Küllap on mõnelegi meist juhtunud ootamatult meenuma mõni näiliselt ununenud, ammu kuuldud viis vahel aga toob muusika meelde mõne lähema või kaugema mineviku juhtumi. Nii on muusika seos emotsionaalse mäluga fikseeritud äsja kõlanud Valgre laulus. Alustades täna tagasivaadet meie sajandi levimuusikale, seame sihiks mitte nii palju mälestuste heietamise, kuigi neist päris mööda ei pääse, kui just levimuusika kõige populaarsemate vormide pideva muutumise jälgimise kahekümnendat sajandit on nimetatud aatomisajandiks. Samuti võib teda nimetada kosmoselendude või mõne teisegi fantastilise unelma täitumise sajandiks. Kui kõne all on muusika, siis näeme ka selles valdkonnas mõndagi, mis meie esiisadele oleks paistnud võimatuna. Heliplaat, raadio, televisioon, lindikassett ja videomagnetofon, süntesaatorid ja palju muud, mis on ilmunud ühe ainsa inimEeaa jooksul. Kõik need muusika tegemise ja levitamise vahendid on jätnud jälgi muusikale enesele. Ehk on seetõttu huvitav kuulata möödunud aastakümnete muusikat, millesse on vajutatud oma aja märk. Mitte kõiki viis ei saa me enam kuulata nende algsel kujul, siis kasutame ka hilisemaid töötlusi. Tänases saates meenutame sajandi esimese aastakümneviise. Valime nende hulgast eeskätt neid, mis olid tuntud ka meie kodukandis. Oli ju tolleaegsete populaarsete viiside rahvusvahelises levikus palju rohkem juhuslikkust kui tänapäeval. Millal muusika levi, kõikvõimalikud vahendid lausa võistlevad kuulajate tähelepanu köitmises. Kui alustada aastast, millal kalendri kaanele ilmus esmakordselt ühe ja üheksaga algav arv siis tuleb mainida heliloojat, kellest on tänapäevani jäänud püsima üks kaunis meloodia. Nimelt esietendus aastal 1900 Peterburi Ermitaažis teatris ballett arlekiin miljonid mille autor itaallane Riccardo Rodrigo oli samal ajal Keiserliku balletidirigent ja helilooja Maria Teatris. Tema taktikepi all tulid esmakordselt lavale Tšaikovski balletis uinuv kaunitar ja pähklipureja samuti Lazonovi ballett Raimondo pärast Tshaikovski surma Redigeeri strigu. Balleti luikede järv ja tema redaktsioon on pälvinud kõikjal tunnustuse. Vaevalt küll Trigon Arlekini miljonite muusikat esietendus aastal Peterburist kaugemal tunti kuid sajandi alguse üheks populaarseimaks viisiks sai serenaad sellest balletist küll. Kuulakem Trigo serenaadi tshehhi pianist Yoshi Malazzeki esituses. Tänapäevase seade autor on saatva orkestri juht Vjatšeslav hips. Olgu veel märgitud, et sellest viisist sai ka esimene rahvusvahelise levikuga Vals bostoni saatemuusika. 1901. aastal nägi ilmavalgust klaveripala Haya vaata mille autor Niil Moree on märkinud selle oma kuuendaks oopuseks. Kaks aastat hiljem sai vahepeal populaarsust võitnud pala endale ka teksti jätkas oma elukäiku juba lauluna. Millest selles laulus juttu oli, ei oska ütelda, sest olen kuulnud ainult instrumentaalversioone Nende hulgas ka omaaegsete Pärnu aasta laatade karusselli keerlemist saatnud vänt torelist. Ja vaata oli ühe Põhja-Ameerika indiaanlaste hõimupealik irokeesid hõimuliidu looja, kellele long Felloo pühendas poeemi laul hajavaatast. Siis võib arvata, et muusikal oli ehk ka mingi side selle ajaloolise kujuga. See mõte lööb aga kõvasti kõikuma, kui sedaviisi kuulata praegusel juhul ansamblilt Prahaadiksilanud bänd. Olgu märgitud, et 1901. aastal alustas Riias tööd Venemaa esimene heliplaadivabrik. Järgmisel aastal seitsmeteistkümnendal detsembril läks esimene raadioteade üle Atlandi ookeani. Tollal oli peamiseks lööklaulude levitamis vahendiks muusika, teater, operett, laulumäng, revüü, kabaree, kaviisid ooperites saavutasid hilisemate lööklaulude populaarsuse. 1902. aastal esietendus Berliinis Paul linke operett liisistrata. Nagu ohvenbach, armastas ka linke vahel oma operettide ainest võtta kaugest minevikust, sidudes seda aga kaasajaga. Mainitud opereti nimitegelane on antiikkirjanduses korduvalt esinenud naiskuju, kes oma kavalusega oskab puhkenud sõja lõpetada. Linke operett enam küll ei mängita, kuid jaaniussikese idüll lüsist ratast on tänapäevani populaarne. Omal ajal tantsis selle muusika saatel koguni kuulus Vene baleriin Anna pavlova. Muidugi kõlasse meloodia, sel puhul soliidsemalt kui praegu järgnev kurt Baieri täna päevastatud seade. Paul linke hiilgeaeg oligi tegelikult sajandi esimene aastakümme, tema erialaks olid marsid, valsid polkad ja Rein lenderid. Hiljem tulnud Tangode fokside ja teiste moetantsudega ei suutnud kohaneda. Et aga sajandi alguse kuulajaskond veel sugugi üksmeelselt nurgelist ja lärmakad Key kooki ei pooldanud, seda näitab kasvõi itaalia helilooja Vittorio Monti Chardashi ülemaailmne menu. See pala ilmus 1904. aastal Milanos ja levis lausa kulutulena. Kui kõik senikuuldud palad kannavad selgesti oma ajastu märki, siis järgnev pärit 1904.-st aastast on niivõrd tänapäevase meloodiaga, et võiks olla kirjutatud ka 50 aastat hiljem. Selle autor. Marketi on nime järgi Itaalia päritoluga, kuid bana ilmus Pariisis ja kandis pealkirja võlu. Alapealkirjaga kinnitas, et tegemist on mustlasvalsiga kohvikuorkestrile. Siinkohal ei mängi seda küll kohviku orkester, vaid pisut suurem kollektiiv eesotsas sooloklarnetit Henri Arlandiga. 1905. aasta pakub hea näite selle kohta, kui vähe tüüpiline meelelahutuslik lööklaul reageerib tegeliku elusündmustele. USA populaarsete laulude nimistus oli tollal küll üks autoasjanduse arengule viitav laul pealkirjaga Mu vana Rõõmus hools Mobil, mis lõhnas selle automargireklaamist. Ja eelmise aasta majanduskriisile vihjas laul, mida sa teed, kui üürimaksu tähtpäev on käes. Kesk-Euroopa elas Lehari Lõbusa lese algava võidukäigu tähe all ja asjaolu, et Tsaari-Venemaa alustugesid, vapustas esimene kodanlik-demokraatlik revolutsioon leidis märkamist ehk ainult poliitiliselt teadlikuma vähemuse silmis. Vaadeldes sajandi esimese aastakümne lauluvara, näeme, et kõige paremini on ajahambale vastu pidanud just operetiviisid ehk tänu sellele, et hulk tolleaegseid operette on püsinud teatrite repertuaarist tänapäevani välja. Tavaliselt lööklaulud on aga uuemate ja moodsamate varjus ära närtsinud. Mõned neist jäid püsima seetõttu, et nad sattusid džässorkestrite repertuaari. Džäss oli aastakümnete jooksul noorte jaoks popmuusika ja säilitas ühepäevaviiside tohutust hulgast paar peotäit kõigele Öövamaid. Üks niisugune on pärit 1906.-st aastast. Shinsfortsi, hiina linn. Mõeldud on New Yorgi vaesemat linnaosa, kuhu koondati sisse rännanud hiinlased. Kuuldud viisis olid ilmsed sajanditevahetuse, moe muusikarääktaimi mõjud. 1907. aastal astus levimuusikas sellest aga jällegi sammukese kaugemale. Euroopasse jõudis Argentiina tango ja juba korraldatigi Prantsusmaal esimene tangoturniir. Esimesed tango meloodiad siiski omaette soosingut ei võitnud. Neid hakkas püsima jääma alles järgmisel kümnendil. Lööklaule produtseeris ikka peamiselt operett. Ja 1907. aasta uudiseks oli Leo Fally lõbus talupoeg, mis kaks aastat hiljem jõudis ka vana Estonia lavale. Kuulake sellest operetist marsilaulu, mida esitavad Paul Pinna lulli Virk, Housia, Gustav Aavesson. Selle heliplaadi leiame 1911. aastal trükitud reklaamist, mis kannab pealkirja nimekiri uutest eestikeelsetest Sonofoni blattedest. Kuivõrd kiiresti heliplaadiäri tollal arenes, näitab seegi, et mainitud aastaks oli eestikeelseid laule heliplaatidelt tublisti üle 200. Nüüd aga leo Fally talupojamarss, nagu seisab plaadil. Et tollane operett ei saanud läbi ilma labasuse piiril balantseerimata, saab siit selgeks. Aga, ega sellest patust praegugi päris priid olda. Operettide kõrval hakkas üha enam lööklaule produtseerima ka revüüteatri lava. Helifilmi oli veel paarkümmend aastat aega. Kuitum filmid läksid juba pikemaks. Kuigi neid kasutati ikka veel peamiselt atraktsioonidena odavate teatritükkide lõpus, laatadel ja mujal hakkas juba tasapisi tekkima ka filminäitlejate kaader. Nii tegi 1908. aastal esimese väikese filmi osa hilisem tummfilmikuulsus meri Dick Food. Peagi hakkas film kaasa rääkima ka moejoone muutuste kajastamises 1908. aastal saiaga suurmoeks niinimetatud Lõbusa lese kübar lai peakate, millele pandi linnutiibu, kunstlikke lilli ja muud floorat ning faunat. Samast aastast on pärit revüüetendus 1908. aasta vigurid millest on omakorda pärit rahvalikku lauluvara piiratuma ulatusega ringi jäänud viis paista lõikus qq. Mõni asi jääb vanade viiside uurimise puhul ka ebaselgeks. Nii ilmus 1909. aastal Los Angelesis Edit Antoni laul keisi joud. Seda nooti on praegu juba sama hea kui võimatu leida. Pealkiri tuleb aga väga tuttav ette. Nimelt oli Leonid Utyossovi repertuaaris samanimeline laul streigimurdest vedurijuhist millele sõnad oli loonud legendaarne töölislaulik Joe Hill. Newton'i laulu teksti autoriks on märgitud Loorents Saibert. Ilmselt on tegemist kahe eri tekstivariandiga samale viisile. Seda enam, et Joe Hill kasutas meeleldi tuntud viise oma poliitilise sõnumi edastamiseks. Ka ajaliselt on see oletus tõenäoline. Joe Hilli aktiivseim tegevus langes järgmise kümnendi esimesse poolde, millal mainitud laulu algne tekst enam eriti värske polnud. Nii kõlas Leonid Udioossovi esitus. Venemaal oli sajandi esimesel kümnendil kaks tohutu populaarsusega lauljatari, kelle lauludest mõnigi ka Eestis tuntuks sai. Esimene neist, lauljatari test oli Varvara paanina, kes elas aastail 1872 kuni 1911. Tema repertuaaris olid olustiku romansid ja mustlaslaulud. Rahvuselt oligi ta muslanna. Ta laulis üle 10 aasta Moskva luksusrestoranis. Jar esines ka kontserdilaval ja tegi rohkesti heliplaat, et tema talendi austajate hulka kuulusid muuseas Tolstoi, Tšehhov ja plokk samuti paljud tuntud muusikakriitikud. 1974. aastal avaldas firma meloodia kauamängiva plaadi varia paanina lauludega. Kokku on neid säilinud 40 ringis. Üks tuntumaid neist on Nekrassovis tekstiga karabeiniki rändkaupmehed. Loodetavasti annab järgnev näide plaadi kahinast hoolimata mingi mulje varjabanina, laulust ja viisist endast. Paninast vahest kuulsamgi oli teine vene varane estraaditäht Anastasia Vialtseva, kes suri samuti suhteliselt noorena. Tema elu mahtus aastatesse 1871 kuni 1913. Harkovis sündinud neiu õppis laulmist Peterburis, alustas statistina ühes Kiievi balletitrupis ja pääses edasi opereti lavale alguses Moskva teatris akvaarium, hiljem Peterburi trupis mille eesotsas oli keegi palm. Hiljem tegeles Vialtseva, keda loodus oli õnnistanud väga meeldiva välimusega, pisut vähem vahest häälega kontsert lauljat tarina ja jätkas esinemisi ka operetilaval. Tema unistus oli saada respektaabliks ooperilauljaks ja ta prooviski õnne Garmini ja delila rollides kuid sai kriitikutelt nii kõvasti sugeda, et pidi nende solvanguile koguni leheveergudel vastama. Igatahes oli ta populaarsus jaga honoraride kirjeldamatult kõrged. Ning kui teda maeti, olevat leinarongis olnud pea pool Peterburi elanikkonnast. See toob meelde Edit peaphimatused Pariisis. Vastupidiselt viimasele oli Anastasia Wealtseva helgenatuur. Talle anti koguni hellitusnimi elurõõmu. Lauljatar tema repertuaarist on üldtuntud hõissa troika. Nagu paljude liiga tuntud lauludega juhtub, unustatakse autor, piirdudes teadmisega, et tegemist on rahvaliku lauluga. Leidsin siiski selle laulu, sõnade ja muusika autor on keegi Steinberg, keda aga tänapäevased muusika leksikonid enam ei tutvusta. Nõnda laulis siis Anastasia väelatseva. Üks esimesi lööklaule Venemaal oli Ilja Shatroovi Vals mandžuuria küngastel, mis sündis Vene-Jaapani sõjas pärast Mocteni lahingut. 1910. aasta detsembris ilmus heliplaat selle valsi laulu variandiga. Seda müüdi kahe nädalaga 15000 eksemplari, mis tolle aja kohta oli kuulmatu arv. Saatuse iroonia tõttu sai helilooja oma viisi ametlikuks autoriks, olles nõukogude korra ajal, olles kaotanud tsaariajal alustatud protsessi oma autoriõiguse kaitsmiseks. Ilmselt oli kasulikum autor sellest heast ärist kõrvale lükata. Plaati tegi tollal seitse lauljat, valsi instrumentaalvarianti oli aga tunduvalt rohkem. Sajandi alguse meelisviisidele tõi lisa 1909. aastal esietendunud Lehari operett Krahv Luxemburg. Üldse võib kinnitada, et le haar oli sajandi esimesel aastakümnel rahvusvaheliselt minukaim helilooja. Pühi Tagem siis meile jäänud minutit tema muusikale kuulete viise operettidest Krahv Luxemburg ja lõbus lesk. Märt Sults. Veel paar. Auhinna. Sees. Looma uus. Eesti GP.