Sajandivahetusest veerandsada aastat siia ja sinnapoole. See oli maailma kõigi aegade ühe kõige erandlikuma suur laulja bariton Mati ja Patti stiini tegevusväli. Ta sündis Roomas umbes 120 aastat tagasi ja vanematele kohaselt oleks nooruk pidanud isa eeskujul arstiks õppima kuid taastas siiski ülikooli õigusteaduse alale. Neil aegadel oli patistiini meelis harrastuseks laulmine õigem poolsalaja toimuv laulmise õppimine. Sealjuures oli nagu hiljem selgus ta õpetaja hämmelduses, tõdedes, millise ennast salgavuse sihikindlusega patistiini kõiki hääleseade diktsiooni ja hingamistehnika raskusi ületas. Nii juhtuski, et õigusteadvus kadus peatselt ta eluprogrammist. Ja 21 aastasest matja patistiinist sai oratooriumi solist rooma kuninglikus filharmoonia ühingus. Lauljad, müüt ooperilaval toimus nii publikule kui ka temale enesele ootamatult. See juhtus 100 aasta eest Rooma teatris. Argentiina repertuaaris oli tonitseti menukas ooper. Favoriit. Välja kuulutatud etendus pidi õhtul toimuma, kuid päeval selgus, et bariton peaosaline loobub kategooriliselt esinemast sest eelmisel etendusel polnud publik temaga rahule jäänud. Impressario oli meeleheitel. Õnneks teadis, tabati stiinit lootustandvat baritoni filharmoonia kontsertidel. Laulja toodi kiiresti kohale, pandi dirigendile prooviks. Laulma Alfonso kavatiini favoriidi kolmandast vaatusest selle Kastiilia kuningat kujutava baritoni rolli krooni numbri. Dirigent oli heas mõttes jahmunud. Kuuldu ületas kõik lootused. Nii. Püüt etenduse künnisel tutvustas Impressaario lava rambi juurest uut lavajõudu lugupeetud ja kõige austatumale. Kuid patistiini suhtes üsna külmalt, kui mitte öelda lausa vaenulikult eelhäälestatud publikule. Nimelt samale publikule, kes oli alles järgemööda välja vilistanud kaks eelmist samas rollis esinenud Ungarit Nonii patistiini ees seisis muidugi tõsine tuleproov. Lausa rohelisel ooperilauljal läks kõik siiski üle ootuste hästi. Publik oli vaimustuses. Võib-olla ise aimamata, et just nende silme all toimus ühe kõigi aegade suurima ooperilaulja. Patty stiini sai kuulsaks kiiresti ja muutus oodatud hinnatud külaliseks paljudel maailma lavadel. Üks toonane ajaleht kirjutas lisaks tõeliselt fantastiliselt häälele iseloomustab Patti stiini kunsti äärmiselt viimistletud esitusviis. Tõepoolest, matja patistiinist ei kujunenud ainult ideaalne vokalist vaid ka suurepärane näitleja ja interpreet. Tõeline lava valitseja. Nendele omadustele liitusid veel laitmatu välimus ja võluv naeratus. Patistiini hääleulatus oli mitte haruldane, vaid lausa unikaalne. Ta võis kasutada seda jõuliselt. Jäädes ikkagi pehme kalaliseks, ta võis laulda kõige erinevamad ooperirepertuaari, siirdudes üllate kangelaste kehastamiselt õrna lüürika juurde. Komöödiast traagikani. Mattia patistini ooperirepertuaar oli tohutu tervelt 82 kõige erinevama palgelist rolli. Üks mati Jabatistiini suur rollidest oli eri koletu. Nii publiku, kriitikute kui kolleegide poolt oli see tunnistada. Lausa ületamatuks. Nimekas näitleja, laulja avanes selles osas hämmastavalt täiuslikuna. Siin põimusid ühiseks sulamiks nii mure kui rõõm. Tehastatav karakter joonistus välja erakordse veenvuse eredusega kõigis varjendites. Üsna loomulik on need suure itaallase Giuseppe Verdi ooperilooming omandas patistiini repertuaaris keskse koha ja on niiviisi laulja heliplaatidel suhteliselt arvukamalt esindatud. 1913. aastal, kui tähistati helilooja sajandat sünnipäeva, esines baritonid kuningas muuhulgas ka ooperis Don Carlos kehastades dipoosa, mänguliselt keerukate vokaalselt rasket lavakuju. Seda, mis tolles teoses on õigupoolest kõige kesksem. Sellest etendusest tuli tõeline triumf, laulja niigi triumfirohkel teel. Ja Rooma ajalehed resümeerisid üksmeelselt, et nüüd pakuti revanši selle ooperi esmaslavastuse läbikukkumise eest Pariisis 46 aasta eest. Loomulik on, et niisuguse meisterlaulja nagu mati Jabatistiini tegevussfääriks ei saanud jääda ainult itaalia teatrid. Kunstnik esines peaaegu kõikjal, kus tehti ja armastati ooperit kõige kestuvamalt siiski Venemaal. Seal viibis ta 26 hooaega järjest, 1888.-st kuni 1914. aastani kusjuures teda saatis püsiv edu. Egas asjatult ei kinnistunud ta nime kõrvale püsivalt sellised epiteedid nagu paritonide kuningas. Et teda sageli kutsuti esinema valitsejate õukondadesse, hakati Patti stiinit veel nimetama kuningate paritoniks ja baritoni kuningaks. Kui inimene laulab laval järjest pool sajandit nagubatistiini, säilitades sealjuures hääle värskuse nõtkuse, on see harvaesinev ime. Patistiini laulis Londonis esmakordselt 1886. aastal, seega alles karjääri alguses. Vahepeal ta seda linna praktiliselt ei külastanud ja kui ta 1922. aastal taas seal kontserdi andis, oli publik veendunud, et nüüd on tegemist juba omaaegse kuulsuse pojaga. Omaaegne nimekas laulja ja laulupedagoog Tartust Rudolf Jõks on õpinguaastatel Itaalias rohkesti kohtunud Mattia patistiniga. Ta meenutab Selle aja jooksul oli mul ka mitmelgi korral juhus kohtuda Itaalia ooperilauljatega nende seas aga just eriti matja patisteeniga omaaegse paritonide kuningaga, kellega mul minna õpetaja kaudu, oli õige sagedased kokkupuuted kuulates patisteenid tulid tõesti imestada, sest sel korral ta oli juba 70 aastane, kui mina teda kuul kuulsin, oma õpetaja juures laulnud, kui ta meile laulis siis tuleb imestada tema hääle, paindlikust, hääle, kandvust, hääle kõrgust. Ühesõnaga tema hääl oli saetud ideaalselt. Ja kui ta esitas mingisugust vallas, siis see oli nii värviküllane, igasugused tundeavaldused, need olid nii selgelt piiritletud värvitud nagu nimetatakse ja sellepärast ka nimetati teda baritonid kuningaks. Siis tema häälekäsitlus ja tunnete avaldus. See erineb eri kaugeltki teistest, sest tema ei olnud mitte nagu sagedasti nimetatakse lauljaid, jõumees. Vait oli laul ja sõna tõsises mõttes. Näiteks muidugi on Itaalias väga häid ja suuri bariton. Näiteks tol ajal, kui patistiinidel laulis kitarr ufo ja siis sel ajal Itaalias olime Karla kallephia, nii üks kui teine. Aga tema erines oma oli oma väljenduse selle poolest teistest. Ta ei kasutanud kunagi jõudu, füüsilist jõudu, vaid ta elas läbi seda tunnetega ja oma sisemise jõuga. Ta nagu sugereerida sulle, et sa pidid uskuma teda, mis tema laulis. Padistiiniga kohtusin ma esimesel aastal, kui ma Roomas õppisin taoli minu õpetajaga väga heas läbikäimises, nadolid, sõbrad, lihtsalt. Ta käis sagedasti meie tundides, kuulas meid. Andis oma poolt tõu. Ütles ühte kui teist vajalikum, mis tarvis on lauljal tähele panna. Kui ma õppima hakkasin, siis Komine õpetaja ütles, et ta tahab lasta mul patistiinile ette laulda. Mind nii tuligi. Kus minul oli juhus seda maailma suurust palest ballesse näha ja temaga tutvuda. Muidugi minna, õpetaja tahtis omataja tahtmist täide viia ja laskis mul temale ette laulda. Ootasin siis seda momenti suure kartuse ja võib ütelda ka hirmuga. Viimaks see moment siis ka saabus. Niisiis kui ma olin oma laulmise lõpetanud, vaatas patist Lynni, mul on nii hea näoga otsa ja lausus, et see una bella Woodsel. Igal juhul ma võin ütelda, et ma teataval määral patistiini poolehoiu võitsin, mis avaldus meie hilisemates sagetastes kokkupuutes ja vestlustes, sest hiljem olim veel mul paljudel kordadel juhus temaga kohtuda. Andreas kuna, kus temal oli oma maa-alad ja kustuma oma puhkeaja mööda saatis, sest mina soovitasin üks suvi tema kodu lähedal, sest mina, õpetaja murets sinna tema lähedal, läks mulle korteri. Ja selle tõttu oli mul võimalus sagedasti külastada matesteenid tema kodus ja ühtlasi ka minu õpetaja kasutas neil kordadel Johusteta mulle ka tunda andis, nii et ma tol korral töötasin ka isegi suvel see oli undrias. Eks väike linnakene kontil, Janno on, nimetati see. Ja seal sealt kuni patistiini koduni oli mul ainult paar-kolm kilomeetrit käia. Tahaksin mõne sõnaga temal patistiinist rääkida kui inimesest. Kasvult oli ta üle kestmist tublisti üle keskmise, võib-olla isegi piik laia õlaline, väga energilise näoga, pisut kongis ninaga üldse, ta isik oli väga mõjuv, intelligentne ja imposantne. Ta pärines haritud perekonnast, sest ema või vanaisa ja isa olid juba arstid olnud. Tema käitumine sellest ei saanud kunagi näha, et tao seal, sul on tegemist maailma suurusega. Et see oli nii lihtne, sõbralik, südamlik, ei olnud distantsi hoidmist. Väikeste niiütelda algajate lauljatega, vaid ta suhtles nendega, on inimlikult ja nagu omasugustega. Neil kokkupuutumisel oli sagedasti juttu ka ta oli huvitatud meie elust, olust, päris ühte ja teist. Pean siinjuures mainima patist Hinny oma hiilgeajal laulis 24 hooaega Venemaal. Muidugi ta naljaks ka mõnikord ütles mõne vene sõna, kui palju ta vene keelt oskas. Mulle tundus, et see ei olnud mitte palju, mõnikord mõned vene sõnad siiski poetas ta meie jutuajamisse. Viimane kord kohtasin mina. Matistiiniga 1000 928. aastal. See oli kevadel oma õpetaja juures taoline, nagu tavaliselt seal külas istus teisest toast ja sel korral läksin ma ka sinna tuppa, nägin patistiini, seal koit, ta ei olnud mitte tavalise rõõmsa näoga vaid midagi erilist, sünged, kurb oli tema olemas, siis ma küsisin. Maestro, mis on juhtunud? Ta vastas mulle, et tervis, halb, tutta effi niitu, kõik on lõpetatud. Ma nägin, et ta tuju oli halb ja ma ei tahtnud teda rohkem enam eksitada. Läksin siis õpetaja tuppa, kus me töötasime. Ja see oli ka viimane kord, kus minna patistiinid silmast silma nägin hiljem sügisel ta suli. Aga?