Neid poole kuni peaaegu juba kolmveerandi sajandivanuseid heliplaate tuleb võtta tänapäevasest tuntuks erineva mõõdupuuga. Nende puhul pole mõtet hakata kulmu kortsutama Haifi kvaliteedi ideaali puudumise üle. Hoopis vastupidi, tuleb olla õnnelik, et helisalvestustehnika üldse ilmus ja sellega tekkis võimalus interpreetide ela loba esinemist loomingu säilitamiseks säilitamiseks ehtsate helidena, mitte ainult kuulajate kirja pandud muljetena ja arvustajate retsensioonidena. Ühtlasi annab see võimaluse objektiivselt võrrelda või teise omaaegse kuulsa interpreedi esinemisi ja tõmmata võrdlusjooni tänapäevaga. Siit ka kohe küsimus meie tänasele vestluspartnerile rahvakunstnik professor Vladimir Alumäe-le, kuivõrd käesolev saade on pühendatud sellele bändi algusaastate kuulsaimatele viiuldajatele. Interpretatsiooni kunstmuusikas kannab vist paratamatult oma ajastu pitserit. Teisiti ei saa seda üldse ette kujutada. Eks ma olin ju seda oma pika elu jooksul juba pidanud korduvalt teema et üldised arusaamised ja isegi kriteeriumid väga muutuvad. Aga kas me alati orienteerumine selles, mis on epohhistiil või mis on lihtsalt muud? Küllap tuleb ikka muusika tema oma kõrvaga kuulata tükk aega seda seedida ja vist siis vaadata ikkagi tema mõjuvuse aspektis, kui ta meediga kaasa haarab ja tunneme, et kõik ei ole päris nagu selle järgi, kuidas meid õpetatud on, siis peaksime kas kahtlema oma õpetatuses selle suundades või üksikutes detailides. Või, või, või midagi don siis nuud. Ja seda muud ei annagi päris täpselt alati ära seletada, enne kui näete, siin tuleb ikka veel ja veel kuulata ja kuulata. Näiteks vanima muusika kuulamisel on ju minu põlvkonna inimestel, kes on jõudnud oma elu seitsmendasse aastakümnesse natukene lihtsam, sest nende meeste interpretatsiooni line minevik, mida me siin kuuleme, on ju siiski minule üsna tunduvalt lähemal kui praegusele õppivale põlvkonnale. Ja meie kasvasime üles nende interpretatsiooni kunsti mõjude all mitut sellist väga tuttav ette, isegi omamoodi äratundmise rõõm on siin sees. Et tuletab, Need on nagu sedasama allikat, mis härra kuivanud ja kõike muud toredat metsakohinat, kus kunagise ringi ulgutide toredaid seeni leitud lapsepõlves teeb südame soojaks ausalt ütelda. Ja me kuuleme ka praegu ka väga nõudliku kõrvaga, see on paraku oma edaspidise töö käigus hästi teravaks treenitud. Võetud ka meie teadlikkusest teravaks, et otsida sealt välja igasuguseid patustamise kõigi reeglite vastu. Aga kui me praegu kuulame ja leiame siiski, et niisugune interpretatsioonikunst oli võimalik, teda võis pidada väga kõrgeks kunstiks ning et teda võiks ka praegu pidada väga kõrgeks kunstiks, sama õigusega nagu me külastades muuseumi. Peame kõrgeks kunstiks möödunud aegade toredaid maale ja skulptuure paljude paljude sajandite tagant. Ja ometi, teades, et, et võib-olla tänapäeval tõsine kunstnik ei püüa enam nendes selles maneeris luua ta lihtsalt ei saa teisiti, tema elutunnetus on teine. Ja eks minusugunegi koolmeister mõtleb ju sagedasti sellele, et kas me siin oma tänapäeva kriteeriume nii-ütelda maksma panna püüdes ei tekita teataval määral niisugust eelarvamust selle minevikuinterpretatsiooni kunsti suhtes kui millegi aegunu suhtes ma isiklikult vaimudesse, kust ei tohigi olla aegunud sajandi alguse suurte viiuldajat plejaadis on ühe eredama tähena jalgubeliik Prahas 1880. aastal sündinud ja 60 aastat hiljem samas surnud viiulivirtuoos kes paistis silma eriti just paganiini interpredina. Temalt kuuleme Sarasaate hispaania tantsunumber, kaheksa. See on plaadistatud tõenäoliselt siis, kui interpreet oli umbes 24 25 aastane. Ja, ja see periood näitab juba, et ta on väga tugevate võimetega, erakordselt tugevate virtuooslik võimetega viiulimängija väga viimistletud viiulimänguga. See ta on üks kõige eredam näide kuulsast sehhiku koolist. Seksika oli ju tugev pedagoog, väga hea metoodik, tema õppematerjale me kasutame ju praegu. Ja kes ei kasuta sinilipu ette ütelda juba, et ega temast korraliku piirmängijat ei tulegi. Sest praegu otseselt midagi millegagi asendada sipsiku väga läbimõeldud võiks ütelda kõigepealt üldtehnikaprogrammi ja sealt edasi isegi Rakendus tehnika lüli minemist. Vist see ei ole võimalik kusagilt midagi paremat leidagi. See kõik andis talle muidugi väga-väga tugeva, väga stabiilsed Heiniga gobelikuleiaga tõi omakorda sipsikule tagasivaate korras tugeva pedagoogi loorberi. Kuid siiski ma ütleksin, et Watson liialdatud tähelepanu kubelikul ainult kui suurele tehnika mehele tooni siiski väga tugev muusikamees mängis väga ilusasti, ta mängis väga loomulikult. Otsustades mõningate heliülesvõtet, Jörgen fono võimalik Kuudatunud tõusis kohati väga heale poeetilisele tasemele. Mulle tundub niimoodi, et vist on aeg küllaldaselt. Koputab juba vist uksele, et vaat nende meeste egossist hakkame varsti vist märksa rohkem üle võtma, kui seda tehti viimase paari aastakümne jooksul. Sest natukene ütelda mul teeb mind, teeb murelikuks see, et kuulates viimasel ajal kontserte, näeme ikka vähem ja vähem isiksusi esile kerkimas rohkem standartiseerimist, aga sistandatiseerimine peab lihtsalt ära tüütama. Peame seda õigeks akadeemilises seisukohast või mitte, see on iseküsimus, aga mina ja neid reegleid alati mitte nii väga õigeteks, isegi seda enam, et kui nendel reeglitel puudub all sügavam interpretatsiooni kunstiteooria, mida ju siin me ei ole, need kusagil oleks publitseeritud siis need reeglid, üksikud reeglid on isegi küllaltki küsitavuses esitavad selle hulgas. Tänaseks olemegi välja valinud terve rea omaaegseid heliülesvõtteid, vanu heliplaate, viiulikunsti korrusseedelt. Näiteks Mihhail mal sündinud 1000 891. aastal, surnud 1967. Ameerika viiulikunstnik. Auäriõpilane sai kuulsaks imelapsena. Muide, ta on ka Eestis esinenud. Olete teie teda kuulnud? Mina ei ole teda kuulnud, ma olin esiteks liiga noor tookord teda kuulama minna. Aga muidugi, Gazphant põhiliselt ikkagi üles Peterburis süstower töötas Peterburis kuni esimese maailmasõjapäevadeni, siis ta kolis üle Skandinaaviamaadesse ja pärast sõja lõppu siirdus Ameerika ühendriikidesse. Elmannaga. Tema täht juba tunnustati praktiliselt ammu enne esimest maailmasõda, kui ma mitte ei eksi, see oli kusagil 1907, kui juba väga hiilgavaid retsensioonid on igal pool, kus temal esinemise võimalusi on. Mis puudutab it's au erikooli, siis tahakski ütelda, et võib-olla tema kuulanud väga märkimisväärne selle poolest ta laskis välja isiksusi. Tema õpilaste grupp olid ju kõik väga eredad isiksused, niisuguseid individuaalsuse ikkagi kunstis. Ja nimelt ühe õppejõu poolt, mis näitab, et Aivorpinud teinud mitte mingisuguse kindla matriitsi järgi, vaid võimaldus võimaldas neil areneda isiksuseks ja seejuures on väga tugev tehniliselt siiski kogu see grupp olid inimesed. Vaat see on ka põhjus, miks me Augurit väga kõrgelt hindame. Ja kuulates praegu Elmarit muidugi kui ka effetsid või mõnda teist tema õpilast veel. Peame ütlema, et kui üks neist väga meeldib, siis teine võib-olla ei saagi meeldida, sellepärast et väga erinevad omavahel. Et kui see kunstimõistmine juba tugevamale platvormile on kunagi juba suutnud tõusta siis hakkavad nad kõik meeldima, aga isegi varasema nooruse muljeid ma mäletan, et alati meeldis nendest kuidagi nagu üks ja teised jälle ei meeldinud või vahepeal ei meeldinud. Ma kuulan neid vaimustuse ja imetlusega kõiki ja ikka mõtlen seda, et me peaksime ikka rohkem ja rohkem ka veel austama ikkagi au eri enese seisukohti tema pedagoogilises töös. Sest need olid lihtsasse sünteesis omavahel see tema seisukohad, üks oli see, et tuleb väga põhjalikult õppida tundma viimase detailini kõike seda, mida autorid ise on kirja pannud. Ühesõnaga nagu te ütlesite, et suured heliloojad on, õpetavad meid nüansseerimi fraseerima, seal on väga palju kirja pandud ja enamus interpreet ei pane seda tähele. Teine on, aga see pärast kõike seda tundmaõppimist siiski inimene tunneb, et ta peab seal natukene nagu väljuma nendest kõige selle kirjapandu kammitsais siis tehku seda suure veendumusega ja täie kirega kartmata, ta võib patustada. Sest kui tal on juba nii-ütelda, vundament olemas, siis sa saad ikkagi maha. Kuidagi kokku ei saa. No Vivaldi kontserdist osa, mis me siin kuuleme on ju ilmselt noorepõlvevõtetest tundub just nimelt seal taga mingil määral noore inimese vahenditult emotsionaalsus, impulsiivsus, jaga võib-olla selle väljakujunenud isiksuse küpsuse, võimalemiteeriteerijatud väljendumist veel, mis tema hilisemates töödes peidan ta kaasa küll tuliseid pooldajaid, küll tuliseid, isegi vastaseid, sest see individuaalsus oli Hermanni juures äärmiselt tere ja väga silmatorkav. Ta ei saanud kõik sümpatiseerida sama hästi nagu ka. Võib-olla kõik ei saanud ka temast. Ta möödumatuid mavaimustuseta. Siin me võiksimegi, kui ta mõni aeg hiljem plaadistatud Rimski korsakovi pala hümn päikesele seal tema ooperist Gulfikas. Selleks viiuldajate armastatud repertuaari tükk. Jah, need. Paagi küljes kasvasin hästi moes. Praegu muidugi nad hakkavad nagu kontsertsaalides moest välja minema juba sest rahval on võimalik kuulata originaal ettekannetes siiski juba väga kvaliteetses helitehnikas kõiki neid oopereid ise. See on kahtlemata parem kui kõik töötlused. Haruharva õnnestuvat töötusid ikkagi paremini kui autorisema geniaalsema töödanud, loonud aga siiski tookord neid mängiti, tibab, see innustas väga. Sest eks tehti neid fantaasiaid rikani kergemini mõistetavam muusika baasil. Ja see oli õppijatele muidugi kohe selgemini vastuvõetav kui mingi keerukam võib-olla Beethoveni sonaat algul mängiti hea meelega vana metsa all sai näidata ka oma virtuoosliku tulevärke, küll üksik vältesse, topelt nootilise, kõigi võimalikude muude teguritega. Ja see ikka noorele inimesele pakub ju rõõmu vaadata, aga milleks ta võimeline on juba nii, et kes neid palju õppinud suure vaimustusega omale.