Kui ihuüksi võib inimene enese vahele tunda. Kes teab, vahest vaja, 10. aastakümnete pärast tuli jälle keeli. Teda huvitab mu saatus. Ta jälgib liigutatuna modeide, sooviks mulle kõike head. E kujutlen vähemasti jänese lohutuseks. Kuid mis teab lõpuks temagi mu tõelisest olemasolust. Peaaegu niisama vähe kui mina tema omast. Oleme nagu rändtähed avaruses, kes iial 11 ei kohta. Tajume vaid Aimlemise üksteise melanhooliat. Ning kaome jälle. Käel istub mu vastas laua taga. Kindlasti ma segan teda, ent kui küsisin, kas pean ära minema, siis häälitsesta Nono ei. Täna meenutab ta mõnda oma karikatuuri kunstsitada, vargsi vaatan. Ta surub kuidagi pöidlaga oma näo viltu ja poolavatud huuled on jälle tüsedamad. Vist tunneb ta oma välimust töö juures ja sellepärast ei meeldi talle kunagi, et siis ta ligi ollakse. Muidu segab ka. Kuid lõpetanud töö on ta nagu noorenduskuuri läbi teinud ja mingi hingelikus asutaneku. Sünge on ta töö juures sünge päevade kaupa. Ja siis mine välja ja otsi teda kohvikust, kus ta puhkab. Enne kojutulekut on tal palju ilmekam nägu. Ripun temast 100 niidiga kinni. Tallinnas, 18. veebruaril 1923 elaken ainult paar sõna. Minu Gellari taga jõudsin vaksali viis minutit enne rongi sinna jõudmist. Sõit oli väga hea. Omasin ülemisel riiulil Magazingi, niipalju kui kuumus lubas Tallinnas hommikust saadik läbirääkimised ja õhtulgi veel. Pidin järele andma, jään esialgu ajakirja toimetajaks, pealkirjaks saab looming, palk 15000 marka kuus. Muidugi ilmubsurnaal tartus. Väsimus, väsimus, suu on kulunud, rääkimisest. Ruttan jälle Aksalu juurde, kuhu ööseks jään. 19. veebruaril 1923. Küll on täna külm ja kole ilm, Marune, tuul ja külm. Kuid olen täiesti terve. Magasin eile öösel hästi välja. Koosolekut pidasime kella üheni öösel. Ma pole veel kuskil saanud käia, minu isiklikud kulud kahe päeva jooksul kaks pakki pabeross, viis ajalehte. Eks ole kokku, hoidlus, pole Faižsneri kohvikusse saanud. Praegu ruttan jälle koosolekule. Ajakirja asi on täies hoos. Loodan, et kõik väga hästi läheb. 11. märtsil 1923. Mul on praegu väga vähe aega, kell on pool kolm, kõikjal kolm, pean juba kirjanduse seltsi koolikirjanduse toimkonna koosolekul olema. Mille liikmeks mind valiti. Eile oli Noor-Eesti juhatuse koosolek ja homme Noor-Eesti aastakoosolek. Õhtul lähen Anssoni loengule. 12. märtsil 1923 siin elu on ikka üks ja sama kamraadid joovades igatsevad nii, et nendega ei taha olla. Alles üleeile oli neil säärane öö teile kõik, kui poolsurnud olid. Istusin eile kolm tundi koolikirjanduse toimkonna koosolekul külmas toas tempide inimestega, täna pärastlõunat Noor-Eesti suur aastakoosolek, künnis muidugi hilja õhtuni kestab. Rumoraali siin temaga arutasime hommikupoolikul Kirjanike Liidu asju. Rumoron, nüüd minu asemel liidu esimees ja see on hea. Kartsin, et Lintrop võidakse valida, kes on nii nahkne, saamatu mees. Kõige järgi paistab, et seitset enda sel kevadel välja ei saa. Ilmub ehk sügiseks ja see ongi hea. Ma lihtsalt ei jõua nii palju tööd teha. Tuklal hirmus silmavalu pidin hulk aega talle igasuguseid asju ette lugema. Nüüd kell neli öösel ärkas ta uuesti. Oigas unes ja oigab ka ärkvel olles. Ka ise olen ma väga väsinud. Aga päevased askeldused seisavad ikka veel silme ees ja peletavad une. Kustutasin tule, kuid süütasin siis jälle. Olen vist liiga palju suitsetanud, olen üha haiglane. Aga Tuglas harrastab juba oma harilikke eluviise. Hommikul vara tõusnud, ruttab ta kohe välja. Käib siis kodus lõunal õhtupoolikul koosolekuid või jälle niisama väljas. Alles kell üheksa õhtul algab mis kestab kella kolmeni või veel kauemgi öösel. Ja palju ma teda päeva jooksulgi näen. Ja ometi vajan ma nõnda seltsi ja kadestan kõiki neid võõraid inimesi, keda ta väljas kohtab. Mõju, saan aru, ta peab tööd tegema ja vajab ka puhkust. Kuid ma ei saa selle seisukorraga leppida ja see teeb mul närviliseks. Tartus teisel aprillil 1925. Väga austatud härra Hendrik Adamson. Sain täna teie raha kirja ja õiendasin kõik arved ära. Siin kaasas on kviitungid. Nagu näete, kulusid olnud järgmiselt. Sisuga bar 8690 marka, kaante paber 1370 marka. Sisu laduja trükk 8000 marka, kaante laduja trükk 1000 marka, kaane klišee 960 marka, kaanejoonistust 1000 marka, kokku 21020 marka. Inimest ei trükita mitte 1000 eksemplari, vaid lõplikult 960, sest makulatuuri läksid maha. Kuid ega meie praeguste turustustingimuste juures karta polevat liig ruttu puudus tuleb. Kui 350 eksemplari ära müüdud, siis olete omad kirjastusse pandud, kapitalilt ligikaudu kätte saanud. Kõik, mis üle selle tuleb, on honoraviks. Nii mööduvat UCLA päevad, Noor-Eesti, Kirjanike Liidu, Kirjanduse Seltsi loomingu ja veel mitmete teiste organisatsioonide ning ettevõtete asjaajamistes looduse kirjanduslike klaperjahtide tagasi, tõrjumistes, kõiksuguste leedudes, sekeldustest selgitamises kümneid koosolekuid nädalas. Päevad ja õhtud läbi. Ta enesetöö jaoks jäävad vaid ööd ja sedagi mitte alati. Mina näen seda ööde kaupa valvavat ja töötavat Tuglast kes tööpalavikus unustab enese, minu, kõik, mis on ta isiklik elu ning kes väsimusest vahel lausa kokku langeb. Milleks enese kurnamine ühiskondlikul töö alal. Ainus tasu vahest rahulduses, et asjad lähevad hästi, hoolimata kõigist raskustest. Mingist ainelises kasust ei saa siin juttugi olla. Sest kõik Tuckla ametit on ju tasuta palgata. Sellest siis ka meie alaline rahapuudus. Kui mina sellest ebaloomulikust olukorrast olen rääkinud, on ainsaks vastuseks olnud, sa ei mõista seda, ma vajan seltskondlikku tegevust. Lase mul olla, nagu ma olen. Tammsaare ei tegele mitte millegagi peale oma töö. Teda ei huvita üldkirjanduslikud ega kultuurilised ettevõtted. Ta ei kuluta vähimalgi määral oma jõudu asjadele, mis ei puutu otseselt temasse. Ta avaldab ainult oma skepsist ja halvakspanu kõigi nende rähklemiste vastu. Üldsus on varsti tema seisukohal. Näe, seal on tõeline kirjanik, kes on kõrgemal kirjandus, poliitilisest ja rühma võitlusest. Tammsaare võib sõltumatu loovkirjanikuna eksisteerida ainult sellepärast, et teised selleks viimaste aastakümnete jooksul oma praktiliste pingutustega on eeldused loonud. Meil on tõesti ärivõimelised, kirjastused, kehtib 20 protsendiline autori honorar, tegutseb kultuurkapital. Kõike seda, mida ei võinud veerand sajandist kujutledagi. Tartus 14. detsembril 1926. Väga austatud proua Aino Kallas. Sain praegu teie kirja ja püüan kohe vastata. Mis puutub teie teost eestikeelse väljaande redigeerimis, siis oleksid minu töövõimalused praegu järgmised. Eile õhtul valiti mind Loomingu toimetaja kohalt lahti. See tuli mulle vähemalt käesoleval silmapilgul, ootamata ainelistel põhjustel oleksin püüdnud seda tööd vähemalt kevadeni jätkata. Ühtlasi ei ole mul praegu kuigi suuri lootusi toetuse saamiseks Liivi monograafia kirjutamiseks. Siiamaale ei ole. Mu palvekiri oli igatahes mingisuguseid järeldusi. Täna lõpetas Tuglas oma ülevaate möödunud aasta Novilistikast. Ja siis läksime traditsiooni kohaselt seda sündmust pühitsema, seekord kinno. Sel puhul meenub mulle juhtum, kui Tuglas töötas Liivi monograafia kallal. Teadsin, et täna ta lõpetab. Paneb viimase punkti. Istusin oma toas täis ootust nagu usklik kirikus. See oli pikk ja närveldav ootamine. Peaaegu müstiline. Siis kuulsin Tucklatooli naginad. Ta tõusis, kõndis närvilikult mööda tuba ringi astus siis vist jälle laua juurde tagasi ja hakkas paberit puruks rebima. Talis hirmsasti tööd teinud ööd ja päevad. Meie jutt oli vaid Liivist. Tundsin liivi läbi ja läbi, olin jälginud tema hullumist aste-astmelt. Ja kui nüüd tukkel töö lõpetamise asemel hakkas äkki pabereid puruks käristama läbismind, õudne tunne. Ja ma jäin hinge kinni pidades kuulatama. Mis siis, kui see vahetpidamatu kuude kaupa ilma vähimagi puhkuseta tegelemine hulluga on omakorda mõjunud. Siis aga küsis ta oma toast. Mis kuupäev on täna. Rahunesin kohe ja vastasin. Neljas november 1927. Elo, ma lõpetasin liivi rõivastu kähku jällegi välja. Kell on pool 12 öösel läksime seeder lingi ja pidasime pidu ja kõnelesime edasi Liivist. Seali jutustasin talle oma hirmust. Ta naeris. Ma hävitan ju alati mustandid ära. Ja nii oleme ikka kahekesi pühitsenud iga töö lõpetamist. Ja muidugi on siis veel olnud kõnet samast tööst. Kuid hiljem ka mitte. Niipea kui teos on trükitud, on ta väljaska meie kodust. Edasi liikusime ringi, sinna tulid kruusid ja Kleis. Ja alles hommikul jõudsime koju. Mul on ikka kahju olnud, et uhkelt tantsida ei oska ja tantsust endale täiesti vale ettekujutus on loonud. Vaevalt tantsuoskus negatiivselt kirjandusele oleks mõjunud. Tartus 30. märtsil 1930. Väga austatud proua Aino Kallas. Olin mõne aja eest Tallinnas, kohtasin teie tütar proua pässi. Ta kõneles, et ei olla soovinud seletust praeguse eesti kirjandusliku virvarri kohta kuid talle olla see arusaamatu. Ja sellepärast soovitas ta, et mina teile kirjutaksin. Ja kui sa mullegi oleks täiesti arusaadav. Ma ei tea, kui palju teie seal Londonis olete näinud, siin viimasel ajal avaldatud kihutus makulatuurist. Saadan igatahes näitena kirjandusliku orbiidi viimase numbri. Umbes sedalaadi on olnud kõik ja mitte ainult orbiidis, vaid ka ajalehtede joone all, eriti viimase kirjandusnädala kõne õhtul millest mina isiklikult just sellepärast ei tahtnud aktiivsemalt osa võtta. Eriti on klaperjahti peetud suitsu ja minu vastu ning enamasti inimeste poolt, kellel kirjandusega on olnud seni vähe tegemist. Ja nagu mulle näib, peitubki kurja juur osalt selles lihtsas tõsiasjas, et suitsu tahetakse ülikooli juurest eemale kangutada. Ikka sama teha härrade poolt, kellele tema, nende ainsad kirjanduslikud teadmised on andnudki. See on vahest kõige vastikum küünilisem selles loos. Mina pole seni ühelegi kallale kippumisele vastanud ega kavatse seda ka tulevikus teha. Olen ainult tõmbunud tagasi kohtadest, kus olin sunnitud kokku puutuma mulle vähe sümpaatset inimestega. Üldiselt on aga seekord see eestipärane kannibalism vähe tuju rikkunud ja mu närvidki on paremas korras kui harilikult. Küllap on vist õigem harida edasi oma viljapuuaeda hoolimata kõigest. Hiljuti tuli meil kõne lastest. Ma küsisin. Kas sa tõesti selle all ei kannata, et meil pole lapsi. Ei mul pole ehtsat perekonna ega kodutunnet. Kodu on mulle vaid koht, kuhugi punet töötaja. Ja olen ma selle teinud, siis kipun jälle teise kohta. Olen kauem välismaal olnud, siis igatsen kindlasti kodumaale. Kuid seal vahest rohkem klimaatiline igatsus. Ja samuti on ka perekonnaga. Seda ei kujutlema kivinenud liikumatuna. Ma hoian sind väga, ega, või kujutledagi sinust kunagi lahkuksin. Kuid sa pole ometi mingi mööbel, mille hoidmine oleks seotud mingi enam-vähem kindla kohaga. Kuid lapsed, saju hoiad meie tuttavate lapsi ja nemad hoiavad vaistlikult sind. See on ju ilmne laste armastuse tundemärk. Seda vahest küll. Kuid mul pole seda egoism, peaksin just isiklikult laste kaudu edasi elama. Nagu ei tarvitse ka paljutki muud isiklikult omada, mis mulle meeldib. Mul lihtsalt puudub see instinkt ja ma pole sugugi õnnetusele puudumise pärast. Ses suhtes oleme väga õigesti ühte sattunud. Sina ei saa lapsi. Ja mina ei tunne nende puudumist. Mina aga mõtlesin omaette kui erinevad me siiski oleme. Mõistusega võin minagi kõike eelmis pooldada mitega tundmusega. Kui kümmekond aastat tagasi seal rasedus väljaspool emakat kõik ära rikkus. Kui õnnetu ma siis olin. Ja kui ma mõtlen sellele, et see laps oleks olnud juba üheksa-aastane. Ei, ma ei taha sellele mõelda kuid unustada seda ei saa ka mitte. Naine on siiski hoopis midagi muud kui mees. Kunst eeldab kannatust sünnib kannatusest või viib kannatusele kunstide iial rõõmsalt õnnelikuks, paremal puhul ainult liigutab valusalt. Rahvalaul on ikka hale ja kõige kõrgemal kultuuriastmel mõjub kunst ühtviisi traagiliselt. Inimlikku õnne võib saavutada iga teise abinõuga mitmekordselt. Kui ohverdada selleks poolgi seda lõpmatut pingutust, mis kunstilisele loomingule. 15. septembril 1935. Täna on 17 aastat meie abielu algusest. Ja on nagu pühapäev. Ja 17 aastat tagasi oli just samasugune vihmane ilm nagu praegugi. Kahju, et ma ei oska olla sentimentaalne ja kirjutada siis, kui olen rahul enese ja kogu maailmaga. Kuid minu õnn ei puutu kellessegi peale meie kahe. Täna siis pakkus Hugo Kukke Tuklale uus Eesti toimetuses kirjandusliku osakonna juhataja kohta. Põhipalk 200 krooni. Ühtlasi volitanud toimetaja Jurman Kuke ütlema, et teine 200 krooni saab veel lisaks, et oleks võimalik oma uurimusi jätkata. Korter muretsetakse ja ka ümberkolimise eest hoolitsetakse. Tuglas lükkas pakkumise täielikult tagasi. Ta ütles, et kui olla toimetajana tõesti tasemel siis ei või oma tööst enam juttugi olla. Kuid pea takistus polevat siiski selles. Ta ei taha mingist tegemises olla uus Eesti taga seisva ringkonnaga. See on talle poliitiliselt täiesti vastuvõtmatu. Mind pani imestama, et Tuglas ettepaneku majanduslikku poolt absoluutselt ei arvestanud. 400 krooni kuus. Iga kuu kindel sissetulek, selle asemel et vahel lausa kroonide kaupa kirjastajailt uut honorari oodata. See võiks tähendada palju iseseisvamat elu. Kuid kõigile mu ääri-veeri kõnedele vastas Tuglas. Ma ei müü ennast raha eest. Seitsmeteistkümnendal septembril 1935. Hilja õhtul tulid Kulja Paris meie juurde ikka sellesama Tallinna ettepaneku asjus. Ta täpsustasid tingimus ja pakkusid lisasoodustusi. Tuglas saaks prii sõidukaardi raudteedel vaba aega oma töö tegemiseks jäetakse talle küllalt. Ta oleks täiesti sõltumatu kirjanduslikes küsimustes öeldi ka otse välja. Pole tähtis, et Tuglas ise palju lehes kirjutab, tähtis on ta nimi toimetajana. Kuid Tuglas keeldus jällegi. Uus Eesti on kaja järglane ja see tähendab juba teatud traditsiooni jätkamist. Sõltumatus kas või kirjanduslike küsimuste käsitlemisel ei või säärasel puhul, kes teab, kui kaugele ulatuda. Teiselt poolt ei sama uurimustöid Tallinnas teha kuna vastavad arhiivid ja raamatukogud on Tartus. Ja üldse ei meeldi Tuklale Tallinnas elamine. Ta keeldumine poliitilistel motiividel praegustes diktatuurioludes pole just tervislik. Meil on veel nii vähe teateid meie suuremate meeste isiklikust elust nende intiimsemaste ümbrusest, nende maisest argipäevast, mis nende loova tegevuse kohta on ometi võrratult mõju rikkam olnud kui kõik see, mis pidu silmapilgul arvame nende elu sisu olevat. Meie tegelastest puuduvad eriuurimused, me ei tunne nende memuaare, kui neid vahest leidubki. Ja nende kirjad on ikka veel kogumata ning välja andmata. Me näeme oma suurmehi alles pidu kuues ja näitelavavalgustuses ei tunne neid inimestena. Meil pole nendega hingeelulist vahekorda, me ei oska neid kujutel reaalolevustena. Meil on nende kohta olemas omad üldnimetused, mille mainimisega arvame kõik olevat öeldud. Nõnda sünnivad müüdid, mille taha elav inimene lõpuks kaob. 18. septembril. Mind segab see Tallinna pakkumine sest mina olen meie perekonnas see, kes peab kõige eest hoolitsema. Loomulikult olen see mina, kes peab kombineerima, meil riided seljas ja toit laual ei lõpeks. Võlad rõhuvad mind ja neid on korjunud juba keskmiselt. Kõike seda ma mõtlen, kuid ei suuda midagi muuta. Tuglas näib elavat õhust ja armastusest. Ta ei taha rahast midagi kuulda. Ei taha seda ka sellepärast kuhugi välja anda, sest ei tea, kust seda jälle saada. See pole kitsidus, vaid tahe piskuga vaba olla. Ta ei kannata mingit sundust ega tee midagi, mida peab enesele vastu võtmatuks. Ja perekond peab end samuti sisse seadma. Tal pole mingit perekonna eest hoolitsemise muret. Ta ei mõtlegi sellele, tan ainult üksi omaette mõtleja, kõik enesele. Missugune õnn, et meil lapsi pole. Tuglas mõtleb, et kirjanduse, seltsi ja teiste asutuste juhtimine eesti kirjanduse käsikirjade lugemine, Loomingu käsikirjade lugemine ja veel kõiksugu käsikirjade lugemine tänapäevaga alates ja noorukite omaga lõpetades on üks suur kultuuritöö tegemine sest ta kõige oma aja ning energia kulutamisest pennigi ei saa. Ta peab seda ideaaliks. Temalt ei võivat keegi rohkemat nõuda. Muidugi ei saa seda keegi teha. Aga kui ta kord hakkab eneselt ise küsima, kui tuleb selline hetk, et küsitakse eneselt, kuhu on jäänud ilukirjanik Tuglas? Juba praegu kuulen ma kurtmist, ma pole enam viis aastat välja puhanud ja ometi on need viis aastat nagu seisvas vees ligunemine olnud. Ja mida on Tuglas saanud selle teiste eest hoolitsemisest? Sõimas Kivikas, sõimas alle, sõimas Gailit, sõimab linde teda kõiges 11. surmapatus ja sõunavad Under ningatson kes näevad Tokla noorte abistamises jubedat tagamõtet. Tuglas kasvatavad ande vaeseid noori oma jõngreiks kuid ammuks oli kui Tuglas neidsamu Undereid, Atsoneid. Kailiteid aitas nii või teisiti selleks saada, mis nad praegu on. Hoogsa alle, Adamsoni käsikirju päästis Tuglas lehetoimetuste paberi korvidest et need võimaluse korral trükki anda. Need olevat anded, neid tulevat aidata. Ta muidugi olid need anded. Kuid Tuckla osa nende abistamisele osutus ikka ebatänuväärseks. Väike Illimar. Kirjeldan sind nõnda nagu mäletan minevikust. Ja nagu näen, nüüd, olen sinuga koos kasvanud. Olen kõik su päevad ühes elanud. Olen peaaegu sa ise ja peaksin sind tundma. Kui tulen nüüd ametiga palju vanem ja näen ning mõistan kõike hoopis teisiti. Palju sinust on minus kadunud ja palju uut juurde tulnud. Mis on ehtsamis parem tookordne või nüüdne. Kuid meil polnudki valida tulijaga vananeda, tahtsime seda või mitte. Kõige eest hoolitses aeg. Ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahan. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti hellusega minevikule mõtlema. Olen küll vist targemaks saanud. Aga midagi on minus jäljetult kadunud. Ära vaevalt suudan veel meenutada, millisena paistis maailm kõrgest rohust. Kust pea üle ei ulatunud. Ei mäleta enam hästi kalmuse lõhnaga vutihäält. Aga sõnu seada oskan ma neid ometi paremini. Julgeksin ka vastata pärimistele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küsiks, küllap siis vastaksin, et tahaksin olla alles. Väike Illimar. Nagu selgus, on selle koha uus Eesti toimetuse juures pärast UCLA lõplikku äraütlemist saanud Hubel. Ta on selles kahel käel kinni hakanud trepil seistes sõna otseses mõttes. Kui kukk asjast mööda minnes maininud. Siin ei häirinud mingid põhimõtted ja üldse põhimõtet. Vaevalt oli mingi kõma lahti pääsenud, et Tuglas läheb uus Eesti juurde. Kui Jubašüts tuli tema kaudu oma kaastööd sellele lehele pakkuma, olevat kangesti raha vaja. Ja seda Schütz, mis siis veel teistest rääkida. Mu eluloolisi märkmeid vilksatab vahel Pealkiri sinine savi. Küllap on selle teose ilmumisest kord isegi avalikult teatatud. Ja ometi pole teda olemas. Ega sa iial ollagi. Tolle teose kirjutamise idee tärkas mul 1907. aastal Tartus mil ta selle sõnastasin. Kuid eriti selge selle aineline nägemus kordus sama aasta suvel ning viis. Ja Ahvenamaal arenes ideega lõplikult välja sel ning järgnevail aastail. Vaher, Helsingi, Genf, Pariis, paljud Eesti aja ning loodusloolist kirjandust, loetud sündi, suur hulk nüüd juba hävinud visandeid. Kuid iial ei jõudnud lõpule ega jõuagi. Idee ise oli kasvanud huvitavamaks, kui võiks olla kunagi teostatud teos. Sõnastuses ähvardas muutuda kõik väikeseks ja halliks. Vähemalt mina ei suuda seda nii väljendada kui vaja. Ja sellepärast ei püüagi ma enam seda pettumust saavutada. Ta jääb ainult mulle. See kujutus olematus suurteosest, sinine savi mille olemusest keegi muu ei tea ja millest ei säili mingit üldtajutavat kavanditki. Ning lõpuks on ta mullegi vaid nagu kala jälg vees. Kuid ma olen õnnelik, et tema viirastus on aastakümnete jooksul mu elu rikastavad. 12. juulil 1939. aastal. Meie Norra reis hakkab lõpule jõudma. Kuid mõni tund enne seda ründasid meie numbrisse Alexandra hotellis kõigist Stockholmi päevalehtede reporterid, et saada Doclalt intervjuud. Viimaks tuli päris omapärane külaline, see oli pikk, laiade õlgadega, pikkade valgete kohevil juustega vanapoolne härra. Ta naeris häälekalt juba sisse astudes vaatas meile kummalegi otsa ja naeris veel häälekamalt. Ning siis järgnes kahekõne. Te muidugi ei tea, kes ma olen. Päris võõras naeru köhistudes. Ei, muidugi mitte. Ma tulin harra Tuglase sportret tegema. Ma olen kõigist Euroopa ja Ameerika nimekatest riigimeestest kirjanikest, muusikuist, portreed joonistanud. Need paljundatakse kivi trükis. Kuulsin, et härra kirjanik on siin ja tulin kohe. Polnud midagi parata. Nii kaua, kui mina pakkisin ja hotelliarved õiendasin, tegi ta Tuglases kaks suurt portree joonist. Ning selle juures jätkas ta üha naermist. Mis te ometi naerate? Küsisin, ma. Peab naerma. Teab naerma, nii kaua kui veel saab. Varsti ei naera. Euroopas ei naera kogu maailmas enam keegi. Mina olen vana mees, ma tean, olen sakslane ja tean, et minu kodumaal pea enam keegi ei naera. Sellepärast tuleb naerda nii palju, kui veel vähegi võimalik. Naerge teiegi. Ja selle naerulaginal saatel ta lõpuks lahkuski kesta oli. Tundus nagu oleks olnud põgenik Hitleri Saksamaalt mida ta ennustas. Nagu palju hiljem selgus, oli selleks võikaks ennustajaks Stockholmis saksa maalikunstnik ja graafik Emil stamp. Sündinud seitsmeteistkümnendal jaanuaril 1886 ja surnud fašistide vanglas viiendal aprillil 1941. Tõus 29. detsembril 1940. Armas, seltsimees Hendrik Adamson, olen arvatavasti kõik teie läkitused kätte saanud, kuid kõigepealt novembri ja detsembrikuu jooksul lamasin ühtekokku kuus nädalat haigena voodis. Sellest hoolimata püüdsin vähemalt loomingut edasi toimetada. Ja sain sellega kuidagi hakkama. On äärmiselt raske käsikirju saada, kõik korrektuurid üksi teha ja nii edasi. Arusaadav, et säärastel tingimustel kirjavahetus lohakile jäi. Nüüd olen mõned päevad jälle jalul ja püüan asju korraldada. Teie luuletused lugesin muidugi kohe saabumisel läbi. Aga mis tuju oli mul vastatagi, kui teadsin, et praegusel hetkel igasugune võimalus puudub neid raamatuna välja anda? Parim osa väga individualistlik subjektiivne tundeluule, ei vasta kuidagi aja nõuetele. Midagi hoopis muud õhutakse praegu. Muidugi meie ei tarvitse paarikümneaastast arengut läbi teha, et oleks jälle võimalik avaldada isiklikku lüürikat, maastikuluuret ja nii edasi. Nagu näeme praegu Nõukogude liidus. Me saame sellest arengust vahest kiirendatud korras üle. Kuid mööda, sest igatahes ei pääse. Ja see pole maksab ainult üksikute raamatute, vaid eriti loomingu kohta. Teiselt poolt, avaldades ajale vastavat materjali, ei taha vähemalt loomingu ometi oma kunstinõudeid madaldada. Siit kerkib keeruline olukord meie luuletajaile mitte ainult teile vaid paljudele teistelegi. Muuseas ka mulle nagu kirjanike häälekandja toimetajale. Materjali vahel kisendavalt vähe, kuid autorid ei suuda kuidagi irduda oma individualistlik ustegutsentrilises tihtipeale sümbolismi ja müstitsismi kalduvast elu tunnetamisest ning kooskõlastada selleni, mis tõeliselt meie aega täidab. Mis teha? Senise luuleaeg on möödas iga tahtlik pingutamine viib aga väärvõteteni ja vemmalvärsse, kuni ei suudeta veel siduda senist värsikultuuri uue sisuga. Ja nii saan minagi küll vormilt häid, kuid sisult ebakohaseid või jälle sinult ajakohaseid, kuid vormilt puiseid, hingetuid, kunstlikult välja viisistatud stroofe. Ja nii ühed kui teised tarvitamata jätma, hoolimata kaasta vähesusest, mida võin käiku lasta, pidage meeles. Minu seisukoht ei sõltu ainult minust enesest vaid selle kirjutab aeg ja olukord, et ma ei usalda ideedega kedagi teist õpetama hakata. Maa vahest ainult näen selgemini seda traagikat kui teised oma toimetaja kutse tõttu. Ja võin vahest sellepärast ka mõned märkused teha. Keegi ei saama algolemust kunstlikult muuta. Oled äärmiselt subjektiivne ja intiimne lüürik ning oleks patt seda algolemust vägistama hakata. Kuid kas pole võimalik oma isikust enese melanhooliat kõigist oma isiklike elamuste skaalast lähtudes perspektiivi avardada? Nii et isik lõpuks tunduks ikkagi kollektiivi orgaanilise osana? Olen ise samasugune lüürik proosas ja tunnen sedasama traagikat. Ja sellepärast on küsimuse lahendamine mulle niisama tähtis. Aasta 1952. Jälle katsun ma päevikut kirjutada. Vahepeal on kulunud üle 10 aasta ja millised aastad neid meie rahvast ja kogu maailma on klopitud nagu või Kirnus? Peab imestlema, et me ise ja veel nii paljud meie ümber üldse elavad. Ja me elasimegi 1941. aasta suvel metsas kahe rinde vahel. Võitlus käis üle meie peade. Siis tulime tagasi purustatud linna ja elasime kuidagi ka kolm okupatsiooni aastate üle. Kui aga 1944. aastal rinne uuesti Tartule lähenes, ei lootnud me enam oma närvidele. Liiatigi meid sealt otse välja aeti. Me kolisime Viljandimaale, veetsime seal kuidagi suve. Ja siis liikusime frondi eel Tallinna ja siis läbifrondi tagasi Viljandimaale Uusnasse. Vahepeal olid sakslased maha põletanud kogu meie linnajao tartus kõigega mis seal oli. Lõpuks pikkade pingutuste peale jälle Tallinnas. Saime Underatsoni maja Vabaduse puiesteel ajutiseks elamiseks ja kõik näis esialgu hästi minevat. Tuglas määrati Tartu Ülikooli kirjandusloo professoriks taliseda nimeliselt poolteist aastat, kuni selgus, et ta oma raske südamehaiguse pärast ei või tegelikult ametisse asuda. 1946. aastal valiti ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondeerivad liikmeks. Samal aastal anti talle 60 aasta juubeli puhul rahvakirjaniku nimetus. Hoolimata kõigist haigustest püüdis ta ikka tööd teha ja avaldas mitu raamatut. Oli mitu korda pikemaid aegu haiglas. Ja minulgi oli palju muresid. Mõõde oli raskelt tiisikust põdedes haige ja samal 1946. aastal käisin teda Venemaal väljasaatmiskohas vaatamas. Ning siis tuli üks hoop teise järel ühenduses kirjandusliku minevikku. Ümberhindamisega. 1950. aasta algusest peale langesime põlu alla. Jaanuaris jäeti mind Kirjanike liidu juhatusest välja. Märtsis kõrvaldati kõik mu teosed avalikest kooli raamatukogudest. Aprillis lõpetati pensioni maksmine. Oktoobris tühistati mu rahvakirjaniku nimetus. Ja detsembris heideti mind Kirjanike Liidust välja. Kirjastus tühistas kõik kokkulepped ja teatas oktoobrikuul, et mulle isegi tõlketööd ei anta. Kõik see tähendas ainelist kitsikust. Järgmisel aastal olime sunnitud müüma raamatuid, rõivaid, hinnalisemaid lauanõusid. Pidin loovutama Tartu kirjandusmuuseumile Juhan Liivi käsikirjad ja Barbaruse erakirjad. Tasu eest mis polnud kuidagi kooskõlas mu vaadetega. Nii elamegi, nüüd mõlemad küllalt vanad ja haiged. Meie tutvuskond on äärmiselt napp. Meil pole peaaegu mingit kirjavahetust. Me näeme väga vähe inimesi. Ainult tahtejõu najal oleme suutnud hoida oma närvid korras. Joosalt elu rõõmungi alles. Muidu tunduks elu juba ahastusliku unenäona. 31. detsembril 1953. Aasta lõpule jõudes tegin kokkuvõtte sellest kadalippu neli aastat, kust vähemalt poolteist 100 ajalehe joonealust vähemalt veerandsaja autori poolt kümneid kirjutisi eriväljaandes raamatute järel sõnu üksik märkusi kõnelemata suusõnalises kampaaniast, koosoleku ülikoolides. Ning kõige selle juures vähimatki võimalust ainsagi enesekaitse sõna lausumiseks. Me pole üksi. Alati seisab keegi kolmas meie selja taga. Kes saadaksid siire sõnulisi kirje või peaks tõemeelselt päevikuid? Minu suleharjutused on alati ahjusuu lähedal. Tahaks vahel kirjutamise asemel kitsendada. Imekombel jäi Teaduste Akadeemia ometi ainsaks sädemeks avaliku eluga. Ega avaldatud seal ka mingit vaenulikkust mu vastu. Ainult naise hoidusin koosolekuid võimalikult eemale. Ja kui möödusid need ajad ning Hanskruuski oma pikast eeluurimise vangistusest vabanes siis paluti meilka häält akadeemia avalikul koosolekul meile osaks saanud ülekohtu pärast koguni andeks. Mis minusse puutub, siis polnud selline vabandus motiveeritud. Ja kruusiski, ei kuulnud ma akadeemias ühtki kurja sõna. Kolmandal mail 1000 955 saime väikese Illimari signaale eksemplari. Uustrükk võttis küll aega, kuni tuli, aga tuli siiski. Kaheteistkümnes mai 1955. Täna siis toimus see ajalooline akt, minu liikme õiguste taastamine Kirjanike Liidus. Koosolek algas kell 16, osavõtjaid 25 kanti ette minu avaldus. Pooldavalt võtsid sõna Smuul ja sirge ning siis hääletasid kõik kohal olevad juhatuse liikmed poolt. Kogu protseduur kestis viis minutit. Peale minu taastate veel Sanga ja Merilaasi liikme õigused ning võeti vastu uus liige, nirk. 28. mail milline torm väikese Illimari ilmumise puhul raamatukauplustes müüjad kartnud, et lettide ümber lükatakse hädavaevu, said meie eneste poolt tellitud eksemplarid meile salaja kätte toimetada. 31. mail ilmus õhtulehes ülistav joonealune. Väikese Illimari ilmumise puhul. Esimesel märtsil 1956 viimasel päevil palju tegemist juubeliga tänal hakkamatuitelefoneerimisi reisikirjade ilmunud esimesed tuhanded müüdud silmapilkselt. Kell 18 algas raadioteatrisaalis pidulik aktus mis osutus tõesti liigutav. Pidulikuks ülevaate oma elust ja tööst andis Eduard Päll hinnates täiesti ümber viimaste aastate suhtumise. Hugo Lauri Olev Tinn esitasid mu teoseid palju tervitusi, mille hulgas eriti Aadu Hindi ja professor pilguna oma vastukaja äratasid. Vastasin lühikese kõnega. Ülemnõukogu presiidium oli vastu võtnud seaduse mulle aukirja andmise kohta. Palju lillesid eeskava, teisele poolele esinesid orkestrikoor kontserdiga. Aktus anti edasi raadio ja televisiooni kaudu. Mina pidasin oma päevikut kuni 1958. aastani. Umbes samal ajal lõpetas katukel oma päeva märkmete tegemise. Kaheksateistkümnendal veebruaril 1958 olen ma kirjutanud. Täna lõbustavad mind mõned araabia vanasõnad. Kui sulle öeldakse, et mägi on teise kohta läinud sisu suu. Kui sulle öeldakse, et inimene on ennast muutnud siis ära usu Nõmmel 12. detsembril 1970. Kallid Underiaatson. Küllap jahmuda juba mu kirja välimust Nääs. Kuid ma olen poolpime, ei näe absoluutselt trükiteksti ega sedagi lugeda. Size kirjutan kõigeks, pean kõrvalist abi kasutama. Sellepärast kirjutangi poolpimedale määratud paberile triaad Pearitsete läheks. Üldsus on meile viimasel ajal väga sõbralik ja vastutulelik olnud aineliseltki olema vahest paremini elanud kui vaevalt kunagi varem. Kuid ometi on meie isiklik elu väga vilets olnud. Kõnelemata üha progresseeruvast pimedaks jäämisest. Olen juba kaua olnud haiglane ja nõrk. Elo, kuidas kolm aastat kohutavat kurguvähke ja suri 11. juulil sel aastal ning maeti metsakalmistule Koidula ja Barbaruse naabrusse. Sinna on ka mulle koht varutud. Kuigi oleksime tahtnud, et meid koos koduaeda maetaks. Kuid küllalt sellest halisemisest. Parem kirjutan objektiivsemaist asjust. Maja kuulub muidugi riigile ja mina olen ainult üürnik. Paarkümmend aastat püsis siin kõik muutumatuna. Siis värviti maja väliselt uuesti valge kreemikaks nagu enne. Möödunud aastal, mil me ei jõudnud enam pidevalt treppidest käia, kolisime alla. Selleks tuli all põhjalik remont, Topeldada seinu ja põrandaid. Nii et siin talvelgi võib elada. Üles jäi ainult mu raamatukogu, mis on nii suureks paisunud, et näiteks printsessi toas ainult mõni toll paljast tapeti, paistab. Kui sind miski põhjalikult on muutunud, siiski laed. See algas juba pooleteistkümne aasta eest, kui meie eneste elu järk tunduvalt paremaks muutus. Eneste meeleolu tõstmiseks hakkasime erilise innuga aia eest hoolitsema. Vedasime siia palju koormaid, huumust ja kiviktaimede materjaliks. Ostsime igal kevadel aiandist uusi taimi vahel ka kõige haruldasemaid roose. Üks oli 100 põõsast. Umbes 10 aastat tagasi oli aed sellises hiilgeseisukorras, et seda kaugemaltki vaatama sõideti. Kuid siis hakkas kõik alla käima. Meil polnud enam jõudu ja hakkamist. Ja nüüd on jälle kõik metsistunud, umbrohtu kasvanud, prioriteetsemad taimed peaaegu viimseni hävinud. Ainus lohutus, vähemalt lihtsamaid lehtpuid ja põõsaid, on nii palju, et kummaltki tänavalt sisse ei näe. Ja veel midagi. Kuna ametlikult püstitatud ausambad on enamasti nigelavõitu, siis otsustasin siia ajada oma kulu ja kirjadega püstitada Nende kirjanike mälestusmärgid kellele murranguline tähtsus meie kirjandusloose, kes mu südamele eriti lähedased. Kristjan Jaak Petersonile koidule Vildele suitsule Ungarile Anton Starkopf saigi Juhan Liiviga hakkama. See haruldaselt stiilne hallist graniidist monument kahekordses elusuuruses bareljeef on juba mitu aastat seisnud alumise suure toa akna ees muruplatsil. Kuid asudes Kristian Jaak Petersoni monumendi raiumisele, sai Starkopf infarkti. Ja suri. Jala pealt. Ei leidu minul enam jõudu millegi eest hoolitseda. Ega leidu enam kohast skultoritki. Jääb Juhan Liiv üksi siia ajada sümboliseerima kogu meie kirjanduse käekäiku. Olen väga väsinud ja selle pärast lõpetan. Friedebert Tuglas.