Vestluskaaslaseks tänases saates on rahvakunstnik professor Vladimir Alumäe, kes tutvustab vanade heliplaatide vahendusel omaaegseid kuulsaid viiulikunstnikke, Jašahhifitsid ja Washoda. Kuulsad viiuldajad on sageli olnud nii-öelda tõstetud imelapseseisusse. See tähendas siis nende jaoks seda, et mõned aastad imelapsena, siis aga läheb kõik oma rada. Imelaps kasvab suureks. Laval esineb 16-le nooruk, kes on riietatud kümnesena ja näib parimal tahtmisel 13 sõna. Ajastud ise on selliseid imelapsi kultiveerinud. Mõelda kuidas või Mozartile veel mitmele pianistile. Eriti on aga vist viiuldajat selle moe ohvriks langenud. Nojah, sest viiulimäng läheb ju ikka väga keerukas välja ja kahtlemata keerukam kui mõnel teisel muusikainstrumendid. Ja küllap ta isegi algõpetuse mõttes on tõesti keerukas, seetõttu võib-olla sealt algõpetuse perioodist väljuvadki vähesed tõeliste ministritena juba, aga ometi on, need peaksid sealt väljuma, juba meistrid teha? See on, oleks väga hea, kui see nii on, seetõttu muidugi oli lihtsam rääkida ka imelapsest, sest üldse geenius on raske kohe ütelda noore inimese kohta. Midagi peab asemele, panime alastid etoloogides pandi jumalat, vast maa peale toodi siin, tõid välja imelapse, siis sobis ka hästi küll ja oli kõlapsi, oli ime ka. Nuia pealisele reklaamid andis kohe reklaami taha inimesele ja kontsertfirmad, kes temaga sõlmisid lepinguid võisid loota ikka niisuguse epiteedi puhul, juba temast on publikut hästi küllalt saalis ja piletihinnad hakkasid ronima natukene kõrgemaks vast kui nad muidu olid. Nii et see on esimene asi Üks taolisi imelapsi oli ka ja šahhifets. Ja meil on siin üks plaat, mille etiketile on kirjutatud, et esineb kümneaastane Vunder kind imele. Ja teine pala Tratla serenaad jällegi 10 aastase Jachefitsi ettekandes Aedalised parajad loodiva kümneaastasele, kes tõsist tööd on teinud. Ta ei pruugigi imelaps eriti olla, aga ta mängis tõesti ilusasti mingis varases nooruses ka juba väga toredasti, eks ta oli üks kõige eredamaid kujusid, keda nii veel Peterburi perioodil mäletati. Ja teisest küljest tal oli ikka üks suur plusseta. Oskas vist teha tööd lapsepõlvest peale, ei võid, hakkab pandi tööd tegema, sest sest isegi üks ilus lugu tuttava tuttava kaudu rääkis seda, et kui kunagi koolivend läks, tema juurekoiva, tahtis vist andmeid saada mingisuguse ülesande kohta vaja kodus teha, siis koridoris. Jutt jäi õige lühikeseks, sest mammakene pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles kohe. Diašedi, käige vilkalt. Viiul jahtub ära, just, viiul jahtub ära. Nii et see sobib temale hästi. Ja muidugi, eks ta siis jõudis ka nii kaugele ja kiiresti etta. 15 30 või 40 aastat kõrvuti. Fritz Kristeriga oli ta kõige kõrgemini honoreeritud inimene maailmas kõige kõrgemate honorari taga esines väga stabiilselt ja esineb minu teada veel tänapäevalgi. Väga edukalt. Tehniline tase nagu ei olevatki alla läinud, räägivad need, kes teda kuulnud on. Ja seda huvitavam on nüüd kuulata ja šahhifitsid 10 aastasena. Nähtavasti sajandi algus kolmandikul andsid maailmas tooni vene ja tšehhi koolkonna viiuldajad. Üks tsehhidest, kes tegi riiulimaailmas ilma, oli ka fašaxi oda. Sündinud 1900. aastal ja surnud 1960. Ta kontserteeris juba alates 13.-st eluaastast ning ei keegi väiksem kui Toscaniini, võrdles teda lausa paga niiniga. See on muidugi õige, sest vene ja vene kooli ja tšehhi muusikalise klassikasidemed on kogu aeg olnud väga tugevad. Muuseas, ka Moskva konservatooriumi esimeste professorite hulgas olidki tšehh Laub ja Shimaali. Šimmari oli juba kohiga 69.-st aastast möödunud sajandil isegi 68.-st, võimalik, et asus seal tööle ja kuni surmani just esimese maailmasõja ajal ta suri sealsamas Moskvas. Jefimovi õpilane oli ühtlasi meie professor. Buss ka siia, meile Tallinnasse kontserte andma, siis meie, professor, Paulsen arvestada neid suuri sidemeid julges näidata mõningaid oma kasvandikke, psühhod, muuseas, nende hulgas oli see hauga, minul olla juba 15 aastase poisikesena mängida talle siis ette. Nii et sain selle mehega ka isiklikult tuttavaks. Liikusime natukene linnas ringi ja vaatasime tema suurt huvitatust kõigi kunsti suhtes, mis Tallinna linnas asus. Ta ilmselt oli väga kunstilise huvidega ja paistis, et väga laia silmaringiga, kuivõrd üks 15 aastane poisike sellele otsustada muidugi võis. Aga mis teda viiulimängijat puudutab, siis muidugi kud liikusid ju kuuldused ees. Ta on fantastiline mees oma viimistluses viiulimängu osas. Ja tõepoolest tõtt-ütelda minu teadvusesse on tema sööbinud kui võib-olla kõige puhtama, kõige filigraanse, puhtama viiulimänguga üldse hiiul see, keda ma kunagi elus kuulnud olen. See on kõik kõigis elementides paka, paljudes nendes, mis praegu on nagu lahatud, igal pool jäänud kaasa arvatud näiteks topperžodettides, mäng kaasa arvatud absoluutne rütmiga, vasaku käepitsi katus ja nii edasi, nii edasi. Võib-olla need elemendid ei määra eriti palju viiulirepertuaaris midagi, aga isegi see tähelepanu, et niisuguse nagu kõrvalised tähtsusega virtuooslik elementide osas oskas ta viia viimistluse, võiks ütelda lihtsalt ideaalseks. See näitas tema suhtumist vist kogu kogu tema intervalliga, see kõlab ju helistada topelthellitate kristalselt puhtalt tõesti, ka midagi võib rääkida kristalselt puhtast intonatsioonist, jaga tooni kujundasid, siis on temal giga surma mulje, minule jättis tema ja tervele kontsert saalile tookord näiteks Corelli tafooliaga, mida ta mängis lihtsas lõunari variandis. Seal ei ole üldse Virtoostikust midagit, vaid väga lihtne, lihtsalt vanad ara klassikalised variatsioonid. Ma mäletan tõesti, saal oli nii vaikne, et tõesti vist nööpnõela kukkumist turs kuuldunud pommiplahvatusena. Ja sellele järgnev aplaus oli midagit kujuteldamatult just nimelt sellel paral. Ja tellima tahaks lükata legendi ümber, et paraku teise ja kolmanda järgu mõistmisega mõnikord retsensendid tõstavad esile seda, mida nad silmadega oskavad vaadata, et tehnika on fantastiline ja teinekord ei orienteeru interpretatsiooni teises suuruses. Psühhod oli suur interpreet, väga suur interpreet. Vaimud sel ajal juba, kui ta siin käis 30.-te aastate keskel. Ta suutis nimed väga lihtsa ülilihtsate asjadega terve saali audiseltsilmse sarilose vapustatult vapustatud seisundi anda millegi väga millegi väga lihtsaga millegi. No vot absoluutselt täpselt tabatuna kõik karakterid omasid oma, vaat ainult niisuguse näod pärast seda ei kujutanud nagu teisiti, et ja kuidagi nagu siiamaani mõtled, et kui suudaks ka natukenegi vaat midagi niisugust lõpuni viimistletust anda, kui temal olid terviku tunnetusega ja just ülima lihtsusega interpretatsiooni konsis, mis sagedasti kipub kaduma lihtsus ja loogilisus ja ja kõik sinna juurde kogusummas, ma pean ütlema, et ta oli üks haruldane pillimängija, kellest maksab ikka eeskuju võtta nii ühes kui teises liinis ka tänapäeval, praegu ma kuulan veel tagantjärgi seda eriülesvõtteid ja ma imetlen seda meest, kummardan sügavalt ka jälle, ka tema mitte ainult talendiga tema viimistluse ees. Ka tema, jah, kunstilise väljenduse ees. Me oskame seda kuulata, sest see on lähemal meile. Me õppisime, kasvasime üles selle interpretatsiooni kunstitingimuses. Võib-olla me näeme rohkem seal neid peensusi ja neid karakterite loomise, mis praegu on loomulikult, et praegu niimoodi ei taheta võib-olla mängida mõnda asja, kui nemad mängisid. Aga mängita kuis omamoodi tänapäevaselt, aga vähemalt suguse viimistlusega samasuguse süvenemisega kujundamise probleemidesse samasuguse veenvus ega suudaks kuulajaskonnaga nii haarata. Ettetu kuulajad unustavad hingamise ära saalis. Vot see oli psühhotal siiski omadus. Ja nüüd saame vana heliplaadi vahendusel pakkuda üht paganiini. Võiks öelda väga säravat, tehnikalt nõudvat pala. Salvestis peab plaadi järgi otsustades olema pärit kusagilt interpreedi. Teisest. Elukümnendist igatahes arvatavasti umbes 17 kaheksateistaastase psühhoda esituses. Kõigi peale vaatamata fantastiline. Ma ütlesin siiski puhtuselt. Lihtsalt ammu ei mäleta enam, kuidas sellises vanuses oleks keegi nii võrratult valitsenud viiulit küpshoda vodka sellel nendes samades pagaiini variatsioonides. Palpidis valitseb neid, no igaüks võib ise veenduda kuidagi.