Saarma riivi toorkes üle 60 aasta Pariisis organisti ametit pidas ja keda oma ajastu üheks esine küündivamaks prantsuse orelimuusika loojaks peetakse on kirjutanud eessõna Albert Schweitzeri kuulsale raamatule Johann Sebastian Bachist. See algab järgmiste ridadega. Sügisel 1893 esitles ennast keegi noorel Saslane ja palus luba mulle orelil ette mängida. Mida siis küsisin Bachi enesestmõistetavalt, kõlas vastus. Järgnevatel aastatel pöördus ta reeglipäraselt tagasi kord lühemaks, kord pikemaks ajaks, et ennast minu juhendamisel orelimängus habiliteerida. Nagu Bahia aegadel öeldi. Ühel päeval, see oli anno 1899, kui me parajasti koraalieelmängude juures olime. Tunnistasin talle, et minu jaoks on nii mõndagi nendes helitöödes mõistatuslikku. Nii selge ja lihtne. Laususin talle, kui seda on meistri muusikaline loogika prelüüdides ja Foogades. Nii hägusad näib ta niipea, kui on tegemist koraali meloodiaga. Milleks need mõnigi kord tarbetult kalgid tunnete, antiteesid, miks kasutata koraalimeloodiate juures kontrapunktilise motiive, mis viisi meeleoluga sageli mingit seost ei oma. Millest kõik see haaramatu nende fantaasiate visandamisel ja arendamisel? Mida rohkem neid uurin, seda vähem hakkan nendest midagi taipama. Loomulik vastaste õpilane. Teie jaoks peab koraalides palju seda mõistmatuks jääma, mis seletab üksnes nende juurde kuuluvate tekstide kaudu. Lõin ta ees lahti nende lade noodid, mis mulle kõige suuremat peamurdmist valmistanud olid. Ja ta tõlkis mulle tekstid mälu järgi prantsuse keelde. Mõistatused lahenesid järgmiste pärastlõunate jooksul töötasime niiviisi läbi kõik koraalieelmängud. Sedamööda, kuidas õpilane ta oli, Albert väitser mulle üht teise järel selgitas. Õppisin tundma sellist Bachi, mille olemasolust mul seniajani oli vaid tumeaimus. Sharma riividoor, mainekas professor, oma aja kuulsamaid organiste ja tunnustatumaid heliloojaid orelimuusika valdkonnas tunnistab niiviisi, et laskis ennast oma õpilasest õpetada. Veelgi enam. Sellest õpetaja õpetamisest sündis väitzeri kapitaalne teos Johann Sebastian Bachist ja tema muusika interpreteerimisel. Tänases saates uut möödunust mängib Johann Sebastian Bachi oreliteoseid heliplaadi vahendusel. 74 aastane Albers väitser, sellise Assist pärit filosoof, teoloog, organist, muusika, uurija, arst ja humanist. Ta on Nobeli rahupreemia laureaat aastast 1952 ja kindlasti ajastu omapärasemaid ning suurimaid lugupidamist, väärivaid isiksusi igal tegevusalal, mida ta puudutas. Šveits sündis pisut rohkem kui 100 aasta eest pastori pojana. Õppis varases nooruses orelimängu ja võis juba üheksaaastasena edukalt täita kirikus jumalateenistustel organisti kohuseid. Hiljemalt piss nooruk Strasbury Pariisi ja Berliini ülikoolides. Teoloogiat ja filosoofiat. Asus seejärel Strasbourgis tööle eradotsendina, kuid tegeles rööbitiga muusikaga. Uurisin Bachi loomingut ja oreli ehitust. Peatselt jätkas teadlane õpinguid samas ülikoolis, kus töötas dotsendina, kuid nüüd tudengina meditsiini alal kavatsusega siirduda prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikasse ja rajada seal kohalikke elanikke teenindav haiglakompleks. Haigla sisseseadmiseks vajalikud vahendid Hanki, Schweitzer, orelikontsertide loengureiside ja kirjandustegevuse sissetulekutest. Lamba Reene hospidali kabuunis kongos juhtis ta rohkem kui pool sajandit kuni surmani 1965. aastal. Džunglidoktoril polnud kerge pidada ülal sellist üha suurenevat ja raha nõudvamad. Just niipea kui haigla eksistentsi hakkas järjekordselt ohustama rahapuudus, võttis peaarst taas ette. Reisi mängis Euroopa suuremates keskustes kontsertidel Johann Sebastian Bachi teoseid ning esines kõnede ja ettekannetega filosoofiast teoloogiast. Albert Šveits ärimaailma vaade tugines sellele, mida võiks ehk nimetada praktiliseks ligimese armastuseks. See avaldus nii ta kogud tegevuses kui teoloogia ja kultuurifilosoofiaalastes kirjutistes eetilis, filosoofilistes esinemistes üldse kogu tema isiksuses. Olgu muusikuna, arstina, Literaadina või hilisemal perioodil aktiivse rahuvõitlejana. Huvitav on tõdeda, et Albert Schweitzeri tegude taga ei seisnud iialgi mingeid organiseeritud abilisi ei ühinguid ega riikide valitsusi, ka mitte kiriku. Et ta oli õigupoolest suur üksi sammuja. Isegi ta enam kui pool sajandit kestnud arsti tegevus Aafrika troopikaaladel polnud seotud seal töötanud arvukate misjoniühingutega. Schweitzeri põhitööks sai tasapikku haigete inimeste abistamine kõik muu, kaasa arvatud teadustöö ja muusikutegevus, sealhulgas ka orelimäng, mis teda õigupoolest meie tänase möödunust saate raamidesse tõi jäi ikkagi rohkem või vähem kõrvaltoiminguks. Ta sai väga kuulsaks, ehkki ta elu ja tegevus oli alati suunatud praktilistele tulemustele sootuks mitte tähelepanu äratamise või kuulsuse saavutamisele. Albert Schweitzerit on siin-seal heatahtlikult nimetatud inimarmastuses seiklejaks. Seda väljendit tõlgitseksime küll lausa vääriti, kui ei tunneks selle suure kultuurifilosoofia humanisti tegevuse eri tahke hoolt kaasinimese eest, praktilist arsti tööd, inimkonna tuleviku eest võitlemist ja teda kui muusikut, kes külvas kuulajatesse austust suure Bachi loomingu vastu. Tänases saates mängib džunglitohter Albers väitser Johann Sebastian Bachi koraalieelmänge teoseid, mille olemust ja sisu ta noorukina eneses tublisti 30 aastat vanemale auväärsele orelimängu professorile selgitas. Teoseid, mille esitusviiside oma põhjapanevaks raamatus ulatuslikult analüüsis Ürgmetsade rüpes paiknevas hospidalis olis väitseril troopika kliima talumiseks eriliselt sobitatud pedaal klaver. See on klaver, millel on orelimängupedaali sarnane täiendus võimaldamaks mängida oreliteoseid sellistena, nagu nad loodud on. Nappidel vabadel hetkedel, mis doktoril tegelikust arstitööst administreerimise eest ja kirjandustegevusest ülejaid kõlas Lamba Reene hospidalis. Suure Bachi haarav muusika. Arnold väikon lausunud raha või töö, mida investeeritakse ühe ainsa kuu jooksul maailma sõjasse võiks muuta võimalikuks terve Sahara kõrbe niisutamise ja rohkem kui 100 miljoni inimese toitmise sealt võrsuvate kultuuridega. Kas selle teabe suurus ei vääri seda, et me kõik koos annaksime oma parima, et taotleda rahu? Suur humanist Albers väitser ülla õpetuse looja aukartusest elu ees ei saanud jääda kõrvaltvaatajaks, kui maailma progressiivsed jõud asusid aktiivselt võitlema rahu kindlustamise ja tuumapommi keelustamise eest. Šveits esines mitmel pool Euroopas, Inglismaal, Hollandis, Skandinaaviamaades, vastavasisuliste kõnedega rääkis veendumusega inimkonna sõdade, vägivalla ja rahvusvaheliste lahkhelide tulevikust. Albert šaitzer, tagasihoidlik arst Kongo jõestikumailt oli õigupoolest üks esimesi, kes maailmas tõstis protestihäält Nagasaki ja Hiroshima tragöödiat põhjustanud massihävitusrelva vastu. Ta oli arst, järelikult mõistis ta, milliseid parandamatuid tagajärgi põhjustab radioaktiivne kiiritus kas või geneetilisele koodile. Ta kirjutas. Need võivad ilmneda kolmandas neljandas põlvkonnas, põhjustades massilist idiootide ja värdjate sündimist. Samal ajal Viljandil elavnes ka Šveits ärikirjavahetus Albert Einstein. Iga nad keskustelesid aatomirelva keelustamise vajaduse üle. Tagatipuks kirjutas Schweitzer vapustava teose rahu või aatomisõda. Hiljem, pärast tuumarelvakatsetuste osalise keelustamise lepingu kehtestamist läkitas Albert Schweitzer sellele alla kirjutanud valitsuste juhtidele järgmised sõnad. Kuulsin Moskva lepingu sõlmimisest, mõtlesin oma sõbrale Aldelt tainsteinile, kellega koos võitlesime aatomirelva vastu. Ta suri võõrsil Princetonis nukras lootuses kuid tuginedes teie arvukusele ja mehisusele, võin nüüd tõdeda, et inimkond on astunud esimese sammu rahu suunas. Ent kaheksa aastat varem, kui tähistati väitzeri kaheksakümnendat sünnipäeva oli Einstein omakorda paberile pannud järgmised mõtted. Ma ei ole vist kohanud kedagi teist, kelle headus ja püüd kõige kauni poole oleksid nii ideaalselt ühte põimunud kui Albert Schweitzeris. Ta ei ole jutlustanud, pole veennud ega püüdnud hulkadele eeskujuks ja lohutuseks saada. Ta on tegutsenud ainult südame sunnil. Ja tegelikult on enamikus inimestes varjul vääramatu headuse idu. Muidu poleks nad iialgi tunnustanud tema tagasihoidlikku suurust. Ta armastab tõelist ilu ja mitte ainult kunstis, vaid ka teaduses tunnustamata sealjuures välist ilutsemist. Ta väldib kõike, mis on hingetu ja külm. See on eriti selgesti tajutav TEMA klassikalises teoses Johann Sebastian Bachist kus ta taunib muusikutest käsitööliste, maneerliku ja stiilitut esituslaadi, mis moonutab tema armastatud meistri teoste mõtet ja takistab vahetut osasaamist Bachi muusikast. Mulle tundub, et tema töölamba Reenes on suurel määral põgenemine meieta kultuuritraditsioonide jaheduse ja hingetu seest. Pahe eest, mille vastu üksikisik on jõuetu.