrisse. Pärast sõda sõitis ta Moskvasse kohtuma Nõukogude ohvitseriga, kes oli talle Budapestist. Et ta on nüüd ohust väljas. Ta lootis ka Nõukogude liidus filmi osa saada, kui tehti talle anti pääse keha tuulaste paraadi tribüünile, ei tulnud filmimisest midagi välja. Küllap mõjus see, et ta oli sõja rajal olnud okupeeritud Budapestis kes teab, mis ta seal tegi. 1949. aastal alustas Ungari kompanii Union filmi Renee 14. väntamis. Peaosades Francis Gagaal, Johannes eesterstio lingeni Hans Moser. Kuid film jäi pooleli, kuna Austriat okupeeriva nõukogude liidu julgeolek hakkas jälitama kaali. Jah, eestersid. Viimane kirjutas sellest ka oma eluloos. Francisco kaalil õnnestus pääseda Prantsusmaa kaudu USAsse, kus ta sai veel mängida Broadway lavastuses. Õnnelik aeg. Ent filmi varsti juba 50 aastat vana endist tähte enam ei tahetud. Ta suri unustatuna New Yorgis 1973. aastal. Siin Francis ka lauluga oma esimesest menufilmist paprika. Ah, kui tihti tuleb armastus, kui seda ei loodeta?