Günther rinda, kui meie vanema põlve silmepaistvam kunstnik ja kauaaegne pedagoog on oma mitmekülgse loominguga laialdaselt tuntud. Eriti sõjajärgsetel aastatel on tema tööd olnud alati kunstihuviliste tähelepanu keskpunktis. Kõige populaarsemad on vist küll ta meisterliku maastikud, joonistused, paljud mäletavad hästi ta raamatuillustratsioone. Varasematest aastatest tuntakse kunstnikuga tarbegraafikuna, kes on loonud arvukalt auaadress, kutsekaarte, markide ja rahatähtede kavandeid ja teisi graafilisi töid. Täna tema tähtpäeval pole ülearune tagasi vaadata möödunud aegadele kunstniku elus ning heita pilk tema mitmekülgsele ja laiahaardelisele loomingulisele tegevusele. Günther Rein dorf sündis Peterburis kontoriametniku pojana. Varsti asub aga perekond tagasi Tallina Kurstilisteks. Õpinguteks siirdub Rein dorf uuesti Peterburi, kus ta õppis Stiglitz kunstikoolis alates 1905.-st aastast. Sellest kunstikoolis on saanud oma esialgse kunstilise ettevalmistuse mitmed eesti kunstnikud, nagu Jaan Koort, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Aleksander Tassa ja teised. Rendorp lõpetab Stiglitz täieliku kursuse Stiglitz, kui ta Peterburi kunstide akadeemia andsid oma parimatele lõpetajatele tavaliselt peale diplomi ka õiguse täiendamiseks. Lääne-Euroopa kunstikeskuste. Karin Torp omandab välisstipendiumi, mida ta saab kasutada suhteliselt väga lühikest aega, kuna puhkeb esimene maailmasõda, sunnib noore kunstniku Pariisist lahkuma. 1914. aasta lõpul saabub ta tagasi Peterburi, kus ta asub tööle trükikojas, kunstnikuna rahatähtede ja markide kavandite alal. Siin töötab ta kuni 1920. aastani. Kuid kutsetöö kõrvalt trükikojas ei unustada oma looduse stuudiumi, mille vastu tal oli tärganud eriline kutsumus. Juba koolipõlves 1920. aastal pöördub Günter Rein Tarp Eestisse tagasi. Sellel perioodil puutus temaga tihti kokku skulptor Juhan Raudsepp. Günter rändofige kohtasin mina esimest kahte pühinduses kunstinäituste korraldamisega, kusjuures olime kui kaasaegset esinedes üks ühel alal teineteisel alal ja kunstnikud ja pere oli tuttav üksteisega üsna lähedalt. Sagedasti tuli Günter Rendofiga töötajatega koos suriides nii näitusetööde valikul kui ka mõningate võistluste sisse antud tööde hindamisel. Tema varasemat tüüpi riiudi kulgesid teatavasti tarbegraafikuna, kus ta tüütas rahamärkide kujundajana ja postmarkide joonist ajana. Minu teades tema tegeles sisse raamatugraafikuna, vähem küll üksikute Win kettide ja ornamentide kujundajana oli ta meil väga tuntud. Hiljem aga avaldas ta oma tegevust üsna intensiivselt ka loovgraafikuna, kusjuures ta ennast väljendas väga tugeva realistina selli küll teatud määral Estilisatsiooni võis märgata tema töödes, aga ikkagi püsis ta kindlal realistlikul alusel vaatamata selle peale, et tol ajastul olid mitmesugused abstraktsed voolud väga Moss, millesse tema ei laskunud. Hiljem siirdus ta pedagoogilistele tegevusele ja me teame, et ta on olnud üks juhtivaid pedagooge graafika alal. Arendades ise kõiki tehnikaid ja tundes põhjalikult graafikat, kujunes temast meile üks silmapaistvam graafik ja ta isikliku loomingu jäljed, niisamuti ka tema hilisemad kasvandikud. Võimed on viinud meie eesti graafika üsna kõrgele tasemele ja praegu Nõukogude Liidu raamides üsna silmapaistvale kohale. Organisatsiooni ses töös oleme kokku puutunud sagedasti ühingute juhatustes niisamuti ka näituste korraldamise küsimuses ja kuni viimase ajani on ta väga aktiivselt osa võtnud näituse žürii tööst. Muuseas, ka viimase näituse žürii tööst oli tema ööks aktiivsemaid tegelasi. Mis puutub tema isiklikku loomingusse, siis siin võiks ütelda nii, et mõne suure mehe kohta on öeldud, et tema näit metsa üksikuid puid, oksi ja isike lehti, aga vähe veel sellest ta näit, mis seal metsas ja mis seal metsa taga ka on, seda võiks ka ütelda fentofi kohta otsekohe ja ka sümboolses mõttes. Ta on väga põhjalik oma töödes ja suur looduse lüürik. Kui teie vaatlete tema töid, siis me näeme seal imestamisväärset sügavat tunnetust ja õige põhjalikku formi käsitust. Mis puutub tema viimases sarja Saaremaa maastikud sarja, mis praegu näitusel välja on pandud leiame meie erakordset sügavat loodusetunnetust ja omapära tema maastiku suhtumises. Kunstniku peamiseks kutsumuseks on maastikualane looming, millele ta saab aega pühenduda eelkõige suveti matkadel. Tema maastikud ongi peamiselt matkapäevikuleheküljed, kus kunstnik annab edasi oma looduselamusi lähenedes ikka siiramale ja vahenditumale kujutamise laadile. Reinhardti varasemad kodumaal teostatud tööd viivad meid saartele, mis oli ta eelistatuks matkasihiks juba koolipõlves iseseisvaid suvetöid tehes. Eesti saare loodus võlub kunstnikku oma lihtsusega ja tagasihoidliku iluga. Eriti köidavad teda vanad elamud, tarbeasjad, mille te seda näeb, kehastuvad rahva vaimu ja loomingu jõudu. Matkad paljudele Eesti saartele jätkuvad ulatuslikumad raadiustega ka teistele Soome lahe saartele Soome territooriumil nagu kõrgessaar tütarsaar, millest ta on loonud suurepäraseid maastikupilte. Paljud neist on hävinud kunstniku ateljee põlemisel suure isamaasõja ajal. Tütarsaarel on ta karmiilmelist maastikku näinud sageli taustana paadiehitust kujutavatele motiividele. Ta armastab esile tuua eriti paadi või laeva kaariat joont, mille vormi andmise oskust ta imetleb paadiehitajate juures ning mida ta annab edasi ka oma joonistustest. Need on otse muusikalist rütmi. Samuti kasutab ta värvi, mida ta armastab deklaratiivsena tugevates toonides, et edasi anda seda ekspressiivsed loodusetunnetust, mida sisendab ta ees, avaneb vaatepilt. Professor Rein Torpi tuntakse vist küll kõige rohkem meie puude ja metsade kujutajana. Ta töödes näeme süvenemist loodusesse, oskust tabada oma peene loodusetajuga nüansse ja varjundeid erinevates looduse meeleoludes. Sageli armastada. Ta tuua vaatleja ette harmoonilisi Maesteetlikus rahus mõtisklevad metsamotiive. Lüüriline meeleolu on antud töös hommik metsas, kus esiplaani puude grupp on selgepiirilised lakoonilise kontuurjoontega esile toodud. Kuna pehme kerge tuunitud, nagu loob mulje niiskest tihedast udust, mis sulatab ja mähib endasse tagapinnad. Eriti pingeline loominguline tegevus, algab Günter Rein tordil Nõukogude Eestis veel suurema innu ja hooga asutanud maastikupiltide loomisele. 1946. aastal teeb ta koos teiste eesti kunstnikega reisi Armeeniasse. Siin valmistab ta arvukalt joonistusi selle lõunamaise maa kõrgete mäeahelike ja avaruste kujutusega. Huviga fikseerib ta Armeenia vanu arhitektuurilisi mälestusmärke. Uute elavate looduselamuste seantmiseks avardab kunstnik veelgi oma joonistuslike väljendusvõimalusi. Ta joonistus omandab suurema jõulisuse mahlakuse ja ekspressiivsuse. Kodumaal haaravad kunstnikku eriti ürgset Haralised hiigelpuud rannikult. Need joonistused on suureformaadilised ja mõjuvad oma monumentaalsuselt. Suure tähelepanu võitis Rein dorfi rõugesari, mis valmis 1955. aasta kevadel ja suvel. Kunstnik kujutab mitmesuguseid vaateid Rõuges erinevates looduse meeleoludes. Vaatleja ette tõuseb Lõuna-Eesti maastik kogu oma rikkuses ja suvises idülli. Lisused. Kunstnik kujutab soojalt ja lihtsalt kevade meeleolusid peenelt ja tähelepanelikult kesksuvist, päikese, leitsakud või õhtuvaikuse laskumist metsa tukkadele. Rõuge mäe, kuplite, metsade ja järvede keskelt kavatseb kunstnik ammutada veelgi värskeid muljeid ja elamusi uuteks töödeks. Möödunud suvel siirdus Rein dorf uuesti Eesti saartele. Siit oli säilinud elavaid mälestusi, mis nagu kutsuvad teda jälle tagasi. Ta peatub Saaremaa põhjaosas triigis. See osa Saaremaast on eriti meelde jääb oma loodusega lahe kaldal kadakapõldudega kalurimajadega ranniku suurejoonelise lihtsa langusega. Siin valmis kunstnikul arvukalt uusi joonistusi, millele praegusel näitusel on antud aukoht kunstihoone näitusesaalides. Günter rindorfi uus joonistusteseeria on nagu teatavaks loominguliseks kokkuvõtteks tema senisest tööst. Kunstnik annab siin tervikliku, sügavalt tunnetatud, isikupärase looduse kuju. Siin nagu leiaks selgelt kehastamist Günter Rein Torpi loominguline nägu ja kunstiline meetod. Vana tuttav saare loodus avaneb kunstniku ees nüüd avaramana sügavamale. Maastikumeister seisab materjali eest, mis jätab talle eriliselt haarava mulje. Ta omandab siit elamus ja tunde noote, mis otse kutsuvat kujutama. Kunstniku armastatud loomismeetodiks on joonistamine looduses, ET vahenditult siiralt edasi anda oma looduselamusi. Ta ei otsi uudseid motiive paid, ta tuleb tagasi oma armastatud motiivide juurde, mille kaudu ta mõistab ja saab edasi anda kõige paremini seda, mida ta tahab vaatlejale öelda. Kunstnik fikseerib looduse seisundeid erinevaid nüansse looduse meeleoludes. Vahendituuja siira loojana kätkeb ta oma töödesse samal ajal tundeid ja mõtteid. Ta näeb üldistatult avaralt, kui ta oskab seda edasi anda detailiga. Iga üksiktöö toob juurde uusi elemente ja süvendab ikka uuest ja uuest küljest looduse terviklikku kuju. Nähtud ja edasi antud on iseloomulikud pildid Saaremaamaastikust nagu Saaremaa põllud, karjatee Saaremaal, Saaremaa küla vaheline tee, mis annavad nagu teatava lõigu Saaremaa eluolu Panoramist. Jääb mulje, et vaatleja kujutluste ilmuks nagu üha uusi ja uusi vaateid kiviaedade ja kadakaväljadega. Armastus puude vastu, mille erinevaid liike ta põhjalikkuses huviga jälgib ja kujutab, suunab teda aga kadaka juurde, mille kaudu ta nagu rohkem läheneb ja mõistab saare loodust. Eriti haaravad kunstniku kõrged, tihedad kärakapuud. Ta oskab mõjukalt esile tuua üksikuid puid ja gruppe. Tunnetades reaalset vormi, annab ta seda edasi isikupäraselt. Maitsekas tilisatsiooniga. Monumentaalseid Impasantselt on antud ta kadakad hiiglased Saaremaal servadest helendavate liigendatud silu ettidena vajuvad nad hämariku joonistuses. Õhtune Saaremaa maastik, moodustades tumeda tausta viimastes päikesekiirtes kiirga valle vanale teivast arale. Kunstnik vormib imetlusega ta ülespoole Sõrutavaid teravik keerduvaid kinniseid, mis räägivad ta ehitaja odavatest, kätest ja ilutundest. Sama lihtne võlu üllatab kunstnikku tavalises aiaväravas, mis ühendabki nii tara taustaks jällegi kadakapõõsad, moodustades nagu orgaanilise terviku. Rahva kätetöö on leidnud nagu tõelise kokkusobivuse saare maastikuga samuti saada mööda minna sõjajälgede fikseerimisest, mis eriti vajutas oma kohutava pitseri Saaremaa rannikule lahingute keerises, kuid kadakapõõsad püüavad juba neid varjata. Kunstnik näitab tänapäeva saarlase eluaset suvises valguses ja soojuses midagi ergastab kunstniku enese helge elutunnetust. Uue eluehitaja on nagu pärandanud traditsiooni korraldada uued eluvormid sama orgaanilises seoses saare loodusega. Professor Günther Reinhardti loomingust rääkides ei saa meenutamata jätta ka tema osa nõukogude eesti raamatugraafika arengut. Esimesed illustratsioonid tegi kunstnik juba 1941. aastal Jack Londoni raamatule valgekihv. Pärast sõda on ta illustreerinud ja kujundanud rida raamatuid. Suure süvenemise ja põhjalikkusega töötas kunstnik Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsete juttude illustreerimisega kujundamisel. Rakendab ta suure fantaasiaga muinasjutt tuliku laadi loodus ja Eesti rahvakunstielementide kokku sulatamisel. Ta illustratsioonid aitavad palju kaasa muinasjuttude mõtte avamisel ja esteetilise mõju intensiivistamisega. Suure terviklikkuse saavutab ta tähelepanelikult ja leidlikult teostatud kujunduslike elementide seostamisega. Samuti on kunstnikul silmapaistvalt lahendatud illustratsioonid Puškini muinasjuttudele, mis näitab ka kunstniku oskust. Teine muinasmaailma süvenemisel. Viljakas on Günther Rein dorfi töö loova kunstnikuna. Heidame nüüd pilgu ka teistele külgedele tema mitmepalgelise tegevused ning palume mikrofoni ette kunstnik August Janseni abikaasa Helmi Janseni. Tahaksin mööndiasse juhust kasutada, kõnelda nende inimeste nimed, kelle siis ma loodan, et juubilar mulle luba annab kõnelda oma sõprade ringist. Ma läksin ühte sõpra hea raamatuga, mis on tuttav, aga millest lahti lüües ikka leiame uusi mõtteid, uusi varjundeid, mida me seni tähelegi pole pannud. Veer on kuldaväärt, veel su rohkem on seda sõber kui mitmel bittel kursal oleme meie tema juurde kujunenud siis kui ta on tulnud omaloominguliselt retkelt on meie eelkõige suurema lahke valmisolekuga laiali laotanud näitusena oma saagi oma viimased tööd peletanud, ise sealjuures elavnenud, vaimustunud ja meiliga selgeks teinud, oma tööde sisu näidanud, kus ja mis asi on teda paelunud. Sest kunagi ei ole Günter Reinud läinud of juures nii, et tema joonistab ainult joonistamise pärast vaid ikkagi on tema töödes teatud aktsent, teatud pearõhk, mis teda erilised on sundinud sulge ehk pliiatsit just siinkohal kätte võtma. See võib olla kas mõni Saaremaa vana värava omapärane ja huvitav kinnissee võib olla vana õunapuu ehk mõni vana ehitus, mis teda eriti on paelunud. Ja kui me oleme sealt ära läinud, siis on meil alati tunne olnud, et me oleme viibinud puhtamas ja kargimas õhus. Aga Günther Windowsil on tegevusel rõõmu niivõrd pulbitsevalt niivõrd palju, et seda on jätkunud ka mitte ainult oma selle professionaalse tööhetkedeks. Tal oma suure nalja meelega on tema valmis olnud igasuguseks ürituseks. Meenutaksin ühte seika mis on temale eriti iseloomustav. Oli teada, et üks meie lähematest tuttavatest kavatseb ajalehe ajalehe keel tarvidus kinni mätsida oma 50 aastast sünnipäeva. Meie otsustasime teda selle eest karistada ja karistuseks mõtlesime meie välja, et meie korraldame temale aktuse aukirjaga kõnedega, õnnitlustega tervitustega paketiga ja üldse kõigega, mis sinna juurde mõeldav. Selle aktuse ettevalmistamine tegi meile juba väga suurt nalja ja aukirja koostamine. Veel suurem oli meie üllatus, kui Günther Reintam lahkelt võttis enda peale selle aukirja koostamise. See oli kolme meetri pabeririba, mille, milles nali seisnes selles, et teda ette kanti tabureti pealt. Günter rändas, üllatab meid mitmeti. Ta on peale oma eriala graafika ka tunnustatud, nagu meie nimetame oma koduses keeles putuka loog, liblikate eriteadlane, kuidas mitte rõõmu tunda või armastada niisugust inimest, kes teile vastu tuleb. Winimas, kevaditi, tuules, kus iga iga inimene püüab oma nina peita krae vahele õnnelikuna ja säravana üle kogu näo ja näitab suure võidurõõmuga oma oma põuele, millest seal suur, kas on korjatud terve päeva saakputukaid, liblikaid, mida tahes, asjatundlikult kodutrepareerib, liigitab ja, ja kordased meie Need moloogid ootavad temalt ammugi teaduslikku tööd mida ta ei keelduks teise vastu, kui tal jätkuks vast aega. Ja siin oleksime jõudnudki, käisid kõige tarvilik oma juure, mis temal on. Juubilar on tänapäev, täis elurõõmu täis loomise taheks. Meie võiksime temale tema juubeliks soovida. Ainult et tal jätkuks aega, et tal jätkuks aega oma loominguliseks tööks. Et tal jätkus aega oma mitmesuguste harrastus jaoks muusika. Aga ma putukate ja ka lõpuks pisut oma sõprade jaoks. Nagu juba märkisime, on Günter Reinhard pikemat aega kasvatanud noori kunstnikke. Üks tema õpilastest on kunstnik, maks, Roosma, kes praegu on ka ise Tallinna riiklikus kunstiinstituudis õppejõud. 27 aastat tagasi astusin õppima graafika eriala. Seda eriala juhatas kunsttööstuskoolis tookord Günter Reindorf. Ta oli suurepärane pedagoog, ta oskas näha ja välja tuua õpilases just seda mis oli kõige omasemaks lähedasemaks ja iseloomustamaks jooneks. Toores, ennast leidva püüdvas kunstnikus. Professor Rein tor, olles ise suur loodusearmastaja ning tundes looduse keerukaid detaile oskas õpilases kasvatada armastust looduse ja kõige ilusa vastu. Ta kunagi ei ägestunud kõiki küsimusi, ükskõik missugused nad ka ei olnud, lahendas ta rahulikult ja suure kindlusega. Kunstiõpilaste poolt oli ta väga armastatud ja lugupeetud. Reindolfi kui suurt inimest ja pedagoogi õppisin põhjalikumalt tundma ühe sündmuse kaudu. See oli aastal 1936. Kooli juhtkonnal tekkis kavatsus minud komandeerida Tšehhoslovakkias klaasialaseid teadmisi koguma seoses vastava osakonna avamisega kooli juurte Günter Reindorf. Kuid graafika nõelajuhataja rääkis mulle ja tahtis teada minu kui asjaosalise seisukohta selles küsimuses. Peab ütlema küsimus oli väga raske otsustada. Ühelt poolt sidus mind suur sõprus oma õpetajaga ja kiindumus oma erialasse. Teiselt poolt oli minu pea segi ajanud Rootsi tarbekunsti näitus, mille hulgas esitati ka suurepäraseid kristalltöid. Kaalusime ja arutasime siis seda küsimust just nii mitmest küljest. Lõpuks ütles Günter Reindur, et niisugune suurepärane ala, nagu on kristall, klaasehis meil puudub, seda tuleb asutada ja arendada. Võib-olla ma ei mõistnud mitte küllalt täielikult oma kasvataja Günther Reindorfi meeleolu ja tundeid. Aga nüüd, kust tuleb mul enesel kasvatada noori oma võlad, järeltulijaid? Mõistan, mida see tähendab. Igale ühele on pandud suuremal või vähemal määral lootus, igal juhul keele on kasvataja andnud niiütelda tükikene endast. Lähme Günter Reintorfi sügavat loodusearmastust ja kõrgelt arenenud ilumeelt. Kuid vähesed, ma arvan, võib-olla teavad, kuivõrd täiuslikult võid teda haarata. Muusika. Ei möödu peaaegu ühtegi muusikakultuurilist üritust, millest ei võtaks osa Günter Reindolf. Olgu need suured sümfoonilised teosed, muusikaliselt kammerõhtut või interpreetide esinemised, tema kui suur kunstnik leiab neist suurt hingelist läbielamust ja ergutust. Jääks kajastus tema graafilistes lehtedes Mozarti sädelevus peetumini ja valgi helitööde sügavus. Mäletan kord jutuajamisel muusikast, ütles vanameister kahetsusega. Et ta pole helilooja, siis oleks ta võinud vahenditult edasi anda kuulajaile. Oma elamusi jääb Velts sügavamalt kui praegu graafilistes töödes. Günter Rein Turphy suur vaimne, amplituud ja erakordselt välja kujunenud mälu on teinud temast suured kunstniku ja inimese. Ta tihti jäädvustab oma loomingus kunagi aastate eest nähtud motiive ja käidud kohti eksimatult. No peab ütlema suure meisterlikkuse ka nagu tema viimanegi töö põhjarannikult mis on esitatud Moskva akadeemia näitusele. Soovin kallile juubilarile ja isiklikule sõbrale südamest helgeid päevi ja kunstilisi saavutusi, et rikastada meie rahvakultuurivara veel paljude silmapaistvate kunstiteostega.